kadukaduKuuHljLügVllPhlLKTrmKodMTUrv, -oHlsKanPlvSe, g kaduVllPhlKulHääKJnHls, g kaoMärPltTLäKanUrv, kauKos 1. õnnetus, häving, surm (sag koos verbidega nägema, näitama, tähendama) ta on jusku kadunägija, tiib siuksi `tempusiHää; Koera `ulgumine tähendab pereme kadu Kei; si̬i̬ kõhe näeb kadu, kui tegi mes ei paśnud või kui mõni tegi pühäd ja äripääväd kokko [tööd], siis üheldässe et näeb kadu ette; emä aeg iired leid peso kõik räbäliss, `näeväd kaduKod; mis te iki laulade, küll te iki kadu `näede, üit́s kisentemin om ilmast `ilma; koer näge midägist kadu, kui ta ulvap; kana näge kadu, selleperäst ta laulKrk; ku kägu kodun kukk, siss kadu saavetHel; egä päiv söövä ja joova ja `piava pidu, si̬i̬ näeb küll periss kaduNõo; sääne suurustamine ja `uhkuss iks kato `näütässKan; Rot́i˽tähendäse˽katu, ku neid elutustõ paĺlu sugõnasUrv; minku‿i vahelõ kui tapõldass, jummaĺ `hoitko tah om pääkado kaSe 2. külmakahjustus, tühi laik orasepõllus rukki kadu, talv on rukkid `vällä võttand; `õtrad tehässe ja `kaurad rukki kadu; rukki kadu `õtra ära tie, `õtra ei `kasva, tie `kartulidLügVrdkaoksed 3. a. tont, kodukäija kadu on üks öud asi, lööb selma ette, nook vei kadu vei tont, öhetasa mehed keik puhasPhlb.on üks tühi kadu ka (vanast inimesest) Phl || näruses riides inimene üks inime oli `iasti närus, nägi `väĺla kui kadu. oli kui kaduKul