[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–32. vihik (a–piiastama)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 15 artiklit

kaabima `kaabima, (ma) `kaabin ronima `kaabis ahju pääl Saa
kabima kabima Lüg Vai Sa Käi L Juu VJg Kod Ksi KJn Räp
1. mingit tegevust alustama kabi menemäie, minu `silma alt `vällä Lüg; `valge `väĺlas, kabime aga maast üles Khk; Akake öhekorra kabima koa [voodist välja] Pöi; katsu et sa kabima saad Käi; `Mihkel kabide kohe minema kui tööminemesest juttu tihatse Han; akati `peale keskomikot tätt (loogu) ülesse kabima Mih; kabi minema siit Aud; te õlesita `väĺja kabima akanud Kod; nakass joba kabima mineket Räp Vrd kebima
2. rutates midagi tegema `kange kabima `käiä, iad jalad Lüg; kui ülemus tuleb, mehed kabivad `jälle töö kallale Khk; ema kabis sii, ega me `näĺgas pöle olnd Pha; siis `mendi kabides `jälle Muh; Naine kabis kärmeste `loogu võtta. Mees kabin aśsad kokku ja kohe kodu `poole kabima Han; katsoti kabida, et rutto uie leba kätte sai Mih; küll tema kabib nüid tulist. kabi nüid ruttu, vihm tuleb Ksi || haarama, kahmima Iga mees katsus midagid tiitsesti käde kabida Kaa; Nää poiss kabib tüdriku `kinni Han; ma siis kabisi kõik kokku, et näd süiä ei suan Var || näppama mõni inimene kabib omale rehepeksu `aegas `taskusse `vilja; na `kange kabima, kui aga `mahti saab Aud
3. käsikaudu otsima; kobama Tuluke kustus ää, niid kabime käsikaudu välja Kaa; kabis ja kabis, ei leidn Kse; mis sa kabid seal `nurkas Tõs; lapsed mängavad pimesiga. üks oo `ringis, silmad `kinni ja kabib `peale `teisa Aud; kabi siäl `kaugemal Juu; mis sa kabid tast `ot́sida VJg
4. (naisterahvast) käperdama, kabistama tahtnd ikke `seoksid `pakse `naisi kabida Mih; poisid käeväd tüdrekid kabimas KJn
5. korraldama, korda seadma kui ta väĺlas käib, siis ta vahest ennast kabib ka Tõs
6. kaapima; siblima obu kabib, ärg `mültab; `ouku kabima Jäm; kanad kabivad Kse
7. ronima obone kohe `seini `müödä kabisi üles Vai; minä kabisin maha kiviuńniko õtsass Kod Vrd kabuma2
Vrd kabama
kebima kebi|ma Lüg(-maie) Kos JMd Kod Se(ḱ-), -mä Khn Kod KJn TLä Võn Kan(da-inf kepiʔ) Räp; imp (sa) kebi Kaa Trm Vas; ipf (ta) kebe Rõu minema, kiiresti liikuma; ronima kebi tulisemmast `kõndida Lüg; Kebi nüüd ruttu `sauna Khn; kebi minema Kos; kebi aga edasi, põle siin `aega `ühti JMd; kebisin muass üles Kod; sa (vanainimene) kebid viil `kärmästi `kõńdi KJn; ku mõni sõedap obesega, siss latse kebivä kõik `pääle Ran; vahi, ku laits kebib tõesele `sülle! Nõo; vaja ärʔ `säńgü kepiʔ Kan; ḱebi astakit! `kerge kui ḱits, mudgu kebi õnnõ Se Vrd kabima, kepjama, kepmä
klibima klibima Hi siblima Kanad klibind taime loudube üsna segamisi Emm; kanapojad klibived Phl
klobima klobi|ma Jõe Kuu Lüg Jäm Mar Mär spor Ha, JMd Koe VJg Sim Plt Trm Puh Nõo San(-me, -mõ) Urv Har Rõu(-mma) Se; lobima VNg Khk Krj Pöi Muh Rei Kse spor , -me Hls Krk
1. a. kolkima, peksma küll ma su `kõrvad klobin Lüg; lobisid nönda läbi, et koer εs augu taga Krj; teist klobima on ta mees, klobib teese ilusti läbi Mär; Ää mine `ühtigi, vat et ei soa veel klobida, malakas `püśti kääs Kei; sa oled aga `kange `ringi kua kuoberdama, egass ime ku klobida said Sim; lobisi tal kõrva kuumas Hls; mia sai lobide Krk; mi̬i̬s `tüḱnu kätega `küĺge, aga temä nakanu `vasta, klobinu mehe läbi Nõo; Klobisi `poiskõsõl naha kuumass nigu es olõ asigiʔ Urv; [ta] Klobõ tu̬u̬ pleki `sirgõss Rõu b.  klobiga jääd paadi küljest lahti taguma kalad ära paadist, siis klobima, mudu ta oleks `jäitand ära Jõe
2. kiiresti, lohakalt midagi tegema lobis nii ruttu rüpi `valmis teha, nüid lammub ee juba; lobib `ühte `viisi `valmis, äga oma inna vötab ikka Khk; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd
Vrd klobistama
kobima1 kobi|ma, -da üld (-me M San; da-inf kopiʔ V; kovi- Lei)
1. hum, fig (käimisest, liikumisest, minemisest) Kas vanamies kobis jo magama `mennä Kuu; kuer kobis eest ära Hlj; `Tarvis akkada kodu kobima Jõh; `aige akab juba üles kobima; koer kobis oma `put́ka magama Khk; Kui tuba küetud sai, siss taet kohe kobis ennast ahju pääle magama Pha; Ma kobisi siis ennast sealt eest ää, läksi teise kohta Pöi; kobi aga asemest `välja Muh; Ma kobi ege rammupölves εε (kaon tasahilju) Emm; Siin läheb nii kuumaks, peab minema kobima Vig; Tule nüid kobides loudilt alla Han; aina `sisse näid (kive) oo nii `tihti pandud, muidu võrk kobib ülese Var; meie akkame siit ää kobima Khn; kobi ennäst maast üles Tõs; nüid on lavale kobitud, nüid võin `vihtu Saa; kobime (liigutame) `kärmeste, et me küini aluse `puhtaks `suame Juu; ma kobin eemalle JMd; Olid inimised tüdind, ei teind enam `õhta kedagi, kobisid magama, igaüks oma koju Amb; kobib tooli `piale `istuma Koe; said rehed ära, siis kobisime rehetuppa VMr; ma kobisin siis vaestemajasse kui pueg Vene`maale läks VJg; teśte uhal ta `sinna läks, küll ta tagasi kobib Sim; kuke koidu aeg kobib üless, et akkame minema Lai; kobisime `siia vana majasse `jälle tagasi Pil; kobi oma kotuse `pääle Hls; vana kobiss ahju `pääle ärä Krk; nu̬u̬r astup iluste, vanal om kondid kõ̭ik `kanged, tu̬u̬ kobip nigu sańt konagi Ran; No‿i olõ˽muud ku kobi˽kot́i pääleʔ (mine magama) Urv; es läpe˽kaia midägi, `karksi üless ja muutkui kobõʔ minekit Rõu; ta kobõ ka no `sü̬ü̬mä Vas; kes ärä `vih́tõ, tu̬u̬ kobe [saunast] `vällä; Nakaʔ ärʔ kobima innembide mineket, kunass sä saat jo Räp; `valgõ väläh, vaja koṕiʔ üless Se Vrd köbima
2. a. kobama, kompama kobis kätega `seinu katu, pimespidi‿s löva ust üles Khk; `olli kübärä ärä `kaotanu, siss kobiss `ümbre miu pää ja, sängi alt leis siss kübärä Nõo; kobi ja kae, sinnä ma panni tu asja Kam; `ruuśtli sattõ maha. pümeüsi vanami̬i̬ś habisi, `peoga kobisi, `saie kana˽sita `piiu Har; Mis sa˽tan `karmannõ piten kobit Rõu; ma habõ `jalgapannust, kobõ siist ja säält, es lövvä˽sukka, es lövvä˽saabast Vas; kobiʔ `ümbre vi̬i̬l, vaest lövvät Se b.  käsikaudu, kobamisi liikuma kobides läheb, katsub käsikaudu teed Khk; nüid kobi pääle ja kõnni essitust kae kudass sa `tarre tagasi saad Ran; `pimme inimene kobib ette kui ta lääb Puh; `käega kobisi ja tulli, siss sai `vi̬i̬rde väĺlä, igäne `pimme mõts Nõo; ku sa saat esi meeli`kaudu minnä, et ma tiiä kos aid om, siss tokiga kobi ja lää Ote; vana pümme majatüḱk, midägi sa‿i˽näeʔ, käsi`kaudu kobiʔ, kae˽kuis trepist `alla saat Urv c.  (käega) katsuma, kobama miä `käega kobisi, vesi om joba jaki sehest vähämbäle `kahkõnu Ran; miä ei tiiä, mes täl sääl kotin `olli, miä es kobi toda kotti; t‿`olli jo nii suur ülekohuss, et `õkva käpäga kobida Nõo; vanaemä kobe iks mino pääd, ütel et sul om ku opõtaja provva pää Võn; poesi kobiva `tüt́rige, kui `mürrävä Kam; ega˽ma‿s näeʔ, ma `käega˽kobisi Urv; ośt `lehmä ja kobesi piimätäh́ti kõtu alt Räp; ma kobi kas kana‿m munagaʔ Se || Si̬i̬ om jo käega koppi (ilmne, selge) Räp
3. a. kohmitsema; seadma, sättima mis sa kobid nii kaua et `riidesse ei soa Trm; Vanamis kobib ikka kodumail ühte ku teist Lai; kobinuva `püśsi, sääsivä püssi `kõrda ja lasnuva soe maha Ran; mis sa sääl nii kavva kobit, tulõʔ innembäʔ Rõu; timä jäi `ildass jah, nikani kobõ ja vaĺmist nii˽`pańti ti̬i̬ kińniʔ Vas; tõinõ saa ruttu tüü manoʔ, saʔ kobidõʔ, sa ei tetä tu̬u̬d tü̬ü̬d ei Se b.  kokku korjama siit majass kobis kruami kokko ja läks ärä Kod; Kobi nüid oma asjad ka kokku ometi Ksi; Kobi˽kraaḿ kokku Urv; kobi aśaʔ kokko, `naksi minema Plv
4. peksma; maha nottima kobisid ta ää LNg; üks akkab üht kobima, teine teist Mar; ma kobisin [ussi] maha siis Kul; Isa kobis `lamba ää Han; mis sa tast nii paelu kobid Juu; sai naise kääst kobida Plt; ärä kobi `koera Hls Vrd kodima
5. kosuma; toibuma, paranema Soand vana `jälle sui läbi kobind on sügiseks kena kamps pääl Pöi; vassikas akkab kobima, `jalga `võtma Muh; ta akkab juba kobima, põle änam `aige `ühti Kse; See tüdrik oo koa kibrik, ei tea kas kobib edaspidi või jääb `neukseks Han; sussita ja aa veist taga, aga ta ei kobi mette üks maik Var
Vrd kobama, kobistama, koblama
kobima2 nalja, vigureid tegema vana kobimokk olli, kobiss egädege Krk Vrd kobame
krabima krabima Puh Ote San(-e) Se, da-inf krapiʔ Har Plv Räp
1. krahmama, haarama poiss krabi `tütrikku Ote; ta‿m sääräne krabija mi̬i̬śs, kel ta `lähküde saa ennedä, tu̬u̬ `krapsass ta kińni kõrraga Har; pini krabõ kaśsi iist liha raaso ärʔ Räp; mu kääst kõik kraami krabõ ärʔ Se
2. kraapima, kriipima kaśs krabi `lauda, võtt ku krabisass inne `lauda pite Plv; niguʔ pini krabi (lapsest) Se
Vrd rabima
krebima krebima Tõs Khn Hää Kei Juu Ran
1. ronima na ruttu krebib edekohe Khn; Püksipõlved narmendavad suure krebimisega Hää; Kirikume isa old `kange kot́tis `joosma ja pośti `otsa krebima Kei; ukse pakk oli `kõrge, et `ańdis üle krebida; krebiväd üles puude `otsa, käristäväd krebimisegä püksid `kat́ki Juu
2. kriipima ta‿less jo sooliku `kat́ski krebinu (kui oleks sitasitika alla neelanud) Ran
Vrd kribima
kribima kribima VNg IisR Jäm Rid Mar Tõs K Kod Plv, -mä Kuu T; ribima Khk Pha Vll Rid Kse Tõs Juu, -mä KJn
1. kriipima, kriimustama; kraapima akkame `eina kribima enne kui `vihma tuleb VNg; kaśs ribib tuult ja `tormi Kse; kaśs kribis kääd kaḱki JMd; küll me kribisimä kartulid võtta; küll näd kribisid ja `kuapsid ubinid mua si̬i̬st Kod; kui maa `oĺli alvaste künnetu, siss üteldi, nigu kaśs kribinu; puu äǵlel `oĺliva pulga sehen, nu̬u̬ kribisivä Ran; vanast olliva nu karuägle, kellega noid `vastsit mõtsa maid kribiti Puh; `pinkline lang tükip kakkema, ku suga kribib, siss `tõmbap tombi sua ette Nõo; kaśs kribõ minno küüsteka Plv
2. ronima [mees] kukkund maha ja vana all (hüljes) kribind `otsa Jõe; Kribib `nindagu kass puu `otsa Kuu; obuse vötab üles mäge üsna kribima Khk; lase ma ribi üles Vll; kaśs ribib puu `otsa Vll; kaśs kribib `nurka müedä ülesse VJg
Vrd krebima
krobima krobima krobinal sööma krobiss kualikaid `süia täie `suuga; poiss krobib `pähklaid VJg
krõbima krõbima Räp Se, rõbime Hls
1. krõmpsutama `kuulda om, et obene rõbiden sööb Hls
2. kündma Tuli palot́ prahi ärʔ ja tegi maa kamara `häste kohilas, sõ̭ss krõ̭bite haŕkadraga niipaĺlo ku˽`saad́e maa üles, `äeśtedi tasatsõs ja `laśte `saaśtaʔ niikavva ku rüä teǵemiseni Räp || fig poiśkanõ krõbi `tütrikku Se
kõbima1 kõbima RId Han Jür Kad VJg Sim TaPõ Pil KJn Nõo Urv, da-inf kõpiʔ Rõu
1. (aeglaselt) liikuma, minema Kõbi magama ükskord IisR; kõbib minu `juurde Vai; minä vi̬i̬l kõbisin ti̬i̬ jäären, en jõõda minnä Kod; akkame kojo`poole kõbima Pil; timä ka kõbi viil kõvastõ, tõõnõ miiśs jovva aiʔ üteh mińnäʔ Se || fig aga ädäd kõbivad, alate kõbivad (suurenevad) Kod Vrd kobima, kõppima, köbima
2. väheke parandama, kohendama, korda seadma `Vanker sai kõbitud Jõh; `Veikemad kõbimised tieb vanames kõik ise ära IisR; Kõbi peenar pialt rehaga siledamaks Jür; las ma kõbin natukene neid `suapaid Kad; ei ilma kõbimatta käi riist `kuigi kaua Sim; kõbin vana `riide ära, siss käib `jälle Trm; kõbi sedä tuld, pane kuuse alg `alla; kõbi õma kraam `koomale, siis lähäd `sü̬ü̬mä Kod; vana riie laguneb, kui sa teda ei kõbi Pal; tema `kutsus `siia kõbima `aeda Äks; maja mädanes ruttu ära, ei saand kõbida Lai; Kõbi˽mul taad väidsekeist, taal om terä joba katõkõrra Urv || veidi ihuma, teritama Kui tahad et sul kerge niitä om, siss piad üttelugu vikatit kõbima Nõo
3. (majanduslikult) kosuma, paranema puari `uassaga õli ta palju kõbinud; inimesed armuss `aitasid, nüid akab [talu] jälle kõbima; kui ta (loom) ike kõbib ennäss, võtab ike `sü̬ü̬miss, siis kõbib Kod Vrd kõbinema
Vrd kõbistama2, kõvima
*kõbima2 (sa) kõbit kobama pümehüisi siss ot́sit, kõbit; ma kõbõ, es lövväʔ Se Vrd kobima1
köbima köbi|ma Jäm Kär Pst Har, -Kuu Vai Kod Hel Nõo Krl(-) Plv Se, -me Krk San sag pej kobima, minema, ronima Köbi jo ühe`kerra `vuodesse ja jää rahu Kuu; [ta] köbib `nurki `koutu veel Jäm; vanamis köbis juba ärä `sängi Kod; ma akka ka üless köbime Krk; Ku ahu pääle köbisi, siss sai lämmind Hel; köbib ärä asemede Nõo; nakkaʔ köbimä minekit Plv; sulanõ ka köbi hiĺlokõt́si kot́ist `vällä Se || kõplama, rohima `tuhlid köbima Kär Vrd kõbima1

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur