[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–32. vihik (a–piiastama)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 24 artiklit

kagu1 kagu R Kei Kos HJn KJn, kakku- Kuu VNg Lüg lõunaida, SO kagu on `louna ja ida vahel; kagust tuleb keik, kagust tuleb suvi, kagust tuleb talv ja kagust tuleb ma`i·lma ots. ja kui kagust tuleb külm, on aga külm. aga kui kagust tuleb sue, on aga siis ka sue Jõe; `lounat kagu jääb kagu `puole Kuu; `pohja kagu VNg; tuul puhub kagu poolt, ommiku `lõuna poolt Kos Vrd kakk5
kagu2 kagu Nõo Ote San Kan(-ku) Rõu Vas Se(-go) vaata kui kagu kaśs `tulli mulle `sülle Nõo; kaku suurõ lumõ`uarma tahaʔ om tuisanuʔ Kan; Kagu˽tu̬u̬ mõ̭nõ ao sais, sõ̭ss nu̬u̬˽vitsa˽`lätvä˽pruumis Rõu; kagu ma võta; kagu ma lää; kago om hereśk, käüse naard ja ińdsitäss Se Vrd ka2
kargu `kargu Kuu Mär Var Kad Hel Nõo Ote Kan plehku, pakku Nie `Pietri pojad `menned `kruunu`kargu `Suome elämä Kuu; ma `tahtsi kogu `suaja, aga eit `juusis `kargu Var; pand sialt juurest `kargu Kad; obene lätt `kargu, nakas `ju̬u̬skma Ote Vrd karusse
kaugu `kaugu V kaua mi‿sa sääl ni `kaugu nosit Kan; kül˽taa hińgitsäss `kaugu, ei eläʔ, ei˽koolõʔ Urv; a õdagu joht `väega˽`kaugu es `tü̬ü̬tädäʔ, nigu pümmess lät́s, nii lõpõtõdi iks süǵüse ka˽tü̬ü̬ ärʔ Rõu; tu̬u̬ vaim saisa õss `kaugu, mul silmäʔ veerähtüʔ, nii kattõ arʔ Vas; `kaugu pääle `tahtu ui tutaʔ Se; iiba `kaugu `põśsi tebinõ Lut Vrd kauge2
kegu n, g keg|u R Ha JJn Sim, -o Kod
1. väike hunnik `Koormat ei saand, `veike kegu oli rie peal Hlj; Tõi `õue `päälä ühä pisikese kegu (puid) Jõh; Keda me suurt `saime, `veiked kegud ikke tegime; Mis `kuhjad nied on, nied on kegud IisR; Eidel pisike kegu agu kelgu pial Jür; oleks saand kegusse `panna (heinu) JõeK; ega sie `kuorem old, sie üks kegu oli JJn; kegud on saadust `veiksemad. kui ein põlt täitsa kuiv, või vihm tulemas, siis `pańdi kegusse; see mõni `kuorem, see on eina kegu, kegu või köks Sim || kössis inimesest Laps `istub `saanis `niigu kegu; `Külmast `köśsis nigu `veike kegu (karjalaps) IisR; `istus pliidi ies, pisike nigu kegu oli teine (haige) JJn Vrd kegutus
2. ebapüsiv, kipakas (nt pink, regi) Ega sie ei `sõisa `püsti, üks kegu on Jõh; Selle keguga sa `ümber lähäd, oleks `puugi pial (halvasti tehtud koormast); Sie on kegu tuol, ära kukku; No küll on prohvusse korv, kegu `persega, läheb aga `kallakille IisR
3. kergats, edvik; elav, kärme Nisukese keguga ei maksa mis `rääkidagi, `vaata kas `ütleb teregi; `Keśki ka‿i `ütle selle kegule, mis‿sa‿nd üppad ja `luiskad IisR; vana Leena one kego, eledäss pirissäb kõnelda; naene õli kego – kiidäb tü̬ü̬ tegemiss, ku akab edeväss minemä; lähäb `kärmäss nõnnagu kego, nõnnagu kego lähäb, nõnnagu vedrude piäl Kod Vrd keku
keigu n, g keigu edev, kergats keigu sa olt ja keiguss jäät; `ülti nigu sai, keigu vai eiga Urv
kergu n, g kergu, -o kerglane Sääne kergo um tää olnu˽kõ̭iḱ elu aig Rõu
kiigu kiigu Jäm Khk Kär Mus Krj Phl L K Trm Plt Pil u Puh, `kiigu VNg Lüg Vai Ris VJg; `kiiku VNg Jõh IisR häll, kätki Sie õli viel minu isa`aigane `kiigu, mina magasin senes `kiigus Lüg; `kuivamaa laiv, sie `jälle `lapse `kiiku IisR; monel on `kiigud laess, rippuvad `vetroga Vai; Pisine laps magas kiigu sihes Jäm; kiigu vibu ja - - seoti üles ja `pandi kiigu `sinna `otsa siis, üles-alatsi sai kiigutada Tõs; `riidest kiigu oli, ase sees ja põhud `pańdi `alla, siis `seisis kui PJg; pane laps `kiigus Ris; `enne oli kiigusi igas peres, kus laps oli, ikke `veoga lae all Juu; nigu käe kiigu küĺlest ää võtad `ärkab, muudku lase kiigu `käia HJn; `Mihkel tegi `talle veel `enne `jalgadega kiigu Amb; laps `viidi väelale kiiguga Ann; Laps läheb kiigusse tut́tu, ää-äh Trm || kodus valmistatud linamasinVig Vrd kiik1
kirgu-kiriku-
kogu1 n, g kogu, -o üld (g koo Khk Kaa Emm Vig Mih); n, g koo Khk Krj Pöi Rei
1. kogum, hulk a. lasu; hunnik sönnigu kood pöllu pεεl, kogu koos `kinni Khk; `öhta `tehti eina kood, kui oli `selge ilm Kaa; parmas, viĺla kogu, möne tegi pisema, möne tegi suurema Pha; mulla kogu Emm; Mia aasi `randõs mjõtu lamu kogo kogo (kokku) Khn; külimetu `suurdune kogu Tor; kivi unik, kus suur kogu kiva kokku `veetud on Juu; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; ku kava seesäväd, lähväd punasess ja verisess, `irmus kala kogo koon Kod; säält mitu `koormad säält aki kogust Äks; neil egäl (lehetäidel) oma kogu, kust na tuleve; üit́s kori om, üit́s kogu, luu ja nahk kogusen Krk; niidä iluste, mis sa ärä `latvat, ain jääp kõ̭iḱ kasuma, `paĺlald ladvakese saad, kogu ei ole `koskil Nõo; Kae˽ku˽tuud veimevakka vai `kirstu naat́i `korjamma - - kel oĺl hu̬u̬lt tu̬u̬l oĺl koku Rõu; kohe timä küḱäśs, sinnä jäi tu̬u̬ [väljaheite] kogo kah Vas b.  rühm, salk inimiste kogo on `laatade pääl Lüg; sie on `rahva kogo, `seltsi majas ehk `kuski Jõh; küll seal oli aga suur kogo inimesi koos Mar; paras ea kogu oli kogund kokku `teisa Juu; kabeli juuren õli üvä kogo rahvass Kod; ää kogu kokku tullu San Vrd kogomus, koguke, kogundus
2. a. kere; keha suurus, jämedus jne ei õle tämäl `kasvu ei kogoda Lüg; nii suur kogu seda meest Ans; see on kogu meest, küll sellel vöib pailu `jöudu `olla Khk; Kus kogu seal väge - - suur mees ja on ikka `jöudu koa Pöi; ää kogu meest Rei; ei ole sedä kasu egä kogo, on üks kidur loom Juu; eks ta old ära tõst ennast, veḱkene kogu ja sie suur tüe, mis `pańdi tegema JJn; kes tämä `jõudu tiädäb, aga kogo ike paessab õleva Kod; `veikse koguga inimene Ksi; suure kasuga, iä kogo KJn; taal (lehmal) om suuŕ kogo, taa või `piimä `andaʔ Se || kogo hum mehe sugutiJõh || suurus [põllu] kogo om suuŕ, a mis säält saiaʔ om Se b.  ebaselgelt nähtav olend, kuju `onne valati `ennevanast vie `sisse tina - - ükskeik mida tuli tinast jäi üks nisune kogu VNg; Keda säel pimedikus näed ehk `tunned, üks aĺl kogu oli IisR; ta kogu peegeldab vee sihes Khk; Üks kogu ikka kipub seal pöösaste vahel, on ta loom vöi inimene, silm äi seleta nii `kaugele Pöi; üks must kogu tuli `vastu, oli mis ta oli, irmutis tä ikke oli Tõs; ma natuke nään, päris kot́tpime ei ole, kogud nään HMd; pimedäs vahest nihuke must kogo tuleb, sedä piäb jo `kartma Juu; silmad on `selged, aga suits on i̬i̬s, kogu näen, aga nägu ei näe Vil; ma näe, et säält kavest üit́s kogu liiguss Krk; temä `vahtnu et, kabelist tuleb suur must kogu `väĺlä nigu üits aena ruga Ran
3. esindus- või juhtimisorgan (kohus, kolleegium) isä `kaevas edäsi Talina rahu`kohto kogosse Vig; küläkogo (-koosolek) Se
kogu2 kogu R(-o) Vll Pöi Rei Mar/-o/ Tõs Tor Kei Juu/-o/ Kuu K spor , Kad Trm Ran
1. pron (hrl ind) kõik, terve, kogu meie mihed surid ära, kogu maja ripakil Jõe; meil oli `enne `lauda `juures [mädarõigas], kadus ärä kogu juur; `jääpki sauks kogu `ehtuks Kuu; ega ma saand `talvel vahest kogu üö `silma `kinni, `mutku tie vokkisi VNg; kel sisimine värk on segamiste, siis süö üht `toito kogo aig, `muidu tieb siest `lahti Lüg; `ühmä `tostas rüsäd ülesse ja vei mänemä `merre kogo `kalloga ühes tükküs Vai; kogu mu varandus on sii Vll; ta elas seal kogu oma eluaa Pöi; kogu küla oli koos Mar; `vihma sadas kogu pääva Tõs; kogo ma`i·lmas põle nihukest `aśja `nähtud Juu; mine `sinna Tudu`metsa kohe koguks `talveks ära KuuK; ma olen kogu‿se aeg ikke neid (mesilasi) pidand JJn; ema oli kogu nädala `aige Tür; kogu kere on ramb Kad || fig püis kogu eńgest, aga es jõvva Ran
2. üsna, päris, täiesti sie on kogo suur rumalus; tänavu saab `kartul kogu vilets Hlj; eks sie õle `jälle kogo rumal kui `lapsed `taplevad Lüg; need olid kogu vanad mõedud Kei Vrd koguni
koigukoiku
kongu1 kongu Khk Kaa haamer pisine kongu, nönda kut laste eest saab `eetud Khk; Kingsepp `otsis `εεse kongud Kaa Vrd konk2
kongu2konku
kongu3 kõverasse ole sa `sirgu sängin, ärä sa `kongu `tõmba Puh
*koogu Kui baptistid `palve`tundi pidasid, siis `käidi kua sial oma koogusid (koogutamisi) tegemas Trm
kugu kugu Kuu Aud Nis Jür Pil lstk nuga kugu tieb pibi (haiget) Kuu; Äla võta kugu kätte Jür; anna kugu siia Pil Vrd kuga
kõrgu kõrgu Krk, `kõrgu Hel Ran Nõo Kam, `korgu Rõu Vas kõrgune nüid ange aia kõrgu joh; õla kõrgu, õlast `saandigi Krk; laits joba põlve `kõrgu Ran; vanast olli serätse `kõrge kannu (kännud), pia rinna `kõrgu, nii et `saisu parass raguda `olli Nõo; `ku̬u̬lja püdseʔ süle `korgu `oĺliʔ kõvastõ Rõu; tää um su̬u̬ seeh saar, um `su̬u̬ga üt́e `korgu Vas Vrd koru1, kõru2
kägu kägu (-o) g käo R(kägö g käö Vai) eP(g kägu, käu) M T hv V; n, g käägu spor S, Kse; ḱägu (-o), ḱa- g ḱäo, ḱao San V lind (Cuculus canorus) kägu kukkub `õhtast üöd ja `ommiku vara Jõe; kägo muneb `tõiste `lindude `pessä Lüg; käöd kukkud, `tiedäd `suoja `ilma Vai; Kuĺl, kukulind ja kägu, kõik kolm olid `öhte nägu Pöi; käägu akkab `karjuma ehk kukkuma Rei; kui see kägu kukub `raagus puus, tuleb näĺla aast Rid; õnnetuse `tooja kägu Kul; käägu kukub nii kaua kui odra loon saab Kse; kui ta kag-kag-kag ti̬i̬b, kui `kukmise lõpetab, siss `öeltse, kägu naarab Saa; kägusid põle selle kebädi suurt nähä old Juu; kägu pet́tis mo ää, ommiku vara lähen `väĺla, silmad pesemata ja leib `võtmata Kos; kägu jäi tänavu `aeksaste ära (lõpetas kukkumise) KuuK; mina põle mitu `aastad enam käu kukkumist kuuld Amb; kägu läeb pärast kuĺlist, tema loobib teśte munad `väĺla ja läeb ise `sisse VMr; käul lääb õdra õkas `kurku - - nääd sügise poole enam kägu ei kuku Trm; üheldässe `surma õlema kui kägo kukub; kägo `lendäb `akna `alla ja kukub kolm sõna kõhe `kamri Kod; võta suutäis `leiba `enne kui `väĺla lähed, kui kägu ära petab, siis kuivad ära Lai; kui kägu kukub `enne jüri`pääva, siis tuleb alb `uasta, undid murravad `loomi Plt; kägu oĺli munend `senna (linavästriku pessa), käo poeg `vääksus ja lina`västrik mutku sööda SJn; ku kägu `usse `kukme tule, siis saap `surma; ku sü̬ü̬ḱ ärä allidet om, tõine `ütless, sul o kägu kapin; puder om käoss kasunu (halvaks läinud) Krk; ku kägu ninda vara `vällä tule, et mõts vitsan om, siss [saab] `leibä, ku `urba, siss `ohku, `lehte, siss `leinä; kägu om keĺm, ku `kukmise rahu jätt, siss nakass kannu `koŕjame ja `tõisi `linde `sü̬ü̬me Hel; kägu ku ta ärä om munenu, siss naarab, võtab nigu üits kogin, et las nüid `väike lind avvub `väĺlä Ran; kägu kuḱk ärä mõne suutävve ja läits jälle, ega ta kavva es kuku kah Puh; muu linnu `üitsegi `piḱse `peńne ei söönä, aga kägu söönä Nõo; ommugu `oĺle oole kägu, õdagu õnne kägu, `lõuna`aigu leina kägu, sü̬ü̬ma`aigu surma kägu Võn; ku˽ḱagu jääss `varra vaḱki, siss tulõ ruttu süḱüss San; ku edimädse ḱao kuulõt, siss raputa˽rahakot́ti ja `hõikaʔ: kae˽ḱago, mul raha ku rapa, siss saat tu̬u̬l `aastal paĺlo raha; Ku‿sa˽sü̬ü̬ eiʔ, sõ̭s sa˽joht keväjä ḱaku kuulõ õiʔ (sured ära) Rõu; ku˽ḱago jo uss`aida nakkass `käümä, siss om pahanduśs kah Vas; ḱjago `vasta jüri`päivä tulõ `vällä, sis tä kuuk mõtsah ilma ilosahe Se; käol `peŕseʔ `küĺmi kinni, kuugu‿iʔ śoo küĺmägä Lut || (võrdlustes, vanasõnades, kõnekäändudes jne inimese kohta) Just nagu kägo muneb `tõise pesä (mees teeb võõrale naisele lapse) Lüg; [ta] Äi räägigid muud juttu, kut ajab paljast kägu (luiskab) Kaa; Inimestest `öeldaks kah, `ühte nägu jusku kukulind ja kägu Hää; üstkui vana kägu kukub teine, tahab alati `rääkida VJg; kõneleb ku vana kägo kukub alate; `suuga teeb suure linna, käed ei tee käo pesägi Kod; vahib justku va kägu Trv; Kaugelt on kägu kuulus, saab lähedale, on kull Pst; poesi `isteva nigu käo kapi pääl Nõo; Poiss kui kägu, aga sõbra nägu Rõn; `suuga tege suurõ liina, kässiga ti̬i̬ ei käo pessäge Räp; [laisk inimene] istuss kui ḱägo tah nulgah ja kuuk Se
käigi-, käigu- käi|gi- KJn, käe-, kää- Kod Räp, käü- Võn Har(-) Rõu Se(-); käi|gu- San, `käi- VNg Lüg(-o) Jõh, käe- Juu Kad Trm Pil
1. (esindusriietusest) käegi püksid one, kellegä käib puadin ja pidul; `väĺjä lähäb, käegi riie one `uhke ja tore Kod; Käügi`rõivõid kotun is peed́äʔ; Käügi`rõivaʔ `oĺli õks paŕembaʔ ja ilusapa Har; Voona villaʔ - - koŕati käügi `kińdiss vai sukõss; Käügi `kinda˽`koeti suurõ kirägaʔ Rõu; Käägi rät́i oĺliva˽jo ostõtoʔ mu `aigo Räp; Käügikaadsa oĺliva kiriväʔ; Kõ̭kõ paŕõp ḱäügirõivaśs om `sukman Se
2. kääri(ta)mis- Õludel õlivad `käigo`tõrred, `suured `puused püttid Lüg; `viina `käigu`tõrred - - `plankadest kõik `tehtud Jõh; [õlle] käegu tõŕss Juu; `õhta akati [õllevirret] väĺla `laskma, oli magus nagu siirup, siis `pańdi sie käegu `astjasse; kui käegukord (vaht) akkas `piale `käima, oli [õlu] `vaĺmis Kad; käigi tõrred KJn; käügitarõn saasiva `tõrdu Võn
kängu `kängu üld (-o Lüg Plv, `käńgu Ran Puh Kam, `ḱangu Har; hv `kängü Kuu)
1. kiduraks, viletsaks `porsas jääb `kängü Kuu; rugid jäänd `kängu Khk; loom on `kängu jäänd Pha; küĺm paneb viĺla `kängu Lih; lapse kasu jäen `kängu Tõs; vili on nii `kängu läind; põrsas on `kängu läind ja kõberasse, ei söö ega kasva koa `ühti Juu; siga `jääda `kängu, kui kadeda silmaga voadata Tür; puu `kuivand `kängu VJg; `kängu jäänd vili Sim; õdra õrass `tõmmas kuivaga kollasest ja õdra `jäigi `kängu Trm; talud jääväd `kängu Kod; talleke om tirr, `kängu jäänu tõine, ei kasva ega kedägi Hel; orass om nii `käńgu jäänu, kehvass Ran; `kängu jäänu põrss Krl; vili om ka nigu `kängu jäänüʔ Har || fig küüruRei Vrd kängä
2. kimpu, jänni sie jääb `kängu oma `asjaga, ei `joua edesi VNg; jääb `asjaga `kängu, päist `jalgu ei `pääsi Lüg; ku sedä tü̬ü̬d ei tetä, sedä armastuse tü̬ü̬d, ilm jääss ju `kängu Krk Vrd känku, kännu2
kögu kög|u Rap Kad Iis Ksi SJn Ran, -o Kod, -ö Jõh Vai väike (heina)hunnik siin on üks kögö `eini Jõh; kögö on `pienemb kui `saatu Vai; oli üks veḱe kögu puid Kad; `veike eenä kögo Kod; sao köks või kögu SJn || (kokkutõmbunud olendist) kui küĺmäga kokku kisnu, `könni kisnu, siss om nigu kögu ku̬u̬n Ran Vrd köga
köngu keerdu [vöö] läks `köngu Lai
küägu küägu sõim kohe sa lähäd kuradi küägu! – küll ma `näitän sulle küäguda Kod

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur