[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kaduma1 kaduma R(-o- Vai; -ie Lüg) eP(-o- Käi Lä Ris) Trv T, -e M San, `kaoma Puh Nõo Võn V(kado- Plv Räp Se); (ma) kao(n) Lüg Jõh Vai Muh L K eL, kau(n) Kuu Jõh IisR S(kao- Vll Jaa Rei, kou- Ans) Kse Var PJg HJn Amb Ann Kad Rak VJg Iis, kaju- (kajo-) Vig Kir PJg, kadun R I Lai; ipf (ta) kadi Mus SaId Rid Han Khn Kod, katte Hls Hel T, -õ V, kat́te Trv Hls Krk(kat́t, katti)
1. kaotsi minema või jääma a. `naaramas `käivad, kui `võrgud kadoned Jõh; äga see nööl pole, et see nii `kergesti kaub Khk; vaest oo `kendad kadond, ei leiä üles Mar; üks `riidekimp kaos mul ää, ei tea kus jähi Ris; aisad (asjad) kaduvad vastalt laste käest ää Juu; lähäb külasse, `sinna ta jääb ja kaub Amb; old kolm uost juba mitu `päeva kadund VMr; sulbatas vette ja tiä‿p kohe ärä kadi Kod; lõnga ots kadus kääst Plt; laka pulk kat́te ärä, `vanker laḱki ütest `valla Hls; ku‿ta `jäässigi kadunuss las ta jäiä pähle; `perse võti är kadunu (kõht lahti) Krk; mul `olli ää nõgel, `õkva `sõrmi vahelt katte ärä Puh; kana `tunse ärä et muna om ärä kadunuva, enämb sinnä `pessä es mune Nõo; sõ̭a `aigu lät́sivä kellä kadoma Võn; mul om varrass vällä˽`kaonuʔ; inemisil `kaobõv ega `ü̬ü̬si kannu Har; ma‿i˽tiiäʔ kunass tu̬u̬ kot́t är˽kattõ `villugaʔ Plv; är˽kattõ tu̬u̬ raha ni `jäigi `kaonuss Vas; käest är kaoss, raha vai - - tulõ õs üless, ar kattõ Se || (teadmata kadunust) see mees jähi sõnna tükkis kadunuks Muh; mi̬i̬s jäe kaduma igäväss (igavesti) Kod; temä jäi kadunusse Vil; poig om sest päeväst kadumen Krk; karlane poig kattõ sõtta ärä Kam; lät́s ar sõtta ni tuust saaniʔ `jäigi kadonust Se || eksima Ma pidi metse ää kadume pole teed üles leidend; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma Khk; Ma kadusi eile metsas ooste otsimisel äkist nönda ää, mette udutuhka es saa aru, kus sa oled Kaa || peitust mängima akame kaduma Khk; si̬i̬ om kadumine si̬i̬ mäng, akkam kadume Krk b. (võrdlustes) Kadus `nindagu kits `piesastesse Kuu; Kadus ära kui ärja uik Hlj; kadus kui tina `tuhka, ei tule `kustki lagedalle Lüg; `Võlga võttab, siis kaub nigu `putruõhk Jõh; kadusid kut vana kuu `taevast Mus; Kadus kut kivi kerisele Pha; See mees kadus siit kut kerves `kause Pöi; Kaub kut kaste Emm; Kaob kui kuumale kerisele Rei; Kaub nagu vesi kuuma kibi peale; Kaub nagu vilu Han; Kadus ku karu `perse maasikas Hää; kadus kui tuhk tuule kää Ris; se kadus nii ruttu ära nagu udu ja unenägu Juu; Kadus nagu pull vee pinnal VMr; kadus nigu kerisele Plt; kadus siit kui õhk KJn; Kaob nagu vesi sõglast Trv; katti ku maa ala vajonu; kadunu ku vits ~ kivi `vette; kadunu nõnda‿t luud ega pääd ei ole nännu `kennigi; si̬i̬ katti är nindagu udsu kunagi Krk; raha ei saesa mitte üits põrm, si̬i̬ lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo; Kattõ niguʔ sitt `tõpra ihost Vas; Naańõ oĺl nigu tina `tuhka `kaono; Kattõ ku hunniluu; Kattõ nii et handa ka es näe Räp; Kaoss kuʔ kuu taivahe Se
2. nägemisulatusest välja jääma või minema lihab nii `kaugele, et koub silmist ärä Ans; kui päe kadus, siss said `õhtale Vig; oo ta silmist kadund, siis meelest koa kadund Kse; obo kadus põõsastõssõ ää Khn; `enne `suoja kevaded ei tule kui sõel eha `valguse `sisse ää kaub HJn; kaub siĺmist, kaub südamest VJg; aga nigu kikass `kiŕgnu `mõisan nii ollu kadunu kõ̭ik Ran; nigu ta läits, nii katte pimmete ärä ja mia enämb tedä es näe Puh; majase ja puu, kõik katte lume `alla Kam; tu̬u̬ vaim saisa õs `kaugu, mul silmäʔ veerähtüʔ, nii `kattõ arʔ Vas || (vanast, kahanevast kuust) kuude vaheaeg, kui veel uut kuud põle nähä, vana kadun Tõs; pääv akava kuu `külge `paisma, siis kaduva Kod; nu̬u̬r kuu kasvass, vana kuu kaoss; kui kaduje kuu, siss olevet ää `arsti; iki raiuti kadujal kuul, et mite võrsit ess aa Krk; kui vanakuu ärä kaob, siss om kuu vahepäiv Nõo; kuu kaoss `väikost Se
3. lahkuma a. (kiiresti) ära minema, kadu minu `silma iest Lüg; äga pühabä kaub kodund εε Khk; Kaduge kõik `eemale Pöi; nad kadusid meie ulgast `järsku ära Mär; Mehed `aurasid ää, ei üteln, kus kadusid Han; naised `kauvad ka töö juurest ää Ann; vanami̬i̬s kadonud kui tuul; küńd puar vagu ja kadi Kod; kao ää jo, mis sa veel `aega viidad Plt; enne kui päiv `tõssi, ollin mia kotust kadunu; nu̬u̬ `maokese `valget ei kannatanava, nigu rõevass pääld ärä `võetana, nii kadunava kõ̭ik ihu `sisse Ran; nigu ta miu `varju näi, nii `oĺli kadunu Nõo; kadus ärä maja `taade Kam; `tü̬ü̬lise om nurmest ära kadunu, nemä om söömän Rõn; kae, et kaot mu˽siĺmist Har; [susi] oĺl hürähtänüʔ: sõ̭ss tulõ siist `kaoda˽nigu hüdsü Rõu b.  laiali minema, hajuma (pilvedest) `pilved kadovad `vällä ja ei tulegi `vihma Vai; kui pili akab kaduma, siis akab selgitama Khk; eilä sääś sääś, katti ärä puha, ess tule kedägi `vihma Krk; ähväŕd küll sadame tulla, aga nüid kaob piĺv ärä Hel; ilm klaarib, pilve `kaova ärä Ran; pilveʔ `kaosõʔ, ilm selehhüss Lut
4. olemast lakkama a. otsa saama, lõppema; hääbuma tämä `leivä `kannikas kadub `vällä; on kadund, enämb ei tule `miele Lüg; `nenda `suutumast kadoned inimesed `vällä (sõja ja katku järel) Jõh; Ridaküla, sie kohe kados `vällä Vai; ise enesest nägemine kadus εε, pole valu ega midad Khk; pöldkanad on siit ää kadund Mus; Uiestaastast kadune viin meite poest tükkis ää Kaa; kaks jõe aru kadid ää, jähid kuivaks jälle Pöi; see piibu pigi joobutas mind naa `kangest ää, et valu ää kadus; see oo meelest naa kadun et Muh; nii `palju äi jooks ma elu`ilmasked mette, et muistus εε kaub Käi; tää raho oo ühnä kadond Mar; parm kajub jaanipäst ää, sääsk oo `mihklepääni Vig; vata merest kadovad kalad ära, sellepärast neid `kiilisi põle nii paelo Lih; kätega `lautasime sõnnikud, küined olid kadun pealt Han; kõlu kasub ja kasub, nägimene kaub ja kaub Hää; siin oli kord kolmkümmend `suitsu, nüid on muist ää kadun; see rootsi keel kaos tal ära Ris; tervis kaob viletsamaks HMd; uńdid kadusid ää, ei tea kuhu nad saivad Kos; mitu kord `mõtlen `ühte sõna `rääkida aga se sõna kaub mu kääst ää Ann; ega nuor inimene usu kuda vanainimese jõud ära kaub Kad; vana kuu siden savitata ahaju, siis kaduma lut́ikad ja prussakad Kod; metsäd kaduvad ärä, ei sua `tohtu MMg; sarlasid veel on kuulda, aga `rõuge `aigus see on kadund Plt; ku mul kuukirjä ärä kative, sõ̭ss ma akasi paksuss mineme Krk; kui lehmä `kinne `jääse, siss kaoss piim ärä Hel; ei ole jõud meil omast käest, si kaop pia ärä; ei ole midägina enämb meelen, kõik `kaova ärä Ran; kels ei kao`enne kui lämmit `vihma tulep Puh; ku paese `ju̬u̬skma nakap ja mädä `väĺlä tulep, siss kaob valu ärä; `rasva pane suur tüḱk, kaop ku vette, aga õli om `jaksa; üitsaenuke ammass om vil suun, muidu om kõ̭ik kadunuva Nõo; ei ole vi̬i̬l ärä kadunu õdagune eha Kam; mis `iĺdass tetä jäivä, nu̬u̬ ommava ära kadunuva, nu̬u̬ viĺla Ote; ku lämmi om, siss nakass iäkolu kah sulama ja kaoss äräki; hambaʔ omma˽kõ̭iḱ suust vällä˽`kaonuʔ Har; vesi om kraavist ar˽`kaonuʔ, iäkõrrõtuss om `perrä jäänüʔ Vas; rügä‿m `kaonuʔ, seeme‿m `kaonu põllu pält [külmakahjustus]; meelest om `kaonuʔ (uĺliss om `lännü) Se b. käibelt kõrvale jääma, aeguma küll ne mued kadovad kaik `vällä Vai; vardad kadid juba siis ää kui mo isa veel elas Kaa; Nüid on kodune lõŋŋa kedramine kadund. Pöi; nüid on arjustid juba kadond, nüid on `umpsed rangid Käi; kui noodad kadusid ää tulid mõrrad Mar; need vanad sõnad kaduvad ää päris Han; piä pärjäd on nüid kadund KJn; ütevahe kõrdsid katteva ärä Ran; nüid om kahetamine ärä kadunu Kam; vanast eiśs kedräti kõ̭ik, nüüd omma˽vaist vokiki är˽`kaonu c. (tõbedest, hädadest) körvedised kaduvad ise vähemaks ää `jälle (arstimata) Khk; soolaga `õeruda ja `ahju vesata, siss soola `tüikad kaduda ää Vig; nagu ned `vistrikud on, need on õige alva kadumesega, need ei taha ära kaduda Tür; `maaline sammaspoolik om ratta `kaupa, `maaliste eintege kaoss ärä Krk; aga pikäpääle katte tu̬u̬ `paistuss ärä Ran; tsial om `atla lõvvaperän. õõrutass kuuma kiviga ja kablaga, siss kaova ärä Kam; keedete makõt `rasva ja siäte moromuna `tolmo `sisse, võiete `paisõ `pääle ja jõõh́e kattõva ärʔ Räp d. surema kaduvad ne vanemad inimesed ää siit Mus; Vana eit oli ää kadumas Pöi; ta nääb vist kadumist, ega ta mud́u sedasi tee Mär; mehed kõik kaduvad `enne ää, ikka lesed naesed [jäävad järele] Khn; ma nägin unen et peremi̬i̬s sureb ärä, piä kadub ärä; minä õlen kaduja. vai minu enäm kava one Kod; temä akkass är kadume, õige är lõpenu tõine Krk; ku joba inimesel jõud kaob, siss kaob esi ka piä ärä Nõo; mat́ime vele ja vanemba, kõ̭iḱ oma˽kadonu Võn; kõ̭iḱ `kaosõ maa päält olgu nu̬u̬ŕ vai vana Har; mu esä ja imä umma ammu˽jo˽`kaonuʔ, ńapoḱi jo mulla all `pehmess lännü Plv kadunu(d) 1. surnud; surnu minu kadund emä Kuu; `Antonil kadunel õli `ammu küür `selgä tuld Lüg; Isa kadune vedas omale maa·`ilmama varandust kokku IisR; Kusta kadunu olli kõrralik inime Pst; lätsivä miu mehe kadunuga Nõkku Nõo; jummaĺ ülende ta kaonu `ińge Krl; imä-kadonu üteĺ Plv; Esä kadonu˽käśk Räp; ku `kaonu esä vilʔ `eĺli; kadonu mu vanaeśäl oĺ säid́se `poiga Se Vrd kadona, kadunuke(ne) 2. hukkumisele määratud, omadega läbi sääl kui rattas `juhtab, siis õledki kadund laps Lüg; Sopajoodik aa üks kadund ing Emm; [kui sõda tuleb] siis me oleme ikke kadond inged Mar; tema on kadund ing JMd; õled täitsa kadund mees, kui `neskese karmańtsiku `kilda ennast annad Trm e. kõhnaks või viletsaks jääma Kõht on eest kadund (poeginud loomast); veri kadi sehest ära, sellepärast ne jalad külmaks läksid Pöi; igemed kaduvad ää (kui hambad suust ära tulevad) Muh; vana [lamba] udar kaos ära, ta (tall) nii arv imes Ris; näost kaob ja kustub nii ää - - sel on surm ikka üsna ligi; kalivägine, liha on tal kadund Kei; mi̬i̬s kadi kokko ärä et, õli nagu sü̬ü̬lilaps Kod; ta om nõnda är kadunu - - et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls; Kadri om ka nõnda är kadunu, et paĺlas eng vi̬i̬l Krk
6. mööduma (ajast) nõnna ned ajad äe `kauvad, ei pane tähelegi kohe Kad; suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand; `aastad on kadund nigu unenägu Lai; aig ar˽kaoss käest, nigu saa ai midägi tetäʔ Se
Vrd kaduma2, kadunema