kaagatamakaaga|tamaKhkTõsJuuKos/-oa-/ JürIisKod/-ua-/ NõoSan/-tõmõ/ V(-tammaRõuPlvSe, -tõmõKrl), `kaagata|maLüg, -mmaVai; tgnkaagataijaRõu 1.on(kana ja hane häälitsusest) Ega kana igakõrd mune, et `kaagatabLüg; anid kaagatavad nönda oues tänaKhk; Isaani - - kaagatab küllJür; kõ̭ik ussaid om kaagatamist täis, küll kaagatavaNõo; ku kana lätt munõle siss ta kaagatõssSan; ku kana muna `lu̬u̬mise hädäh om, sõs ta kaagatassSe 2.figrääkima, lobisema midä sa `kaagatadVai; mis `asja sa kaagatadIis; ku naese jutu paneva minemä, siss kaagatava nigu anise; naestel om toda juttu ja kaagatamistNõo Vrdkaagutama, kaakatama, kagatama, kakatama