[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–32. vihik (a–piiastama)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 42 artiklit

kaalama kallistama, kaela ümbert kinni hoidma Kus kukkust kaalama Emm
kablama kõplama tahan karduli `rohtu `minna kablama Käi
kaelama `kaela|ma Jäm(kaelata) Khk Pha Rei; `kaelema Jäm Vll Rei kaevlema, pusklema kui [loomad] kevade esimest `päeva väĺlas, siis küsiti, kas läksid ka `kaelama Jäm; sönnid lehmad `kaelavad, `kaevavad; meni lehm `kaelas sarve pεεst εε; loomad `kaelavad keik ära [noore metsa] Khk; aas raibe sarve muha, mis ta tohlaga änam `kaeleb Vll; ärjad `kaelavad Rei Vrd kaevama1
kaglama kaglama kaagatama Väljas käib εrmus kaglamine, tεεb on sεεl möned `riidus vei Emm
kahlama1 `kahlama Kuu Hlj IisR Han sumpama, kahlama Küll sai `lapseiäss `kahlatud `nuores `kaislus Kuu; `Viĺjas `lapsed ei `tohtined `kahlada; Tal raha `ninda `paĺju, võib `põlvini sies `kahlada IisR; Ära kahla viĺla sihes Han Vrd pahlama
kahlama2 `kahlama Vai, da-inf kahlata Jäm a.  haarama `Kahlas suure sületääve einu kaassa Jäm b. varastama midä sa `toise oma `kahlad Vai Vrd kahmama1
kallama `kallama, kallata eP hv, u Pst T, `kallada R(-maie Lüg) Vll, kalla|ma, -da Iis
1. a. valama, kallama Kui sidä `viisi `jalgusse `kallati se esimäne pesemise vesi, et siis sie laps pidi nii `luoder olema ja `niisugune must ja Kuu; Nüid `pandi sie sodi `ahjust `astja `sisse ja `kalleti tuline vesi `peäle Lüg; Ma kallaksi tuhlid korvi sehest kotti Kaa; Kui ölut `joodi ja oli vaea `välja kusele `minna, `öeldi: lähme `kallame `kartulite pealt vee ära Krj; Kui kõru valutas, kallati `sooja poom õli `kõrva Pöi; suur kard roand kallatud `selged sula mett täis Muh; sigadele kallatasse söök künasse Kir; `kalla kolgast põhud `väĺla Aud; kallatakse keend umalad `sisse Nis; siis kallatakse kluasid `viina täis JMd; `kallab teri kolusse Lai; `kalla `piimä pudru `sisse KJn; temäle (vaeslapsele) kallati `läätsäd tuhasse Vil; perästpoole kallati rasvale su̬u̬lvesi üle Nõo b.  kõvasti sadama `vihma `kallab kõhe nagu `ämbri `servast Lüg; Täna `kallab kut oa varrest; Akkas oomiku juba vihma sadama - -, kallab kut kapaga Jäm; `Vihma `kallab maha nagu `toobri äärest Mus; See polnd änam sadu, ta otse `kallas `alla Pöi; küll `kallab `vihma maha Ris; nagu pangega `kallas `alla Äks; valu vett tuli, nigu `kallas kohe; `kallab kui `vardast Lai; `Kallas ku kapaga, ei olnd maa ega `taeva vahet SJn c. fig jooma Ta võib nõnda seda va õlut `sisse ajada, just kut `kallaks kajuse Pöi; `kallab `alla nagu `kaevu, kui ta väga paelu joob Juu; `kallab jüstkui põhjatumba `kaevu kohe (joodikust) VJg d.  sulametalli valama tinast kallatud malid Krj
2. pöörama, keerama (sag käskluseks veoloomale) `kalla vagu Kuu; obosele `ütled: `kalla `vaole Lüg; `Nuare obosega on tego, sie ei `õska ise `kallada Jõh; `ärgele `üiti: `kalla! kui pidi vao otsa peal `rinki `pöörama LNg; siit `kallab tee vassakud kätt Mär; ma `kallasin seda tied Ris; kui vagu soab `aetud ja `kallab teese vao `peale, siis `ütleb: `kalla! `kalla `vaole!; teelt `kõrva `kallama Juu; Vanaste obune `kallas saha või `vankre ies kas paremalle või pahemalle Jür; kanna pialt `kallas `ümber ja läks JMd; tie `kallab sinnap̀uàle; nevad `kallasid seda tied; `kallasin tie pealt `uapis kõrvale VJg; nõõ, `kalla vagu! Plt
3. painutama, koolutama akati `looka `kallama kalle peal LNg; saare puu sai kallatud na kõberaks Rid; enni nah kallati ree aisad Mar; need on kallat jalased; tuminga puust kallatud look; akkame ree jalasid `kallama Nis; looga paku pial kallatakse `luoka Hag
4. a. kalduma `laened `murdvad, `randas `kallab arja pealt ettepoole, välimerel tagasipoole Rid Vrd kallistuma b.  kallutama, ümber lükkama einä koorm kallatasse `ümber; mene `kalla tä `ümber Mar Vrd kallistama2
Vrd kaldama, kallutama
kaplama1 `kaplama tuhlama, otsima mis sa siin mud́u `kaplad, leia omitigi `ühti; `kaplab aga `piale, ei leia `ühti Nis
kaplama2 `kaplama sebima (köit) `kapla se köis `vällä ja pane `pengi `alle, siis ei ole ies Vai
kaplama3 `kaplama kõplamaVai
keelama `keel|ama, keelata spor L, HaLä(-ämä Juu) Trm TaPõ(`ki̬i̬l- MMg Pal); `kiel|ama, -ada R(-dämä Kuu Vai, -ämäie, -ädä Lüg; -ämä, `kielä Vai), kielata K Iis; `keel|ma, -da Hi Rid Han Mih, keel|da Sa Muh L(-, - LNg Tõs; -dama Khk, tgn -ja Muh) Ris, `kiel|ma (-) Khn(kieldä) Ris; `ki̬i̬l|ma (-|), keel|da (-) Hää Saa Kod(kiältä) VlPõ eL(-me M, -mõ San; -däʔ V, keeĺ|däʔ ~ -täʔ Se, kiilda Lei, `kieldäʔ Lut); `ki̬i̬ldmä (-ĺ-) Hel; `keeltmä Luk; (ma) keel|a(n), (n) S L VlPõ eL, kiälän Kod, `keel|a(n), (n) Emm Mär Mih Ha(kie- Ris) TaPõ(`ki̬i̬- Pal); `kiel|an, -än R K Iis
1. a. keelu alla panema, mitte lubama `Kieletud vili on magus Kuu; ne juttud on jo `vällä `kieletu, neid ei `maksa aruta Vai; oled sa mu keelija Jäm; `sεεdus keelab sandid asjad εε Käi; ahingaga püid keelati ää Kir; siś ahengaga lõid, enne ei ki̬i̬ldud ju Hää; kes võib minuda kiältä Kod; teeńe keeläb, teeńe käsib KJn; ma `ki̬i̬ĺdsi, aga ta läit́s ike Hel; kalluda mu˽peräst ta mahaʔ, maʔ ei˽keelä˽sul kallutamaldaʔ Har b.  korrale kutsuma 1. manitsema mina ei akka enämb `tõisi `kielämäie Lüg; natukse aea eest ta `keelis last, laps jähi siis vagusi jälle Vän; `keelis teda järjesti Vän; Sia ju paõlu suurõm, piäks vähämäd `kielmä; Lapsi `kielti kao `piäle minemäst Khn; sedä kiäläväd kõik et ärä müi maja Kod; keela `laitsi vagambass San; `poiskõist piat ki̬i̬lmä, muidu lätt piniss Urv; sa tahat iks `kurja tetäʔ, ei `kullõʔ ki̬i̬ĺmist eiʔ Räp; 2. vaos hoidma, talitsema keeläʔ umma suu`mulku Plv; saʔ piät umma süänd `veitkese `ki̬i̬ldmä, ar saʔ uma `süäme `perrä elägu‿i Se c.  takistama, takistuseks olema ei mena keela tät kasomast, ma ole täta `kastnd koa, aga see tähenda kedagist üht Mar; ei see vai `keela teda `lahti `soamast, kui tahab, siis `tõmmab ikka `lahti Juu; ei meil siin seda ole, et vesi `keelab `eina teha Amb; nied rohud `kielavad tõbi ära VJg; si̬i̬ [vihm] meid ei `ki̬i̬lnud Kod; kõrva `auku vahel läheb prügi või `prahti `sisse, kes `kuulmese ära `keelab Ksi; tõrv keeläb `audumast `jalgu KJn; kes sedä ikku `kinni saap keeldä, ku südä lähäp aledass Nõo; ku˽na [varblased] hulgahna mano lät́sivä, sõss seivä˽kõiḱ ärä ega kana näid es keelä˽kah söömäst Plv; ma kae kuis tut `päivä sa keeĺtäʔ [päikesevarjuga] Se || Et keela-kaitse küll, nüd oo vassikad jälle koplist välja tulnd Kaa; jumal `oetku ja `keelgu Mar; Oja ning kielä ikka `sioksõ asja iest Khn; oh jumal `oitku `keelgu, küll oli aga ermus Mih; jummal `kiilku õnnetusõ iist Krl; jummal `kiiltku esiʔ, ku sa minno ei `kullõʔ Se
2. maha salgama `kohtus ta ära `keeland, et ta küll ühekorra löönd (tegelikult lõi mitu korda) Jäm
keilama `keilama hõõguma süed ei ole viel `kustuntki, `keilavad vaid VNg
kellama `kella|ma, -da R, kella|ta eP, -te San; `kellämä, kellätä Saa KJn T(-mmä Võn), `kelläm(m)ä, kellä|täʔ VLä(-- Krl) Räp, -däʔ VId(-- Rõu Se); `kelläme, kelläte M(-de Krk)
1. klatšima, keelt kandma `Kellab `möada küla `ringi igasugu juttudega IisR; midä sa `kellad `ilma `aigo Vai; Käis seda lugu küla koutu `kellamas Jäm; Ei lähe mina seda kellegitele `kellama Kaa; Sii ta `kellas senest suure äälega Rei; Mari `kellab kauda küla, et ämm `olle paha Han; Midagi on, `kellab kõik mai·lma täis Hää; nõnda ku ta uksest jalad `siśsi piśtäb, nõnda akab teist `kellämä; jääraka oleva puha, kis `kellava (Jäärjast pärit) Saa; igaüks akkab `kellama, et [see] sai suure koha omale kätte Juu; mis sa `kellad minust, tied niesukest juttu VJg; Kui juhtus, et mõni vaene inime liha ja kala suitsetas, - - annab jälle tükk aega küla pial kellata Trm; muud ta ei ti̬i̬, kui teist räägiks ja `kellaks `ühte `puhku Ksi; `kellas `terve külale Lai; ta on küll kelländ `teisi inimeisi ilmas KJn; akas miut `kelläme Hls; käis külä `mü̬ü̬dä `kellämen, kelläss `tühje jutte Krk; `kelläb sellest `tervele ilmale Ran; si̬i̬ om serände lirand, nigu midägi kuulep, nii `kelläp ärä kõik Nõo; ega sullõ midägi ei või üteldä, sa `kellät kõik `vällä Võn; Kae et sa tost asjast kellekile ei kellä Rõn; mis sa mind `kellat, ma‿i ole seda väärt San; kelśsivä˽kõ̭igilõ et veli vańgimajan Urv; mis ma˽`sullõ tennü olõ, et sa minnu nii kelläten `käüde Har; mis sa tan käüt `küllä pite kelläten, kõigõ˽`kellät arʔ, sa olõt ku külä kell Rõu; Mine no `kellä küllä pitte tuu jutt ka arʔ – saa süä `tsälka Vas; keä suurõ keelegäʔ, kõik mis koh kuuld, kõik kelläss `rahvalõ Se || liikudes (kella)helinat tekitama Loomad panid `kellama, ma‿s jööva neid oida Khk; ma `kellasi tüki maad ära (sõites kuljustega) Hää
2. suguühtest Mies käis külä pääl `kellamas, omal õli nuor ja ilus `naine Lüg; isased `kellavad neid va emassi alati Khk; `nüitsed tüdrugud `laskvad köik ennast läbi kellata Krj; `sõuke mees `kellaks ikka kõik tüdrikud läbi Muh; Mees kellas vöörast naist, oma juhtus pεεle Emm; lähme tüdrikuid `kellama Kse; `kellas tüdruku läbi Ris; poiss on tüdruku ää kelland Juu; käib külas tüdrukuid `kellamas JMd; `kellab aga `piale `müöda küla `ringi Koe; käib `tihti külas `kellamas Lai; lät́s `kellämä Se
keulama `keula|ma „halvasti sõudma“ ma nägin kui `keulasivad Jõh
kihlama1 `kihlama, kihlata eP(`kihlämä Juu) M(-me) Puh Vas, -mma Rõu Se, -me San Krl; da-inf `kihlada R Jäm Vll Ris, kihladaʔ Vas, -lädäʔ Se kihlust vormistama; abielu sõlmimist kokku leppima tämä on `kihlatud Kuu; Kui vanast `mindi `kihlama, siis `anneti kerik`errale sugad ja `paulad `kestrille `kindad ja vüö ja kaks kobika `kinda `keskmise `sorme raha VNg; said juo `kihlatust, siis pruut käis `andeid `õtsimas Lüg; viel `täiest `naine ei ole, `kihlatu Vai; pruudid keivad `kihlamas, kui lugemas keivad Khk; `laupa läksid kergule `kihlama Vll; siis oli pruut kui ta `kihlamas käis nii koua kui louladuseni; kihlat pruut Rei; kui kihlatud oo, siis lähvad sõrmussid `ostma Vig; `peimes ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma `üeti `kihlama läksid Mih; ei tea millas `nende `kihlamene on Ris; ku kihlatass `antass kihla sõrmussed `sõrme Hää; neĺlaba `õhta `käidi [kosjas], `lauba `mińdi siis `kihlama Nis; Sõrmused `ańti kää`andmede aeg kätte. `Laube läksid ju `kihlama Kei; `kihlamas käesid kiriku`mõisas Hag; Kui `kihlama `mińdi, siis pruut́ pidi kääme (käemehe) `kuasa `võtma Amb; ma olen kihlatud, aga ma ei `ütle kellega Juu; `õige `kihlamise pää oli `lauba JJn; need ju kihlatud Trm; ta on sellele poisile ää kihlatud KJn; ta piass iki kihlat oleme Krk; neid kihlatõss, nuu ommaʔ ärʔ kihlatu joba Krl; tśura õks kihlass, `tütrik saa‿i kihlädäʔ Se Vrd kihlatama
kihlama2 `kihlama kihla vedama käsi `lüömine on ka `kihlamine Vai
kihlama3 kihlama pähkleid lüdima akkama `pähkled `kihlama Ris
kiilama1 `kiilama RId Ans, kiilata Koe Plt M(-me; `kiilämä Trv) hiilgama, läikima, sätendama näe vesi `kiila VNg; mädä puu `kiilab; `Paljass pia, `täitsa `kiilab, `karvaudent ei õle pääs Lüg; ei teä midä‿s se `kiila, kas `niula maas Vai; Vaada, mes sääl ees `kiilab Ans; jää on nii libe et `kiilab Koe; uńdi silmad `kiilasid peas Plt; vesi `kiilab `vastu `päevä Hls; obese tubli ninda et `läükleve ku `kiilave; rõõvass `kiilajess är kulunu; eĺk ku õbe,`kiilass ku kuld; `kiilave ku juudi muna Krk Vrd kilama2, kiildama, kiiluma3
kiilama2 `kiilama Noa, kiilata Tõs
1. kilama, karjuma jooseb `mööda `metsa, `kiilab ja karjub Noa
2. möirgama ärg `kiilab; lehm `kiilab koa vahest Tõs
Vrd kilama1, kiiluma2
kiilama3 `kiilama, kiilata Khk SaId külmast kirvendama sörmed `kiilavad Khk; nii külm, tuled tuba `sooja, kääd ning jalad `kiilavad Pha; Käisi `paljakäsi puid `toomas, nüid käed akkasid `kiilama Pöi Vrd kiilatama2
kiilama4 `kiilama, kiilata,`kiilada Khk Kaa Vll Var Tõs; `keilama Lei piiluma; kõõrdi vaatama, põrnitsema ma `kiilasi säält ukse pau vahelt; Üks silm vahib `taeva, teine `tasku – see `ongid `kiilamine Khk; Teine `tahtas `akna vahelt tuba `kiilada; Ää sa kiila sääl läbi vetmeaugu üht Kaa; ärg `kiilab, `vaatab `vilta Var; mis kurjad ärjad oo, need `kiilavad Tõs Vrd kiiluma3
kiilama5 da-inf kiila|ta, -da kiilu vahele ajama vaj‿ar kiilata kirvõśs; ma ar kiiĺssi joʔ, mul om är kiilat Se Vrd kiiluma1
kilama1 kilama Kuu Lüg IisR Jäm Khk PJg Hää KuuK JJn Kad VJg Sim I Lai Pil hv KJn SJn Nõo Vas a. karjuma, kiljuma, kilkama; kileda häälega hüüdma või laulma `ärga kilaga enämb, juba sie (hunt) läks sohu Kuu; Kilavad `nindat luust ja lihast käib läbi IisR; meni laul keib nii `körgest, üsna kilama vötab Khk; Mis ta kilab, kõrvad lähvad lukku Kad; Lapsed kilasid oma kilamisi Trm; lapsed, ärge kilage, kõrvad aeate lukku SJn; Äkki pist kilama, nigu süsti oles pantu Nõo; mia tu̬u̬ kut́sk sääl killa Vas || ennast häälekalt kiitma Kilajate töö ei kanna kuskil õiget `viĺja Trm Vrd kiilama2b. kiledalt kostma või kajama ääl kilab `metsas. nii kibest `uitab, keik metsad kilavad `vastu Khk
kilama2 kilama Kuu IisR Khk Kaa Pha Pöi PJg KJn SJn Vil hiilgama, helkima; kaugelt või ähmaselt paistma, vilkuma On va kole mies, `silmad kilavad `teisel pias `ühte`puhku IisR; toŕn kolab nönda `vastu `pääva, laasid üsna kilavad Khk; Ella silmad kilavad meeste kohe Kaa; silmad kilavad peas kut öö kullil Pöi; Silmad kilavad peas nagu kassil PJg; uśs läks oea `põhja, `tömmas `keerdu ja `vahtis silmad kilasid peas SJn Vrd kiilama1
kilama3 Küll teil oo äga `kange apu toar, kui sa täda jood, siis vötab kohe suus kilama Jaa
kiplama `kiplama sügama, kratsima Mes sa `aeva `kiplad, kas o `kirbud `püksüss va Kuu
koblama koblama Kuu Hlj IisR Juu Kos JMd Koe Kad VJg Iis Plt Pil KJn
1. katsuma, kompama Koblama hakkavad kaik, `kesne pimejäss, käsikaut midägi `etsimä hakkavad Kuu; koblas oma kätega Hlj; Koblas `kaua `aega `eintes ja `leidiski `uuri üles IisR; kui inime midagist otsib, siis `üeldasse temale mis sa koblad Koe; mis sa koblad mind Iis
2. kohmitsema; kõpitsema Koblasin nattuke rohuajas `peenraid teha IisR; Minä `võt́sin ruttu lapsel müt́si piäst ärä ja säen kõik `korda, eks teesed alles koblavad ja akkavad alles arutama KJn Vrd kobistama, kobitsama, kobitsema
3. võtma Lusikaga antud, kuĺbiga koblatud Koe; ma koblan kardulid ahjust ära võtta VJg
Vrd kobima1, koplama
kohlama1 `kohla|ma, -da R(-maie Lüg), kohlata Khk Kaa Krj Pöi Muh Emm Kei Kad KJn
1. suitsetama, tossutamaS küll ta vöib aga seda `piipu kohlata Kaa; `kohlab sii `pääle va piibuga, tuba pahad `aisu täis Krj; Pani oma suure piibu `kohlama Emm
2. lohmakalt liigutama, kahlama a. sorima, tuhnima küll ta `kohlab, `otsib keik kohad läbi Jõe; `kohlas ja `löüsi käde Vai; `kohlab teise `asju, `vaatab KJn || kohmerdama küll sie `kohlab ei saa menema VNg b. sumpama; hooletult kõndima mis sa `kohlad kulus VNg; karu `kohlab kõik kõhad läbi, `ulgub Lüg; ta on `kohlus riietes, `kohlab `ringi Kei; `kohlas selle uue kasuka `kaste sies märjast; `kohlab `pialegi suurte `viltidega Kad Vrd kohlastama
3. salaja võtma, näppama tama `kohlas sene `liiatsi omale Vai
4. sõnadega lahmima `Kohlas `üöllä `toisele `oige `uonuste Kuu
Vrd tohlama
koilama `koilama, koilata Jäm Khk Kär Kaa kumama, helendama `päike `koiland, akkand `looja minema Jäm; paljas pεε lagi `koilab; erk särav asi `koilab; kivid `koilavad mere pöhast; `selgesti näha pole, `koilab (tuletorn uduse ilmaga) Khk; Õues akab juba püsut `valged `koilama. `Peame üles `tõusma, juba `koilab Kaa Vrd kolama1
kolama1 kolama S L
1. helkima, paistma, kumama kuu kolab seina `pεεle Jäm; taivas kolab, kui `päike pilvest läbi `paistma akab; kirgu toŕn kolab `vastu `öhtast `päikest Khk; `päike kolab veel, kui ta akab `looja menema Kär; tulekahu kolab `taeva peal Kse; taevas kolab, tuleb teist `ilma Var; põhja poolt taevas kolab, ilmad `lähtväd külmäle Tõs; päe kolab, tuleb vist sadu Hää
2. terendama, kangastuma metsad kolavad merest `välja Muh; kui meri kolab ülesse, siis Saaremaa paistab Kse; Kihnu mets ja siht ka kolab ära, siis kui ilmamuude on; ilm kolab üless Var; Ruhno saar kolab `arva, see oo `kaugel Tõs; täna kolab `kangeste üles, vist viib tuule sennap̀oole Pär; kui õhk laar, siis kolab - - `pilbes ei kola, `seĺge õhk kolab PJg; `mitme versta tagant kolab ära Hää
Vrd koilama, kolastama, kolatama2, kollama2
kolama2 kola|ma Kuu VNg Vai spor L K, Trm Puh, -me Hls Krk San; ipf kolaś Hel
1. kolistama; kolisema midä `praegas tama kola siin `ukse ies ja `trampi Vai; `akvad oomiku nii vara kolama `peele Khk; vesi kolab `ammo pajas keeda Mih; tea mis ta kolab ja klobistab seal Ris; ta võtt iki lusikuge kolade; kola ku kiḱk kotuse kilint kolint täüs; mis sa kolat oma toolige Krk; missi vanger kolap sääl San || korisema ku kõtu sehen om `juuskje, siss akkas sehen kolame Krk Vrd kollama1
2. valjusti kõnelema me tasakse tonisem siin, las tõise kolade; laia `lõugege inimene, ken kola ku üit́s mürrin Krk
3. kajama laul kolab VNg; küla kolas kola-kola, linu lõugetadi PJg; `õhta püśsi pauk kolab Tor; `uika metsa ääres, mets kolab `vasta Hää; lokk olli lehmäl kaalan, loḱk kolaś Hel Vrd kõlama
4. fig lööma Kolasin `toisele rusigaga pähe; Kola `kerra `vasigalle `kirves`pohjaga pähä Kuu
kolama3 kolama R eP M(-me) Puh Nõo San/-me/
1. hulkuma, luusima te `täüte `aeva kolada ühest kohast `toise Kuu; `talve ajal ikke `undid kolavad `seini ja tubasi VNg; mis sa siin kolad `ümber `nurkade Jäm; Ise vana inimene siis ta kolab `ööse `ilma kauda Pöi; kolab piale `ringi, ei taha tööd teha Mär; poisid kolavad öö läbi tüdrikude `juures Kse; `päeva tööd ei viisi teha, `öösi `muuku kolab külapääl Saa; kärbid on pruunikad, kolavad `mööda `lautasi Kos; ei mina läind möda aida uksi kolama; (askeldamisest) kolasid `õhta iĺja ja ommiku vara JJn; mina olen need ravad kõik ää koland ja `marju `ot́sind Ann; loomad kolavad igal pool `ringi, `kińni ei pane Lai; tõise om vaguviisi, ei taha minnä kolame Krk; Temä kolab `ilma müüdä ümbre, ei ole temäl koduga `asja Nõo
2. otsima; korjama `tuhka`päivän `jälle - - `pliidialused ja kaik kolati `tühjäks siis Kuu; Kolab omale `keikse paremad suu`täiad IisR; poisid kolavad kapi kallal Juu; [lapsed] õppisid `üksipäni kodu raha kolama JJn; `käegä kolas kõik süĺdi vedelä läbi, õt́s liha Kod || (kondi närimisest) `Sülti `keideti, `kondid sies, sis `laua `juures kolati `konti Lüg; koer kolab `konti Jõh; `Antsin `kondid `poistele kolada IisR
3. kolima `ümber kolama (teise korterisse) Jäm; `teisse `kohta elama lähed, siis kolab asjad, oma raami ää Khk
Vrd kollama1, kulama
kollama1 `kolla|ma, kolla|ta Khk Mus/-da/ Kaa I Äks Ksi SJn Trv TLä Kam Rõn Urv, -mma Har Rõu(-taʔ); `kollame San, kollate Hel; pr (ta) kolla Se, (sa) kollat Lut
1. kolistama, müra tekitama ärge kollake sääl, viimati aate sääl midagi maha Äks; Mis sa `kollad, ei lase `teisi magada SJn; mes sääl kollatas Puh; `ü̬ü̬se `kollap kui vana kurat ülevän Kam; mes sä `kollat säl köögin Rõn; se (müre piim) nakass kõtun `kollamma Har; mürrät ni kollat, lazõ‿iʔ `maadaʔ Lut || fig mine `kolla (ärata) tu̬u̬ üless Puh
2. hulkuma, kolama, ringi luusima inimese ing `kollab pärast `surma, akab kodu `keima Mus; mis sa minu tuas `kollad Iis; `kollab sial ja `kollab tial Trm; kollas kõik nukad ärä Kod; [öeldi:] jäi `valge kätte - - poisid kes öösse `kollasid Lai; `päivä magas, siss `ü̬ü̬se kollass küläpidi Ran
3. otsima, otsides käima kõik metsäd `kollavad ärä, aga ei sua kedägi; mitte üks terä ei õle siämet, siis käis ja `kollas egä ühe käess Kod; `kollap pääl `aitu ja `sahvrit `mü̬ü̬dä Trv; Ulk `aiga `pimmen kollassi enne ku lambi löise Hel
Vrd kolama2, kolama3
kollama2 `kollama Kuu Hlj VNg Lüg Jõh terenduma, kangastuma Suursaar `kollab siis kui `toisi `ilmu `tiedäb Kuu; kui iad `ilmad, siis maa `kollab `ülesse Hlj; kui `purjupaat vai laev akkab `alles `kerkima, siis `üellakse et üks `purjulaev `kollab VNg; saar tänä `kollab `siiä Jõh Vrd kolama1
koplama `kopla|ma, -da R(-maie Lüg), koblata KJn Nõo
1. katsuma, kobama; sorima, nuhkima käsi`kaudu ikke käin ja `koplan; `koplab mu `asjude `kallal Lüg; temä läits mehe manu, koblas kõ̭ik läbi Nõo
2. (otsides) ringi käima, kolama `koplab `käia edesi tagasi VNg; `koplab `ringi ühest majast `teise KJn; `koplap pähle `asja i̬i̬n tõist taka, ei näe magama minnä Nõo
3. kohmitsema, aeglaselt midagi tegema `toine `kopla `kopla, ei saa midägi `tehtust Vai
Vrd koblama
kotlama Kotlama sorima, otsimaKJn
kulama kulama VNg; kuĺamahe Se kolama, ajaviidet otsima üks `saaremes kulas `ringi, et kus nie `soprad temäl on VNg || fig lõbutsema kohe kuĺamahe mindass Se Vrd kulatama2
kuulama `kuulama, kuulata eP, `kuulada R(ma-inf -ie Lüg), (ma) `kuula(n); (ma) kuula S
1. kuuldavat jälgima (ja selle sisu tajuma); kuulatama eks nie `täidünd `maksada, kes `kuulasid `mängimist; `Kuula `korviega, ärä `kuula kohuga (öeld tähelepanematule) Kuu; õlin `lapsukene, lähän emä `seljä taha `kuulamaie, et midä näd `räägiväd; `kuulama `uolega, `kuida õppetaja lueb Lüg; `kuulad vähäne, siis `kuuled Vai; lähme `kuulama, mis sεεl kuulda on Khk; Käisid sa eile `jutlust koa `kuulamas; Kuulas jah nii teraselt, kõru oli kikkis Pöi; kes seal `ukse taga `kuulavad Muh; Rεεgib nii kinad jüttu, et kuula söömata kohe Emm; ma `kuulsi juba selle asja ää, mes ma sest änam `kuula Mar; Kuulab lõokest (öeld töö juures vahtijale) Mär; tuli me juttu `kuulama Tõs; Meie jääsime `laulu `kuulama Khn; mesilasi kuulatase kas emad laolavad Tor; `kuula ikke jutt ää `enne Juu; kis seda `laimu jõuab kuulata JMd; ei tia kes sinu para õige kuulata tahab Kad; minä ei mõessa `mängä, muku mõessan kuulata Kod; `kuulab läbi seina, mis sial tehasse Ksi; `kuulasin seni kui `vaidlus ärä lõppis KJn || Nende emm äi kuulane änam kenasti (kõrvakuulmine on nõrk) Kaa
2. midagi otsima, nõutama; välja selgitama, järele pärima tahan nüüd järele `kuulada, kas tema saab `mulle `tüöle `tulla vai ei; kui ei saand siekõrd `kohto`asja `õigest, siis sie asi jääb viel `kuulamise `pääle Lüg; Käis siin üks `metsa`kuulaja, tahab `osta IisR; ma tuli `kuulama, millal te `linna lεhete Khk; Naine tuli tuulikule jahusi kuulama Kaa; käis tööd `kuulamas Vll; Käisid sii `suilisi `kuulamas Pöi; siis kuulatse [rehepeksu] massin, see köib pere perelt Muh; akedi `kuulama, et teda pole teiste inimeste seas `käimas old Rei; mene `kuula `enni järele, kudas see asi oo; ma saada ühö inimese - - ette `kuulama Mar; ma käisi oma `nahku `kuulames [kas on pargitud]; Kuulab vee kohta (maa peale magama jäänud inimesest) Vig; maha `laskja oli `valmis kuulatud Ris; läksin külasse `põrssaid `kuulama JMd; läksin tüöd `kuulama VMr; kuulab ammetid Iis; `kuulab `kohta Trm; tämä piäb inimese `kuulama eenä `aegass Kod || ennustama kui sa et tiä, mine `kuula nõe piält; uvve `uassa `ü̬ü̬si kuulati nõe piält Kod; maad kuulama teateid hankima Käisid sii maad `kuulamas, `vaatamas `uurimas kudas see elu sii on Pöi; üle kuulama (põhjalikult) küsitlema, usutlema kui `kuolipoiss on tehnd `vallatust, siis kuol`meister `kuulab sene poisi üle Lüg; `käidi üle `kuulamas, kas on vöi pole mitte Emm; `kohtus kuulatse inimesed üle Tõs; politsei käis minuda üle `kuulama `selguse peräss Kod
3. eelkosjas käima peigmes tuli isa`miega `pruuti `kuulama Jõe; poiss käis omale `pruuti `kuulamas, läks küll `kuulama, aga en tia, kas sai ka `õiete `kuulatust Lüg; kesknädela `õhta `enne `kihlamist läks peigmes magusa `viina pudeliga `kuulama Jõh; teisibä kεisid `kuulamas, neljabä kεisid `kosjas Jaa; `kuulamene oli nagu `juhtus - - `peimes köis vahel üksi, vahel isames Vig; neĺlaba `õhta `ennem `mindi `kuulama, et kas ikka tüdruk se tuleb ikka Lih; Eks need old `väiksed viinad kui naesed pudelidega `kuulamas käisid Kei; se pruut́ on juba `vaĺmis kuulatud, siis `käśkib teist `kośja `minna Juu; kuulatud pruut Koe; sie `üiti kuulunaene, kis käis `kuulamas Kad; vanass kui käesid `kuulaman, peig visanud läbi ukse mütsi või `vaĺmis testod pulga `tarre, ise teretänud: tere, tere, `neidodani, kas võtad `vassa `pulkadani ~ `mütsidäni Kod; `enne käisid emad `kuulamas `pruuti Plt; peigmees tuĺli `kośju, `kuulama, kas pruut temale tuleb SJn
Vrd kuuldama
4. kuuletuma; õpetust, nõuannet, käsku järgima; välja tegema, hoolima Ei sa `muidu `kuula kui malagas sanujega ühess ei käü Kuu; ma `ütlin juba, aga sa viel ei `kuula, tied ikke Lüg; `Kuula‿nd täma `kiidust IisR; ei tama `kuula sest `ühtä et karistid Vai; äi see‿p kuula mo `ütlemist üht Khk; Niid me‿p kuula änam midagid, köva tee on jalge all Kaa; lapse `jönni peab vahest tagasi ka `vötma, laps peab `kuulama ka Phl; aab `eese joru, ei `kuula mis teesed `rääkivad Rid; isi kõva väänik oli, mis kedagi ei `kuula Kul; Kroono `kjasku piäb `kuulama Khn; laps `kuulab sõna Tõs; kooliõpetaja sõna pidi `kuulama Vän; ega ta sest `kuula, ta tieb aga edasi ikka Ris; sańt laps ei `kuula sõna Juu; `tõmma aga takka, mis sa `kuulad Jür; mis tema sest `kuulab (hoolib) VJg; kui poiss tahab tüd́rikud võtta, ei `kuula `lait́jid Kod; temä ei `kuula kellegist, räägi mis taht KJn || kui silm `aige on, siis suits akkab `silma `kinni, `terve silm ep kuula suitsust midagid Khk; sõrmed enam ei tahn sõna kuulda - - `öösi jäid `kanges Tõs; kudas püinised olid, kudas kellegi rahakot́t `kuulas (võimaldas) HMd; rahakot́t ei `kuula sõna, on tühi Juu || juhtimisele alluma Lenssimese aegus peeda ees mastis ainuld niipalju purjusi juures, et laev rooli kuulab Emm; Nendel vist laõ `kuulass `rooli mitte Khn Vrd kuundelemma
5. vagusi, paigal olema; konutama [liblikanukk] `kuulab lakkas `talve läbi, kevade `kasvavad `siived `selgä ja lähäb meno Lüg; mis sa muidu kuulad, pane kääd `tööle Khk; mis ma seal `põesa all kuula Muh; külm kalts `panti [haigele] `ümber kiha, `kuula seal all Rei; kaks va veist `kuulavad veel, lähä järäl vel `ühti Vig; las ma - - `kuulan natuke aeg siin [voodis] JJn; [pesule] `pantse leheline `piäle, `kuulab tükk `aega kuńni jahedass lähäb Kod || Mes `asja sa `kuulad, akka naisemeheks Rei
6. külastama, vaatamas käima Tuli korra ka isa ema `kuulama Pöi; meie poiss köis oma õde `kuulamas Muh
7. (vormelid) kuula int Ah `kuula nüüd `selle kekkerduse juttu; Ah `kuula nüüd, kus akkas oma elu `kurtama; `Kuula nüüd, las `lõugavad IisR
Vrd kullema, kuulma
kõblama kõblama Pöi Tür Kad VJg Trm Plt Pil, kö- spor Sa kõplama peenarde vahelt köblasid [rohu] εε Khk; läks `karduli maad köblama Pha; Kõblaga sai `tuhlid mullatud ja taimete sihest `rohtu kõblatud Pöi; ma kõblan ta üle ikkegi, kõblaga tuleb [rohujuured] läbi `lüia Tür; maal kõblavad juurikid, `teenivad raha kõblamesega Pil Vrd kõblima
kõlama kõlama Pöi Muh L K I M(-me) TLä San Krl/-/ Har Plv(da-inf kõllaʔ), köla- Sa Hi
1. kostma, kuulda olema kuke laulu ääl kölab nii `kaugele Khk; ilma muude [tuleb] kui ääl kõlab ehk `kostub `kaugele Rid; [karjane] aas külävahel pasunad tuutat tuutat, vahest `kangeste kõlas nõnna omiku Juu; räägib kõlava äälega, kõlavalt, sie kõlab `äśti `kaugelle JMd; kui vana õppind karjuss, siis `mäńgis sellega (pasunaga) ilusad lood `väĺja, et kõlas `kaugele kõvast Lai; köögitüdruku asi olli loki `lü̬ü̬mine, kate puu vasarege `lü̬ü̬di, et `mõisa kõlasi Hel || see jutt kõlab (levib) igase `kohta Muh; seda [juttu] pole `siia mitte köland Rei; Arja kõlab (kasutatakse talunimena), mõisaraamatus oli `Esna Aud; eks mõni asi kõlab naa `kaugele, et kis tiab kus sie on juba kuulda Hag
2. helisema, helama `laulud kölavad `laste suus; [kiriku] kell kölab, köliseb Khk; kõrv aab `piĺli, no mes asi siäl kõlab Kod; Siis `laśti `laulu nigu kõlas KJn; Kus see `rõõmus sõit, kellad kõlasid pial, piĺlid `üitsid SJn; Ega magada es läpe, vaja olli `luusi ja `naĺla tetä, luht kajas ja kõlas Ran; äkki kuuleme et kuĺluss nakap kõlama, nõnda‿t terve luht kajab Puh; ku laalab, siis kõik ilm kõlab Nõo || kooskõlas olema, harmoneeruma küll see `valge kõlas siis iluste [vikerkaarevärvilises kindas] Kul; `mitme eälega laalavad, see kõlab nii iluste kokku Juu; ääled kõlavad `ühte VJg
3. kajama kirk kölab `vastu Khk; Sügiseti, kui oo kena vaga öhta, kölab mets mütmest kandist vastu Kaa; maa kölab (tümiseb, kõmiseb) Rei; `höilab nenda et mets kölab `vastu Phl; omigu vara kõlab, egä `pääbä naa kõla, `õhta koa kõlab Vig; kui mets pani ääle `kińni, siis on `omme ilus ilm, kui aga kõlas `vasta, siis `omme on vist `vihma VMr; kui mets `vasta kõlab iast, siis tuleb teist `ilma Lai; aga keŕk kõlass `vasta, ma mitte üits sõna [jutlusest] arru es saa Nõo; koodi `lüümine, ku `lüümä `naksit, siss külä kõllass inne Plv
Vrd kolama2
4. karjuma, kära tegema; valjult lobisema mis sa nõnda paĺlu kõlad Pst; [laps] puhast kõlab (kiusab, karjub) selle päeva Hls; karjalatse kõlava nii et, `näevä `vihma Ran; tütrigu pistävä kõlama Puh
5. (muid tähendusi) nii ilus puhas puu et kõlab Tor; Ma pane sul `mü̬ü̬da pääd ku kõlab Hää; mõnel pialuu paĺlas, nigu kõlab Ksi; nende kähen tü̬ü̬ lätt ku kõlass `õkva San
kõllama `kõllama, kõllata Puh; pr (ta) kõllass Hel heli tekitama; kolistama Mis tä sääl iks kõllass Hel; ma pane kaase kõrvale et, mes ma `ü̬ü̬se `kõlla Puh Vrd kollama1
kõplama `kõplama Pöi KJn, kõblata Nõo Ote spor V(-mma), `kõplada Jõh; `koplama VNg
1. kõplaga maad harima `Kartuli `koplasin VNg; Seda karet äi `kõpla säel änam `ükski risti inimene; Ma `kõplasi oma `tuhlid sii ää, nüid nii kenad `puhtad Pöi; minev`aasta ma‿lli ike kõbedamb vi̬i̬l, kõblassi `kartoli ärä Nõo; lähämi `kapstõid `kõplamma, siss nakasõ parembahe kasuma Har; Juuŕ`viljä piät `kõplama, sõ̭ss tiä kasuss Rõu Vrd kaplama3, kõblama
2. maakirvega mättaid raiuma, maad üles harima hainamaid iks kõblatass, `kõplaga `raotass mättäʔ alt läbi, pillutass unikuhe; meil ei ole˽muud iks kõblatu ku hainamaid Kan; `kõplaga kõblati maad vanast, `lü̬ü̬di üless Urv; vanast ku maad es jõvva˽`kündäʔ, sõ̭ss `kõplaga˽kõblati Plv
3. künakirvega puud õõnestama `saega˽lõigati paĺk mahaʔ, siss `kõplaga˽kõblati `ussõ tu˽puu sisest, tet́ti ruuh Har

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur