Eesti murrete sõnaraamatu 1.–34. vihik (a–puisklema)
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 2 artiklit
kalgut `kalgut Lüg, kalgot́ Kod, g -i seadeldis veskikinga juures, mis raputab vilja kivide vahele `kalgut rapputas `keŋŋäs `vilja `alle Lüg
kõlgut kõlgut g -i LNg Kei Juu/-
t́/
Jür HJn Ann Kad VJg,
kölgu|
t g -ti Khk(-
di)
Mus 1. ripnev, kõlkuv asi a. krapi või kella tila üks pisine `tiisli kell oli,
sellel oli raet sihes ning ümarune tina lumm oli `otsas,
see oli kölguti ots;
rippusi tüki `aega sääl (üle laeva parda) nönda kut suure kella kölgut Khk;
rapugud olid `kaelas [loomadel], kölgut oli sihes Mus b. keps kõlgut on voki tallaspu otsa `küĺges see puu Kei; [voki] talla`laudade `külges on kõlgut,
mis ratast `ringi ajab Ann c. [veski] king,
seal `külges on kõlgut (puupulk) ja see kõputab villa kivi `silma LNg Vrd kõlguti2. fig laterdaja, lobiseja oh sa va tühja jutu kõlgut VJg Vrd kõlk1