jöru n, g jöruKuuJämKhkKäiJuuJõeKKuuK; jöröVai 1.madal pidev ühetooniline häälitsus, heli; pejlaul meite vana - - teeb isi midad näpu vahel, üks jöru ikka suusJäm; jöru ikka ajab, omaede laulu nuru Khk; ta aas `ullu keelt jüstku puĺli jöru aas koheJuu; poiss akkab jah jöru `aamaKuuK || (kõnemeloodiast) ka on `niukese jöru on taga neil (Rammu saare elanikel) - - oli ikke teist`muodi juttKuu 2.tüütu, sisutu jutt, loba; torin, kius alalde üks jörö, kas oled `juua täis vaiVai; kes üks va `kange inimeine oma jöru aeb, se on `jöhkerKäi 3.rida, rivi neid oli `oige pikk jöruJõeK Vrdjoru