[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–33. vihik (a–podina)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 227 artiklit, väljastan 100.

kabu1 kabu R KPõ(-o Ris) SJn
1. kohitsetud härg (hv oinas, koer, kukk) `enne `käisivad kabud küla `karjas kaik VNg; kabudega `künneti Lüg, kabu on sie luom, mis vasika eas ära leigati JõeK; kabu leigatakse kas `aastaselt ehk `enne `uastad ää, kohi kolme `uastaselt KuuK; kui jaar on leigatud, ära `jälle ruunatud, siis temale võib ka `üölda, et kabu Amb; `mitmed inimesed surma suust `peasevad selle `leikuga, just nagu kabud kuerad kohe; kabu kuer seisab paremine kodu; poisid juoksevad nagu kabud kuerad `ringi Kad || fig Mis tuost kabust (lastetust) `naisest on `kellägil kasu, omal vai `toistel Kuu; just kui vana kabu sõim VNg; vana kabu [öeldi], kes niessuke `kuivand oli VJg
2. lstk sarvloom, lehm käi kabosi `vaatama Ris; näe, `väike kabu siin Hag; kabu tuleb, toob `piimä Juu
kabu2 kabu Hel, g kao, kau Hlj, -o Se; n, g kaabu Har; g kao Krk
1. tütarlaps Kas sie kiike kannab meida, kas ta kannab kabuda kahta, kahe kao riide’eida rhvl Hlj; kunness ni̬i̬ kao kasunu, virme pikäss jo veninu rhvl Krk; kas‿ma tüd́rik tü̬ü̬d ei ti̬i̬, vai kaabu kangast kua Har; Neiol om õks hallõ arʔ mińnäʔ, kabol kah́jo `kaldudaʔ Se
2. lokkis juus tal om iluse kabu Hel
-kabu3 Ls kibu-kabu
kadu kadu Kuu Hlj Lüg Vll Phl L K Trm Kod M T Urv, -o Hls Kan Plv Se, g kadu Vll Phl Kul Hää KJn Hls, g kao Mär Plt TLä Kan Urv, kau Kos
1. õnnetus, häving, surm (sag koos verbidega nägema, näitama, tähendama) ta on jusku kadunägija, tiib siuksi `tempusi Hää; Koera `ulgumine tähendab pereme kadu Kei; si̬i̬ kõhe näeb kadu, kui tegi mes ei paśnud või kui mõni tegi pühäd ja äripääväd kokko [tööd], siis üheldässe et näeb kadu ette; emä aeg iired leid peso kõik räbäliss, `näeväd kadu Kod; mis te iki laulade, küll te iki kadu `näede, üit́s kisentemin om ilmast `ilma; koer näge midägist kadu, kui ta ulvap; kana näge kadu, selleperäst ta laul Krk; ku kägu kodun kukk, siss kadu saavet Hel; egä päiv söövä ja joova ja `piava pidu, si̬i̬ näeb küll periss kadu Nõo; sääne suurustamine ja `uhkuss iks kato `näütäss Kan; Rot́i˽tähendäse˽katu, ku neid elutustõ paĺlu sugõnas Urv; minku‿i vahelõ kui tapõldass, jummaĺ `hoitko tah om pääkado ka Se
2. külmakahjustus, tühi laik orasepõllus rukki kadu, talv on rukkid `vällä võttand; `õtrad tehässe ja `kaurad rukki kadu; rukki kadu `õtra ära tie, `õtra ei `kasva, tie `kartulid Lüg Vrd kaoksed
3. a. tont, kodukäija kadu on üks öud asi, lööb selma ette, nook vei kadu vei tont, öhetasa mehed keik puhas Phl b. on üks tühi kadu ka (vanast inimesest) Phl || näruses riides inimene üks inime oli `iasti närus, nägi `väĺla kui kadu. oli kui kadu Kul
kagu1 kagu R Kei Kos HJn KJn, kakku- Kuu VNg Lüg lõunaida, SO kagu on `louna ja ida vahel; kagust tuleb keik, kagust tuleb suvi, kagust tuleb talv ja kagust tuleb ma`i·lma ots. ja kui kagust tuleb külm, on aga külm. aga kui kagust tuleb sue, on aga siis ka sue Jõe; `lounat kagu jääb kagu `puole Kuu; `pohja kagu VNg; tuul puhub kagu poolt, ommiku `lõuna poolt Kos Vrd kakk5
kagu2 kagu Nõo Ote San Kan(-ku) Rõu Vas Se(-go) vaata kui kagu kaśs `tulli mulle `sülle Nõo; kaku suurõ lumõ`uarma tahaʔ om tuisanuʔ Kan; Kagu˽tu̬u̬ mõ̭nõ ao sais, sõ̭ss nu̬u̬˽vitsa˽`lätvä˽pruumis Rõu; kagu ma võta; kagu ma lää; kago om hereśk, käüse naard ja ińdsitäss Se Vrd ka2
kahu1 kahu R spor eP(-o LNg Mih Juu), Hls Krk TLä Võn V
1. kerge külm; jääkirme `Riided pane `nüöril nüd kohe kahusse Kuu; vähene kahu maas Hlj; `Öösel `tõmmas maa kahusse IisR; oomiku kahu varal tuuasse `metsast kas `eina vöi puid Khk; kahu pealt oo ea `menna Mih; ilm läheb kahule Tor; külmä kahuga mingä tuaga ärä Kod; `veele on kahu `peale tõmmand Plt; sii läks ära kui kahu KJn; tänä õige kahu Hls; `ü̬ü̬se om `keŕge kahu ollu, pori kõvass `võtnu Ran; ilm lätt kahulõ Rõu; kahu kostuss ärʔ Plv; `ütski es usuʔ, et tõõsõl pääväl joba kahu maah om Räp; kahuga kakk orasõ üless ja `külmäse juurõʔ ärʔ Se; kahus, kahusse pakasega pannakse võrgud jääle lume või muuga kaetud hunnikusse, kus nad kergelt ära külmuvad `Vergud labati peräst `päästämist kahusse; kui olid `kerra kahuss, siis nad enämb `panka ei `külmänd; `Vergu lina oli `joudand parajasti kahusse `mennä Kuu Vrd kahukas2
2. rüsi, kokkukuhjatud jäätükid `puostad aeab `ainult `ranna `ääre, kahud on `rohkem mere sies Jõe; `toinekerd `tuiskas ja nied `uidu`augu kahud `umbe; `Tuiskuse `ilma `kerral kui pani `uidu`augud lund täüs ja sen kahu`unnigu järel `oskas `uidumies `uidu `augu üles `löüdä; `Tostmel kahu `ääress oli `mannerg [viinaga], kust sedä siis aig-ajald `suupamass `käüdi Kuu; kevade tuul ajab jεε kahud kivi `otsa vöi rauna `peale unniku Krj; meri on kahus; tuul seal suured kahud kokku aean Ris Vrd kahv3
kahu2 kahu Saa Kos Lai KJn Trv Hls TLä Võn Kam Se kohev; säbrus Sellel on ilus valge kahu juuks; Sai omale kahu juuksega naese Saa; lühiksed kahud juussed KJn; juussed nigu kahu Ran; kas sa suit ärä, pää nigu kahu sul otsan Kam; pää är˽täkeldünüʔ, käüse ku kahu Se Vrd kahur
kahu3 kahu Khk Mus Kaa susin see‿p saa `rääkida, ajab `umbast kahu; uśs ajab kahu Khk; teder ajab kahu ja kudrutab; tedrekukk ajab kahu: uh, uh, uh Mus; Ein`putke varre sisse puhudes akkas kahu `kostma; Poiss pole vilistand, ta ajas muidu kahu torus uuldega Kaa
kahu4kahv1; 2
kahu5kahju
kaju n, g kaju, kaeu S(-o Emm Phl) L(-o Rid LäLõ PäPõ) VlPõ(-o KJn Kõp), g kao, kaaoʔ Lei; n, g kaju, kajo M T, p `kaivu Nõo Ote; n, g kao SaId Muh L(kau spor Mih) Rap Pil; in `kaajo Rid Mar(-u)
1. a. kaev pumbiga, vibuga kaju; Kajus on näkk, kajule ei tohi mitte `minna, näkk viib kaju; [merekallas] nii `järsku kut peaks kaju kukkuma Jäm; saju eel iseäranis kajud `kuivavad; vibuga kajust on `kerge vett vötta; karjamal on menes kuhas `loomade joodi kajud Khk; loomad lastasse kajule `jooma `talve; Töi lehma, vöttas kivid, `viskas oma kaeu `sisse, siis ei pidada lehm ära minema Mus; Sauna juures oli meitel vanasti lahtine kaju; puuritud kaju; raiutud kaju ~ raiekaju; Kes liivamaa `sisse kaju tegi, see kudus selle ka kuuse puudega sihest ää Kaa; me `peame oma `lambud kodu kajul pesema Vll; ma liha kaost vett `tooma Jaa; See mees kadus siit kut kerves `kause; Kaju kudumine (vooderdamine) oli `raske töö; Seda tuli ka ede, et va kau `õues `auras, siis tuli ikka `külma; Just kut va põhjatu kaju, `terve ruusi tääve joob korraga äe Pöi; puu salvetsed `pandi `kaole `ümber; kao tahab `rooki Muh; kaeul `panta ark maha ja roog `panta `senna `pεεle kahe argi vahele Emm; Lapsed ei `tohtind mitte kaju `vaata Rei; ma akka seda kao `kaebma; sii põlegi sügävid `kaosid `ühti; kao oo seest kibistud, kibid oo `ümbär kao `pandud; kui kaos vesi aiseb, siis `veska kolm peotäit `soola `kaajo Mar; `kaole pannakse saĺvispuud `peale; kaost saab kibi`rüntsa, `rühka või `rihka `väĺla `võetud Mär; see elma sooneta kao (vähese veega) Kir; kao ääre `tassa täis Lih; Kau all, kaigas pial = kassi sabaalune Han; `kaosid võtma (kaevu kohta määrama); rukis külvati kuiba aeaga: rukis `tuhka, oter oeasse ja kaer kaosse (märga mulda) Mih; meil ei ole kaot; lähme kaod `rookma Tõs; pang kukkus kaeuse; Vinnaga kajust `oĺli `raske vett võtta, nüid oo änamasti võĺliga kajud Tor; isa istub, poeg pistab, tüdar taga tolgendab = kaeu, kook ja [koogu] pakk sääl taga Saa; aas vana kao `kinni Rap; kao oli just rihalse värava ees Pil; Käisin kajul; näkk kajos, ära mine (öeld lapsele) KJn; saana kõrval `oĺli kaju ja pesu künä Vil; läits kajo manu vett `kiskma; linguga (vinnaga) kajo, lingu otsan ku̬u̬k Trv; ma lää kajo `vi̬i̬rde vett `tu̬u̬ma Hel; meil `oĺli vesi õhuksen, me võtime puust konguga kajost vett; mõnel om pööräga kajo; vanast `olli külä pääl kaits kajo Nõo; mi̬i̬ss lahup puid ja tu̬u̬p vett kajost; Kavvede paist kaeoling üle puie Rõn; ümbre kao sourõʔ ura d́u̬u̬skõva Lei b. fig (lahjast õllest, toidust) Tuul on kaju pεεlt Jäm | (tukkujast) sa akkad kaeu `vötma, jεεd tukkuma (ja peaga noogutama) Khk; `Vardad vajusid süle ning emm akkas ka kaju `kaevama Kaa | Tüdruk, sa oled kaju `ääres kusel käind (öeldi luksujale) Pöi | äda ajab ärja `kaose Tõs | εε ae enne vana kaju umpseks kut uus valmis Emm; Vana kaud ei või enne täis sittu, kui uus põle veel `valmis Han; ärä enne vana `kaiu sittu, ku sa uvvest kajost juvva ei oole saanu Krk | sa tia seda vist isigi, kui paelu oo sinu kao kallal köind vett `võtmas, `öetasse `langenud naeste`rahva `kohta PJg; sinu kajost om mitu mi̬i̬st vett `võtnu, sul om pombaga kajo (öeld liiderlikule naisele) Nõo Vrd kaev
2. sügav koht meres `öetse mere kao või mere sońn, see oo `seoke sügav koht, need oo sügavas meres Tõs
kalu1 kalu Muh Khn kae kalu, üks suur `valge kord `olle üle silma, seda aŕst `ütles et `olle kalu peal Muh; siĺmä kalu Khn Vrd kale1
kalu2 kalu VNg Lüg Vai Rei LNg Rid Hag Jür JMd Koe VJg Kod kolu; kalts küll sie käib kilus kalus Vai; vanad kalud ei sünni enam `seĺga Hag; vanad kalud ja kolud, mis kuhugi ei `kolba JMd; `korja omad kolud kalud kokku VJg
kamu1 kamu Muh L(-o LNg Kul) Ris Nis Kos Nõo Rõn Urv
1. a. ramm, jõud; lihavus `söömlik loom võtab `eesele ea kamo `peale LNg; se on kamus loom, on rammus. sel loomal ia kamu, ia ramm pial Nis b.  jõud, jaks se kamu on nönna `otses keik, ei saa änam `tehtud Ris; kamu om nii otsan et, ei jõvva kirvestegi üless `tõsta; neil `aastil lõegassime puu ja `lahksime, sedä kamu iks `olli vi̬i̬l Nõo; Ku mul `tervüss om ja ma süvvä˽võta, sõ̭ss om mul kammu kah, kammu ja `võrkust Urv Vrd kama3
2. kraam, varandus, vili sul iks toda vana kamu om vi̬i̬l, sa‿i ole jo `kitsaste elänu Rõn Vrd kahm3
Vrd kamps3
kamu2 kamu Kse Hää Räp
1. algus, (eel)aimus ma tuli, kui oli `õhta pimeda kamu Kse; Ämariku kamuga vi̬i̬l kodu `tulla, viimase `valgega Hää
2. hõõg(us) tal olli küĺma kamu juures; Küĺma kamu juba väĺlal Hää
3. fig pohmelus eeläʔ jõi, `täämbä om vi̬i̬l kamu pääh Räp
*kanu pl kanud täi lastehirmutisenaPöi
karu n, g karu (-o) R eP M T Lei; karu u karro San, hv karo Kan Plv Vas Räp Se, p `karru R Puh, p karru Hel
1. a. pruunkaru (Ursus arctos) Mies kui karu Kuu; Unine kui karu Hlj; Karugi `pannasse `tantsima, sis `saadik viel `lapsi ei saa sõna `kuulema Lüg; `Sõisab jalad `arkis nagu puu karu Jõh; karod mörisöd; karo `immo `talvel käppa, `metsäs omas pesas; karol on `üeksa mehe ramo ja ühe mehe miel Vai; Karu läheb kallast `mööda, karvad jooksevad maad `mööda = heinalabu vedamine Jäm; see nda kut karu teeb tööd, nii pailu `jöudu, nda kut karu rügab Khk; Kudas `söuksel pole `jöudu, mees kut karu Pöi; Leib oli must kut karu sitt Emm; Karul oo ühüssa mehe rammu, aga ühü mehe `mõistus Han; (lapsele:) karu ja uńt sööväd su ää, ää mine `metsa Tõs; Kissi karu liha `ollõ süen, sie `ollõ iä kidi närijä Khn; `peale `jaani karu lõi käpaga paeo koore `kinni, siis suge ei saand PJg; kis midagi ei tee, just nagu karu imeb käppa Hag; laisk nagu va karu Juu; [lapsele:] ära karju, karu tuleb, viib `metsa, kasvatab karust Trm; tõene karu õlema mussem, tõene aĺlim, `tükmä kallale; karu imemä käppä talvel, kuńni `küinläpääväni `üste, peräss tõiss Kod; nägi unes, et karu võt́tis käpade vahele, ma `ütsin, soad ia mehe Pal; `rühmis tüüd tehä ku karu KJn; ku laut olli ärä nõiut, tulli karu `sisse viia, siss `nõidus kaob ärä; karu lääb märdipäevän `pessä, `küündlepäevän käänd tõise küĺle, `maaripäevän tule `vällä Krk; karul om `ütsme mehe süä ja üte mehe jõud Hel; situ ruttu, karu tuleb, kui sa‿i situ, siss ta pureb Ran; karu `murdna inimese ka ärä. `võtna inimesel künnäpu väĺlä säĺlä sehest ja söönä ärä tolle künnäpu, muud ei `tahtna Nõo; pääle `küindlepäevä - - siss karu siĺm ju̬u̬sk vett joba Kam; taa murd tüüd nigu karo Kan || fig ärgvasikad `lähvad karuks (muutuvad metsikuks), `möllavad ja `tuuseldavad Hlj b. fig Karu lahutas `ahju (lapse sünnist) Lüg; Vana karu ei õpi `tańtsma (vana inimest ümber ei õpeta) Han; karu varud undi pulmad, kui `vihma sajab ja päike paistab Mih; Karust ei saa karja`koera (uĺakast või joobakast ei saa ääd `nahka) Hää; karu seal `jälle `nurmes käin ~ murn seal `jälle maha (sünnitamisest) Ris; karu `vistleb kui päev paessab ja vihimä sadab Kod; karu söövet või`leibä, ku päe paist ja `vihma satass Krk; lähäd sutt pagema, lövväd karu kate pojaga i̬i̬st (satud halvast veel halvemasse olukorda) Ran; Kat́s karro ei saa üteh pesäh ellä (kaks kanget, ägedat ei sobi koos elama) Räp
2. lastemängudes ja pulmanaljades esinev tegelane, sageli maskeeritud inimene `lapsed `juaksevad kive `otsa, kie kive `otsas ies on, sie on karu VNg; karuga sõit, `võera `rahvale `sõitsid `vasta karuga, kui teene pulm - - `sisse tuli, üks mees oli käpuli, teene mees `istub `seĺges Vig; vanass pulman `tehti `naĺja ja mängiti, karu lõegati - - karu `tu̬u̬di `sisse, kasuk karupite seĺjän, karu tõmmati rihmadega `kińni ja akati `lõikama - - `lõikaja - - võt́t kuaritud kualiked `väĺjä, et ni̬i̬d õlema karu munad, ae tüd́rikid taga näiegä Kod; ma `teie ka Einole karu (üks lööb teisele pihta, öeldes „karu“, seejärel põgeneb teise eest) Ote; karo `pińki `mäńgmä (Üks mängijaist – karu – seisab kinniseotud näoga seina poole. Teised mängijad küsivad ükshaaval karult, mitme sammu kaugusele nad peavad minema. Kui mängijad on kohtadel, läheb karu neid otsima. See, kelle ta esimesena leiab ja ära tunneb, saab uueks karuks) Se
3. fig tungraudHää
Vrd kahru
Karu2 n, g karu Pal Kan(-o) Har Se koeranimi suur karvane koer oli meil, Karu Pal
karu3 n, g karu piklik heinahunnikRid Pär Hää karu - - ta jääb nisuke õhuke, teeme karud, need kuevavad paremene ära Rid; ein `pantass karuss, ein kuevab karus ära Hää
karu4 kõhu karu kõhukelmeLNg
karu5 karu = karune se meil naa karu ~ karuse äälega kukk, akkab `laulma `söukse suure käre äälega Vll
kasu1 n, g kasuüld(-o Vai spor L Ris Võn Räp) a. tulu midä sest `suurest tüöst kasu on Lüg; sest `suilisest äs ole si‿asta kasu midagid Khk; Kiś kahu kardab, see kasu ei saa Han; õssad kõhna obese, süädäd rammuje, müid ärä, suad kasu Kod; noorel kuul ei `lastud kuppu, noore kuu kupp ei olnd kasu Plt; siust eluinimest änäp ei saa, kasu sa kellekil ei tu̬u̬; mea es saa selle õppusest kedägi kasu Krk; mes tost kanapedämisest kasu om, ku sa üttegi muna ei saa Nõo; üits ilma kasuta maa, kellest midägi ääd ei ole Ote; mis sa asätä täniität, ega tost midägi kasso ei olõʔ Räp; ta saa paĺlo kassu `kauplusõst, `voito Se || [oksad] mis nihuke kõõm ja peenike oli, need said mua kasuks ää põletud Pai || fig kah́o om pajä pääl, a kasu‿m pajä all (kaihh tulõ inne ku kasu) Se || Sie laõ võtab igänes kasu (purjetab hästi ka vastutuules) Khn b. vaheltkasu; laenuprotsent, pangaintress Savalas õli magasi ait - - keväde `anneti sügise `pääle `võlga, sügise veid siis kätte, kuli rukkide päält õli neli `karnitsa õli kasusi; müüb `riide`raasukese, eks tämä säält võttab ka oma kasud ja `sintsid Lüg; keväde odeti magassist `velga ja `süksül `makseti `vällä kasudega Vai; Vanal oli raha `linnas kasude peal (pangas) Pöi; kis müib muidu teisele, tä võtab kaso selle pealt Mar; Kasu lõigatse ikke teiste kulul Han; kui sa sedäsi ostad obose ja müid kohe ää, võtad kasu – siis sedäsi, paristad Juu; Mäo mõisa `juures oli magaski ait, sialt sai ädaga `toodud, sügise vii kasudega tagasi Pai; vakaga mõõdeti [magasiaidast] inimesele `viĺja, kaŕnitsaga `võeti kasu, kaks kaŕnitsat kot́i `piäle Kod; pu̬u̬ĺ sai kasu. ta sai jo poole manu; kasu`viĺlä `võeti magatsiss `sisse `setveriku `pääle kuvventiku või neĺlantiku Krk c. juurdekasv tänabu oli ea viĺla soak, sain kaheksa seemet kasuks Juu; seost viĺäst saa küll katõsa kassu Rõu; katõsa kassu `siimnest Vas Vrd kasv
kasu2kasv
kasu3 kasu Mus Emm lstk kasukas mardid tulid `sisse, karused kasud `selgas, `masked ees, vitsad käes Mus; Kasu soe Emm
kasu-1 liigne, lisa-, normiväline – SaLä Muh Hi spor L, Ris HMd Nis kasu `kündi `küntesse eina `aega, mened `enne `eina. mened `jätvad kasu künni tükkis `kündmata Khk; mõnel oo kaks noorikud, üks oma noorik, teine kasu noorik Muh; pruutrend oli `pulmas kasurend (lisalaud) Rei; `enne `ante ikka kasunimed (hüüdnimed); kasu (jõude seisev) lamp; Pulmas tegid kasupruute (valepruute); kasuvaderid [lisaks ettenähtud kolmele]; kasu`lauped on nädala `keskel (kui pühade-eelne päev langeb tööpäevale) Phl; üks kasuvõrk `pandi, mis see võrk `püidis, `anti sellele inimesele, kelle `peale see `pandi. kui ma ise laps olin, saime nõnna raamaturaha ja kooli raha. kasuvõrgule `pandi üks tut́t märgiks Rid; egä need lüpsä sis, nee väiksed kasunisäd. mõnel [lehmal] oo koa seäl viiendä sees. mõnel oo kuus nisä Vig; see vanamees oli tääl kasusõpr; kasu sild oo Kasari jõel [silla remondi ajal] Kir; kes ooletumast teeb, see teeb kasu `küńdi, kasu kord `küńdi Lih; va `eńdist kasu sõnad. kasu sõnad mis `nüütsel aeal ei `tunta Var; känutu - - naa jõuetumas juba jäen. nisuke kasu sõna Tõs; Mio isä pidäs kasu `kõrtsi (salakõrtsi); Kasu õonad (teenija palgalisaks kasvatatud kartulid) - - ma käösi oma kasu`õuni `müümes Khn; juba kasuraha `pankas Hää; kasovili, kui kaso `rahval tehaks, poistel ja tüdrokudel; sai `metsas marjul `käidud, omal kasuraha teenitud Ris; see oli keik nagu kasu aeg ja kasu töö (kanapidamine). noh eks mune sai `müidud HMd
kasu-2 kasu- üld kasvu-, kasvamise `enne `kolme `aastad ei `panna ovost `tüöle. sie siis on kasu obone. seda obost `tarvis viel `kasvatatta Lüg; Tuhli kasuaeg akkab ümber saama Kaa; mis noored loomad on, ea kasujöud on, pole veel täis kasund, nee on kasuloomad Krj; Kurgid olid `kallid sügise, tä olass ulga raha saan, oli ia kasu`aasta Han; pisike sakergune (kidur taim) aeab kasu`lehti, pisiksed nagu pisike sakerdis Var; kasu`võimu tääl (kuivanud puul) enäm ei ole Tõs; minu kasu kodu (lapsepõlvekodus) küll `ropsisid ema ja õde; minu `sündimese paik on all `suures külas, kasupaik sii Ädemestel Hää; kasuobune `pańdi `kündma Kos; kasu`jõuline puu oo kasupuu, kasvab Kod; no minu kasuaeg olid ka tuule`veśkid Pil; kasuvõemulesed kaerad; Kasuvasikas pidi iḱi noore kuu vasikas olema KJn; si̬i̬ om tapa lu̬u̬m, ega sedä kasuloomass ei `jäete Krk; küll om ilus suur vaśk, selle jätäme küll omale kasulehmässe Hel; kasu kõjo (kasvama jäetud kask); si̬i̬ om meil kasu vars, sellest saab sõedu obene Nõo; kasuelläi, kasuma jätet Se
katu1 ka|tu Trm Nõo, -to Selstk kartul
katu2kautu
kau1, kau-kaju, kaju-
kau2 kau ena, ennäe Kau `asja nüd nuttada ühe `poissi peräst, neid o jo kaik kohad täüs Kuu
kebu1 n, g kebu Jõe JMd Kad Sim Iis Plt püsimatu, rahutu, kepsakas kebu `ööldakse kui luom on väga erk, ei seisa paigal, niisukene rahutu Kad; kebu lööma kepsu lööma; jooksma ja karglema poisikesed akkasid kebu `lüöma, neli-viis tükki kuos on Jõe; nuored talled ja vasikad lüevad kebu JMd; kül sie laps lüöb kebu Iis; kebu tegema tagant kiirustama, ergutamaPlt Vrd keba
kebu2 kebo virvendus; õhuke kiht, kirme lumekebo õli siäl eenämä piäl kua; järv nõnnagu `pi̬i̬gel vagane, mitte üks `lainekebo ei käi Kod Vrd kebe1, kebre
kegu n, g keg|u R Ha JJn Sim, -o Kod
1. väike hunnik `Koormat ei saand, `veike kegu oli rie peal Hlj; Tõi `õue `päälä ühä pisikese kegu (puid) Jõh; Keda me suurt `saime, `veiked kegud ikke tegime; Mis `kuhjad nied on, nied on kegud IisR; Eidel pisike kegu agu kelgu pial Jür; oleks saand kegusse `panna (heinu) JõeK; ega sie `kuorem old, sie üks kegu oli JJn; kegud on saadust `veiksemad. kui ein põlt täitsa kuiv, või vihm tulemas, siis `pańdi kegusse; see mõni `kuorem, see on eina kegu, kegu või köks Sim || kössis inimesest Laps `istub `saanis `niigu kegu; `Külmast `köśsis nigu `veike kegu (karjalaps) IisR; `istus pliidi ies, pisike nigu kegu oli teine (haige) JJn Vrd kegutus
2. ebapüsiv, kipakas (nt pink, regi) Ega sie ei `sõisa `püsti, üks kegu on Jõh; Selle keguga sa `ümber lähäd, oleks `puugi pial (halvasti tehtud koormast); Sie on kegu tuol, ära kukku; No küll on prohvusse korv, kegu `persega, läheb aga `kallakille IisR
3. kergats, edvik; elav, kärme Nisukese keguga ei maksa mis `rääkidagi, `vaata kas `ütleb teregi; `Keśki ka‿i `ütle selle kegule, mis‿sa‿nd üppad ja `luiskad IisR; vana Leena one kego, eledäss pirissäb kõnelda; naene õli kego – kiidäb tü̬ü̬ tegemiss, ku akab edeväss minemä; lähäb `kärmäss nõnnagu kego, nõnnagu kego lähäb, nõnnagu vedrude piäl Kod Vrd keku
kehu n, g kehu kuuldus kord oli see kehu nii suur, et pidi sõda akkama Var Vrd kihu
keku n, g keku Aud VJg Iis Lai Urv Rõu, keko Võn Räp, kekko (-u) RId kergats on ka üks kekko, ise tahab vaid `rääkida ja lõverdatta `palju Jõh; nagu keku teine alati kekul VJg; Küll om keku inemisetüḱk, kekś ja edestäs nigu mõ̭ni haiba tütärlat́s Urv; Vana keku, mi sa˽`keḱsit Rõu; ta üt́s keko om, selle ei püsü ta kavvõmb `kohki kotuse pääl Räp || kronu talomestel olliʔ obõsõ kekoʔ, kellega künneti Võn Vrd kegu, kekul, kekuti
kelu n, g kelu R Khk ViK I, kelo RId Kod ülesharimata maa a.  sööt, kesa ei `kündänd üless, jäi kelu; `luomad `võivad kelu pääl `süia VNg; kelo `künnetasse `kirsi päält, siis kelo on rabe; `põllud `jääväd keloje, akkavad `rohto `kasvama Lüg; Põld on kelus ehk `süätis; Maad ei `künnetud ülesse, jäi kelu Jõh; Inimesed surid `vällä, maa jäi kelu IisR; midä maa on old kaks kolm `aasta kelost, siis `sinne tehä lina Vai; üks nurk jäi kohe kelusse, ei kasva kedagi; kelu, sie on juba kahe kolme `uastane ärjapa süöt Kad b.  kuiv kruusane, vilets maa kui `oige kuiv on, siis `üelda kelu Jõe; Kelu on üks liiva suss. Ei tasu `sõnniku `raiskada, las jääb paremb kelust Jõh; üks igavene `rihka kelu sii on, `vaene maa Khk; kelude `peale korjati kiva Kad; kelu ehk `jõude maa, kus ei kasva kedagi Iis; kelu on `kõrge liivane moa; see pidi õige alb olema, mis kelust õigati Trm; kruusa kelo piäl one `vaĺmis, võib jo akada `lõikama (vilja) Kod c.  heinamaatükk, kõrgem koht `välja `servas `põllu `servides on `niskesed kelo tükid; `kündämättä kelo [on] `einamaa; kelo õli kodo `juures, kel õli vabat maad, se õli `einamaa Lüg; kelo tükkid on `ranna `ääres; kelo on `karjamaa Jõh; kelu oli, aga säl kelul `kiige meil ei old IisR; `lähmo `sinne kelole `marjale, kelo pääl on pali maa murakko; puna`einä `kasva kelode (küngaste) pääl Vai; kui kelu pial on ia rohi, `tehtasse ikke `eina Lai Vrd kelumaa, kelustik, keläk, kemustik
kemu n, g kem|u Kuu Jür, -o Kod rutt, kiirus Mis kemu sul `sinne `mennä on; Tuul `aeva `üldüs, `saimme vade kemuga tulema; Tuligi `varsi `matrus kemuga `väljast Kuu; si̬i̬ lähäb suure kemo ja kuudigä Kod || kemu lööma ketast lööma lapsed `kanged kemu `lüöma Jür
kenu1 n, g kenu Var Rap
1. jõud, ramm kenu o na `otsas et Var
2. soov, kihk `kange kenu mehele `minna Rap
kenu2 n, g kenu (tuhvli)liistu kiil kenu `pandi paku `peale, `riide ja paku vahele, ennem kut `talda akatse ajama Jaa
kenu3 n, g kenu püstine, kaarjas sie on üks kenu `pääga obone; `luomal on kenu pää VNg Vrd kenukael, kenus
kesu1 kesu pej vilets Oh kao sina kesu veel ää, kus sa tahad Muh
kesu2 keśu sõkalVil
kesu3kesv
ketu1 ketu kergats, edev inimene Küll see oo ketu, ei nää oma ettegi; Ketudega ei `saagi tõsist juttu aada Han Vrd ketutis
ketu2 ket́u väikese tüdruku häbe tütarlapsele `üeldi: ket́u paistab ehk kitsed lähvad oraselle Ksi
kibu1 kibu Jõe Pil Võn/-o/ Ote; n, g kibu R Vll Hi spor L(-o LNg), Ha ViK Iis Trm KJn Hls Puh TMr; n, g kipu Mus Rid Mar/-o/; kibu g keo (kio, kiu) VNg Lüg Jõh/-o/ Mär Vig Var PäLo Khn/kjõ-/ Rap Juu JMd Ann Tür Pai Sim TaPõ Plt KJn Vil TMr; kibo g kivo Vai puunõu, väike kapp Oda sie kibu ja `viska `löülü Kuu; `piimä `riistad õlivad kiud, `miska `piimä `lauvale `tuodi; vie kibu Lüg; kivoga `ennevanast `juodi, olut ja `kalja Vai; ni pisine kibu, mikega viseda souna kividele, teine vits all uure pεεl, teine üleval ja oligi `valmis Emm; Pane lapse piim kibu sisse Rei; `ańdis `kiuga vett Mär; kibudega panid laua `peäle, perele süiä; egä keol, kapal kaant põlnd, sel oli kõrb Vig; anna `pisse kiu sest `juua Var; taari kibud Mih; `kalla vesi `keosse Tõs; kio seest `joodi õlut, ja laua pial `pańdi `piima rüübata PJg; mul o veke tuobine kibu Ris; Kapaga `toodi `jooki lauale, a kibust `joodi Kei; veke laps `rüüpas kibust JõeK; kiod olid laste tarvitada, `tehti pudi JMd; tuabised, pualetõisesed, nied olid kibud, kolmetuabised õlid kapad Kad; `kioga tõśsid vett padass veeke kibu õli; kibude sidess süädeti `vaśkid ja juadeti; kibu kesk merd = naba Kod; vanast lüpsime lehmad kippu, kio `sisse Pal; saanas olivad ni̬i̬d samma nõud, kiod ja kapad Äks; `keoga `viidi õlut laua `piale Lai; kibu on toobine või poolene KJn; Sauna keol on vits ära tullud Vil; Joose ja vii suure `kamrest ruvipengi päält kibu sanna lava pääle Hls; liivaga `õõrusi tolle lavva ärä ja nuʔ keod ja länikud kõik läbi TMr Vrd kibene, kipp1 || väike kaanega võipütt Võn
kibu2 kibu Jäm Khk(g kibu) Jaa Pöi Muh; n, g kib|u V(-o Kan)
1. a. külmakipitus, kirvendus ma oli ühekorra `lambud pesemas - - pärast mool pale pεl sedine kibu Jäm; joo si `sörmede kibu `varsti üle leheb Khk; [külma] kibu lähäb sörme `alla Jaa; Kiitsakale kibu, varesele valu, musta linnule muud aigused - - meite laps saab terveks (arstimissõnad) Pöi; mool `olli nii`kange külma valu käe ja kibu küine all Muh || ma pane siia ~ `seia [vett] `leiguma, jo siis vöib `juua, jo siis külma kibu seest ää läheb Khk b. valus, kibe mool o nii kibu külm küine all Muh
2. rutt, kiirus; säru kae˽nüüd om vi̬i̬l kibu `taadõ tulnuʔ. sul˽om õigõ˽kibu takan Kan; Ütte `viisi kibu hanna all, ei olõ ü̬ü̬ ei˽päävä rahu Urv; oĺl neil `hirmsanõ kibu takan Har; Ma ańni kipu takast, sõss lät́s minemä Rõu; küll mä ti̬i̬ tälle kibu `taadõ Räp || elevus ühe päva teevad suurd kibu, et tahate Talina `minna Khk Vrd kiba2, kõbu
3. häda, kitsikus ka no om kibu ilmah; tuĺl suurõ kibugaʔ ~ `murrõgaʔ mi poolõ Se
kibu3 kibu kipakas paat kas sie kibu `kannata mere `menna. küll kibu `lähte kumo; kuhu nüüd viel sene kibuga lähed, aragad juo meres VNg
kibu4 kibu Pha; pl kibud Ksi
1. a. pabul, kribal öuna kibud Pha b. väike tükk, raas nisukesed järele jäänud sü̬ü̬ kibud on liimukad Ksi Vrd kibe2
2. väga, liiga kuivaga jääb [kartul] kibu`väikseks Pha
kibu5 kibu Tõs; pl kibude Trv kibuvits Seal praegu veel need kibud alles Tõs; ni̬i̬ om kibude Trv Vrd kibun1, kibus2, kibusk
kibu6 kibu ega kõbu (ühtki häält) ei ole kuulda Krk Vrd kippu
kidu1 kidu Kuu Hlj VNg IisR Khk Kos Amb JMd Kad kalarapped kass söi kidu Kuu; kala kidud saab `kassi kätte ehk sigude kätte VNg; kidud `saavad `luomadelle IisR; Kassid ning kajagad söövad kalakidu Khk; kala kidu tieb varssi kala apuks JMd; kala kidud visatasse minema, nied ei `kõlba `süia Kad Vrd kida1, kide1
kidu2 kidu Jõe Noa VJg Plt vilets tüö jääb siin kiduks Jõe; vintsakas, va kidu, sitt asi Noa; kidu puu ikke langeb Plt; kidu haigus “pikaline näriv haigus“ kidu `aigus nagu `tiiskuse `aigus VJg Vrd kidev, kidur
kidu3 kidu KJn Nõo, kid́o Plv Se kitse meelitusnimi või kutsehüüd koller `tulli talule kit́se näol, tollele üteldi: ime ime et kidu keelil kõneleb Nõo; `kitsõ kutsutass kid́o; nigu hõik mano kid́o, kid́o Se Vrd kide4, kidokanõ
kidu4 kidu kõõlusetupepõletik, kidi kige `rohkemp tulli kidu käe `sissi, ku rügi lõigati Hls Vrd kida3, kide3
kihu1 kihu Kuu VNg Vai L(-o Mih) K I(-o Kod) Hls Ran Nõo TMr KodT Kam, pl kihuʔ Plv kihulane kihud kippuvad `silmä Vai; täna `õhta kihud söövad nii valusasti, vist tuleb `vihma Mär; täna on neid kihusi nii paelu, et ei saa `lehmagi `lüpsa Vän; kihud ike ullemad kui siäsed, `oopis kibedamini ammustavad Juu; kui kihu imeb jääb jusku paistetuse ernes üles Kad; kihud on nigu sääsed, pisikesed Sim; kihud lennavad `silmade `ümber Iis; `veiksed nõnnagu kihod Kod; kihud suluvad `sooja Äks; `õhta päävä veeru aeg on kihud kallal KJn; kihu salvab Hls; ma näe todagi, ku Puhja `keŕku tornin kihu `aegutap Ran; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam || pisike täi sool oo pissed kihod särgi sehes Mih Vrd kihukas1, kihuke, kihuline1, tihu
kihu2 kihu Hlj VNg Jäm Khk Jaa Pöi L(-o Mar Kul Vig) Juu VJg Plt Krk Hel; in kihus Kuu
1. iha, tung, kihk Tüdrik on kihus `juokseb `poissi järel Kuu; Luviise oli isaste kihus Jäm; mis kihu sool o teise `lauta minna Khk; `söuke kihu `järge, et ep seisa ühe kuha peal Jaa; Ta on küll vana inimene, aga see mehele minemise kihu on ikka alles Pöi; tea mes kiho sol taga oo, et sa nii `kangeste `poissa takka aad Mar; kellel kiho, see teeb kinnast, kellel valo, see teeb varrast rhvl Kul; Noored inimesed oo `kangete kihudega Han; nüid tääl oo kiho `senna `menna Mih; tal om nüid kange kihu `kakleme või `rääsleme minnä Hel Vrd kihul
2. hoog, sund vahest `aavad nõnna et kas obused `lõhki, tea mis kihu neil taga on Juu; ma teie tal kihu taga, et ta piap tulitsebest tegeme; ah si̬i̬ naise kihu ja üless ässituss Krk
3. eblakas, kärsitu `niisukene kihu inimine; kihu inimine tahab keik `saada Hlj; on sie lehm kihu vaid, ei `seisa `karjamal VNg
Vrd kiht3
kihu3 kihu Kuu Jäm Khk Mus Kaa Vll Muh Rei L Ris(-o) Kei Juu JMd Trm Kod(-o) Ksi Lai Plt Ote Urv Krl Plv, ḱiho Se
1. a. tükike, kübe; ebe, ude Pöhast akkas seikest külma lumekihu tulema Kaa; pihulane oo `oopis vähem kut seask, `oopis kihu; lume kihu köib Muh; [vankril] raua kihu `külges ei old Noa; vähe `niisked kihud kεivad, ega suurt `vihma tule Rid; villa kihod, villase `riide küllest pudisevad maha Mar; Ei nende [vihma] kihudega saa märjaks `ühti Han; lume kihud akkavad juba `käima; põle mette üks leiva kihu Ris; omiku mõni kihu tuli, pärast ei sadand sugugi Kei; üks pisike ruki kihu muidu sial põllu nukal, kõrt põle `ollagi Juu; aina kihu, `juusse kihu Ote; neid oĺl ku kihu ku põrm Urv b. (külma kirvendusest, nõrgast tuulest jm) See pisike tuulekihu äi pane tuuligud käima Jäm; mool külma kihu sehes veel (külma käest tuppa tulles) Khk; Piimal tunnukse püsut justku apukihu sehes olavat. Ooda, paneme öllekruusi korra liidi peele sooja, et külmakihu välja läheb Kaa Vrd kibu2
2. natuke, veidi Valada, kas on viel `tuosis kihu `suhkuri Kuu; ma kuule mette kihugid Rei; kihu maad Noa; tulime alles kojo kihu aea eest Rid; ei `lõika kihugi LNg; paneb `vastu, ei `kuula mette üks kiho Mar; Ta oo moost kihu pikem Han; ma ei kuule kiho mis nad `rääkivad Ris
3. (vette tekkiv jäätus, peenike jääpuru) jääkirmeSaLä kihu - - mörd nönda täis, et ei `jaksa üles `tösta Jäm; kui meres kihu on, siis kergidab rüsad kohe `pöhjast vee `peele, kui siis kohe käde p‿saa, siis `külmavad jää `sisse Khk; vötab vee tuas juba kihule (jääkirmest) Mus Vrd kilu3
4. kidur, kasvus kängu jäänud kihu vili kui on viletsaste kasund Mär; tänabu on peenike kihu lina Juu; seina vahele `taotasse raud kiiliga neid kihu linu Trm; nagu viligi mes kihu one, `piänike ja veike, tiĺluke; õege kihod ja `veiksed rükid Kod; vili on kihu Plt; naaʔ omma säärtseʔ kihu linakõsõʔ, naaʔ ei olõ midagi Krl || kihu jalaga (lühikeste sammudega, aeglase käiguga) obene [kõnnib küll aga], moa ei `mõedu Trm; tema oli kihu sammuga [hobune] Lai || linakiudLai Vrd kihune
5. peen, kihujas sedikest kihu lund tuleb Mus; kihu vihm Kse; saeab peenikest kihu lund Kei; aase langa peenikesess nigu kihu Plv || ḱiho-peenikäne lang, paĺlo peeniḱäne; njo [terad] omma kiho-peenikeseʔ Se Vrd kibe2, kihukas2, kihuline3, pihu
kihu4 kihu Vai Sa Käi Rei Juu kihelemine; sügelised `justko kihud kihelevad Vai; see on ete sia kihu, mis taal pεεl on Jäm; kut kerp sööb, siis oo `kange kihu, vötab nenda `ratsima Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma Krj; söölis see on üks kihu Vll; `kange kihelemene ja kihu, kas vöi nühi purogs Käi; sai tüdruku käest kihu; toherdas kihu Juu
kihu5 kihu (kullimäng) teine lööb teist kihuks. kihu akab `jälle teissi lööma kedas käde `saadud on Khk
kihu6 kihu Ris Trm kisk `üĺge raud otsekohe raud, ilingid, kihud `küĺges Ris; õdra okas läks silma. okastel õlid nigu vekesed `ambad küĺles, nisukesed veked kihud Trm
kihu7 kihu Pöi Vil, ke- Var
1. on (häälest, helist) teine liik oo kihulased, mis `sääskedest vähämad, nendel pailu suminad pole, pihu kihu teevad Pöi
2. kuuldus kord oli see kehu nii suur, et pidi sõda akkama Var; Kihu läks suures ja kiigel (kõigil) `oĺlid meeled ärevil Vil
kihu8 kihu kihnlaneKhn
kihu9kihv
kiiu kiiu Jõe, `kiiu VNg plokiketas, millest üle jookseb nöör ühe `kiiuga (p)lokki; lokki `kiiu; `kiiu `polti VNg
kiku1 kiko Plv Vas Räp Se; kiku Nõo euf, lstk kikas “kiko”! hõik mano kikast Se
kiku2 kiku, kiko lstk kiik, häll mine kiku ja magama; äiä `ämmä lase kiko käiä rhvl Kod
kiku3 kiku (haspli haru) põikpulk `asplil iga aaru ots on kiku, et lõngad `sinna `piale lähvad Sim
kiku4 kiku Jäm Var Jür Sim Iis Lai Plt, kikku R; pl kikud Aud Trm Ksi Pst lstk hammas kas on ka ilusad kikkud, mis `moisa `leiba `murravad VNg; `lapsele tulevad kikkud suhu; laps akkab kikkusi tegemä Lüg; Kikuga ammub kakku Jür; ku last saanan `vistleväd ütleväd kikod `persess pähä Kod Vrd kikk5
kiku5kikk6
kiku6 kiku Jäm Khk Var VJg int (hüüe peitusemängus) seĺja taga sedasi `eetaste pisisele lapsele „kiku“ Jäm; pale petetasse εε ning siis `eetasse „kiku“ - - ise vaadetesse; kui laps `teisse tuba leheb, siis saab `üitud :„kiku!“, siis laps tuleb `vaatma ning akab `naerma Khk; lapsed petatavad üheteise eest ja teevad: kiku, kiku Var Vrd kikk8
kilu1 kil|u R eP(kelo Mar; kilo LNg Ris Kod, kiĺu Iis, kjõlu Khn) hv eL(kilo Se; g killu Rõu; p killu Krl Se) kilu (Sprattus sprattus); konserv-, vürtsikilu mihed veid `nuota ja `püüsid kilu, `selget kilu Kuu; sügise on `suuremb jagu kilu VNg; kilul on karune köht ning pisem pεε kut `räimel Khk; kilu kudu aeg on juuli kuus Pha; kilud pannasse kidumata `soola. kiludele pannasse `loerberi `lehti ja pipart ja, siis o mehised Muh; kilu me Saaremaal `püidmas kεisimegi Rid; kilude seas oĺli ka mõni räim Saa; minu ema on käin `tienimas, kilu `purkidega `müimas HMd; tahaks `linna `minna kilusi `tooma `jälle Juu; kilu tuvvasse karbiga Iis; sü̬ü̬ nüit mõni kilu kah Krk; tooge mulle poodist kilu Nõo; kiluʔ ommaʔ karpõ sisel Krl; kilul(e) kilu püüdma(s) `suures meres keivad kilul Khk; kilule minnakse `kaugemale kilu `vörkudega Mus; mina olen kilul kεind Saaremal Rid || (kleenuke inimene) Ei tämä küll vist `terve ole, nii kilu (kitsa terava) rinnaga Kuu; kas see kellegi mees oo, `jüstku`väike kilu Mär; Mes sie kilu mies jõvvab Trm || väike kala pisigeised `räime kalad `üitesse kiluks Khk; siia kilu sai kutsutud, kui ta `väike oli Mus || mõni teine vürtsisoolakala rääbissest ei saa `silku teha, ei kilust panna Trm
kilu2 kil|u Kod(-o) Trv Ote kilumannerg vei - -`piimä kiluga Kod; nüid ei ole marjan `käijal muud ku kilu Trv
kilu3 kilu Pöi, kjõlu Khn sügiseti vee alla tekkiv peenike jääklibu Ta (külm) oli selle `ööse kilu teind Pöi; Mutid (kalapüünised) pani täna `üese `terven kjõlu `täüde Khn Vrd kihu3
kilu4 kilu Krj Emm Phl emane kitsetall sokut tall oli püki. üks oli piki ning teine kilu Krj Vrd kile4, kiilu2
kilu5 pl kilud Vai JMd koli midä kilusi ja kalusi siin kaig ei ole Vai Vrd kilud-kalud
kilu6 Ei lõppend tuli tuasta, säde ei sängisamba’asta, kilu ei keske põrandalta rhvl Hlj
kilu7 kilo
kilu- kilu- kilude jaoks (püügiks, töötlemiseks jne) kilunuot oli jälle suur - - `sellega `püiti `talvel jää alt Jõe; Kihelkonna `kantis `rohkem kilumeri Jäm; Piim `seisis kilu mannergus, nüid on pleki mekk sees; kilu plekiga lapsel parajas mustigale `minna, kahe tunniga täis Rei; kilu mannerg on kahe toobine; kilu mannergu `viisi `müidi kilu Kos; `võt́sin kilu mannergu kuuma `viega VMr; ku˽ta mulle kaits kilupangi täit `piimä nädälissegi `tu̬u̬ssi Nõo; kilupańg õlle jaoss üten `võetu Rõn; Kilukard oĺl katõtoobiline Har; kilupangiga miiʔ noʔ mõõdagi `piimä Rõu
kimu1 kimu Han Pst Krk, -o Mih peenike puru, prügi; kübe Leemel põln rasva kimugi sihes; Piimale ei tule koore kimugi peale Han; sii (vees, piimas) põle piho kimogi sehes Mih; `võeti rapandsid tarest, sääl olli kimud ja pääd sehen. nii kimud olli ärä jahvatet, tetti rapandsi leib Pst; liidi ette pühits kimu `meastigi kokku; lõnga küĺlest tule iki kimu; ei oole süse, söe kimu om siin paĺt Krk Vrd kõmu
kimu2 kimu Aud Pär Trv Hel Ran Ote San; kjõmu Khn
1. abar lähme kimule Aud; kimu om kolme `kõrdne võrk, katel pu̬u̬l õreda siĺmä, `keśkel om sage võrk; kimud võip `panna esi `püidjäss `siśse; kimuga püidäss `talve Ran
2. abara suuresilmaline võrgulina kimu om jämebest niidist, ere; kimu om seande suur ruut, si̬i̬ pandass `pääle; kui kimu ei ole, lähäb suur kala tagasi Trv Vrd kima1
3. muttvõrgu lina kotikujulisena hoidvad nöörid Mõõda üks tabandusõ vahe edekohe ning panõ kjõmu `piäle Khn
Vrd kimm4
kinu1 kinu
1. ämblikuvõrk Hämeläsed tehnd kinu kaik `nurgad täüs; `Kärbäsed `jääväd kinusse `kinni; Akkunad on kinu täüs; Kui hämeläsed tegeväd kinu `puie ja `piesaste vahele, tulevad hüäd `ilmad Kuu
2. õhuke (ka viledaks kulunud) riie Ei tuo kinu ole nüd ku vähäkäse `sääskie `varjuks; Nää, `messugused kinud siis ne `nüüdise aja sugad on; Küll se kuub on sul nüd kinu, nää `kuida `kindud kohe nägüväd läbi Kuu
kinu2 kinu Hls Krk küngas, kink sääl om üit́s `väike kinu Hls; põllul om siantsit `kõrgepit kinusit sehen; mädä maa sehen kinu om ka saaŕ; ku kueu suvi om, siis om nii kinuse punatse ku ahvi `perse tusare Krk
kisukisk1
kitu kitu Khk Kaa L(-o Mar) Ris Koe Plt Puh, kit́u Han Hää Hag Juu Trm, kiitu VJg, kidu Hlj
1. dem kiisu kiduks kutsuti `kassi vanast Hlj; Kitude `moldis olid kala rapid Kaa; Anna kit́ule `rohkem `piima Han; `Võeri kit́usi ulgub sii `ümmer Hää; näe, me kitu tuleb juo kojo Koe Vrd kita, kiti
2. pej tüdruku kohta oleks nied `kingad minul, mis kidu jalas Hlj; urmadi kitu! mõni jugab sedavisi `loomi ning tüdruk`lapsi Khk
kiu1 on kiu VNg Kaa Vll Mar Lai Ran `vankuri kisenda kiu, kiu VNg; kiulagled lähvad kiu, kiu Vll; oo üks viripill, räägib sedäsi kiu, kiu Mar; kaśsipojad teevad kiu, kiu Lai || nutt, pill Poisil on kiu `lahti Kaa
kiu2 kiupeale (jääma) koolis istuma jääma Kas jähid jälle kiu peele Käi
kiu3kiud1
kliu kliu Vai Juu JMd Koe Iis Plt, liu Kse Krk annab adv, int edasi löögiga kaasnevat heli, pliu löi `miule kliu ja klau Vai; `ańds `kõrvi `mü̬ü̬dä ku liu ja läu Krk
klou klou Emm Hää, klõu Khn, löu Mus = klouvall `rootsli (grootseili) `kahver tömmetse `löuga üles Mus; Klõu piäb piigist ennemä üles vädämä Khn
klõuklou
kläu kläu IisR Jäm Rei Juu Koe VJg Plt hoop, löök käega Tagasi kätt pani `teisele kläu `vasta nägu IisR; ma `antsi `taale ühe kläu Jäm; Tahad ma löö sulle ühe kläu löua `pihta Rei; nüid ma `ańtsin kliu ja kläu ja pliu ja pläu teesele nõnna et Juu || käis kohe kläu teene kuker`paĺli VJg Vrd läu
kodu1 kod|u, -o üld
1. püsiv elupaik (maja, talu jne) Kodu `kuorukane paremb ku `vieraemä voileib Kuu; mo kodu sääl, `näätsa paistab säält metsa tagand Khk; Üks va ulgus on, ulgub peale `ilma kauda, `söuksel pole kodu `kuskil Pöi; oma kodu ikka keige param Emm; ega kodo või üksi jäha mette Mar; miu kodu `ümmer kasvab paĺlu `vahtrid ja `saari Saa; vanasti käisivad rätsepad kodu `õmblemas VMr; Mene ise menema ja jäta kodu kuerte ualest Iis; minu lapsel põle kododa ei õmatsid kohe (kuhu) `minnä; kodo põle jänes, ärä ei juakse Kod; mea uŕjutasin et kodu `mü̬ü̬dä käiäss vana leidiga Vil; Kodu leib on magusam kui küla sai Pst; ku esä suress, om pu̬u̬ĺ kodu kadunu, ku emä är suress, kodu koguni kadunu Krk; Paremb kuri kodu ku ää külä Hel; ü̬ü̬kuĺl nännä ka `surma, ku ta kodu lähikesi tuleb `ikma Ran; kos inimese kraam om, sääl om ta kodu Puh; miu kutsiva kodu `oidma, ku na koheki lätsivä, siss mia olli sääl kodu `oidman Nõo; sa olet nigu ütest `tõisi pillatav, `kossegi sul kodu ei ole, kos sa nigu pikembide saat olla Rõn; mull‿es olõ siin kodo, mul oĺl tahn tõsõ tarõ man alahn. seo‿m mul väümehe kodo Rõu; (ta) oĺl siih koto `hoitmah, seeńi˽ku ma esi˽puja pu̬u̬l käve Vas; kos mu esä `sündömise kodo sinnäʔ `läh́keiste oĺl `õkva Saarõkülä [kool] ehitet Räp; śjo om kodolõ `perrä kaema jäänüʔ Se
2. toonela si̬i̬ vanana on lähnud kodo, siit ilmass `lahkunud Kod
3. ruut kekskasti mängus üle õla visatasse kivi `mõnda `kaśti, si̬i̬ suab enele kodoss Kod
kodu2 kod|u, -o R eP Hel Ran TMr Võn Kam Ote Har Plv Räp Se
1. adv kodus `Ohra vili oma kodu on paremb kui `viera nisu Kuu; sääl ei õle elävä `enge kodo; kodo on viel üks tüttär, ei õle mehele saant Lüg; kas teil `käiä ka kodo `lõunel Vai; ma nii vagusi kodu olnd, ma ammu juba kodu Khk; `linnas joob, aga kodu pole leva ega liha `pelta Mus; kolm päeva kudusime kodu `võrku Muh; ma jo `rεεkisi, et mei peret pole kodu end Käi; süda oo kodo, `mõtled ikke kodose `peale Mar; tat́a läks külasse, tat́at pole kodu Mär; Kodu oo kõik oma `tahtmese ja meele järel Han; Olgõ sõni jõlusast kodo, kui meie tahakohõ tulõmõ Khn; naesed `söötvad kodu sigu Aud; kus perenaene on, kas on kodu või on kottu ää Juu; kodu tehti küindlaid koa HJn; kui olivad vanemad poisid kodu, alate nad `tõivad ikke `augisid siit Amb; kõik `riided `tehti kodu Rak; kodu `kuulsam ahju pial `ausam Trm; minä teen nõnna nagu kodo tegimä; mis teil siäl kodo süädä on Kod; noorembad käevä kõ̭igin pu̬u̬l, üits piäb iki kodu olõma Ran; ega˽kaśs ei˽taha˽kodo ar˽`lõppõʔ, kaśsi˽läävä iks `vällä kotost Plv; kodu käima pärast surma endises elupaigas kummitama sie surm on paha inimine, kes kodu käib, ega arilik inimine ei tule kodu VNg; `koolja käib kodu Pha; see oli akand kodu `käima `surnuaast Pöi; no siis oli [surnu] viel ikka aeva viel kodu käind kui et ei ole teda `iaste `riidisse `pandud ega ei ole teda `iaste ära saadetud KuuK; üt́s `mõisaärrä olli ärä surenu, siss nakanu temä kodu `käimä Hel; vanast tetti seräst juttu, et kodu käenu. tulep kodu, kolistap ja müristäp Kam; tu̬u̬ ollõv pattane, ei ollõv asõnd hingel ei vaimul, käü kodu Har Vrd kodun
2. fig `tervis ei old kodu tal (ei olnud terve) Jõe; süda kodu (asjaga rahul) Tor
kodu3 kod|u, -o R Khk Käi L K I eL adv koju mies tuli kodu, minu majasse Hlj; läks oma kodo `käimä, vana kodo Lüg; puoltoist `aasta olimo `välläs, no `toine suvi tulimo kodo Vai; peaks ta ometi kodu tulema, ma‿p saa jo änam `lehmdega `üksi `korda Käi; isa oleks võtnd mend `seltsis, aga ema jättis mo kodo LNg; nüid tuleb kirikärrä kodo last ristitama Mar; ta tuli tagassi kodo Kul; tulin õhta `iĺla kodu Ris; iga üks (lammas) läb ise oma kodu, teise `lauta ei lähe Kei; pühabä `õhta läksid juba [mõisa] `tiule, `lauba `õhta tulid kodu Ann; karuäke `tehti kuusest, õksikline kuuse puu `toodi kodu Trm; tema on lähnu obest kodo `tooma Äks; põllul oli `suuri kiva - - vedasime kodu Lai; mõned [harjuskid] `oĺlid joba `äśti tuttavad, `tuĺlid siiä nigu kodo KJn; kui sõda lõppis, `tuĺlin kodu, polnd vihma`varjus ka `kuskil `olla Vil; mine iĺläksi - - küll sa `õhtuss kodu saat Krk; tütär `tu̬u̬di koolen kodu ja, emä jäi siss maha, jäi `aigess Puh; ku kägu tulep kodu `kukma, siss saap `ku̬u̬ljit Nõo; ärä enämp `kaegu `taade, pakeme kodo Võn; jää˽sa˽`Kat́re kodu, sü̬ü̬ḱi tegemä Urv; kooliõpetaja kutsuti kodo õks innõ ja kottohn riśtiti Rõu; toonu˽lehese˽kodo inne jaani`päivä, sõ̭ss ma tennü˽vihaʔ Plv; vi̬i̬˽sa no mu˽kodo ka `tervüisi Vas; kodu tulema sünnitama; poegima sii om egäs pääväs kodu tulemen; `lahke (lõhkuge) nüit kõtt täüs, lämit piimäk `putru, lehm on kodu tullu; temäl õhvak olli kodu tullu, `nüsme saanu Krk; lihmäkene tulõ kodu, siss om jo˽hää mi̬i̬ĺ et inemine saa `piimä Har; kodu saama ~ pääsema ~ minema surema Nüüd om ta ometi üits kõrd kodu saanu Trv; temä ärä oma kodu lännu joh, ei tule änäp meie manu Krk; kiä koolõss tu̬u̬ kodo päsess Rõu; ko inemine om jo ar˽koolnuʔ, sis - - üĺdäss vi̬i̬l sedä `mu̬u̬do ka et - - ar om kodo lännüʔ Se; kodu panema vanapiigaks nõiduma tüdrek on kodo `pantud KJn; tüdruk pannass kodu. ma näi ärä tüdrugu, kes olli kodu pant Krk Vrd koduje, koju1
kodu- kodune, kodulähedane; kodustatud kodo`kitsidel on emä`kitsidel on ka mõnel `sarved, mõnel ei õle Lüg; kodoaned on `suured; kodo rottad on maja `permando all Vai; metsmindid pisised `taimed rohu sees - - pole nii `kärme ais üht, kut kodumindil Khk; metspardid on pisemad kut kodupardid. kodupardid vahel nii kenad rasvased; kodurotid, mujale nad εp lähe, kodu `ümber, nende jauks kaśs `ongid Krj; Mets pardist soab kodu pardi `pilkus, pojalt äe tuuakse, tiivad äe raiutakse, nönda vilub äe, liha (ei lähe) `kuskile Pöi; mere`lindute munad on tuimad, ei ole nii magusad ega iäd kui kana ja kodupardi munad on Var; (nastikust) vist need `koltse `lõugega ju, mis ei arvata nii mürgised olevad, et need oo kodu ussid; metstui lennäb ja laalab nagu kodutui Tõs; Kodotui, nied ljõnnud ond vähä `aega `Kihnus oln Khn; põldiir, eks see ole põllu pääl ja tuas on koduiir Hag; melekal on kõvem ääl kui kodu tuvil Sim; koduani on `veikemb ja metsa ani on suuremb vähä Iis; minä tiän kodoelod ja tü̬ü̬elod, egä ma eeläne en õle; õvve aiade `sisse tieväd kodokuredele pesäd, su̬u̬red rattad; tõesed kodopaŕdid, tõesed metspaŕdid Kod; peris koduiiŕ om vesi aĺl; mea käisi külän periss kodu rõõvastege; kodu tü̬ü̬, söögi tegemine, kodu talituss Krk; kodutallituss tallite, kos ma nurme `pääle saa minnä; ma olli lennu pääl, kodutü̬ü̬ om `juśtku ärä unetet Hel; kodu ain om vi̬i̬l, muud ei ole enämb tetä; kodu elu `oĺli minu oolen, mina siss talliti Ran; Ega kodu paŕts ei lendä temäl vist tu tagupuul vajotap maha; tuhveldab sääl ratta man, määrib ärä kõ̭ik, `pannu `endäle kodu`rõiva `sälgä; Arri käip tühü ja mia `talta ikke kodu`taltuse; kes iki oma koduelu tahap kõrran oeda, tu̬u̬ ei saa vallaametin olla; ega kodutü̬ü̬l jakku ei ole, ja `kuhja ei saa konagi kodu tü̬ü̬st Nõo; `varblanõ om kodutsirk Ote; mõtskitsõʔ ja kodokitsõ˽ka omma Kan; kodupaŕts kotust kohegi ei `linda, vahel lätt `su̬u̬ti `oima ja paŕts`haina `sü̬ü̬mä, siss tulõ jälʔ muru pääle tagasi; kodu`hiiri om paĺlu, haina`hiiri om veidümb; ta om meil uma kodupuu, taad või ma raku kona ma˽taha Har; kodu`part́si kutsutass piiĺu piiĺu Rõu; noh nait tiid ega üts, `varblasõ ja, mis nüüd kodo tsirgu umma Plv; siih om puhass elo, a kodoelo [maal] õ̭ks om tõõnõ; kodohaniʔ ja mõtsahańiʔ, katõʔ haniʔ Se
kogu1 n, g kogu, -o üld (g koo Khk Kaa Emm Vig Mih); n, g koo Khk Krj Pöi Rei
1. kogum, hulk a. lasu; hunnik sönnigu kood pöllu pεεl, kogu koos `kinni Khk; `öhta `tehti eina kood, kui oli `selge ilm Kaa; parmas, viĺla kogu, möne tegi pisema, möne tegi suurema Pha; mulla kogu Emm; Mia aasi `randõs mjõtu lamu kogo kogo (kokku) Khn; külimetu `suurdune kogu Tor; kivi unik, kus suur kogu kiva kokku `veetud on Juu; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; ku kava seesäväd, lähväd punasess ja verisess, `irmus kala kogo koon Kod; säält mitu `koormad säält aki kogust Äks; neil egäl (lehetäidel) oma kogu, kust na tuleve; üit́s kori om, üit́s kogu, luu ja nahk kogusen Krk; niidä iluste, mis sa ärä `latvat, ain jääp kõ̭iḱ kasuma, `paĺlald ladvakese saad, kogu ei ole `koskil Nõo; Kae˽ku˽tuud veimevakka vai `kirstu naat́i `korjamma - - kel oĺl hu̬u̬lt tu̬u̬l oĺl koku Rõu; kohe timä küḱäśs, sinnä jäi tu̬u̬ [väljaheite] kogo kah Vas b.  rühm, salk inimiste kogo on `laatade pääl Lüg; sie on `rahva kogo, `seltsi majas ehk `kuski Jõh; küll seal oli aga suur kogo inimesi koos Mar; paras ea kogu oli kogund kokku `teisa Juu; kabeli juuren õli üvä kogo rahvass Kod; ää kogu kokku tullu San Vrd kogomus, koguke, kogundus
2. a. kere; keha suurus, jämedus jne ei õle tämäl `kasvu ei kogoda Lüg; nii suur kogu seda meest Ans; see on kogu meest, küll sellel vöib pailu `jöudu `olla Khk; Kus kogu seal väge - - suur mees ja on ikka `jöudu koa Pöi; ää kogu meest Rei; ei ole sedä kasu egä kogo, on üks kidur loom Juu; eks ta old ära tõst ennast, veḱkene kogu ja sie suur tüe, mis `pańdi tegema JJn; kes tämä `jõudu tiädäb, aga kogo ike paessab õleva Kod; `veikse koguga inimene Ksi; suure kasuga, iä kogo KJn; taal (lehmal) om suuŕ kogo, taa või `piimä `andaʔ Se || kogo hum mehe sugutiJõh || suurus [põllu] kogo om suuŕ, a mis säält saiaʔ om Se b.  ebaselgelt nähtav olend, kuju `onne valati `ennevanast vie `sisse tina - - ükskeik mida tuli tinast jäi üks nisune kogu VNg; Keda säel pimedikus näed ehk `tunned, üks aĺl kogu oli IisR; ta kogu peegeldab vee sihes Khk; Üks kogu ikka kipub seal pöösaste vahel, on ta loom vöi inimene, silm äi seleta nii `kaugele Pöi; üks must kogu tuli `vastu, oli mis ta oli, irmutis tä ikke oli Tõs; ma natuke nään, päris kot́tpime ei ole, kogud nään HMd; pimedäs vahest nihuke must kogo tuleb, sedä piäb jo `kartma Juu; silmad on `selged, aga suits on i̬i̬s, kogu näen, aga nägu ei näe Vil; ma näe, et säält kavest üit́s kogu liiguss Krk; temä `vahtnu et, kabelist tuleb suur must kogu `väĺlä nigu üits aena ruga Ran
3. esindus- või juhtimisorgan (kohus, kolleegium) isä `kaevas edäsi Talina rahu`kohto kogosse Vig; küläkogo (-koosolek) Se
kogu2 kogu R(-o) Vll Pöi Rei Mar/-o/ Tõs Tor Kei Juu/-o/ Kuu K spor , Kad Trm Ran
1. pron (hrl ind) kõik, terve, kogu meie mihed surid ära, kogu maja ripakil Jõe; meil oli `enne `lauda `juures [mädarõigas], kadus ärä kogu juur; `jääpki sauks kogu `ehtuks Kuu; ega ma saand `talvel vahest kogu üö `silma `kinni, `mutku tie vokkisi VNg; kel sisimine värk on segamiste, siis süö üht `toito kogo aig, `muidu tieb siest `lahti Lüg; `ühmä `tostas rüsäd ülesse ja vei mänemä `merre kogo `kalloga ühes tükküs Vai; kogu mu varandus on sii Vll; ta elas seal kogu oma eluaa Pöi; kogu küla oli koos Mar; `vihma sadas kogu pääva Tõs; kogo ma`i·lmas põle nihukest `aśja `nähtud Juu; mine `sinna Tudu`metsa kohe koguks `talveks ära KuuK; ma olen kogu‿se aeg ikke neid (mesilasi) pidand JJn; ema oli kogu nädala `aige Tür; kogu kere on ramb Kad || fig püis kogu eńgest, aga es jõvva Ran
2. üsna, päris, täiesti sie on kogo suur rumalus; tänavu saab `kartul kogu vilets Hlj; eks sie õle `jälle kogo rumal kui `lapsed `taplevad Lüg; need olid kogu vanad mõedud Kei Vrd koguni
kohu1 kohu Phl L(-o) mutt (loom) koho unikod eenama täis, nürib vekati ää LNg; kohud tuśtivad `mulda, tuleb sadu Kul; kohod ajavad kapsa taemed ülesse Mär; koho tuli ajas maa `seitä Vig; kohu aab maa ülesse PJg
kohu2 kohu, -o Kuu VNg Lüg Vai Vll Muh Rei Rid JMd Ann Kad VJg Trm Lai Äks Plt Nõo Võn V
1. a. s kerkinud, käärinud ollus; käärimisel tekkiv gaas `Võeti rukkijahu leiväsegävuseld koho`vahtu, `pandi `lapsele ihu `pääle, `saunas viheldi Lüg; kohu `kerkib; aga on `kerkind `kõrgeks nagu kohu Ann; kui lehm täis on aand, lüiasse `nuaga või oraga `sisse, siis aab kohu `väĺla Lai b. a kore, kobe kapusta pääd `onvad subukad ja kohod, ei õle kõvad Lüg; seal on kohu mua VJg; kohus, kohusse kummi(s), punsunud olekus(se) loom on kohus Trm; mua aab kohusse Plt
2. a. s vaht kui murdlaine, siis kobrutab ja vahutab, kohod peal Rid; kohu või vaht tõuseb `kiedes piima `piale Kad; `suurma pudrol võta koho päält ärä Võn; Võta˽päält taa kohu anna˽kassõlõ, sõ̭ss saa piim är kurnadaʔ Urv; suurõ järve pääl, pess `lainit nigu koho; säänest kohho aasõ `vällä; koholõ ärʔ `pestü Plv || merel o `valged kohud juba peal (jäätükkidest) Muh || nigu üks kondi kohu (kõhnast kassist) Vll b. a (kokkuläinud piimast) apu piim, ja tu̬u̬ `oĺli sis nii kohuss `lännu, nigu kobõr kõ̭iḱ sinna leemele pääle `saisnu Nõo; koho piim Plv
3. a kiitlev, upsakas va kohu mees Rei

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur