[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–33. vihik (a–podina)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 45 artiklit

kaagutama kaagu|tama eP(koagu- Pöi Kos, kuagu- Kod, kaago- Mih Ris, -dama Emm Rei) Trv Puh Nõo Ote V(-tamma Rõu; -tõmõ Krl), -teme M San; `kaagu|tama R(`kaago- Vai, -tamma Jõh Vai)
1. on (kanade, hanede häälitsusest) Mene valada kas kana munis jo, nää `kuulub `kaagutama `kuuris Kuu; Ju kukk kulli nägi et ta nönda kaagutab Pöi; aned tulevad ja kaagutavad ukse taga Muh; kanad kõõrutavad ja kuagutavad Kod; kui kana munelt tuleb, siis ta kaagutab Lai; kana kaagutap, om ärä munenu Trv; kana kaagutap, tahap munele `minna Puh; inne munõmist kana kaagutass, perähn kakatass Rõu
2. fig valjusti rääkima, torisema; lobisema; laulma sie vaid `kaaguta, ei sie `oska `laula VNg; `Naine õli tämal `kaagutaja, `enne ku midage sai `õsta, sada `kõrda `rääkis Lüg; Äe kaagutama akka `jälle mitte sii teiste sias; Vana `Vassel pani äkist põllal koagutama ennast Pöi; Me‿sa (mis sa) muidu kaagudad kui äi mune (kiitlejast) Emm; Anna kaagutas `õues sulasega Kir; Kaagutab nagu kana peale munemist Rap; ei saand rahu `seista, et oleks oma aśjast vagane old [siis öeldi:] nigu kana kaagutab, kui munelt tuleb Lai; naise kaagutave vastatsikku Trv; poig ike irisess, et temäl vähä varantust, poig ike kaagutess Krk
Vrd kaagatama, kaakatama
kagutama kagutama kaagutama, kisamaKrj
kalgutama `kalgutama Kuu Jõh IisR kaasa võtma, tirima; kaasas käima Päss `kalgutab kogu `päivä `lammast taga Kuu; Said nüüd `lapse `terve `päivä oma järäl `kalgudetud Jõh; Mis neist rehadest `kaasa `kalgutatta; `Kalgutas päev `otsa last `külmaga `õuves IisR
kangutama kangu|tama eP(kaŋŋu- S JõeK VJg; kango- Ris) eL(-tem[e] M, -tõme San, -tõmmõ Krl, -tam[m]a V; kanku- Se), `kangu- R(`kaŋŋu-, `kaŋŋo- Vai)
1. midagi omalt kohalt lahti kiskuma; välja tõstma, murdma `katsusin neid `kandugi `kaŋŋutatta, aga nüüd ei ole kättel seda `voima Hlj; võttan `seinast kisun ehk `kaŋŋutan `vällä, raud `naula `kaŋŋutan Lüg; No siis `õtsiti sii kirn üläs ja `kaŋŋudetti vits päält `vällä Jõh; kaŋŋutas kerstu kaane `lahti Khk; Mihed kaŋŋutasid pitka `puuga müraka kivi maa sihest `väĺla Kaa; kaŋŋid kivi loi eare vahele ja kaŋŋutakse `lahti Pöi; tuuraga kangutad juurikid Tor; tuul on nii `kange, kangutan jää kohe ülesse Juu; aŕst kangutab `amma `väĺla Kos; värav on `lahti kangutud JMd; vahest sulaga vesi pressib jões ülevalt `kangeste `piale, siis sie vie paisutus kangutab jäe ülesse Kad; pae murd oli, kus `paasi `muŕti, kangiga `löödi vahele, kangutadi katti, tükk ära Plt; mehe kanguteve kive maa si̬i̬st `vällä Hls; pańd vana inimese `küĺmä `tarrõ ja vi̬i̬l lae kah kangut üless, et las ta `küĺmäp Nõo; mina ole tedä [hammast] kangutanu ja öörätänu ja käännu ja, kud́aki `mu̬u̬du ei tule Kam; Ku˽jämme mõts oĺl, sõ̭ss kangutõdi kannu˽ka˽`vällä Rõu; tuuĺ kangutass [puud] juurõga `vällä Se || ahet liigutama ja parsilt alla laskma `puine `varras, terava `otsaga, `sellega sai - - `kangutatta VNg; maha`laskmise puu [oli], siis kangutates tuli vili maha JJn || kangutav ~ kangutava pouʔ, kangutõtava vaajaʔ kangastelgede lasipuuLei || fig (vähese jutuga inimesest) Mõ̭nõ inemise suust kanguda vai kangõga sõ̭nnu `vällä Rõu Vrd kangutõlõma
2. pingutama, punnima, sikutama `kaŋŋutab `süäme `paigast ärä (oksendades) Kuu; Mine `kanguta ülesse, `kaua ta `põõnab IisR; küll tama `punnis ja `kaŋŋuti `niiga ku akkas `rüömama; no `kaŋŋuda, `kaŋŋuda et saad pesäst (asemelt) `vällä jo Vai; Ta oli ennast `raske `tööga `rinde alt ära kaŋŋutand Jäm; kaŋŋudab naba asemest εε; kaŋŋudab `suuri eina `kandamid `selga Khk; Uni topib nii kaŋŋesti peele, et annab üsna et saab silmad lahti kaŋŋutada Kaa; kaŋŋutas puudalisi kottisi Vll; Selle lehmal on ikka `kerge sünnitus olnd, `korda kaks kaŋŋutab ja on käe Pöi; kõht o kinni, vahel kaŋŋuta nõnna, et sa seda nägu jääd Muh; kangutab tööd tehä Tõs; mõni ringutab, siss `üeĺdakse, mis sa kangutad Kos; minu vanemad kaŋŋutand tamme `kändusid põletada JõeK; nemad seda `uskusid, et siis laps pidi `rohkem liigutama ja - - ka nõnda kangutama ja - - (kelle) ema `uśsi näind KuuK; `paĺki kangutasid ri̬i̬ `piäle Kod; mõne inimese `pääle, kes üless ei saa - - sut kangute üless ku poomige Krk; ma pia kangutama `endä üless Nõo; Kanguda no jo˽sa˽ka ülespoolõ, sul taa tagaots tinna täüś, kunas sa˽jovvat Rõu; tõbinõ kangut́ jo üless hinnäst asõma päält Se || fig (võõrapärasest ja vigasest keelepruugist) Kõik nied `Peipsi-`äerised venelased, nied `kiisa ja `ahvena`kaupmed `kangutavad `iesti kielt IisR
3. fig ära ajama, vallandama sedä tahavad `lahti `kaŋŋutada Lüg; Eks nad `ninda `kaua `käined susimas, kui `kangutasid `teise koha pialt `lahti IisR; sie vilets kaŋŋuteta ike kohast `välja,`ennevanast, kui ei jõund `oŕjust `välja teha, mis talle `peale `pańti VJg
kargutama kargu|tama Sa L spor K, Kod spor T, Rõu Se, -teme Hls(-tame) Krk, -tõmõ Krl(ma kargudõ) Har, -tamma Urv Har(-tõmmõ) Plv Vas; `kargu|tama R(-tamma Lüg Vai, `kargo- Vai)
1. liikvele ajama, peletama, jooksutama `lapsed `kargutavad `lambaid `vasta ehk kanu Lüg; tama `karguti `lambad kodo; `kargodeda `kallo `kaisligo siest `vällä Vai; `juudid peab siit keik ära kargutatama Jäm; kui obusel iirud olid, siis kargudati; tuul kargudab puu lehti Khk; aa kargutag `tiined `lehma taga Vll; Mia‿ss piäb sjõnd ikka kargutama, tie‿nd ise kua `mõnda Khn; kargutess `pääle `lehmä edesi tagasi, ei lase süvvä suguki Krk; veli kargutõss obõst, `kõvva kargutõss obõst Krl; kaŕjapoiss om piniga˽`lihmä kargutanuʔ Har; kargudaʔ kari edesi; Keelä no˽sa˽ka˽taa pinitüḱk är, mu˽kargutas naid vasikiid `aida piten takan Rõu || tantsitamaPlv || hüpitama; raputama veikess last kargutad sü̬ü̬len, võtad käe `piäle kargutad Kod; sorguta ja karguta `langu (kangast telgedele ajades) Har || ülekohtuselt kohtlema naist olli iks kargutanu Ote
2. kiiresti edasi liikuma, sõitma, kihutama kargutas koju Kaa; Meni on aga `kange kargutama küll, paari tunniga kargutab linna tee äe Kaa; kui surmaga `mindi, siis pole `öhti kargutud, siis `mindi ikka tasa Krj; kargutavad ratastega Pha; mis‿sa kargutet, kas‿sa tassa ei või `käia San; tu̬u̬ kargut́ armõtudõ hobõsõga Har || kiini jooksma eläje karguteve, nüid om kargutemise aig, nüid om `parme aig; eläje karguts kaits nädält enne vana `jaani, kaits nädält `pääle `jaani Krk || sõidutama Tule mu otsa `peale, ma karguta su ää; Kuhu sa lähed lidsase `teega, tule ma karguta sind edasi Mus
3. sihitult (ringi) käima või jooksma; karglema [Jääral] pea maha ja `nöuse, mis ta muidu kargutab kaksipidi Pöi; tüdrugud kargudavad poistega Rei; Mis sa siin kargutad peale, too parem puid tuppa Vig; sa nagu va mära kargutad Kse; nüid tüdrukud `kargavad ja kargutavad poistega Juu || otsides ümber käima, hulkuma nüid na kargutav neid suge; `si̬i̬mle sei ärä, nüid karguts `ilma `mü̬ü̬dä ümmer - -, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste Krk
4. paaritama, sugutama; kargama Si̬i̬ mi̬i̬s käib seda sääl kargutamas või si̬i̬ naine laseb ennast kargutada Hää; ma põle näind, et oenas lammast kargutand on Juu; mära `lasti täku `juure kargutama Iis; mitu `aega kargut (poiss) tõiss (tüdrukut) ja jät́t viimäte maha Kod; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; Oinas kargut́ terve õdak pu̬u̬ĺ `lambiid Urv
5. heina kaarutamaL Kei Kod KJn Pil eena `ändasi tuleb kargutada, siis nad kuevavad paremini Mär; `loogu kargutatse koa, kui märg oo Tõs; Pääva `puõlõ võib eenäd ää karguta Khn; lähme kargutame einad `ümmer Aud; Loogu kargutama Pil Vrd kaarutama
6. kupatama `maugud on `kargudetu juo VNg
7. karkudel käima poisi karguteve Hls
keegutama keegu|tama Lai Se, keego- Kod Kan, kiegu- Sim; `kiegutama Jõe Kuu Jõh(-mma) Vai
1. laulma, kõõrutama kas sie one ka kenegi `laulu, mida nämä `kiegutavatta VNg; mõni keegotab laalta ee-ee, nagu vene naesed laalavad, keegotab, ei õle kiänäkid tämä laalun Kod; küll tä võisõ viiĺ keegotada vanno pulma`laulõ Kan
2. koogutama, edasi-tagasi kõigutama Karla laalab ja keegotab Kod
3. kekutama Sidä `hullu `kiitämist ja `kergastamist, kisa ja `kiegutamist, justku `oldas jua puoll jumala Kuu; mis sa pime luom kiegutad siin poisi ies Sim
4. taga rääkima, keelt kandma `kiegutab `teise vahel, sie on kui mone pruutpaari vahel moni `kiegutab Jõe
Vrd keigutama, kõõgutama
*keekuma imp (sa) keegu kiikuma keegu, keegu, hällükene Se
kegutama kegutama R Kod, kegotamma Vai
1. hooletult tegema (koormat, kuhja, riita vms) `Kuormad sai `niisama `piale kegutatud, `niisama `naljalt, et oleks aga `kuorma `kirjas; Kegutasime `mõisa `saadud `niisama ülesse, a omad `tallasime kõvast `kinni (heinateol); Puid ära sedavisi küll `riita keguta, kukkub `ümber; Isa kegutas linad `vankrile, nigu obune `tõmmas, koorm kuhe `laiali; Pialt puolt `vuodi üles kegutatud küll, - - all nigu sia pesa IisR
2. end kõrgemale upitama Kegutab `ennast ka `suuremate ja enakamate `kõrva `istuma; Küll sie `ennast `kõikse paremalle kohale kegutatta `mõistab; Kegutab `ennast ikke `võera rie `otsa `piale IisR; midä siä kegodad igäle `puole `ennäst Vai || `Suoja `vihmaga on rohigi enese ülesse kegutand IisR Vrd keguma
3. uhkustama, edvistama edeva ja `narri inimene keguta vaid `ühte `puhku; sie keguta, aja `pitsisi, sorusi ja `satsikusi `külge VNg; `Selle kegoga `saagi `õiget juttu ajada. Kegutab ja `kehkab - -, on ikka `kehkenpüks küll IisR; ikke `koigota ja kegota, `uhkut täis Vai; vana Mari naarab ja kegotab Kod Vrd kekutama
keigutama `keigutamma, (ma) `keigudan Vai kergats olema, kekutama `keigutago ken `tahto Vai Vrd keegutama
kelgutama kelgutamaspor L Ha, Iis TaPõ Nõo, kõlgu- Muh, kölgu|tama Sa, -dama Emm Rei kelguga sõitma lapsed kõlgutavad `talve kõlguga Muh; Lapsed käist angede otsas kölgudamas Emm; Kölgudad nii kaua, et jälad `külmavad alt ära Rei; Ega ta pane õiged koormast peale, muud kui kelgutab ja oiab obust Han; talve `vaslańdi õhta kelgutavad lapsed ja laulavad Hää; `linnas lähvad lapsed `liugu `laskma ja kelgutama Juu; poesid akkasid lume ange otsast kelgutama Kos; talvel kelgutasid linnamäe õtsas Iis; meil `oĺli mitu poesikest, sis `talve käesiva kelgutaman Nõo || kelgutas tüdruku ää (tegi lapse) Plt
kergutama1 kergu|tama VJg Sim Pal Lai Plt, `kergu- VNg, kergo- Kod u Se
1. (vallatledes) karglema, keksima; hullama, mürama; (ringi) hulkuma laps tańsib ehk tieb oma vigurid ja tükka, siis kergutab. ega suur inimene ei kerguta; õues käivad, kergutavad küla vahel Sim; poisikesed ripuvad puu `oksade pial - - mis te kergutate ja `tõmmate sial; kui poisid ja tüdrukud `tańtsisid - - lageda `vainu pial [öeldi neile] mis te kergutate Plt; viisi‿i·ʔ tüüd tet́äʔ, sis kergotas pääle küĺlä pit́eh; pan lehmä˽kaḿmitsahe, mi‿sa lasõt näil kergotadaʔ Se
2. uhkeldama, kiitlema; edvistama, eputama sie `kerguti ja `kiiti üht`puhku `endasa VNg; kergotab, ei õle `kośkil paegal, naesserahvas edev kos `poissa one Kod; mis sa kergutad. lähäb `teisi talusse, ja püiab ennast `siada; mõni vana inimene ka kergutab, kui ta edev on Lai; mis te veel kergutate, kui `viina `vasta ei võta Plt || kes kergatab ja `kerge`mielselt `naĺla tieb, sie kergutab VJg Vrd kergatama, kerklema
3. (kergemeelselt) raiskama, kulutamaVJg Sim Pal kergutas oma vara ää VJg; ta on kõik oma aśsad ja kraami ää kergutand Sim
kergutama2 kergu|tem(e) Hls, keŕgu- Krk; (ta) kergutab Pst kergitama, (veidi) tõstma kondi om nõnda valuse, ma pia ennast kergutem vähä; lääve linu kerguteme Hls; ta om nõnda rasse, ma ei jõvva tat keŕgute (~ liigute); kes peni `ända keŕguts ku ta esi ei keŕgude Krk
kergutama3 keŕgutama Kam, kergo- Plv Räp Se üheskoos laulma (ka palvemajas) külä naiseʔ käveväʔ kokko kergotamma, ega üt́s võt́t kotost kergo Plv; seto poole pääl käädäs kokko kergotama; võõdas voḱk üteh ja mindäs kergotama Räp; talvõl maasselitsah naase käävä laulteh küllä piteh, sis üldäss, et nä kergotasõʔ. tu kergotaminõ omgi – käävä pargih ja `laulvaʔ Se || (transitiivselt) hulgakesi lauldes kedagi õrritama nigu vahel `olli kõrtsi man ulk `poisse ku̬u̬n, siss üits ütel tõesele, et lääme sinna `tallu peremi̬i̬st keŕgutama - - `isteva keda trepi `pääle vai aia `viirde vai `värjä manu vai kos na saeva, nakassiva keŕgutama - - `laulseva, `õikseva, `uikseva, mõne `mängsevä `pilli - - `laulseva iki `albu `laule. kui ma poosike `olli (1870-ndatel), jäi keŕgutamise mu̬u̬d maha (keelati seadusega ära) Kam
kiigutama kiigu|tama Sa Muh L(-o- Mar) K(-o- Ris) M(-teme) u Ran Puh Rõn(-mm-) Se, -dama Emm; `kiigutam(m)a R; imps ipf kiikutõdi Rõu kiikuma panema, hällitama last tiipata süles ehk kiigutata Jõe; nüüd `laine `kiiguta üvast veneda VNg; Ku `jalgudega `kiigutad `süögi ajal, sis `kiigutad vana`kurja `lapsi Lüg; monikaine laps ei maga `kätkiski, alalde `kiiguda Vai; `kätki komberdab, äi saa änam kiiguta Khk; Poisid pidid tüdrikid ikka kiige peal kiigutama; See kiigutab kodu last, naine käib tööl Pöi; kätkil oo tallad all, muedu‿p saa last kiiguta mette Muh; `enni ku ma noor oli, kiigotasi küla tüdrikusi kiige peal Mar; tuul kiigutab väravad Mär; üles-alatsi sai kiigutada [last hällis] Tõs; naesed `ketrasid ja kiigutasid last ühü korraga Aud; laene kiigutab Vän; kiige peal lapsed kiiguvad - - teene annab alt `oogu, kiigutab teist Juu; puu `kät́ki on, sial sies olen mina `kasvand ja kiigutud Amb; mea kiiguti eilä siu last Hls; kiigude [last] käte pääl Krk; kui esäl jalg ärä `väśse, ku ta es kiiguta, siss laits `jäie esäle `otsa `vahtma, et mes nüid esä ei kiiguta Rõn; lat́s maka hällüh, vaja kiigutaʔ Se || õõtsutama Tema [linavästrik] jusku kiigutab ennast, änd ti̬i̬b ikki sedasi üles-`alla, üles-`alla kiigub Hää; käib nagu kiigutab Juu; mis sa kiigutad ennast Koe; istub aa peal ja kiigutab `jalgu Plt Vrd kiigatama2, kiigetama, kiigutõllõma
kilgutama kilgutama piiluma Mina `varjulta valatin, `kilgutin kivi`rausse rhvl Kuu Vrd kilgutelema
*kirgutama (ta) ḱirgutass klähvima pini ḱirgutass, nigu määnest jänest ajä vai; repän ḱirgutass Se
kogutama kogutama Jõh, kogota|ma Lüg(-mma) Jõh deskr
1. (kuke häälitsusest) kukk kogotab, kanad `lõikavad `aida `tulla Lüg
2. kudrutama, semmima `Nuared kogudetti `jällä, `poisid ja `tütrikud siis `õues; et te õleta ilusast, et te ei lähä `õue kogutama Jõh
koigutama `koiguta|ma Jõh(-mma) IisR, `koigo- Lüg küünitades vaatama Mina ikke `koigotan kodo `puole, kas tuleb kedagi appi Lüg; `Koigutasivad ülä rakkede, irm, et kukkuvad `kaivu piap̀ide; Nägis `koigutama ka sääl ülä `tõiste Jõh; Mutku `koigutab `seie`puole, `aśja tal `koigutata IisR Vrd kuigutama
kolgutama1 kolgu|tama Kod/kolgo-/ Lai Plt Ran Nõo, -teme Krk; `kolgu- spor R(`kolgo- Lüg Jõh)
1. kolistama; kolkima linu `kolgutama VNg; alate pli̬i̬ta suu eden kolgota pääväd õtsa puid `raidu Kod; lõugutiga kolgutati linu Plt; mis sa ussest kolgudet sääl, tõine kolguts pääl usse seĺlän Krk
2. keelt peksma kaks `kolko kolgotavad, mes muud ku muid inimeìsi; mina ei aka sinuga `vassamiisi kolgotama, `lõugu lõõgutama Kod
3. uhkustama, suurustama mes sä kolgutad ennäst, egä sa ni rikass ei ole Ran; ei pane ta raha rõevaste pääle, temä ei kolguta `endä; paĺt kolgut `endä üless et - - temä om ohvitsi̬i̬r Nõo
4. a. (asjatult) hulkuma, kolama, aega viitma Mes sa `kolgudad kogu `onneduma `päivä küläs Kuu; `kolgotab `käiä ühest kõhast `tõise Lüg; vana kolk, kolgotab `ümber Kod; noored inimesed kolgutavad `ringi Lai; kolgut niisa·ma, `iste, viit `aiga; kolgut tolle päevä ärä, es näe üttegi jänest Ran b. rappudes sõitma lähäb üht `santi tied `müödä, `kolgotab obosega `mennä, ei jõle üvä tie, `luobib `siiä ja `sinne Lüg; naine oli pośtividaja, obusega kolguta, oli si̬i̬ ilm missugune tahes Plt
*kolgutama2 vanadus kolgutab (paneb kolkuma) ää `riide ja kaĺla Juu
kongutama kongutama Kse Han Hää Kõp Trv Puh Nõo San Rõu/-mma/, -eme Hls Krk(-em); kongotama Kod, -mma Se; kungutam(m)a Rõu Se
1. pidevalt liigutamaa. (peaga) noogutama Kui need pimedad `kärm(p)sed sui obustel `liiga akkavad tegema, siis obused `mutku kongutavad piadega Han; kas sa said aru ku ma sulle kongutasi Hää; obesad kongutavad Kõp; paĺt kongut́s pääd, midägi es lausu Hls; kongutemine, ku ta (hobune) arvalt sõidul pääd `viskass Krk; `päägaʔ kungutamma Rõu Vrd konkamab. kõigutama, edasi-tagasi liigutama ma pia kongutama [kangutama püsti tõustes], enne ku‿ma üless saa Nõo; latsõ `häĺlü kungutamma Rõu
2. konguga või küürutades töötama; urgitsema tuul `virpinud ärä rükkid, räesiline vili, siis siŕbigä kongotas tädä Kod; latse kongutanuva kapi alt kepiga `väĺlä [lihataldriku]; ega ta tü̬ü̬d ei viisi tetä, jõe veeren kongutap (õngitseb) `kallu Nõo; Sääl `virkse pääl nimä˽no˽kongutasõ˽ja kongutasõʔ, ega nimäʔ edesi saa‿õiʔ; Kõ̭iḱ päiv kongudi (kõplasin) `kapsta nurmõn Rõu; kongotamma [konguga] `kapla kokko `laskma Se
3. (vedelikunõu) kallutama ku pütüst inäp vett joose ei `väĺlä, sis kungutõdass; kungutõh tuĺl viil mitu `pańgi vett Se
4. fig nuruma, mangumaPuh Nõo kas mul toda vaja, et ma siu käest konguta tedä, mia saa muialt ka, ku mul vaja om Nõo
koogutama koogutama spor eP(-o-; -da- Hi; kuo-, kua-) eL(-eme M San; -õmõ San; -mma V); kuõgutama Khn; kuagutama, `kuaktama Kod; `kuogutama Lüg/-o-/ IisR
1. kooguga või muu vahendiga töötama eegeldatse pitsid koogu ja niidiga või `vilse lõŋŋaga, `väätse `peale läbi ja koogutatse Muh; `kardulid koogudama (konksuga üles võtma) Rei; Teesed kuõgutavad `metses arusi (tõmbavad pootshaagi või paelaga männi kuivanud oksi maha) Khn; kõverad kriugud, siis nendega sai kuogutud [kartulit] KuuK; kud́a me `õtre `kuaktasima (sirbiotsaga maast üles kiskusime) Kod; Kooguga kaeo – sai küĺländ kooguteduss (vett võetud) Rõn a. nahka pehmitama või kaapima rooma `nahka ei pargitud, koogutati Tõs; Nahk ikka allõs kuõgutamatta Khn; Koogutamisega tehassegi nahk `pehmese ja sis alles kaabitase piigas pialt maha Tor; nüri vikat́, kellega naha pealt se sańt apatse kord maha koogutakse Juu; Kui õlid nahad ära kuinud, siis akati nahku pehmest koogutama. Nahkade pehmest koogutamene käis kahe puki vahel Trm; kuagutamisega lei kulla nahal maha Kod; `lamba`nahka koogutets, et `pehmes lähäb Hls; naha koogutemise raud ~ kooguraud Krk; koogutedu naha tahava peräst vikatiga `vooli Ote; Naa˽`lamba naha˽tulõva är˽`laskõ˽koogutadaʔ, saa kask tetäʔ Urv; Ku˽koogutamma `naati sõ̭ss `pańti mitu `nahka paku pääleʔ - - sõ̭ss lii`meistrega˽mugu˽koogutõdi nikagu kelme˽kõ̭iḱ är˽tuĺl Rõu; `ińne saa aiʔ nahaʔ `hüästki, ku ar koogutõdass Se || fig oksendama ku natuke lokset on [merel], siis koogutab aga `nahku pähl Hää b. köie keesid keerutama köie keed koogutatse pööra peal Kse; `Kookudega keerutati köie `keesid ja siis `lasti kokku köies, koogutati. Mitu inimest koogutasid `kookudega Han
2. kummargil olema, küürutama; vaevaliselt midagi tegema sa (hobune) saad pääva läbi koogotada (maast rohtu süüa) küll Mar; Kuduja piab ühti·nge kaela koogutama ja kattisi lõngu siduma Han; ma koogutasin ja koogutasin, `tahtsin seda takukoonalt `otsa `soada Juu; tämä kuagutab õksendata siäl trepi piäl; kivide vahel kuagutavad `einä Kod; Mes sä sääl koogutat ütsindä ja võtat kartuld Nõo; haina tegemist tu̬u̬d koogutõdi Har || fig `Aina käis `äia `juures `kuogutamas (kummardamas, palumas), `sellepärast `saigi puol maja IisR Vrd kougutama
3. (korduvalt) üles-alla või edasi-tagasi liigutama a. (peaga) noogutama; õõtsutama, kõigutama Obune `kuogutab, ajab sedasi `paarmusi `iemale IisR; obu koogutab `pεεga Khk; [augustis hobused] `Süia ei saa, ikki õeruvad kaelaga, koogutavad, sis on söödikud Hää; mudgu koogutas sedasi tukkuda Juu; obune koogutab kiili ajal piad Koe; noogotab ja koogotab piäd KJn; koogutap `suikmist Trv; kooguteb pääge ja kihage kah Hls; Küll om obese `parme täis, muugu kooguteve pääd; lü̬ü̬t ällü `liikme, ü̬ü̬ `aiga koogudet tat (last) sääl Krk; [ma] võti `valge lina üle pää ja, kooguti ennäst sääl lina seen Nõo; külʔ mä kooguti tedä (last hällis), a mitte magama es jääʔ Kan Vrd konkama, kougutama b. sikutiga õngitsema Kogu päe koogutit järve pääl ja ainult katese ahunt olet saanugi Krk; vana [talvel] `oĺli järvel, koogut mulgu veere pääl Ran Vrd konkama c. seksima; looma pilastama tol (naisel) `oĺli koogutajeit vist kah Ran; [mees] vedru `otsan ja, koogutanu märäd; esi koogutanu lammast Nõo d. kõõluma; tegevusetult vahtima `Kuogotab sääl `akna all Lüg; `Aina `kuogutab `akna päel, kael `õiele ja vahib maan`tiele IisR; Koogutas tükk aega meite aja pεεl Jäm; ma kooguda sii ning ooda sind kirjutama Khk; koogotavad (luusivad) mööda aja `ääri `peale ja `passivad Mar c. küünitama Koogutas pitka kaelaga üle mu abude vaata Jäm; Igaüks käis kuagutas sialt siest (suurest pütist) oma lusikaga [süüa] Amb
4. üles-alla või edasi-tagasi liikuma, kõikuma need (kaelkookude konksud) pidid `liikma `anma, mud́u akkab `õlpa puu koogutama ja kukub seĺlast maha Saa; [purjus mees] kooguteb, ei saa tulla, ei saa minnä Hls; [kaevul] tu̬u̬ mes koogut, tu̬u̬ `oĺli ling; Sa terve miiss, aga koogutat minnen, nigu sańt oma vigatside jalguga Nõo
kougutama `kouguta(m)ma koogutama `Kartulinoppijad `aina `kougutasivad; piad `kougutamma Jõh
kriegutama `kriegutama Jõh, `kriegotam(m)a Lüg valesti laulma, lällama `kriegotab `purjes `päägä Lüg
krongutama kronguta|ma T Kan, -mma Har Rõu, `krongutama IisR, krongotama Kod Plv on (ronga häälitsemisest) `kuarsed krongotavad Kod; `kaarna om must ja krongutap, paneb iks sedäsi kronk, kronk Nõo; `kaarna jälede krongutasi enne tuda `tapmist San; ku `kaarna krongutass, sõ̭s üldäss et pahanduss tulõ Kan Vrd krungutamma, krõngutama
kroogutama kroogutama on (kure häälitsusest) kure lähvä ärä, kroogutava, jätävä jumalaga. kroogutava kru̬u̬-kru̬u̬, kru̬u̬-kru̬u̬ Nõo
*krõngutama nud-part krõngutand Kod; pr (ta) krõngutas Ote (kaarna häälitsusest) mes te linnukesed krõngutata; kaks kuariss - - tämä kõhal, krõngutand krõnk, krõnk Kod Vrd krongutama
kuigutama1 kuigutama = kuigustamaKhk
kuigutama2 kuigutama Trm, `kuigutama Kuu Hlj Lüg Jõh Vai/-mma/, kuegutama Nis Kod(kuego-) KJn
1. (kael õieli) vahtima; tuiutama Üks `kerra küll `kuigut `ukse vaheld sise Kuu; suvel ma `kuigutan kuressa, `talvel aga `ruigutan lumessa rhvl Hlj; `Kuigutasin `akna `juures, et `kaelakont `aigetab Lüg; `Teine `aina `kuigutab `aia taga, mis `teised `tieväd Jõh; suvel kuigutan kure õtsas, talvel laalan laua õtsas rhvl Trm; siin näd (lahjad loomad) kuegotasid ku närod võso jäären; kui vihima sadab, kaŕjus kuegutab puu all, one rüötsäkille Kod; kuegutab üle teiste `vahti KJn || logelema kaua sa kuegutad sial, akka `tööle Nis Vrd koigutama
2. kõigutama `Kuue`kuune `kuigutab, neh pää ei ole viel tugeva `kaula `otsass; Mes sa `aeva `kuigutad, pane pää `patjale ja jää magama Kuu; sõre vili kuegotab piäd, aga paks vili muku laenetab Kod
kuigutama3 kuigutama Muh Vig Var, pr (ta) kuigotab Ris
1. (linnuhäälitsusest) ane pojad kuigutavad; Möltsas kuigutab, tuleb vihma Vig; kuik lind, kuik kuik kuik karjub, kollane rähn - - kõige `rohkem kuigutab paastu kuu sees Var
2. lindu kutsuma kuiguta ane pojad `siia Muh
kungutamakongutama
kuogutama kuogutama kaagutama kana kuogutab Iis
kurgutama kurgutama Lei Lut
1. suud ammuli ajama mis sa kurgutat, suud piät ammulõ, varess `lindäss `kurku Lut
2. kael õieli joomaLei
*kuugutama1 imp (sa) kuuguta, pr (ta) kuugutass kiigutama, pillutama oi laiva pääl tuuĺ kuugutass; vanast mängevä nii `paaĺkil, üt́s kuugut́ (viskas) üless tu puudse muna, tõõnõ lei `palkagaʔ Se
kuugutama2 `kuugutama (tuvi häälitsemisest) Melekas `kuugutab IisR
kõigutama kõigutama Lüg/`k-/ Pöi Mar/kõigo-/ Mär Kse Saa Koe VJg Iis Trm Plt Puh Urv Har Plv Se, -em(e) Hls Krk San, -õmõ Krl; kõegutama Muh spor , Juu JMd KJn Trv Nõo, kõego- LNg Kod, kõõgu- Puh Nõo V(-mma); köigutama Jäm Khk Pöi Ris/köego-/, -dama Emm Rei; `koigutam(m)a VNg Vai(`koigo-); keigutama Urv, `k- Kuu
1. edasi-tagasi või üles-alla liigutama, kiigutama tuul `koiguta `metsäs puid Vai; [linavästrik] Kõigutab `ända ja jääb `kuskile kivi `otsa `silpsima `jälle Pöi; kõeguta `pissi (liiguta suppi) Muh; mis sa ennast `loulmise juures köigudad Rei; mes sa eese jalast kõigotad Mar; piĺliroog mis tuulest kõegutase Tor; `istund ahju eäre peäl, kõegutand aga `jalgu Juu; `kange tuul kõegotas puid Kod; ärä kõigute kihage Hls; mis‿sa lavvast kõigudet Krk; võtiva minu `sülle, siss kõegutive sülen Nõo; tulõ˽`saista˽mu jala pääle, ma kõõguta sinno Kan; sinnu keiguda ütte `puhku [hälliga]; kae˽ku˽lat́s ikk inne, sõ̭ss nakka˽tedä kõigutama Urv; kõõguda last, muido nakkass `ikma Se || vibutama, vehkima `ratsil obese seĺlän kõiguten `piitsa; küläkubjass - - kõigut́s `vitsa, ai teomihi `mõisa tühü Krk || ikke `koigota ja kegota, `uhkud täis Vai
2. vaaruma ku päe `vi̬i̬ŕme akkass, sõ̭ss kõigut́s muutku `mäele poole; kõiguts ku mõni saa `aastene Krk; kae ku ta kõõgutõn käü; kel vigadsõ jala ommaʔ, tu̬u̬ käü nii kõõgutõn Har || lonkima kõõgutass `aigu pite Plv || aega viitma enne olli `aiga küll, kõigutive `pääle kodun Hls
kõlgutama1 kõlgutama Pöi Muh Mär Kse Tor Hää Juu JMd Kad VJg Trm Kod Lai KJn Puh Plv Räp/-mma/, -eme Krk Hel; kölgu|tama Jäm Khk Kaa Vll, -dama Hi(kölgo- Käi); `kolgutama Kuu VNg Vai(`kolgo-, `kelgo-)
1. hõljutama, kõigutama ärä `kolguda `jalgu Kuu; Midä sa `kelgodad `ennast ühe jala päält `toise Vai; Kölgutas kää `otsas pisist pakki Jäm; mis sa sest mo nina all kölgutad Khk; Lapsele räägiti, et [söögi ajal] `jalgu kölgutades ta kiigutab kurjavaimu last Kaa; vahest `panti kell [jõulupukile] `kaala ka ja kölgodade seda Käi; Tohi mitte sedasi jälgu kölguta Rei; ei tia mis tal teha oo, `muudku istub `piale ja kõlgutab `jalgu Mär; No küll temäl om elu, muugu kõlgutep `jalge ja kõõrutep `laulu Krk; kossegi tuul kõlgutap ust Puh || fig kui kaua ma seda vahet kõlguta (käin, sõidan) Muh; nakaʔ kattõkümmend kilu`meetrit `jalkse kõlgutamma Räp
2. rippuma; riputama oli puu `oksas `kolgutamas Vai; `poomise `juures kõlgutasse inime üles Mär; `kõlgutas enese `oksa (poos üles) JMd; kõlgute [pada] koogu `otsa Hel || peksma ma näid kõlgutan; ma õlesin tädä kõlgutand, `kargas ärä ets Kod Vrd kõlbutama
3. latrama, lobisema; keelt peksma kõlgutab aga `peale teist taga `reakida Muh; sa oled naa kut vana kell, mis sa kölgudad öhest `teise Emm; see‿p tee muud kui kölgudab `teisi; mis sa `pääle kölgudad Rei; mis sa kõlgutad oma kielega nii pailu VJg; mis sa tah kõlgutat Plv
kõlgutama2kelgutama
kõngutama kõngutama Pöi Mär Kse Tõs Tor Hää Kei, kõngo- KJn üles-alla või edasi-tagasi liigutama a. noogutama obu kõngutab pead Kse; kõngutab pead ja `ütleb ei, ei Kei; teretämese `juures kõngotasse piäd KJn b. kõigutama, lõngutama Tuul akkab [puud] `korda kõngutama Pöi; kõngutab ukse kää `rauda Tõs
kõrgutama kõrgutama VJg Puh, `kõrgutam(m)a Lüg; korgut|ama TLä Kam Rõn, -eme San, -amma, -õmmõ Har; (ei) korgudõ Krl
1. kergitama, kohendama korguta ain üless, lü̬ü̬ kaarid `valla; linu korgutedi, kui ligi maad, siss korgutedi jälle üless Ran; korgutage aena nii, et na äste õredade saava; `viĺlä kah korguta redelde `pääle Kam
2. kiitlema, suurustama Mõni on `niisike `kõrgutaja, ise ei õlegi midägi `asjamies, aga `kõrgutab `ennast; midä `teie `endasi `ninda `kõrgutata, kui `teie ei õle sedä `väärtki Lüg; korgutab ennäst, et mul om sedä ja sedä, lähät `kaema, ei olegina Ran; mes sä korgutad `endäst, ega sa nii rikass ei ole Puh; kae, kuiss ta ennäst korgutap ja om nii etev, esi ei oleki midägi Kam; mi‿sa no˽konn mättä otsan korgutat hennest Har Vrd kõrgustama
Vrd kergutama
3. (sirbiga ennustamisest) Sääl rüälõpetese man - - olli siss tu̬u̬ sirbi kõrgutamine, `võeti sirbi otsast `kinni ja kõegutedi `jalge vahelt läbi iki et, siriske, siriske sirbikese, kõriske, kõriske kõvera ravva, kellel kohuss ärä koolda, kellel mõte mehele minnä, tolle siŕp tõśte (teiste) siäst `väĺlä, ja visatu siss üle pää Puh
4. vähehaaval ketrama kõrgutan küll vähä selle vokiga VJg
kõõgutama kõõgutama Kse Tõs PJg VJg Trm Kod Puh kaagutama kana kõõgutab, tahab munele Kse; pardid pradissavad, aned kõõgutavad Kod; kana kõõgutap kui munele lääb Puh || fig mi‿sa kõõgutad, ega sa munelt tule Trm Vrd keegutama, kõõgetama
kägutama kägutama kõhklema Khk
kärgutama kärgutama a. tuld ergutama, õhutama kui tuli ära palanu vai `kistenu, siss tuleb tedä uvveste kärgutada, et tuli palama `kargab Ran b. „järsku keema hakkama“ ma tõi puid, panni `pääle, siss kärgutiva kõik `ki̬i̬mä, potid ja pannid ja paad Ran
käägutama käägutama Khk Kaa Kse Trv, ḱääguteme San; kiägutämä Juu
1. kaagutamaa. (kanade häälitsemisest) kana käägudab, tεεb on ta munend Khkb. fig näägutama va Käŕt kiägutäb `piäle mu kallal Juu Vrd käägatama, käägutsema
2. kääksutama, karjutama mis sa käägudad seda `pilli Khk; `kassi ḱääguteme San
kölgutamakelgutama
köögutama köögu|tama Khk Rei/-dama/ Kei Jür KJn Ran Nõo, köögo- Räp, küögu-, küägo- Kod, `küögu- IisR; köögütämä Rõu, `küö- Kuu
1. konutama mis sa sii `nurkas köögudad Rei; `Lehmil olid `kütked, muĺlikad köögutasid taraja pial Kei; om `pimme ja, obese köögutava sääl ja sööva `ainu Nõo
2. koogutama; küürutama Küll saab `enne vade `küögütädä, ku `tuhlid üles saab Kuu; `Terve talv `kanga`telgede taga `küögutatud IisR; Eit köögutab üksi väĺjal kardulaid võtta Jür; puud küögutavad tuule käen Kod; ni poea olliva `väikse, sängi jalutsin köögutiva ja Anu esi kedräss sängi man Ran; `papi·stläse, kui na palvet `piäva, siss köögutava iks Nõo; No˽köögütäss ega üt́s `viŕkse pääl `kartolt võttõn Rõu || fig Mina ei lähe sinna `küögutama ja `laenust paluma IisR

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur