[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–32. vihik (a–piiastama)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 2492 artiklit, väljastan 100.

haalima `aalima Kuu(h-) VNg, (ma) aali(n) Jäm Khk Mus Pöi Emm Hää Ris; `aalma Tõs Khn Nõo; `aaĺma Kam Võn, (ma) aali(n); `haaĺma, (ma) haali Kan Urv Plv Vas Se

1. haalama `haalida jo `purje Kuu; kui odeda `laiva `kuiva tokki üles, siis `aalivatta VNg; lae aalitase kai `vastu Khk; siis viiakse trośs `teise `kohta ja akatakse `laeva `teise `kohta `aalima Pöi; sii põle `laevu, keda aalitse Tõs; Tiimer tulõb kai `iäre, aalimõ iest ää Khn; antspakk - - `laeva aalitaks `juure sellega Hää || ma aalin üles maast ennast Ris
2. a. ahnitsema; ka haarama aali `oksi käde ning vii tuba; aalib siit ning sεεld, aeab `asju kogu Khk; ar `joudsõ `haaliʔ kõ̭iḱ kardohkaʔ Se b. ahnelt sööma, õgima Sööma kallale pääseb, kukub aalima Khk; kui `võ̭õ̭rade `paika lähäb, siss aalip nigu mitu `päivä ei ole iva`raasu nännu; `aalse kõ̭iḱ `nahka Nõo; No om `hindä nii täüś `haaĺnuʔ, peräkõrd lätt `lahkiʔ Urv; eläjä˽`haaĺõva˽`sü̬ü̬mist Plv
3. kahlama, sumpama ahingaga `aalis `pöhja katta, sai suure aavi käde Khk; ulk `aega `aalisin lume sies Ris; jõvva ma˽nüüd tat su̬u̬d pite `haaliʔ Plv; Maʔ `naksi õkva üle nurmõ `haaĺma Vas || loivama `üĺgel on loivad, nendega ta aalib Khk

haam2 haam g haami Se(-ḿ) Lut puust kraan, haan haaḿ om treiat puinõ, last mulk `siśse ja pant pulk `siśse; `löh́tril om ka haaḿ, kost vesi ju̬u̬sk püt́tü Se; haamiga lastass `taari `ussõ Lut || (nooda osa) kala `püüdmise man oĺl ka haaḿ [tindi] nooda imä ḱüleh; haami `tõmbass vallalõ ni pulga i̬i̬st ärʔ, ni `saigi jo mulk vallalõ, võrk vallalõ Se

haanikas haanikass paks, tüse; suure kõhuga um tõnõ õigõ˽haanikass, nüüd nakkass vaśt pia jo `maaha `saama (sünnitama); kana um `hindä täüś `võtnuʔ, no um õigõ˽haanikass Plv

aanikas2 aanik|as g -a LäEd PäLo

1. pesemata lõnga või kanga saast; nende leotamisel või keetmisel tekkinud must vesi `lõngel oo jo ikka aanikas sees; aanikas oo `seuke punane. enne `liutatse aanikas `väĺlä, siss pannatse `keema Kse; lena aanikas oli nagu tõrva vesi Han; aanikas tuleb `lõngest `välla, siss lõngad oo `valged Var; lõngad pannasse tuhaga `keema, kui lõnga `väĺla võtad, siss see aanikas aeseb Tõs
2. kapsavedelik või -kupatusvesi `kaapsa aanikas Kse; `Kaapsa piad lõigati `lõhki, `pandi toori `sisse ja kallati keev vesi piale - - see vesi oli aanikas Han

haarama `aarama hajusalt R(h- Kuu), da-inf aarata Jäm Khk Vll Rei Phl(h-) Rid Hää Kos/`oa-, da-inf oa-/ Koe Trm Kod KJn; `aaram(e) Hls Hel, da-inf aarade Krk; `aarma, da-inf aarda TLä Võn Ote; `haar(d)ma, da-inf haardaʔ V; (ta) `aardsõ San

1. kätte või kinni võtma, krahmama, krabama Mies tahi `aarada redeli`pulgast `kinni Jõh; `aarasin kääst `kinni Vai; `aaras `teiba käde ja `tahtis mind sellega äiata Khk; `aaras selle maraka muast ja kukkus `eĺpima Koe; `aaras `ümbert `kinni Trm; mina peän kaks `korda sedävisi `aarama, enne ku ma [puu ümbert kinni] saan KJn; ku paks rügä, sõss saat suurelt kokku aarade; sirbiga aaraten lää mitu aarakut `piiu Krk; joosu pääld aara `kińni, ega muedu [last] kätte ei saa; äkki aarat, suu palutat Nõo; susi `aarnu leevä kõ̭ge väädsega ja joosnu `mõtsa Võn; mina aari timäest kõvaste `kinni Ote; kahru `aardsõ mihe kõ̭ki `kaarugõ `üskä San; ma `tahtsõ ubinat `hindäle haardaʔ, a tiä `haarsõ mul nõ̭na i̬i̬st `õkvaʔ ärʔ Kan; lähä kińni˽`haardma, kala karaśs üless ja - - niʔ oĺl i̬i̬n tagasi; pini - - haaŕd (kiskus) mul seeremaŕja `lahki Har; ega taa `hulka rüḱä no `suuhhõ haarda olõ õiʔ, uma nätäĺ `päivi lätt ärʔ `põimisegaʔ; vahel unõtuss mõ̭ni sõ̭na arʔ, nigu suust haardass arʔ Rõu; võt́te haaŕd `ümbre kaala kińni Plv; ku `istma naaśs, ma haari tooli alt arʔ Vas; hurt haaŕd jala talla alt tüḱü `vällä; lää jo illakult, hämärät ka haara (hakkab pimenema) piltl Se; rüä külb um suur tü̬ü̬, sattõ küpär `maalõ, läpe‿i· kübärät haardaʔ maast Lut
2. (hoogsalt tegutsemisest) `haarkõ no˽rutatõn [hein kokku], vihm tulõ Har; [ma] Pia ruttu `haardma (kiiresti sööma), tõsõʔ `u̬u̬tva Rõu; haaŕd Lońnilõ arʔ ummõlda˽kleidi Vas; nimä ka `haardva perä (viimast) `kaara kokko `pandaʔ; ma haari tü̬ü̬d tetäʔ Se
3. (haiguse külge hakkamisest) ta haard alati taad `haigust Rõu; hädäline haard kõ̭gõ olla˽tõbinõ - - `tervess ei˽`saakiʔ Vas; minno haarõt́ `haigõss Se; timä nii haarõtass tõbitsõst äkitsält; tuulõga ar haard (tuul läbi tõmmanud); leib um hallaga haart (külmast kahjustatud), selle kaso‿i·ʔ Lut
4. jätkuma, piisama kas taad haard sullõ, tiiä‿i· ma ka; haard sullõ tan süvväʔ Lut
5.  hinge haarama hinge tõmbama, jõudu koguma pernaasõl oĺl `väega paĺlu tü̬ü̬d, ta is saa `aigu `hõngu haardaʔ Har; saa ai˽`hõ̭ngu haardaʔ, üt́s hainang alasi Rõu; anna tälle (hobusele) `aigu `hõngugi haartaʔ; min‿no lesädäʔ `veitkess, `haara `hõngu Se; tuld haarama väga lühikest aega külastama ka sa tuld tuĺli `haardme, et ruttu mineḱ om Har; sa tuĺlit nigu˽tuld `haarma ja joosõt tagasi Räp

haarduma `haardum(m)a, pr (ta) haar(d)uss Rõu Plv Vas Räp(-omma) Se; `haarum(m)a Rõu

1. jätkuma, piisama Haaru õs kunagi aigu Rõu; jo ińne `kapsta`maaŕja `päivä - - `kaetass, kas `meh́tseʔ omaʔ joonõh, kas mett haaruss nii kavvaneʔ, kui esiʔ `nakse `tü̬ü̬hö Räp; taad jovva ai `osta, ei haaru nii `paĺlo rahha; mul `haardu seeni `aoni umma `leibä; śääl `haardunu (oleks jätkunud) kõigilõ Se
2. ulatuma, küündima Ma haaru uiʔ kinniʔ `pandma Rõu; sa vaest `haardut sinnä innembi mano Plv; Piht es olõ üle kõ̭õ̭ sälä, nii kaaldaladsõ mant poolõne˽säläne, madalappa inäp es haaruʔ Se || sattuma, juhtuma ei olõʔ `haardunuʔ vi̬i̬l sinnäʔ poolõ Plv
3. (äkki) ununema ärʔ `haardu no meelest Plv

aasta `aasta R eP(`[v]oa-, `[v]ua-, `vaa-) M(-e) T(-e San) V(-ś-); `uassa Kod; aast g `aasta Rei Phl Rid Ris Trv

1. kalendriaasta tänavune `aasta Jõe; tuhat `üheksasada `viiendal `aastal õli mäss siin Lüg; `mullu `aasta oli `vihmane Vai; selle `aasta sees liiad päävad Khk; uie `aasta esimise pääval suri ära Kär; seda `aasta oli `eina nii lahve Mus; `maksas viissada rubla `uastas `renti Vll; Seda `aastad annab ösna mäleta Pöi; iga `oasta ei ole `pähkid oln Muh; see `aasta [on] tuhlid `pitkade vartega Käi; vana `aasta `lahkob ää, uus akkab `jälle `algama Mar; Aastad põle vennaksed Han; tänava `aasta oo `vaene `aasta, viĺlad ei kasva Tõs; selle `aasta poesid `võtvad igänes `naisi Khn; mul on pöial kõber, läin `aasta jäi `vankre vahele Aud; si̬i̬ `aasta on kuju sui Hää; `möödaläind `oastad sa tead, aga ega eestulevad `oastad tea Juu; sis sain `oasta tuhat üheksasada üks `Kreile tiumeheks Kos; uue `aasta laupäe `käidi kirikus ja `süödi `vorsti JõeK; minevane `uasta oli kuiv JMd; `müedaläind `aastal nää - - `värvis tua ja HljK; ei õle `uassa `uassa vend; uude `uassa `lauba `ü̬ü̬si `läśti `kuulama neljä ti̬i̬ aru `piäle Kod; kägu tuli küll `ilda `väĺlä si̬i̬ `aasta Äks; meneval `aastal kukkus käe luu kat́ti KJn; minevane `aasta oli seande alb Trv; kiḱk `aaste ei ole mitti velitse Krk; kuju paastukuu tu̬u̬b ää `aasta Hel; si̬i̬ `aasta om `pindlise kaali küll Ran; ää küll, siss piäme `u̬u̬tma seenigu tuleva `aastani Puh; kõneldass et `vastsen `aastan lännä raha sitass Nõo; sii `aasta `viĺlä ka iks sai - - ärä elädä iks saab Ote; katõl`kümnel edimätsel `aastal oĺl sääne kevväj, et `apriĺli kuul oĺl põld haĺass Rõu; si̬i̬ `aaśta om jo läbi Räp
2. a. aastapikkune ajavahemik neli `aastad oli sojas Jõe; saab elätud `aastast `aasta vaist `viisi; sie luom tuleb üle `aastajättä ~ jättädä; `enne õlivad pääld `aastatsõdurist Lüg; `aasta `kolme iest Vai; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; Tedri `lasti `aasta `ömber Krj; `aastal paaril pole `lambud pidand Pha; Kahe `aasta `pääle sai [teenija] musta kuue; See kivi on sii `oastaid seisnd Pöi; öhö `aasta mihel oln Phl; `mõtle, mu lehm läks ju ühe aast tigedaks Rid; vaat sedä ei tea, paĺlo `aasta eest [palka] saab Mar; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; sest oo `aastud juba Kir; tä oo `mõnda `aastad juba `aige Var; mees köis `aasta läbi `mõesa - - oli siis teomees Mih; Nämäd `ollõ ega `aasta kaks siga tappa suan Khn; Mia kaksteist `aastat `ti̬i̬nisi Lättis Hää; üks aast sai palitu, teine aast sai kasukas [palgaks] Ris; Sepu talus oli vel mõni `vuasta tagasi püśtköök Nis; ta tegi `oasta `peale kauba, lähäb selleks `oastaks `sõnna `teenima Juu; käisin `aasta `ümber `palja jalu JõeK; kägu põle kuuld kolmel `aastal juba Amb; küll tema on selle kahe `uastaga ennast muutnd JMd; ega ma enam saa sind `aastal otsal kiusata JJn; kaśs toob kahed pojad `aastas Ann; mu vend oli `Ta·ĺlinnas sepast kakskümme `vuastad VMr; redutas puaŕ `uastad ära, viimaks tuli ikke `välja Kad; ma põle teda `vuasta `otsa näind VJg; pitkä vihaga, mõni one `uassite `viisi vihane Kod; `uastat kaks `põĺli kakstõist eläjät `sisse MMg; ühe `aasta `katsusivad noodaga `püida, aga `lõhkusivad oma suure nooda ära Äks; selle ehitamisega venitati `aastast `aastasse Lai; sedä `aega on ikki enäm `aastad KJn; kohuss `mõistis neväd viies `aastas vangi `ru̬u̬du Vil; sellest saa sadasit `aastit, kui si̬i̬ maja ehitide Krk; peremi̬i̬ss ei võta ka enämb `aasta `pääle `ti̬i̬ńme Hel; küll sa mõni `aasta tulet mu `kaema Puh; täl `olli neil `aastil iks `jõudu küll; sinna om `rohkõmb `aastat, ku ma õge iluste `näie Nõo; naa joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulma Ote; `lambit pöetäss `aastal mõ̭ni kolm neli `vu̬u̬ri Kan; `uibu ei kannaʔ egä `aasta ubinõid Har; egä `aaśta takast ta iks kõrra maal käve Plv; `aaśta peräst saamõʔ jäl tõõnetõist nätäʔ Räp b. (vanusest, east, eluaastatest) mina `käisin `seitset `aastat, kui akkasin `veljega kahekeste `karjas `käima VNg; en tiä, pali `aastaid senel on `turjal Lüg; mul ikke neid `aastaid jo on Vai; `aastud `selga saand, jo siis seisab kodu Ans; kaheksakümmend kolm `oastad mul on juba õlanukkade‿päl Pöi; eks neid ole küll, mes sada `aastad vana ja üle selle Mar; esimese `aasta peal oo varss, teese `aasta peal sälg, kolmanda `aasta peal obone jo Mär; Täma `aastad suavad enne `jõulu täüs (sünnipäevast) Khn; kuue `aasta vanadune see võis `olla Tor; neĺlateist `aastalt läksin pagari poisiks Hää; aast jääb vanemaks, tõbi lähäb suuremaks Ris; [laps] imes kolme `oastani Jür; sel ju `aastad `õhtupuolsed (vanatüdrukust) JõeK; teene [laps] läheb `enne `aastad jo [kõndima] ja teene läheb teise `aasta `sisse VMr; paĺju `aastaid turja pial Lai; eks mul ole neid `uastaid kua Plt; ta om kuvvede `aaste sehen - - mõni päe vi̬i̬l kuvve `aastess `puuduss Krk; `tarkuse `amba tuleva paari`kümne `aastani Ran; `aastit om paĺlu, `aasta litsuva `pääle; kui vana tu̬u̬ sõ̭sar `aastile om Nõo; katess paĺlu, `aastass veidi (alla kahe aasta) Kam; Sul om ka ta ńagu nii köbrän, `aastillõ sa jo ni vana ei olõkiʔ Urv; peigmi̬i̬s oĺl `katsatõiss`kümne `aasta vannu Räp; aastates eakas, elatanud sie on juo `aastates vana mies Lüg; ta on jo ikke `aastates mies VMr
3. millekski soodus või ebasoodus aasta (liitsõna järelosana) `mullu õli `pähkli `aasta; tänavu - - on ia `õuna `aasta Lüg; kui εε eina `aasta, siis sene platsi `pεεld saab ikka viis kokka εε vidada Käi; Kui `paĺlu kuuse kasusi on, siis tuleb ia kardule `oasta Kei; kui lepp kasvatab pikad urvad kevadel, siis `üöldakse, tuleb ia rukki `aasta, aga kui ta kasvatab ümmargused, siis tuleb ia odra `aasta Amb; Meelasta (mineval aastal) olli ää viĺlä `aasta Hls; om `küindlekuu sula, tuleb alb kesvä `aasta Hel; ku lepä piimäl om, tulna ää leevä `aasta Nõo
Vrd aastak, aesta, ajasta

aast|aig aasta üits aastaig jälle `mü̬ü̬dä jumala abiga Nõo; katõsatõi·śskümme aaśt`aiga `eĺli mehegaʔ; siss oĺl `kangõ põud, kutsuti põvva aaśtaig ja muhu aaśtaig, hobõstõl oĺl muhutõbi Urv; tal jo paĺlu aast`aigõ pääl (on vana) Har; mõni kat́ssada aast`aiga vana Rõu; inämb kui aaśtaig saa joba kui peremi̬i̬śs `ku̬u̬li; `säitsme aaśtaja `vannu oĺli Plv; inne oĺl [teenijail] kõ̭gõ aaśtaia `pääle kaup; kaśsil `mitmõʔ pojaʔ aaśtaiast; ta om päält aaśtaia jo vana; aaśt`aiga sinnäʔ tagase vi̬i̬l ei olõʔ; aaśtaig `ümbre `tsõõre om timä jo põnnu (põdenu) Räp Vrd ajast|aig

aastaline `aaśtali|ne (-s-) Plv, g -se Räp, -tse Har aastane kas `aastalit́si `lat́si kah `herneid (rõugeid) `pandman oĺl Har; no `aaśtaline śoo vars iks om Plv; ta või jo kaŕah `kävvöʔ, `kümne `aaśtaline jo Räp Vrd ajastaline

aastane `aasta|ne g -se R eP(`[v]oa-, `[v]ua-) M, -tse T; `aasta|nõ Võn Krl(-tõni) Rõu, g -dsõ Har Vas(-ś-), -tsõ Plv(-ś-); `aaste|ne San, g -se Hls Krk(-e|n); `uassa|ne g -se Kod

1. aasta või teat arv aastaid vana `seitsma `aastasi `lapsi `voeta `kuoli Jõe; üks `mustlane `ütles `mulle - - kaheksa`kümme `aastasenna sured VNg; oomikust `ilma ning `aastast naist ep tεε mitte `kiita Jäm; viie-kuie`kümne `aastastel on veel se jutumurre Mus; `oastane, see kutsutakse säluks Pöi; ma `olli kuue `aastane - - kudusin kevadeks vörgu `valmis Phl; jo tä `aastaseks saab Mar; `Seitsme`aastane siapoiśs, kahessa`aastane karjapoiśs, `kümne`aastane künnipoiśs Han; ühüssa `aastane (aastaseks) saab Tõs; Neid `seitsme`aastasi põleks küll vi̬i̬l `maksnu `ku̬u̬li nõuda Hää; laps on juba `oastane, käib teist Juu; enne meil oli kaheteistkümne `oastane koer Amb; kõbe ääl viel üheksa`kümme `aastasel JJn; olid sa `kümne `aastane, siis pidid sa `tüele akkama VMr; `mitme `vuastane ta juba on VJg; `uassasse `varsegä ei sua tü̬ü̬d tehä Kod; mis ma olin, kolme neĺla `aastane Äks; venides läheb, nõndagu mõni sada `aastane Lai; mis enne kahe `aastast - - tuleb lehmas, `üeldas et õhviti tuleb `lüpsma SJn; üle `aasten siga; `ulka `aastesit vasikit Krk; tu poig `oĺli täl periss lollike, `katsa `aastatsen sitte vi̬i̬l `pöksi Ran; kuvve `aastene oĺli mina, kui `naksi esä `lehmi man `käimä San; nakass `aaśtatsõss `saama Plv; tõukasimise `aigo sai tu̬u̬ lat́s nelä `aaśtanõ Vas
2. teat aastasse kuuluv iga `aastane tüö, `viljä maha tegemine ja `kündämine Lüg; kas teise `aastast `vilja on veel Ans; Öhe `aastane suur lumi `murdis noorde õumbute oksad kõik ää Pöi; täo`aastane küĺm võt́tis vist küll muśtika õied ära Hää; nemä üte `aastese latse, üte `aastel oleme `süńdunu Krk
3. aastapikkune; aastaks piisav sai `aastase `tienistuse Lüg; Ta oli rikas mees, `oastane leib oli ikka `salves ees Pöi; sii oli `aasta sepp - - tegi sul kõik `aastase töö `valmis Tõs; üks poar `puuda oli neid teri, mis ma sirbiga `korjasin - - sie oli siis mu `oastane toit Kei; üks kakskümmend `pulka [küünlaid] oli `oastane jägu Juu; si̬i̬ suvine päev one `uassane päev Kod
Vrd aastaline, aestane, ajastanõ

haav1 aav g aava S(h- Phl) hajusalt L, Ris HJn Ann ViK Iis Äks Ksi KJn SJn Vil TLä Võn, `aava Jõe Kuu(h-) Lüg Jõh; haav g haava Har(-v́; g haavi) Vas; n, g `aava VNg Vai; aab Rap, g aava Mar PJg Vän M TLä Rõn San Krl, aaba Mih; haab g haava Urv Rõu Plv; oav g oava Pöi Juu(voa-) Kos Jür Amb Koe Trm(voa-); uav g uava Juu(vua-) Jür JMd(vua-) Koe Trm Kod Plt; uab g uava Khn; p `haava Se, `haavi Räp

1. mehaaniline vigastus `Pussi aav `armistub, sana aav aga mitte Kuu; aav akkas `servi kokko `kasvatama; `aava `pääle `pannasse `lupja jahu, võttab vere `kinni Lüg; mis asi se on, et miu `aava `kinni ei `kasva Vai; kuu on aava saand (hakkab kahanema) Jäm; körva `saasta pannase pakatand aava `pεεle Khk; aav `pahtus `kinni Krj; [ta oli] `krat́sind `aavi Pha; `viltse viha läks aava `sisse; Ootussu `tolmu `pandi `värske aava `peale Pöi; tegi aava sörme `pεεle Emm; üks aab sii, teine aab seal Mar; ära lase `aava `musta `minna Mär; sii oo reierohi, mis saab `aabade `peale `õeruda Mih; põle sügä aav `ühti Tõs; Uab läks ukka, üsa lökötäb `määgä Khn; joba aab pahardab kokku Vän; suured verised vuavad olid pias Juu; oavad paranevad, aga aŕmid jäävad `järge Kos; uav on visa paranema Koe; aavale kasvab kärn `piale, siis soab `tervest Kad; ku sa aava ää osatad, ega siis nii pia paranemist `luota ei ole Sim; siasappi `panna põlend uava `piäle Kod; uav on mädal Plt; ta surep `aabu kätte ärä; `aabe täus kiḱk seĺg Krk; poesike ludsiss aavast tolle kihvti `väĺlä ja süĺläss maha Ran; serätsit `räńke `aabu tulep sul ütte `viisi `süämede serätse alva elu pääl piltl Puh; mähi tõese `aabu, `endä aava valutava (aita teist, kui ise oled hullemas olukorras) Nõo; siss pidi jo ihu säĺlän värisemä, ku väedsega lüvväss, tu̬u̬ om jo irmuss aab Rõn; ku mõ̭ni nätäĺ joba edesi lät́s, nakaśs haab paranõma Urv; oll paĺlu `aabu saanuʔ Krl; ku sa haavilõ ruhe pääle panõt, nakass haav́ paranõmma Har; haabolõ `võ̭õ̭ti pedäjä `vaiku ja rüä orast, toda keedeti kokko Rõu; susi purõ haava, a siug pand näe ärʔ, ei˽`haava `kohkiʔ Vas
2. tärge, lõhe löi `kirvega suure aava seina `sisse Khk; tihvitse `laeva takudega - - peksetse vahele, kus triivitud aavad on Var; mõni puu on keerd - - seda lõhutakse talvaga. lüiakse aav `sisse - - ja lüiakse `kervega [talvale] takka `piale Ann

haavel `aav|el HJn VJg, g -li hajusalt R/h- Kuu/, Jäm Khk Krj Vll Pöi Muh Rei JõeK Iis Trm Ran Puh, -le Emm Käi Noa Mar Mär PJg Tor Hää Ris KJn M; `aab|el g -li Rid Mar Kul, -le Vig; `oav|el g -le Juu(`voa-) Kos; `uav|el g -li Juu/`vua-/ Kod Plt, -le JMd; n, g `aavli Nõo Kam Ote Rõn Krl, `haavli Har VId metallkuulike laskelaengus `piened on esimise `numbri `aavlid; püü`linnu `aavlid on `kiemne (köömne) jämedused Lüg; oma `tehtud `aavlid olid paramad, poest ostet `aavlid olid sihest ööned paljud Jäm; Undi `aavlid [olid] suured naagu `erned, jänese ja rebase `aavlid, siis linnu `aavlid kangest pisiksed `peened Krj; `Aavlid sai ise seatinast `tehtud Pöi; jämedad `aavled pidid püśsi raua ää rikkuma Noa; kõvad `erned on nagu `aablid Kul; aaveldega `laśsin käu maha Tor; `röuged rikkosid nönna möne inimese nägu ää, nagu `aavledega läbi `lastud Ris; lähäb tal (pardil) mõni `aavel küll labi, aga `lendab viel edassi HJn; rahe terad vahest - - nagu `aavlid `kargavad JõeK; jänekse, linnu ja põdra `uavled JMd; püśsi`aavel niisugused ümmargused kui `erned VJg; õlesi püśsil `uavlid siden, lasesin tälle vassa `põtka Kod; [ma] `lit́se selle ropuse aaveltel `pääle Hls; jänest lastass aaveltege Krk; käe olliva [kitkumisel] kublel ja paistedu, lina kugara om jo nigu `aavli Ran; üte [herned] lätsivä nii ruttu `pehmess, aga tõse lassiva kui `aavli pata piti Kam; räise teräse tulliva `vasta näku nigu `aavli Ote; loodiga `lasti `suuri eläjit, haavõldõga `tsirka Plv

haba n, g haba Kuu, aba Jõe hapu ega tohi `hammaste `pääle `lassa, sie‿o nii haba jo; Panimme keväjäl `tuhlivaguesse habu (hapusid) `silku; Habale `piimäle pane vähä `suodat `hulka, küll saab höä `kuogi Kuu

habe abe KodT, g -me R(h- Kuu) Pöi L K I TLä, -ne S(h- Phl) Kse Tõs M, -na SaLä Kaa Saa Vil Kõp Trv T; abõ g -na, -nõ Khn; aben g -a Trv Nõo San/-õn, /; apõń (-n) g abõna V(h-), abõnõ San Krl(h-) Lei(apen g aben|a, -e); hrl pl eL

1. a. mehe näo alaosa karvkate silmnägu kaik habemes Kuu; abe nagu viht `lõuvas; koledast on abemes, `justku ei õlegi nuor inimine Lüg; Tuli `nindat abe kahes lehes (kiiresti); Ärä `ütlä midagi, annab `vasta abet (nägu) ka viel Jõh; abe kut udu Jäm; abend `soeti vanast Ans; kikkis abenega mees; suur aĺl abe - - kut takutoŕt Khk; Vanasti abe oli au asi, kes teise abeme ää rikkus see `anti `kohtu `alla; Naise `moodi mees, pole abent ega midagi Pöi; abene `aamise nuga Muh; Enne ela vana abene all, kut noore piitsa all (vanema mehega on parem elada) Emm; sa oled jo abenese `kasvand üsna; mina äi aja oma abend ära, las ta `olla Rei; mõned kasvatavad abeme et `rõndo ühnä Mar; Abe mehe au, nina mehe nägu Han; tä oli `seokse alli abenega Tõs; Piip `tolmas abõnõs; Nüüd käüväd kõik mehed abõnõta Khn; Suu suitseb ja abe `aurab (valetajast) Hää; tõmmanu tal abenast `kińni Saa; nüri abe - - nihuke löhike, ää lõegatud Juu; abet soab iga nädal `aada Kos; mõnel mehel abet põlegi, mõni ude aga lõua ots Kad; abe must kui pigi Sim; vanemad mehed kańnid abet; abe `valge nagu lina kolga Kod; abemes ja `karvas vanamees Lai; nüid ei kasvata enam `keegi abet, aga vanasti oli ta `moodis Plt; laseb abeme suures kasuda KJn; üits aben (habemekarv) oli põse pääl Trv; esä olli mai·lmatu pikä abentege Hls; ta lask `kasva abentel, ta ei `aaki abenit; si̬i̬ om mihitse meelega naine, kel abene suhun Krk; kudass siss ilma abemeda saab, abe om jo `lämmi küĺmäga Puh; mia sugisi abenit ja `ot́se `kirpe abende sehest; `juusse om säbärä, aga abe om siri Nõo; `väike abe, nigu alle peni sita pääl Kam; `suurde abendega vanami̬i̬ss Ote; tu̬u̬ püǵä abeniid San; hapõn om mehe au, küpär mehe `korguss Krl; timäl ei olõ habõna `juurtki `vi̬i̬l (on väga noor) Har; ma naka habõnit ajama, habõnaʔ ummaʔ ajamadaʔ Vas; hapõń `kaśvi suu `vi̬i̬rde, a `mi̬i̬lt olõ õiʔ; habõndõga karvõtunuʔ (habemesse kasvanud) Se; habõnaʔ kui sikal; kel suurõʔ karvaʔ käśsi pääl, suurõ habõnaʔ, tu̬u̬ um `õndsa. tõbrass, mehidseʔ vihädüseʔ Lut; habemesse ebaselgelt; omaette muhas abemesse Lüg; Läks ja `naeras abeme, et vot kus lasi `ennast pettada Jõh; oma abenesse köneleb Jäm; mes sa seal pomised `eese abemesse Mar; pobiseb oma abemesse, kes sest aru soab Juu; Mõni `reaksi rahulikult nii kui ise `endale õleks abemesse `reakinud Trm; mõmises `endale abemesse, ei saand aru Lai; naaŕ abenase Trv; pomisess `pääle abenesse Krk b. piltl tegi mulle abemesse (pettis) Lüg; Sihantsid abenega (varem kuuldud) jüttusi kuulemi ühtepuhku Emm; laeval akkab abe `kasvama (vesi hakkab laevanina ees vahutama) Pär; [mölder] Mõistis matsidele easti abemesse puhku (valetada) Trm
2. habet meenutav moodustis a. karvade tutt, vurrud, poised sokul - - suur abe on suus Khk; kitsel o `väiksed sarved ja abe kurgu all Jaa; kassi abene Hel; kivijüräjä ommaʔ abõndõgõ kalakõsõ Urv b. sammal, rohututt vms laeval on abeall - - piab `jälle tokki minema; su̬u̬s kasuvad pikad kaelud, punased abemed `küĺgis Hää; kuuse abemed ripuvad kuuse `küĺgis nagu tropid Juu; puu külles kasvavad niisugused `närmad, sie on puu abe VJg; mätas on suure abemega, suure rohu ehk einaga Ksi; va su̬u̬kuuse juńn, abenit täis Krk; mõ̭nõl vanal puul kasusõ habõna manuʔ Har c. lokuti, lõpus kikka habõnaʔ Se; kikkal om lia (liha) apõn Lei

habenik abeni|k Ran, g -ku SaLä Vll Pöi Muh Emm Käi/-ne|k/ Kse Han Var Tõs PJg Saa Juu Trm Lai KJn Vil Hls Krk Nõo, -gu Rei Trv Nõo; n, g abenikku VNg; habõni|k Plv, g -ku Har Vas Se, -gu Rõu Lut; abõni|k g -ku Krl, -gu San habemik üvä abenikku mies VNg; `meite külas on üks abenik Jäm; niitse aja inimised pole ju abenikud Khk; va pisike poiss, aga abenik juba Muh; Noored mehed lasn ennastel abeme kasuda, nagu vanad abenikud Han; mia peĺlasin abeniku mees, abenikke mehi oĺli ennemalt paĺlu Saa; Eila käis meil kaks abemikku, ma es tunne ärägi Vil; seantse abenigu mehe tuliva `vastu Trv; ma‿le abenide kasunu, nüid ole periss abenik Nõo; tu̬u̬ va abõnik tuĺl Krl; tu̬u̬ miis om ka jo vana habõnik, vällä habõndunu Har || (muust habet meenutavast) kaalil abenigu juure Trv; kabuĺ kukk om abenik (karvaste jalgadega) Krk; kuhja `valta `otsa `panti aenane mätäss, üteldi abenik, abenikule `panti piip (pulk) suhu Nõo

abiline abili|ne R Jäm Khk Pöi Muh Rei Mär Khn Juu JMd Koe VJg I Trv Krk Nõo Ote San Urv Har Rõu Vas, -le|ne Emm Rei hajusalt L, Ris Juu Tür Äks KJn San, g -se; abili|nõ Räp Se, -lõ|nõ San Krl, g -sõ aitaja, abimees; palgaline ei sinust ole ka abi ega abilist Kuu; `suomlane tuli `siie `suure `paadiga ja siit viis omale abilisi [kalu] `püüdama Hlj; abiliste päävad jähid `maksmata Jäm; perenaisel `olli kaks abilist koa Muh; abilene oli küll kodu Rei; nad tegid abilestega töö ää Mär; nüüd `jälle üksi, põlõ abilist `kuskil Khn; `eńni `moises käisid abilesed Ris; jättas‿tene se `oasta abiliste palgad `maksmata Juu; sellele (heinamaale) `võeti niipailu abilesi `juure, nii et `õhta läksime ja teeseks `õhtaks - - oli se eenam maas Tür; kuer oli [karjasel] kõige suurem abiline Koe; paĺlu neid abileìsa on Äks; `võeti abilisi pääviti Lai; sisaśk piap uisa `tohter või abiline oleme Krk; temä om ütte `viisi mul võtta, ku mul abilist vaja om Nõo; sa‿lt mullõ iks abiline olluʔ, ma‿i olõʔ säänest abileist nännüki San; tu nakass kõ̭kkõ tüüd tegemä, tu saa jo abilisess imäle Har; kos talon ta kaŕan oĺl, tu ańd abilisõ kah Räp; palga peräst tuĺl abilisõst Se Vrd abinik

habisama, habisõma habisam(m)a V; habisõm(m)a Vas Se Lut; abis|õma Urv Krl(-eme), -õmmõ Har

1. a. kahisema, kohisema süǵüse tuulõga sõ̭ss puu˽habisasõ - - `õkva nigu˽kõ̭nõlasõʔ; vesi ki̬i̬ss ku habisass Urv; sügüselt ku mõts abisõss, `näütäss `vihma Har; mõts `väega˽habisi, märä peläśs `väegaʔ Vas; uja ju̬u̬śk nigu˽habisi õ̭nnõ Se b. nohisema ta makass ku habisass inne Kan; inemine kah habisass, ku˽maka Har; mis tah süvveh habisõt Se
2. vabisema, värisema habisass nigu aava leh́t Urv; haava lehe˽habisasõʔ sõ̭ss ka, ku tuult ei olõʔ Plv; hamõhke säläh habisõss ku haavaleh́t suurõ hirmuga Se
3. lobisema; vastu rääkima olõ õi `õigõt juttu - - habisõss niisama Vas; saʔ läät no habisõmma jo, `vasta kõnõlõmma Se

habras abra|s eP Pst Hls, -ss Äks Trv Krk T V(h-); g `apra Khk Pha Vll Pöi Muh LäLo Vig Lih Kse Mih Tõs Aud Hää Saa Ha Amb JMd Kad Trm Kod Ksi KJn Trv Pst T V(h-), abra Jäm Hi(h- Phl) Mär Mih PJg Vän Ris Kos Ksi Plt Hls, abrakse VJg; `apra|s g `apra R(h- Kuu; g -kse Kuu)

1. kergesti murduv, purunev või katkev, õrn `haprad linad Kuu; mis ma tien sene `apras `riidega, sie ei `kesta VNg; öled oo kuivaga nenda `apraks läind Khk; jo abra puu ennem `katki lihab Pha; See (praetud kala) on nii abras, et kinnita mitte kiputagi Pöi; abrad oksad Phl; ei vöin kaua liguda, siis ta (lina) - - läks `apraks Noa; `akna klaaś o väga abras Mär; see `tahke leib - - o abras, tä põle naa eä `ühti kui `pehme leib Vig; nii `aprasse `lähtad [kalossid], et ei kannata änam Mih; ned kased on nõnna abrad et Vän; näbrästänü riie on abras ku pask Saa; nöör läind ilmaaja käes `apraks Juu; kuused on abrad, ei kannata painutada Amb; kui oli abrad lõngad, et `ühtelugu parandad [kududes] JJn; mina `värvisin - - siin lepa koortega - - tegi pruuniks, aga tegi need villad sihukseks abraks Ann; nied on abraksed lõngad VJg; metspaju on abrass, si lähäb `kat́ki Äks; riie on vana, pude ja abras KJn; ära ti̬i̬ reha abrast puust Hls; ku puu ärä rut́tenu om, siss om ta abrass, ei paenu Nõo; keväde om iä `apramp, sügise `vindse Kam; abrass keids Rõn; `kisko õi naid `haprit puutükke Kan; rõivass om `haprass är lännü, ta ei piäʔ midägi `vasta Räp; ta raud om vega habrass Se || pehme, mäda on aga abras maa sii Khk
2. (inimesest) a. õrn naiste`rahvad koa `sõuksed `aprad inimesed Muh b. rumal, lollakas sie on oige `apras, sie on `tohmaka`puole Jõe; see mees on natukene abras; need on ju kõik öhesugused abrad Ksi c. äkiline `Miski ei `mieldi `talle, akkab `ühtelugu kärisema - - on abras Jõh; temä om seande va abrass inimene Trv
Vrd abar3, abrajas

*habõndedu abõndedu San, habõndõt Se habetunud är abõndedu (tuulepesadega) puu San; ar jo habõndõdi, habõna `kasviva joʔ; ar habõndõt joʔ Se Vrd habõnduma

habõndumma habõn|dumma Har Se, -tuma Vas habetuma taa om jo vällä˽habõndunu nigu vana miis Har; tu mi̬i̬s um nii arʔ habõntunnuʔ kui Vas Vrd habõndedu

ader ader Khk Juu Äks VlPõ M T, atr hajusalt Ha, Trm Krl Har Rõu Lei Lut, adr Muh Kse Plv Kra, ater Var /-õr Khn/ I, adõr, -ŕ hajusalt T, V, g adra, p `atra; ader g, p adra Sa/n adr Jaa Pöi/ Hi Mär Vig Kse; n, g, p adra Jäm Noa Var PJg Vän hajusalt Ha, ViK TaPõ Plt Pil, `atra R(n atr Kuu VNg Lüg)

1. künnivahend Ega sinu peräst atr `aiale jää (midagi tegemata) Kuu; Anna `aega `atra sääda (ettevalmistusi teha) Han; `piale `vihma on mua nii kõvast `paatund, adra ei võta kohe `sissegi Sim; kaheteist`kümne `aastane olin kui käisin adra taga Trm; Talvel säe atra, suvel tii rege Pst; maa olli kikk adra all (üles haritud); nemä om esi selle adra mehe (ühel nõul, ühel meelel) Krk; anna `aiga `atra `säädä, küll siss `kündi külläld saab Ran; vanast `ülti ku kaśsiʔ ravvõndõsõ, tõsõ kuu nakatõss `atru `sääd́mä Urv; pujaʔ jo adra peräh (juba töötegijad); olõ õiʔ ma˽vi̬i̬l nii jõvvõdu, maʔ olõ hobõstõga˽kõ̭igih paigoh, äglih ja adrah Plv; üt́s adraga, sääd́se luidsaga (põllumehest) Lut Vrd adur
2. (eri adratüübid) a. vannasader adraga `küntasse - - mis [maad] pöörab on sahk, sellega sahatasse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse Khk; küli `künti adraga `sisse; Oli `söuke puu, mis `ärgade `sarvede taga keis, see `seoti siis adra jöngi `otsa Jaa; Kevade `tuhlid tehakse veel maha, sui mullatakse ka adraga, muud `tehta nendega änam `miski; Ärjad olid adra ees iges, obu on aiste vahel; On adr põllal, siis on talised tööd jumalaga; saand suuremaks saand, siis akkasi adra taha (kündma); Odr ikka adra `alla maha (sisse künda), siis kasub ka Pöi; meitel on `vandaga adrad Emm; kot́t`perssiga atr (tehti kuusejuurikast, kasutati liivamaal kartulite muldamiseks) LNg; adraga sai seeme maha `tehtud, sahaga said kõrremaad `küntud Rid; ühe obuse atr oli, sellega sai `otra maha `küntud Kul; adraga `küńti ja `aeti vaud `sisse; siis paneb adra `umpses - - kui rohi akkab adra `kurku `kińni Lih; `mõisas olid ikka sahad, talu `poegadel olid adrad Kse; Adraga oli parem künda - - nagu kirikuline köis isi kõrbas, ühö `käega `oidis `kurge Mih; `Enne vanasti old atr, üks aru oli - - `persse `tehti auk `sisse, sialt käis rauabu läbi Kei b. harkader `kurgidega `atra VNg; `Atral õli ies kaks `putkega `sahka ja taga pikkad kured - - `Selle `atraga ajeti vau `laiussed `kriipsud `juuritud `maale; `Kartuli`muldamise `atra, sel õli kõver `sahkapuu ja kaks kõver`putke `õtsas Lüg; Karduleste `künmeseks `oĺli isi `väike `kerge ater, arkater ikki, aga `kergem, löhemate `aeratega Hää; adradega `aeti vaod `lahti VMr; adra kaśt, rauast `tehtud sõrmejämedused vitsad, mis adra rauabud `kinni oiab VJg; `kerge kui adra perse Sim; `sahkegä adrad õlid nagu nüid kartuli ater. edemält künneti kõik `sahkegä adraga Kod; köüdä ader `kinni ~ kokku, ku vaist är lakki Krk; ader om ärä ummistanu, ei saa edasi Ote; Tan mi˽pu̬u̬l oĺli˽naaʔ adra˽katõsugutsõʔ. Üte oĺli˽`kuŕgiga, tõsõʔ oĺli˽puiõ vai `vehmridegaʔ. Taa `kuŕgigaʔ adõr, taa `tükse niguʔ rasõmb olõma; Taa raudnabagaʔ adõr, taa es tulõ˽no˽väega ammuʔ. Innembä oĺl kabõĺ ja˽pulk, sõ̭ss tu̬u̬ pulgaga˽teĺliti ja˽`lü̬ü̬di nipaĺlu `ki̬i̬rdõ `sisse ku˽vaja oĺl Urv; sul omma na huulõ iŕvile nigu adra lohets Har; üte adra `köütjäʔ (ühel nõul, ühel meelel) Vas; Ku kurõmaŕaʔ `samblõ pääl `kaśvevaʔ, sõ̭ss `tahtsõ rügä õhukõist `küĺve - - ku `samblõ seeh, sõ̭ss sügävämpä, adra ala teǵemist; aadami adraʔ (harkadrad) Räp; `kardohkit istutõdõss maa `sisse, adragaʔ aiass takah kińniʔ; adõr vaä `köütäʔ `korgõpass vai madalapass Se; läti ader harkader lät́i adraga `aeti `kartuli vagusid, seemendati `viĺja `sisse kah; lät́i adral olid kured, kus obune vahel käis, rauapuu, kus sahad `otsa käisid Lai; vene ader harkaderTrm Lai võta va vene adra kiks, mine sellega lepa juurikid `kongima Trm c. (algul omatehtud) hõlmader `atra õli ikke `niisukene nagu `nüüdki aga nii, puu telg, `tiisel ja, raud tiib ja kõik Jõh; tiivaga adrad, εnam oli puud, muudkui see tiiv oli rauast. pärast `tehti üsna rauast neid Han; Adra õlm püeräb kamara `põhja Khn; adra osad - - tera ja õlm - - terasest või rauvast JõeK; Vanaste õlivad sepa juures rautatud puuõlmaga adrad Trm; adra tellraud one `tiisli all Kod; `õlmadega `atra ei old, seemendamene ja kõik `oĺli aŕkadra tü̬ü̬ SJn; adra kaal [vahe] adra terä mant seniss ku `tiisleni Krk; riia ader `oĺli raud ader piḱä siivaga - - kate obese jaoss - - ta Riiast `tu̬u̬di. noid - - riia `atru tet́ti perän muial kah; taani ader `oĺli `raske, täl `oĺli ratass i̬i̬n ja siib `riśti - - terä i̬i̬n kes lõegass kamara i̬i̬n `valla Ran; ja ku sitt ader om, ader ei lu̬u̬, jätäp mättä üless Nõo; meil oĺl sepäl tettü siivaga adõr Ote; vanast `oĺli˽kõ̭iḱ naa˽haŕkadraʔ, põrhõ·lla om katõhobõsõ atr Har; ravvanõ atr, timäl um innõ kat́s `puukõist Lut; saksamaa ader hõlmader puu `tiisliga õlivad nie `suured `atrad, `saksama `atrad, üks rattas õli ies Lüg; Ennemä `üeldi saksama atõr, nüüd `üeldässe sahk Khn; Siis akati ühe obuse saksamua adradega kündma. Mõne uasta pärast, siis läks juba üle kaheobuse adrade piale; saksama adrad olid `siivadega Trm; saksamaa adral ei ole `aerid, aga temäl käib terä. sääl om õlm tal ehen, talla ja õlma, mõni käib rattage Hls; sagsamaa `atra sääs iks sepp Nõo; edimält kui raudadra tulliva, üteldi saksamaa adõr, perän üteldi (pü̬ü̬r)siivaga adõr Kam; Saksamaa adra leht om arʔ kulunu Vas; suur ader hõlmader suurel adral on sahk ja siiv Kod; suur adõr `olli joba ravvast, kaits obõst i̬i̬n; kui edimäld ni raud adrad tulliva, ni suurõd adrad, siss mõned es tahagi neid Ran; Ammuss no˽tu̬u̬ oĺl, ku `kündmisess suurõʔ adra˽`tuĺli Rõu d. muud tüüpi ader nüid oo kahe ja kolme sahaga adrad koa, neid `üitasse `krimlid Mär; kolme`raudne ater oli, sellega sai seemet teha, seemendamese ater Aud; minu isa `ośtis kolme sahaga adra. kolm `sahka oli all raami sehes, peris maad ei `jõudnud `künda, ainult seemendata õhukeselt Äks; pialt`sahkadega adra on kole `raske Plt; `ku̬u̬ŕmise ader koorib maa ära Pst; vanast olliv lõikaertege adra, ni̬i̬ lõigasiv [rohu] juure katik Hls; servaer ader (harkader, mille sahkade välisservad on teritatud rohujuurte paremaks lõikamiseks); servaeradrage künneti `sü̬ü̬ti ja saadu maad; kütüse künnü adral om ahere esi `mu̬u̬du, `lõikamise kõrvu küllen Krk; väidse `mu̬u̬du atr (lõikader) Har; `lõikaja atr, üt́s innõ küńniraud um - - `lõikass turbast `kat́ski ni `juuri Lut
3. adramaa `atra järele `makseti maa `maksu Vai; poole adra `puuma (talu) Khk; viiskümmend sajandikku on pool adra Kos; mea ei tää mitu `atra vald olli Krk; ega adra pääle `loeti hopõń [tööle] Har
4. terava otsaga palk palgiparve pidurdamiseks ja tüürimiseks parvõ atr om `ankru asõmal. tõnõ piat liigatr olõma. ku˽tõnõ `kat́ski lätt, om vaĺmiss tõnõ võttaʔ Har
5. pl adraʔ (jooned peopesas) Se

aeg aeg g aja, aea, aa eP; aig g aja, aea R(n `aiga) Saa, aja, aa M T, ao, ajo Võn Ote V; saav `aegass Kod; rajav `aegani VMr VJg MMg, `ai- Kuu Lüg; `aiguni VNg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

1. aeg kui niisugune (lähemalt piiritlemata) vat nisukesi juhuseid ikke ajas `juhtub Jõe; Aig avitab `konna mättäle ja `kehva palukasele; Küll aja `juoksul jalad mau alt `välja tulevad (laisast saab virk) Kuu; aig kõik `asjad `kaotab Lüg; jo aeg näidab, mis tuleb Ans; Aeg väob öhtsele Kaa; Aeg annab aru Vig; Aad ees, päävad pial (inimene ei tea oma tulevikku) Han; kui ead `tantsijad ja pillimehed olid, siiss läks ühü kaheni aeg Mih; maksa tämale aea jooksul see osa `väĺla Aud; Ajaga tuleb `seĺtsis `minna Hää; aeg lähäb ubasesti edaja Ris; Aeg kõik aavad parandab Rap; siis oli jo aeg kaĺlis vana `rahval `kangeste Amb; kes tiab, kuda siin `aegade jooksul on elatud Lai; ajad lähvad ruttu edasi SJn; ku päävä lääve pikepess, siss ütelts, et nüid lää pereme poole aig; si̬i̬ piat üit́s ajage inimene oleme (rohkesti vaba aega) Krk; veri `üibub aja päle, vesi ei `üibu ilmanegi Nõo; [vanasti] `Loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; paremb `aigu müvvä˽ku `ostaʔ Urv; mul om aig ikäv Krl; ega aig jänessess ei olõʔ, et ta välläʔ ju̬u̬sk; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; Noorõh mõista‿i ajoga midäge tetä, a vanah tulõ ajost puuduss Räp; aig aasõ `aigu takah (on väga kiire) Se; aig and hüvvä nõvvo Lut
2. piiritletum ajavahemik a. teat periood, ajajärk üks aig `räägiti, et soda tule Kuu; `ammetmies on aja rikkas ja `põllumies on `põlve rikkas Lüg; Ehk mina ei õld küll sie aig suur `riieline, a `siiski avist `aeti ka Jõh; nüid on `kehno ja `vaine `aiga Vai; ajad on sandid; lühine aeg veel `oota Jäm; nii `kanged ajad olid, et `süia‿s saa kuidagid käde Khk; Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; küll aad `muutuvad; ma tuleta `meelde ehk tuleb `aale pitkale üles (meelde) Muh; Laikala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; oleks aeg teine olnd, ma oleks änam öppind Käi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; sel aeal oli `puudade aeg (arvestati puudadega) Kul; tänabu oo viĺlalene aeg, nisukest viĺlalest `aega pole mõnel `aastal olnd Mär; ennevanasti olnd `juused alati `lahti - - minu määlestuse aeal ei olnd Mih; ea `aegega oo ea elada; minut [on] lühike aeg Tõs; temäl `ollõ ikka rutt aeg Khn; ega sel ajal `kella oln Pär; On küll aeg ja `aasta, et mitte `ilma ei anna Hää; torupiĺl on ajast igänu Saa; kui on old need `nuhtluseajad alles, peksuajad ja Rap; puaŕ mune `maksis kolm kopik, oli kaĺlis aeg; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas ja Juu; kui ma noormees olin, olid juba aead vähä paremad Kos; minu lapsepõlves oli undiline aeg JõeK; [puuassivanker] on nagu ajast mahajäänud `jälle ja KuuK; selle aja kui ma `pietusin nende juures, läks puśs ära; selles ajas (siis) kui minu ema `tuodi [siia mehele], oli see `kamber viel `püsti JJn; ennemalt võis ike se aeg veel ull `olla Pee; kolmel pääval ei `tuldud `vuatama, ma oleks võind selle aa sies ää `surra VMr; edemält õlid pääväd ja ajad, sae `kõike tehä, `viina ja õlut Kod; [rakked] on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; eks neid `aegasid on old, äid `aegu ikke vähäm Plt; nüid ni̬i̬ aja imeliku, nätä mis nende `aige `järgi tule, ka ni̬i̬ aja lääve parepess vai, vai tule pess (päris) `raskit `aigu; sõa kannatajide ääss korjati si̬i̬ raha `kallil aal, suure neĺläp̀e, suure `ri̬i̬di palmipuide pühäl, üles`tõusmise pühäl; nüid om `seante aig, ei kanna ei murra, sügüselt `ti̬i̬ge; selle `aage ku mea `kasvi, es kirjute `kennigi Krk; `saadan om sel aal mõuranu, ku teid om `soetet Hel; t‿om üits aru aig, ku temä‿i ole joonu Nõo; Sõ̭ss es olõ˽jäl˽söögi teku inäp sõ̭ss tu̬u̬ aig Urv; tu̬u̬ (orjaaeg) ka‿ks oĺl õel aig Krl; no olõt sa ka üle pikä ao tulnuʔ Har; Ega aig nõud umma teku Rõu; vanaimä es näeʔ toda `aigu Plv; las no aig paranõss, kül˽ma sõ̭ss kutsu kõ̭iḱ kokko; kõ̭gõsugudsõ ajoʔ ommaʔ arʔ `olnuʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ tod pagana ajost `aigo - - et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig; halb poig `ku̬u̬le tollõ ajo siseh äräʔ Räp; nüüd jäi pikäle ajolõ `küllä Räp; tuun aon kitetäss linnu `küĺväʔ ku pajoʔ `tolmasõʔ Lut b. teat ajalooperiood `suure soja ajal `saite `palju kilu Jõe; vene ajal olid `paskii·rid old `valvurid siin majaka pial VNg; vana `õnnis `ruotsi aig Lüg; `sakslaste ajal äs saa midagid teha Ans; vana teo ajal oli orjuse aeg Käi; vana `sääduse aeal Kul; sõea aeg tulid undid `seia Ris; `sakste aeg sai se küla ära laadatud Ann; sõda aeg `pantud varandus `sinna Kod; mina ike vanast saari aeg korjasin vel saari raha Äks; `mõisa `aegadest mina ei tiä Lai; vanast katku ja sõa aig na olli ennäst varjanu Krk; orjapõlve aal es ole `seandsit `sü̬ü̬ke Hel; rootsi sõa aig ollu panguraha Ote; Sakoĺja˽tuĺlivaʔ eśti ao keskpaigah Räp; ajast ja arust iganenud, vananenud Sie `tuhlimaa on kohe mul ajast ja arust (hooletusse) jäänd Kuu; sihandused riistad on ajast ning arust `väljas Ans; see asi oo aeast ja arost jäänd Mar; Mis aeast läind, see koa arust läind Rap; se on juba aast ja arust maha jäänd Juu; mis ajast see arust Trm; kõik ajass ja arvoss one si̬i̬ kadunud Kod; Mis joba aost om lännü˽t‿om arvust ka lännüʔ Urv; śjo om aost ni arvost läänü ärʔ Se c. (minevikust, olevikust, tulevikust) kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal (kunagi, ükskord) Kuu; vanast ajast (vanasti) inimised eläsiväd `ninda ja nüüd `jälle tõist `muodi Lüg; jo seda nääb mihantsed ne tulevase aja asjad on; `viipsel ajal on keik teisiti Ans; vanast ajast olid `uhked pulmad Mus; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; vana `aega ahi Pha; vanast `iidsest ajast saadik Mar; `nüitse aeaga ei `vaata sedä (kuu faase) `keegi Tõs; vana `aegas (vanal ajal) Aud; aĺlil ajal meeste sukad olid üle põlve Pär; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; nüid uuemal aal kui ma juba aśjaajaja ja töötegija olin; `enne`muistne aeg Kos; ennemal aal `üiti rie lahasted Jür; sie tońdi tegemene oli vanemad `aega kui mina mäletama akkasin JJn; kali ja `kapsasupp on ikka `ampsest aast Ann; vanemal aal `enne mind kui pekseti `töölesi; see oli vanemalt ajalt, ennemal ajal Pee; `eńdine aeg ei seisa aja najalgi (ei kõlba kuhugi) VMr; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; meie kańdis seda sõna ei õle vanast aeastki õlnud Trm; selle aa põlvega (praegu) ei õle [enam nõidust] Kod; tulevad uued ajad, uued viisid ja `kombed Lai; no juba viimasel aeal tuĺlid `poodi ka lambid müia SJn; vana aegil õletive latse karja man Trv; ennemal `aigel `võeti lassige `piima manu Pst; `nüitse `aage ei ole alli `aigust Hls; ku ma ennepelt `aiga (varem, ennemalt) poen käüsi, latse tulliv miul `vastu; noorepel (uuemal, hilisemal) aal Krk; `õigit mehi om `nüidsel aal veedi, `nüidse aa inimese om laesa Nõo; umal aol oĺl kõva mi̬i̬ss Har; mis no muśtinõ aid taad `aigu `vasta Vas; Kuna `nüüdest `aigo ei mõiśta˽vanaaotsõ `aogaʔ kui inämb võrrõldagiʔ Räp; noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu; vanah aoh tu̬u̬d jo kõnõldi Se; vanun ajun `oĺle varbun aid Lei d. eluaeg; iga, vanus Ei ma küll ole neid va ühüksä`silmäsi oma ajass süönd; oma aja (kogu eluaja) käüs igä merel Kuu; nää kuda madalast ajast igäl ühel on `küüned oma `puole; `tõrva `pandi siin [seebi hulka] viel ikke siin minu `aigudelgi Lüg; see (inimene) on oma aja juba eland ka, mis see piab‿s niipailu tööd veel tegema Ans; Äi kedagi ela `kahte `aega Pöi; siis änam `niuksid - - `kõrgid `müt́se põln mette, `meite aeal Lih; ma ei `teagi änam kus tä oma noort `aega (noorpõlve) elas PJg; keige ingelisel on ju oma aeg `antud JõeK; aga mina oma aa sies küll ei tõust ommiku ülesse [kella viiest ketrama] Amb; minu aast kolmas põli, siis old näĺla aeg Ann; minu aeg ikke olid karduled Tür; oma aja `kohta sel poisil `kasvu küll Trm; meie põlve aal, meie eloaal ei õle õllud Kod; olliv enne, vanaesä aal tennu jaanituld Krk; kõik minu ao sisen ta (Otepää alev) om `säetü Ote; poolt [elu] `aigu `loetass kolm kümmend [aastat]- - tu̬u̬ om jo üle poolõ ao; temä aig om jo õdakun (surm on ligi) Har; vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp e. kellegi kasutada või käsutada olev ajalõik, mille jooksul midagi toimub, tehakse või peab tehtud saama ega `aiga ole `ilmaski, kui ei `aiga oda; sina‿i `anna `mulle nii`palju `aigu; Ega ajata `asja saa Kuu; tie `enne `vällä kui aig `õtsa saab Lüg; mis sa `viivitad `aiga Jõh; miul ei ole `aiga avita Vai; `aega vötab, aga `asja saab Jäm; kui aeg iĺlaks lεheb, peab ilist rugi külima; ähk annab völaga `aega Khk; puar nädalid pühase `aega Vll; jutu aamaga läheb aeg ää; kus nende laste aad siis `lähtvad [mujale kui mängimisele] Muh; ma oleks sene `valmis küll teind, aga äi pole `aega `antud Käi; Tegi kodus aja parajaks Mar; kukulind [ei kuku enam], o vist läbi tä aeg Vig; `Anna `aega `atra sääda Han; ei selle lühekse aeaga ei tee siäl mette medägi Tõs; Rängeldä egä päe sedäsi, et ei põlõ `aega `ändä augu `piäle `panna Khn; ega ma ei saand `aega nendele `kieta Kei; viis miinutid on veel `aega; aeg kaob ää, ei soa ega soa tehä Juu; võta töö jäuks `aega; võta omale `aega Kos; sie aeg sai ära raisatud JõeK; rukki `lõikus sie võt́tis `jälle pikka `aega Amb; nüüd on aeg üle läind (olen hiljaks jäänud) JJn; milla sa `istumese `aega saad Ann; kaua sie `aega võtab Koe; milla temal oli `aega viel meie jäele `vahtida VMr; `sinna nied aad päevad `kauvad, ei pane tähälegi; ega se kõik selle `aaga viel `vaĺmis ole Kad; vihm `ańdis `aega lua üles võtta Iis; `aega orjal, `aega ärjal, `aega võevasel vasikal Kod; siin lääp üit́s aig (palju aega) enne kui si̬i̬ (rikutud kangas) saa är säet; miul lõppi aig ärä kodun `eńde ümmer; aig käüs ümmer (läks mööda), sõda tulli `pääle; aja `põrmu ka ei olle; selle aa pääl võiss küll valmiss olla; tuhka päe - - ja tõnise päe - - neid pühäss ei `peetä, `õhtu tüdrukil `anti oma aig Krk; kos sa oma aja `viitsit Hel; mes latse sul tallitada, et sa `aiga ei saa Ran; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu Nõo; es ole toda `aigagine seenile minnä Ote; kõ̭ik om tu̬u̬ ta omast ajast tennü San; võta nu raasikõnõ `aigu kah Krl; taa `aoga olõss mul ollu˽jo˽kümme `ruuhhõ täüt t́saet; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka õiʔ [kiirel tööajal]; kas timä minnu saa `suńdiʔ, ma umast aost käü Har; taa tü̬ü̬ võt́t mul katõvõrra `aigo; aig lätt käest ärʔ, midägi ei olõʔ tü̬ü̬d käsil Räp; ma või ei - - pikkä `aigu `viitäʔ Kra
3. a. teat tööde, tegevuse, sündmuste, loodusnähtuste jne põhjal määratletud periood siis on paras `kurgi maha panemise aig, ku sirelid `heitseväd Kuu; kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; kui `vilja `kõrju aig on `müödä, siis tuleb `kartuli võttamise aig; sie `suuremb poiss `sündis rukki tegemise ajal Lüg; Sia saba `pandi `põhja `puale `astja, et `õtra`külvi ajast tuleks lagedale Jõh; `küindla kuus metsa `loomadel küis `jalgade `indamise aeg Jäm; kevade oli undi aju aeg olnd Khk; kasukonna aja sees (kasvuajal) Kär; Lapsel `amba `murdmise aeg Pöi; `pulmde aeg olid üsna `mütmed ölled koos Käi; kui püiu aeg juba `möödas `olle, siis `olle [mõrdade] kuivatamese aeg Phl; õõnabude `õitsmese aeg oli külm Mär; [kalad] tulevad kudema suure vee aeg Vän; vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; se oli juba sui `vankre aeg Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `sakstel pidude aeg `kümned toedud Hag; sie (rätik) on old juba kaks sauna`aega [kasutada] JJn; kui oli küńni aeg, eks nad siis old ikka `kündmas Ann; nüid one vasika kudo aeg, kevädi pu̬u̬lt `talve; si̬i̬ kutsutasse suviline kes tuleb eenä `aegass ja kõegess tü̬ü̬ `aegass Kod; `parmude aeg oli nii pala, et ei saanu `künda Pal; [viisu] kõrvad jäävad kudumise aeg Lai; si̬i̬ oja jooseb ainult siss ku vihma aeg on; minavaasta `oĺli õõna aeg Vil; tõise kõrra aig tett nisu karaśk om iluss `valge nõndagu Krk; tohussel `käidi keväjä, kui purike kudemise aig Ran; küll `olli alb `kapsta istutamise aig Nõo; vanast `panti kuud tähele külümise aig Ote; Kassõl ja pinel om keväjä joositamise aig Urv; lat́s `vi̬i̬di ahupalamise ajoss `lauta Har; pühi aoss tet́ti kah vi̬i̬l `tat́rigu `vatska Rõu; Kõ̭gõ paŕõmb kaara küĺvi aig oĺl sõ̭ss ku kuu kolmõ päävä vannunõ Räp b. oma eripäraga osa ööpäevast või aastast sügüse aig `paistuvad tuled Kuu; nüüd on puol üö aig kääs, kukke `laulu aig nõh; `õige varajasel ajal (hommikul vara) tuli Lüg; `enne `joulune aeg on ikka lidrine olnd Ans; meri suitseb kevadise ajaga; metsa kolla aeg (kolletusaeg) Khk; `pääle `löunane aeg on köige soem Pha; `nääribä aeg käisid sokud Pöi; umigost [söögivahe] `aega `anti kell kaheksa seni kut üheksa Rei; pääva `loode aeg; see oli kebadest `aega, suine (suve hakul) aeg oli Vig; noore kesk omigu aeg Tõs; päeva `tõusme aeg PJg; sui aeg kipub leib aĺlitama Ris; nüid tuleb `varssi pime aeg, `oome juba joagup̀ä Juu; `talve aeg on lehmad `kińni Kos; nüüd `suine aeg, maga kus aga oled JõeK; ema suri `jõulu aeg ära VMr; tämä tuleb päävä aeg; tüd́rik lähäb `venne `õhtasel aal Kod; külm, kesktalve aeg oli Pal; videviku ajal peerg veel ei põlend Lai; käis jaanipääva aeg siin Plt; lõunaeg keedeti `kartulid vi̬i̬ga Kõp; siss ollu ta paar nädält ärä sügüsese ajage; päävä veeru aig Krk; nüid om joba `pruukosti aig Nõo; sügüsene aig oĺl, `mihklipäävä aig Võn; keväjäne aid oĺl, põlluteǵemine käsil Urv; illatsõl aol `saie õdakult koduʔ Har; suvine aig, kost sa˽tu̬u̬d seebikiv́vi `saadõʔ Vas; õdagõnõ aig om jo `mü̬ü̬dä nüüd Räp; `päivätseh ajoh; kas sai mul halval aol (enne keskööd) tet́tüss, et lää äi `höśte Se c. (kuu faasidest) kui kuu kaduneb siis sie on kuu kaduv aig Lüg; Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks - - aga kadeval ajal pesed, saad `puhta pesu; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siss arstiti Hää; sedä (siga) nevä kaduvel aal ei tapa, ku kasuvel aal [tapetakse] noorel kuul liha `paisub jämmempes Hls; ku kuu päevä kätte saa, sõss om kaduje aig Krk; kuu luvvass, om kolm `päivä kõva, siss om kolm `päivä pehmet ja kui kuu vahepäiv, siis om kõ̭ige `pehmemb aig Nõo; `peeti iks `aiga (arvestati kuu faase), külümise `aiga `peeti; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; `Lambit `pöeti `pehme `aogaʔ - - kuiva `aoga es kasu˽vill hää, `pehme `aoga˽kasuss vill iks `näede˽paŕõmb Urv; no‿m nu̬u̬ŕ kuu, no‿m halv aig; kuu edemine veeräńd om halluss aig, tõnõ veeräńd aig, täüs kuu om hää aig, perämine veeräńd om kuiv aig Har; Vana˽perremehe˽kaivaʔ `aigu (kuu faase) kah - - a vai tu̬u̬ aig vi̬i̬l midä täheńd õigõʔ Rõu; noorõl kuul kaĺg aig Räp
4. kindlaks määratud pikkusega periood a. teenistusaeg sie on juo mitu `aiga õld `vallavanemb Lüg; igä mies pidä `tienimä oma `aiga täis `kruonus Vai; teist `aega `teenija Jäm; mo `eese mees oli koa kolm `aega talitaja. aeg oli kolm `aastad Mar; poolt`aega `suilene teeb kolm `päeva oma tööd ja kolm pereme Aud; tulen ära tienistusest, kas soab aeg täis JõeK; Mul vend oli `enne `ilmasõda `aega `tienimas Amb; kroono `piäle lähväd `aega `ti̬i̬ńmä Kod; vend oli sõaväes kaks või kolm `aega Äks; soldatil `anti at́stahvku, siss olli ta oma aa ärä `ti̬i̬nin Pst; [kroonu] teenistuse aig `oĺli viis `aastat Ran; `olli soldatiaja `väĺlä, siss `tulli ja võt́t ärä `tolle `tüt́rigu Nõo; rassõ oĺl - - es jõvvaʔ ärä umma (kokkulepitud) `aigu Räp b. rasedusest, tiinusest puol `aiga on juo `küljes Lüg; kui emasel aeal mune peab `sööma, siis peab lapsele möeuma, leedi kiri tuleb `palge Khk; laps oo `pooles `aegas, pool `aega jo `kantud. pool `aega veel ees PJg; ta (naine) juba poole aja peal Ris; poole `aage luuvvas eńg `sisse joba emä ihu sehen Hls; poole aja pääl akass liiguteme [laps] Krk; tu̬u̬ olna käemä pääl, kõneleva et olna poolen ajan Nõo; kas om poolõh aoh vai ei olõʔ Se
5. ajamoment a. teat hetk, moment; tähtaeg `pannu pääl sai kala `paistada paraja `aiga; sai `õiget `aiga `sinne; igä tüö `nõvvab oma `aiga; miä `läksin õma aja `pääle (õigel ajal) Lüg; `senni ajani ei ole vel käind Vai; sa tuled paraguseks (õigeks) ajaks Jäm; einad piab oma ajal kogu panema Ans; senne ajani ilm on üsna kena Khk; Sa oled juhtund sõhuksel ullul aal, tuba sumas Pöi; küll need sool pekendavad jah `maksmese `aega Mar; eila `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; Tüe olga `õigõd `aõga `tehtüd Khn; Kas külisid midagi oma `aega, kasus `äśti Hää; Pillimees tuli ka selleks ajaks kohale oma lõõtsaga Kei; selle ajani ~ `aani ma põle veel seal käind Juu; `vastlapää ei kiedetud [kartuleid]. jah, neil oli ikke oma aeg KuuK; olid kõik selle aeg (sellel ajal, selleks ajaks) surnd JJn; aeg selle põllel ja lõppeda (põll on vana) Ann; mis ajal ta on sadama akand; rukis tuleb sügisel oma `õigel aal maha külida Tür; `siia `aegani läks mul aeg `kiiresti ära VJg; tuli parajal ajal appi Iis; `ommen sest `aegast vii ärä; milla aeg (millal) suab si̬i̬ `vistlemine Kod; `seie `aegani on õld ike vett MMg; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks; on juba aeg, vaja kalale minna Ksi; ma tiiä igäl aal perembine ku sina Trv; lehm es naka `pulli `ot́sma, aga lehmäl es ole vi̬i̬l aig Nõo; tooni aani `olli rońg ärä `sõitnu Kam; külümisel om oma aig; mis aal sa lääd Ote; `seoni `aani ei olõ˽leevä `näĺgä vi̬i̬l nännüʔ San; parandõ sõ̭ss ku parass aig Krl; `saie vi̬i̬l viimätsel aol (hilja, kuid veel parajaks ajaks); surm om külh teedäʔ a aig om `ti̬i̬dmäldä; vihm lätt tu̬u̬l aol (samal ajal) üle ku iilä sadama `naksi Har; ega eśä `kotsile uma aig Vas; kuńst sõnnik tege [lina] inne `aigo `vaĺmest; vaśt si̬i̬ ajo `pääle minev`aaśta (just aasta tagasi); pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; mehele minnä paraśs aig joʔ; `aoni õ̭ks varastass, üts kõrra saa õ̭ks lõig täüśs; päiv (päike) tulõ õks uma ajo pääle, päiv käü üi kellä `perrä Se; aig `kuoldaʔ, tuole maalõ mindäʔ Kra; ao pääle õigel ajal mineʔ ao pääle magama ja tulõ ao pääle üless Plv; kuʔ saa es ao pääle `mõisahe, oĺl nahk kuum kah sul Vas; ao päle hain `häitsess (õigel ajal vaja abielluda) Se; sü̬ü̬ḱ `olli [talus] kõrran ja ajo ~ ao päält Ote; ühel ajal samal ajal; samaaegselt ühel ajal lähvad `linna Khk; akame nüid ühül aal menema Kir; tema (kukk) omikuti laalab ühel aal Ann; mi˽sai mõlõmbaʔ ütel aol `alla rońgi pääle Har; egass tu̬u̬ uma `haiguss (menstruatsioon) kõ̭igil üte ao pääle ei tulõʔ Plv; mil ajal 1. millal mil ajal kuer `aiseb Lüg; miil ajal tama lähäb Vai; ei tea mil aal kojo tulavad Muh; mil aal si̬i̬ oli si̬i̬ pulm Äks; mil aal si̬i̬ olli, ka suve või `talve Krk; mi̬i̬l aol t́ä˽lubasi tagasi tullaʔ Har 2. kaua aega; ammu Sääl on keede, `senna ei saa mil ajal obusega `pääle `minna Hää; põle neid (laule) mil ajal enam lauld JJn; ma põld muśtikeid `milgi aal `katsuda saand Ann; põle `milgi ajal näind Pai; sedä põle nähä olnd enäm mil `aalgi KJn; `milgi aal (iialgi) ei jõvva sa tat ärä kirjute Krk b. sünnitusajast sie laps oli old `enne `aiga Kuu; küll ta aja päält ikke tuleb - - kas lehm tuob vasika ehk `naiste`rahvas tuob titte ehk Lüg; pudenemise aeg - - sünnitand lapse ää PJg; tite ema aeg soab `müöda Ris; lehm tuli `lüpsma ikke `õiged `aega Juu; see lehm tõi üle aja Trm; ku mõni eläjäs suab `aiged, `süńdib vaśkas enne `aega ärä Kod; lehmäl `olli vaśk periss ajalikul ajal; aig jõvvab kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; es tiiä midägine `enne, kui aig kätte tulli. siss tõsel päiväl tulliva `kaejatsi Ote; Üit́skõrd visass onde mitu kuud `vaśka enne`aiga ärä Rõn; taal oĺl enne `aigu lat́s, kat́s nädälit oĺl enne tu̬u̬d õigõt˽`aigu Har; tõõnõ poig `sündü iks uma ajo pääle (õigeaegselt) Vas; mõ̭ni om kat́s nädälet üle ajo, mõ̭ni om kat́s kolm `päivä `perrä Räp; ühte aega minema samaaegselt sünnitama teite lehm `oiti sel samal ajal ää kut meitel, nee `lähtevad `ühte aega Khk; ämm `ütles et Muśsik ja nuarik pidid `üste `aega minemä Kod c. kellaaeg `Aega `arvasid kukke `laulu `järgi IisR; `karjas `päiva kell `näitab `aega Vai; pilise ilmaga p‿saa [päikesekellal] ajast aru Khk; mis aeg `paergust oo Muh; aeg on na iline juba Käi; mis aeg see emä `käśkis `lehmä `lüpsä Vig; mõõdeti peeru söed ää - - selle järele sis `arbasid, kui `kaugel aeg oli Mih; mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kas kell `näitab `õiget `aega Iis; minu kell oli `seisma jäänu, kui `pääva ei ole, ei tia `aega Äks; `vaate, mis aeg om joba, mis tunnipakk näüt́s Krk; Aig joba poolen päevän, sina iks makad Nõo; `Kaiõ `aigu päävä `perrä kah Har; kikass jo ti̬i̬d ajo; koodi`tähti `perrä `kaeti tu̬u̬d `aigu Rõu; kui paĺlo `aigu um (mis kell on) Lut d. paiku, umbes siis ja siis eks ta `kellu kahe ajal tuli Jõe; `kellu `kuue `aiga oli kui kävin teil VNg; kellu kolme neĺla ajal Ans; jo se viie kuue aeg oli, kui töhe `menti Rei; kella kahe`teistme aeg pidade olema kurjavaimo tuńd Mar; omingu kell kolme neĺla‿aks oli rehi `vaĺmis Pee; minu mies tuleb neĺla viie aast kodu VMr; kella kahessa aeg oli keskhommik, kella kahe aeg lõõna Pal; kellä viie aig vai pu̬u̬l kuus päiv `lu̬u̬ja Ran
6. ilmast, ilmastikunähtustest suve ajal, `suoja ajaga kilu ei ole Jõe; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistavad käe Jäm; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; teist `aega (ilma) teeb Kär; `seisvad aead, soead aead et pöle `tormi ja nenda Pha; `kangesti libe koĺlakane aeg Vll; `Sõukest suurt vee `puudust pole sii änam `ammu olnd, nii pailu olid ajad ikka märjemad Pöi; sel `aastal pole lund olnd, köle kuiv aeg olnd Rei; nüid ei kuulegi kuku`lindu, vata külmad aead ja Mih; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks (läks tormile); Läks `lendäväks aaks (tormiks); Ei tiä, kud́as nad `sioksõ `lendävä aaga Ruhnust `tuldud said Khn; Vahest sai [rukis] iĺlem, vahest varem küpseks, sedasi kudas aead olid Kei; nüid poar `oastad kuivad ajad ~ aad HJn; sügise `paĺla maa aeg viel läks JJn; tänavu ei ole palavad `aega Ann; eedid magama, õli vagane, ajad taga `muutsid kõik, tuul kohiseb ja puud liiguvad; porine aeg one keväde enne jüripäävä Kod; Prossa `järve ei ole kuiva ajaga `sisse tulemas midagi, aenult metsa ojakesed Äks; kui `oĺli soem aeg - - si̬i̬ säŕk `oĺli sis seĺläs KJn; palava `aage om paĺlu `uiski Hls; kos madalad maad, siss vihmatse ajaga es saa arida Ran; `saone aig Kam; nüüd om `kuivi `aigu olluʔ San; `muanõ (porine) aig; ku külm aig tulõ, siis om õks rassõ Har; hainangu lõpp, kuum aig Rõu; `š́elge aig; aig eh́t jo vihma pääle Lei; tsiga kand `põhtu, saa kuri aig; `pihmeʔ aoʔ (soojemad talveilmad) Lut
7. a. (koos hulka või määra märkiva sõnaga) käis `ulga `aega `meiga ühes Jõe; mone aja tagant; ole vähä `aigu `karjass Kuu; no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; üks `einekene `aiga `lähte viel VNg; üle `ulga aja sai sedä inimist `jälle nähä; tuli vähäst ajast `siie Lüg; vahel on siin `ulgad ajad Vai; anna `moole see asi möne aja `pεεle Jäm; niid sadas tou `aega; üle `mitme aja olid kenad ilmad Ans; `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; see oli mütu `aega (kaua) kodu `aige Kaa; Pole nüid tükil ajal külas käind; Ons sol pihu `aega; Kus ilmatu aeg läks ennem ää kut andma aketi [vilja] Pöi; `ulka `aega o juba läin Muh; ma `ootsi keik see aeg Käi; ma istu vahest ka tükid aad Rei; mina olen hulk `aega sii elan Phl; jätäme natokse ajaks `jääbima Mar; mõni aeg tagassi Kul; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; tä neoke va lämupeä, tä saa mõnel aal `kellä `tundma Vig; üirikese aa pärast tuli tagasi Kse; käib iga natukese aea pärast Ris; ma ta˛an ika mõneks aeaks siia `jääda; üks iil `aega tie, järjest ju teha ei või JõeK; nüid on kõik aa nii pime, et `voata, et öö tuleb Amb; ma olen kogu se aeg ikke neid (mesilasi) pidand; `laśkis suured tükid ajad [masinal] tühjalt `käia JJn; lasi ennast `ilma aa uodata; mina põle teda ulgal aal näind VMr; `uata viel vähe `aega Iis; vähätuse plaksu `aega sa õled juba maganud Kod; ivakene `aegu Äks; `mitmel aal ei `pestud põrandad Plt; mea piä `kü̬ü̬ki minem küben aass; ma lää kübeness aass; `lasti ärä jakk `aiga nurgan `olla; puhk `aiga üte kotuse pääl elänu; ta olli iki `mõnda `aiga `aige Krk; si̬i̬om ää rohi küll, sedä saab `mulle `mitmass aas võtta Nõo; ää törtsu `aiga olli siin Ote; sis tä `tahtsõ ütele tõsõlõ [mehele] minnäʔ, üit́s kotuss `aiga (korra, üksvahe) San; mul oĺl säĺg mitu `aigu `aigõ Urv; siss oĺl sääl üte jao `aigu; üle paĺlu ao olõ ma sukka (sinuga) kokku saanuʔ; ma‿i˽saa jalapäält minnäʔ, ma `veitü ao peräst lähä Har; olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu; olõ no sa˽ka kõrrakõnõ `aigo lammastõ man; tuĺl mõ̭nõ ao peräst peiǵmiiss Vas; sinno ka `harva nätäʔ üle mõ̭nõ ajo; mineʔ `veitöst ajost ja tulõ rutto tagase Räp; kõrrass aoss lätt; kõrra ajo peräst tuĺli kodo Se b. (koos ajaühikut märkiva sõnaga) `istub ja `mõtleb `tunnid ajad Kuu; õlen `aasta aig juo `uotand Lüg; magasin `tundi `aiga Vai; silma pilgu aja pärast tuli tagasi Ans; jäi tunniks aaks `sönna Jaa; Mo supp jähi veel `keema, see võib tunni `aega veel `kiia Pöi; üks nädal `aega oo, põle ea, tuleb tagasi Muh; üks minut `aega käis ää, tuli kohe tagasi Mär; [kell] köis nädälis aeas viis minutid ette Tõs; tuńni ajaga läks `Pärnuse Tor; `paastus kõik se seitse nädalid `aega Hää; kuu `aega oli `linnas Ris; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; kümme `lehma pidin tuńni `aaga `lüpsma Ann; laenas raha `aasta aja piale Iis; vahel lubasid `tulla kõege peregä kuuss `aegass; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse `alla Kod; sääl `olti ü̬ü̬ ja päe `aega Vil; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah; ku ma är tunni `aiga ti̬i̬, sõss om ta iki tett Trv; ta sat́te üte tunni `aiga ninda jämet [vihma] Pst; kuuś suvet `aiga käüsi ma karjan; si̬i̬ om joba `aaste `aiga põdenu Krk; jalg `olli `aige, mia likati suvi `aiga Nõo; tiä ka taĺv `aigu palleĺ jumalõt Krl; tu̬u̬ tulõ tuńni ao peräst kuuʔ Har; sa võid nätäl `aigo uno pu̬u̬l olla Plv; (heinamaale) Sinnä˽`mińte `tervess nädäless aoss `vällä Räp; `aaśtaga aoss läts sulasõss Se c. (koos ajaadverbiga) `kaua aja tagant kui keriku saab siit Lüg; ta läks kouemaks ajaks ära Jäm; oli sii veel ilja `aega tagasi niha Ans; se oli juba ammut `aega, kui seda sai `kuultud Jaa; see `kelder `tehti ilja aa eest Muh; se pole väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; ei ole kauat `aega kadun Aud; põle kaual aeal tein `leiba HMd; kaua `aega sa ikka `uotad JMd; mul on kauast ajast [seismas] ühed ieringad JJn; siis oleks [paranemine] võtt kaua `aega `aega Ann; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ma panen su kavass `aegass vahi `alla Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; joba ammul aal ei oole `sinna saanu Krk; kraasi om ammust `aiga temä käen Nõo; kavva `aigu, kuʔ jo sõna sai Krl; tu̬u̬ oĺl `kauga `aigu `aigõ Har; `ilda ajo i̬i̬st käve siin Räp d. nii ja nii palju aega tagasi, möödas `sellest juo `palju `aega juo, `seitse kaheksa`kümmend `aastat `aega Jõe; on juo nädäl `aiga kui `viimast `käisin sääl; sest on juo, kuuskümend `aastat tuleb `aiga senest Lüg; ma‿p `tεεgid, mis sest `aega on, kas seitsekümmend üks `aastad voi Jäm; sest on üks ports `aega Khk; neli `oastad `aega, kui ta ää suri Juu; kaks ehk kolm iga `aega tagasi Kos; ravvast [vankri] juhisid akati tarvitama `oastat nelikümmend `aega Trm; ligi sada `aastat `aigu tagasi Võn; sinna˽saa jo viiś aest`aiga `aigu tagasi Har; no˽saa sinnaʔ `aigu üle katõsaa `aasta Rõu
8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes) nää, kus on `külma verelisi inimesi, oh sa `armas aig Jõe; oh minu aig, küll on iga se moni inimine `uidurane Kuu; `armas `elde `aiga, vai sina oled siin VNg; oh sa `eldene `aiga Vai; oh äŕje aeg Jäm; Arm aeg ette oitku, on ikka nende lastega rist Kaa; oh sa aeg, kui nobe ta oli `riidid `selga `aama Rei; sa igävene aeg, va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; `jeldene aeg, no kas mina täda `tuntsin Mih; kis seda `tohtis `koolis `rääkida, sa alastuse aeg Hag; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; oh kaĺlis aeg, ei ma `tiandki Jür; sa `oitku aeg, ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; nõnna `pilvesse läheb kohe, et os sa aeg Ann; oh sa õnnis aeg küll, mis tema ometi `ütleb VJg; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; os sa suur aig, mis nüid tahad tetä küll Krk; oi sa `eldene aig, mes nüid küll saab Nõo; oo pühä aig, timant koolõss nii paĺlu `vannu inemiisi San; `Taivanõ aig, noorõ inemise˽rögisäse ütte `puhku Urv; oh `heldene aig, kuiss meil ta si̬i̬ṕ no ni hukka lät́s Krl b. (hüvastijätuvormelites) `jäeti iad `aiga; üva `aiga, üva `aiga, üva `peigumehe `õnne ka; vanad inimised `ütliväd aja `pääle Lüg; kenad `aega Vll; Olgu siis seda `korda `jälle loril lõpp ja ead `aega Pöi; ead tervist, ead `aega Tõs; iad `aega JMd; üvad `aega MMg; ääd `aiga siss, näiss konass ma tule jälle Nõo
9. eks mets ole siin old ige oma aja (kogu aeg), ega sie ole `toiseks `muutund Kuu; juo sie jääb vanast ajast juo, sest tule `vällä `ühtegi; kevädel juo kippuvad [mesilased] tali`korterist `tüöle, sii sajavad `aiga taga Lüg; Minul tuli kene aeg (kaua) teda `oodata Jõh; tal käisid segased ajad (meeltesegadus) peal Phl; mes aeal põlvel see oli, kui neid metsä matikuid akkasin pidama Var; Ma põle seda kuna ajal (kunagi) näinu Hää; nüid ei ole ma enam `miskil aal (kaua, ammu) teind Pee; poeg põle sada `aega (väga kaua) siin käenod; minä ei õle sadandel ajal tädä nähnud; ku tuleb miässerahvas `vasta, suab üvä aeg (läheb hästi, on hea õnn); kelle ilma aeg (ammu) nägimä tõenetõiss; kõik õli muadon ja ajan (komebkas ja ajakohane); kavva mina vahin siin, mes `aega ma täädän; õli õnnelik aeg (õnneks) et `tuiskas, ei nähnud `jälgi Kod; `sinna `kohta ei ole ma kuna aig (ammu, kaua) saanu; sehast `laulu es ole kuna aal kuulu Hls; nüid om vanami̬i̬ss ilusen ajan (heas tujus) Hel; kona ajal (millal) sa lähäd ommen; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; sinno ku kirbu˽sööväʔ, püsü‿iʔ `kohḱi paigah, kannahta ajoniʔ (kannata ära) Se; head aega aegsasti Selle (põhu) soab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; aost aigu järjest, kord-korralt valu lät́s ika aost `aigu suurõmbass Urv; [rukkivihkude kuhjapanekul] ladva˽`säeti iks `saiba poolõ üless minemä, aost `aigu iks nii `liuhka ülesspoolõ Rõu

aega1 `aega Sa Mih Hää Kad Vil, `ai- Kuu Lüg Jõh Vai Kam Rõu Vas Se; -`aega VNg Juu Amb ajal, aegu minugi `pulma `aiga õli `niisuke mies, kedä `õitsiti Lüg; sönnigu vädamise `aega `tehti ölut; mis sa öö `aega `konnad Ans; kis `ristimise `aega vaderiks on, see on riste ema Khk; see oli isa ema `aega Kaa; sis nad tulid `õhta ämariku `aega Jaa; limbi suppi keedeti pulma `aega Pöi; laaritsapää `aega oli `kange toŕm Kad; minu `aiga olliva raud vigla Kam; täl es olõ˽tu̬u̬d `aiga hobõst es midägi Rõu; tu̬u̬l`aiga, ku ma lat́s oĺli; vanal`aiga oĺl sussõ paĺlo; ma˽ka‿i˽tiiäʔ, kual`aiga ma saa mennäʔ Vas; varahitsi kartohkit või jo `piitrepääväl`aiga süvväʔ; rehelisõʔ tuliʔ jo poolõü̬ü̬l`aiga üless; pühil `aiga Se; seda aega 1. sel ajal, siis kodu old sidä `aiga `kennegi laps `ouess Kuu; ma tulen tagasi sedä `aiga Lüg; Eile me olime seda `aega juba kodu Pöi; kas ma olen seda `aega jo surd VMr 2. selleks ajaks ju seda `aega jövad `valmis Khk 3. seni, selle aja jooksul veri mage ei seeśa, `su̬u̬la `ulka, seda `aega seeśab küll [kuni vorsti tehakse] Pal Vrd aegu1

aega|pidi aegamööda jo se `aega pidi saab `terveks ka Ans; `Kohtu aśjad käivad ikki `aegapidi Hää; nad (härjad) läksid väga `aegapidi Kos; aśjad käevad `aegapidi Trm; piisutep `vihma vähä, `aigapidi lääb suurembes Hls; mis sa nõnda pakilt kõnelet, kõnele `aigapidi; tuli palass ilusti, paraviisi, `aigapidi Krk; kui [adra] terä otsa mant `aiga pidi tuleb üless, et [siis] õlm äste `viskab [mulda] Ran Vrd aega|pite, aegu|pidi, aiga|piti

aegas `aegas SaLä Pha Muh Phl Khn PäPõ(`ai- Tõs) Ha Amb Tür ajal poisid `loultsid ösumiste `aegas Jäm; oli kellu viie `aegas kodu jo Khk; ega töö `aegas vöi juttu üht aeada Pha; minu `aegas põle nälja`aega oln Muh; vana laaritsaba `aegas oli ruki külv LNg; kes sedä teab, mes kahe kuu `aegas sünnib Mar; suur luu tuleb [linal] masindamese `aegas maha Vig; noore roho `aegas oli [lehm] poea toon Var; tä läks kesköö `aegas meilt Mih; mo `aigas oli `uńta paelu Tõs; sõja `aegas `võeti `kindi poeg naesõga ja tüdär Khn; päeva `tõusma `aegas läksin `künma Aud; tea kas sie oli nüid ruki`lõikuse `aegas või oli sie rehepeksu `aegas Ris; minu poisikese `aegas seda ei old Hag; mis `aegas se laps `süńdis Juu; mõesast `ańti pühade `aegas ka pool`toopi `puskarid Kos; minu `aegas ikke olid juba tuletikud Tür Vrd aeges, aegis

aegsasti `aegsa|sti Pöi Hää Kos Trm Plt, -ste Muh Rei Mar Han Tõs Tor Iis, -st Muh Rei; `aigsa|sti Kuu Trv, -ste IisR Trv, -st Kuu Jõh; `aeksa|sti Jäm Khk Käi Vän Kei Hag Kos Tür Koe VMr Ksi KJn, -ste Pöi Emm LNg Rid Kul Mär Kse Juu KuuK Amb JMd Kad VJg Vil, -st Ans Var Khn Ris Juu Amb VMr Iis Kod/-ss/ Pal Äks Lai; `aiks|aste Vai Nõo TMr Krl Rõu/-stõ/, -ast Lüg Jõh San Har Plv Se, -est Krk, -õst Krl Har vara, varakult Eks täü merele `mennä juo `aigsast Kuu; Akka aga `aiksast menema Jõh; selle töö saab `aeksast `valmis Ans; tuleb `aeksasti kirgule `minna Khk; Sa `jõutsid täna ösna `aegsasti Pöi; juba `aeksasti akadaks `tööga `pihta Käi; ma tulin küll `aegsast ülese Rei; tule `aeksasti kohe, ära jää iljaks Mär; akkasime `aegsaste `niitma Tor; oled sa tütarlaps, mudgu akka `aeksast `vüösid kojoma Ris; igaüks `kauplesid `aeksasti [karjase] Kei; `vieti jo `aeksaste kevade sõńnik `väĺla Juu; kägu jäi tänavu `aeksaste ära (lõpetas varakult kukkumise) KuuK; ein sai `aeksasti `vaĺmis Koe; `aeksast tuli `piima (hakkas varakult lüpsma) VMr; `aeksass `lasti lapsed [koolist] tulemä Kod; lõpetas `aeksast `enne `õhtad Lai; einä saeva meil `aigsasti ärä tett Trv; sa olet õige `aiksest `jõuden Krk; temä panep `aiksaste lehmä `väĺlä Nõo; ma pia `aiksast mineme, muidu jää pimme pääle San; sa˽saat vi̬i̬l `aiksõst sinnäʔ enne päävä minekit Har; kos savi um põh́ah, sääl saa `tü̬ü̬hü `aiksast `naataʔ Plv Vrd aegsalt, aignõst, aigsade, aiksahe

aeguma `aeguma Khk Juu Kos VMr; `aigu|ma Lüg V(-mma; `aigo-), -me Pst Hls Krk

1. a. valmima, küpsema (viljast) viĺäʔ omma ärʔ `aigunuʔ Rõu; rügä jovva as ar `aigudaʔ, põud pälgäśs arʔ; vihmaʔ lasõ õi tõul ar `aigudaʔ Se b. ilmastiku toimel valmima, valmida laskma (linadest) lina `aiguve pääle `leotamist väĺlä pääl Pst; lina `aiguv mahan, saava `päevä ja `vihma; sääl na (linad) kuivass ja `aiguss, lääve `pehmepess `aigapidi; las na `aigude vi̬i̬l, luu ei ole vi̬i̬l `valla lina küĺlest; ku ilusti ärä ei ole `aigunu, siis om kardluu küĺlen Krk; Ku lina - - laḱka `laotõdi, sõ̭ss `laśti näil sääl seeni˽lajahn olla˽ku nimä˽`pehmess `aigu Rõu; nüüd na (linad) omaʔ `aigonuʔ, vaja üless võttaʔ Räp; mine kae, kas lina ar om `aigunuʔ läpüh́; linaʔ `aigusõ vi̬i̬h ni normõ pääl `aigusõʔ, maaha `laotõduʔ; lina om jo ar `aigunuʔ, hińneh om jo säläh Se Vrd aeduma1
2. a. vananema; kõlbmatuks muutuma see riist akab εε `aeguma Khk; üsna ää `aegund, see‿p `kõlba kusagile Juu; `Kohtu ássad võevad `aeguda Kos; vabadikud `aeguvad (kaovad) ää VMr; Tu̬u̬ `vargusõ asi um joʔ `aaśtiidõga ärʔ `aigunuʔ Rõu b. tilgastama piim om ärä `aigunu Hls Vrd aigauma
Vrd aegnema
3. kaua kestma, pikale venima sie `aigus `tuurib, sie `aigub `pitkäle Lüg

aesta `aesta Kuu Emm Käi Har Rõu Plv(-ś-) aasta Igä `neljä `aesta tagand on `kargajus `aesta; Sie oli `hulkvel, `aestuje peräst jous `jälle kuo tagasi; Kui keväjäll o `palju `kuuse`porsa, siis tule hüä `tuhli`aesta Kuu; ta käib teist `aestad Emm; ega `aesta esi˽paigan, ega `aesta esi˽läbi; tu̬u̬l imä `ku̬u̬li välläʔ, oĺl jo˽päält `ütsämä`kümne `aesta vana; ta poiss koolõss `vahtsõ `aesta `sisse ärä Har; `alla `aeśta ma `kaupa ei ti̬i̬; kes ti̬i̬d, kes `aeśta peräst vi̬i̬l eläss Plv Vrd aestak, aestat

hagema agema Jõe Kuu SaLä Pha Vll Kse Ran Nõo Ote Rõn; agõ|ma Kam Krl Urv Lei, -me San, -mõ Krl Har/h-/; hagõma, da-inf hakõʔ V(ma-inf hagõmadõ Har)

1. hurjutama a. noomima, manitsema tiä kadunukõnõ `eĺli, sõ̭ss iks hagõsi naid `lat́si, nüüd ei olõʔ kedägi inämb, kes neid vi̬i̬l hagõ Kan; Sinnu piat iks alati hagõma, hae˽nigu pińni; Ei jõvva˽ma sinnu hagõdaʔ, sullõ ei˽mõo inäp vits kah Urv; minnu ka um haet iks, ku˽halvastõ˽tei, siss jäl˽`haeti; ma˽hai kül˽tedä, a mitte ei˽`kullõʔ Rõu; hagõgõʔ ummõt tõõńe tõist, mis ti `müĺlät; kui tõnõ nakass tõist tõrõlõmma, sõ̭ss tõõne nakass `vasta hagõma Räp; hae no umma last veid́okõnõgiʔ Se Vrd haagama2 b. hüüetega eemale peletama, ära ajama tõsõn kaŕan `kuuldu jo sutt `haetavat Kan; susi näet tu̬u̬d hagõmist peläśs, sõ̭ss lät́s ärʔ Urv; sutt ja marupińni õks `haetass - - hõõ hu̬u̬, hõõ hu̬u̬, nii ̀haeti; mi˽haḱki kül˽hulgasna˽kaŕusõʔ, õks susi lät́s umma ti̬i̬d; kui susi sinnu enne näge, siss jääss helü kińniʔ ei saa `haeda eiʔ sutt Har; lät́si iks `perrä nurmõ pääle hakõn, lät́si iks ja hai Rõu; suśsi `haeti: tõ̭õ̭ĺu-tõ̭õ̭ĺu; susi taht hagõmist, raha lugõmist Se; kõik hagõvaʔ soe pääle Lut
Vrd hagima
2. nõutama, hankima `leiva `vilja pidi `suurest maast agema; ma `käisin külas jahu agemas Jõe; kui sul ei ole [midagi], kaet `kostegi agõda Kam
3. haarama, (kokku) ahnitsema ma age siit omale süle tεis Jäm; mis sa aged teiste eest εε puhas; see ageb nönda tiiusti `asju kogu; ageb `süia Khk; mes sä nii paĺlu aged, jätä tõestele kah; tahass terve ilma `endäle ageda Ran; temä ageb `endäle `kõ̭iki, mes `kostegi vi̬i̬l saab Nõo; hagõgõ kokko noʔ `kraamiʔ Se
4. taipama, aru saama; meelde tuletama ku nakkad `mõtlema ja agema, siss tule `mi̬i̬lde Ote; Inemisel ei ole üits agemise raas Rõn; Ta jo hää suur lat́s, ta nakkass jo `mutsu hagõma Urv; nakass `hińdä hagõma (ennast kokku võtma) Räp
5. korrastama Agõ˽no sa˽kah innäst ummõtõgi, nu̬u̬ŕ `tüt́rik Urv; sul oĺl mullõ nii pallu `kośti pant, ma `õkva `heitü, ku ma `naksi `lauda hagõma Plv; tsia suluʔ är lagonoʔ, `tahtvaʔ hakõʔ; nakass `hińdä hagõma (ennast kokku võtma) Räp

hagu hagu g hao Urv Krl Har Rõu, hau Kuu Plv Vas Räp Se Lut; hago g hao Kan VId; agu g ao R(au) hajusalt eP(au), T Urv Krl Har, aa Tor Kos Krk; ago g ao Vai Emm Võn; n, g agu Jõe Vai, ago Emm

1. a. maharaiutud peened puud, võsa, laasitud oksad; oks, vits `meie isa läks ühe`kerra hagu `tuoma `kelgaga siit Kuu; vanaste `raiusivvad inimesed `lammastelle agu, `nuore sang leppä ja kase agu Lüg; isa `panno akku kuppo Vai; mees läks `metsa agu tegema Mär; agud `siotassõ pao vjõtsaga Khn; aad saab oksadest `tehtud Tor; Iga `oasta raiuti `uusi agu `piale [kuhjalavale] Kei; kuuendiku mies sai kütuseks aenult agu, aud tulid vedada `kaugelt metsast Kos; raiutud aud `siutakse kubusse; [kütisetegemisel] süödi mättad `sinna agudelle `piale ja `mulda `piale Amb; agu ei saa muidu vidada, kui olgu `siutud Ann; `enne `küeti jo agudega `ahju VMr; poisile agu (peksu) tarvis, tarvis peenikest agu `anda piltl Trm; ku puu on `alla neĺjä toĺli, si̬i̬ lähäb agude `ulka; püssaid one `aodess ja kuuse õksadess, kui lat́ipuid ei õle; pitk ein nagu agu Kod; aost aid MMg; pikad aud laduti [vedamisel] piku rege Lai; mis sa ud́jad neist (loomadest) nii paĺlu, `endal suur agu käes, võta vits Plt; kuhjal `vastu maad pannass aa Krk; `panti egä rua `alla kaits agu - - `sirged `oslised aod `võeti; agudest aid Ran; lehitse ao `tu̬u̬di keväde kodade katta, ega ao küll `vihma es `piävä `kinni, ao olliva tuule peräst Nõo; akku ragusime maha, pańnime unikude Kam; linaleo aoʔ Krl; kirvõss jäi sinna hakõ manu mahaʔ; taa‿m ni äkiline inemine, nigu kadaje hagu lätt `kõrbõmma Har; sääsäle `pańti hago `sisse, hao pääle `pańti mõrraʔ, nii et vesi pääl oĺl Rõu; ti̬i̬d sillutõdass `hauga ja kivvegaʔ Plv; `raoti hago ärʔ ja `kääńti kuppo piḱält Vas; lina läpü hagu, mis linno pääle pandass [leotamisel]; halanõ hagu, halõʔ `raodu `siśse Se b. piltl (peksa andmisest, peksa saamisest) küll sain agu, nahk `aurab VNg; kui sa vaid ei jää, saad agu `vasta `perset Lüg; sie laps on agu küll suand, aga ikke `kange VJg; poisile agu tarvis Trm; ma‿lõ taalõ haku küländ `persede `andanuʔ, ei˽`kullõ˽näet Har; ma sinnu võta `haugaʔ Lut | (kergest einest) `vöeti natuse agu ala Jäm; Võta `piima-`leiba agudeks `alla, `varsti saab `tuhli `lõhka ja liha; Sõi enne kõbaste agusid `alla, nüid tahagi teistega änam koos `süia Han
2. kaera pööris, ripse sel kaeral on east agu `otsas Juu; suure agudega kaer - - `ringi on tal aud Amb; tal on `niuke tari `otsas ja seda `üiti agu, kaera agu Tür; kaer aab agu `väĺla, odra ab odra pia Pai; üheküllegä kaeral on agu üksipidi KJn
3. kiudpilv `seuksed aud o `taeva all Kse; Agu taevas - - kui taevas on siuksed räbused, pikad pilved KJn
4. kriips, joon Kevadest `talve sai `vaadatud, kus metiskukk akkas agu (tiivajälgi) vedama, `sinna tuleb mäng IisR; [saba] tähel nagu suur agu taga KJn
Vrd haga1

agu1 agu g ao Phl/h-/ Hää Saa KJn eL(n ago V) koit; eha hao `valgel Phl; üits agu `kistup, tõene tõusub Trv; agu ei saa är lõppe, `õhtune agu ja ommukune agu lääve kateksi kokku Krk; verevä `juustega, siis üteldi et ao aig tettu Ran; agu alustab joba, nakame minemä; kui sigu tapeti, siis ao `aigu tulõ `palliva, nigu jaanituli jälle Nõo; [õhtune] iha nakab kaduma, siss om agu TMr; agu annap `aole käe jüripäeva `ü̬ü̬se; ämmär vi̬i̬l, ei ole ommugune agu tullu Kam; agu nakkass `paistma; agu om minekil; agu aost ei kao, nii lühikse ü̬ü̬ omma Ote; ago joba ahetass, tulgõʔ ärʔ üless Kan; jüripääst jakap̀äìvä ei lõpõʔ agu aost; õdagunõ agu oĺl õigõ˽`seĺge, hummõń saa hää ilm Urv; ao pu̬u̬lt om jo `valgõt tundaʔ Har; Sügüsene agu ei annaʔ `aigu süvväʔ, a˽keväjäne agu and ao jo˽söögi tetäʔ Rõu; ago om vi̬i̬l `väikene; ako nakass `läütämä (hakkab koitma); jüri ao `läütäss, jaań ao kistutass Plv; ku ago hõrõtass, sis om `vihma `uutaʔ; õdagu ago tohi‿i `paista latsõ pääle, uni kaoss arʔ; ago veretäss, ago jo nakass tulõma; liki luud liha makuss, liki ako naańe armass Se; hummugu ao tuldõn ma lät́si `mõtsa Lut

ahandama ahandama Saa Sim Iis Trm ahendama kui laba `vaĺmis on, siis ahanda kokku Saa; siis ahandati ots `kińni kahelt poolt Sim; sukk akkas jo `vaĺmis `soama, vaja tõist ahandata Trm

hahe hahe Se, ahe Ran Nõo Ote Rõn valguskuma `valge ahe om, `valget ahendab joba Ran; `veedikese nigu ahet vi̬i̬l paestab, ku ahe ärä kistub, siss ei näe `koeki minnä Nõo; nüid `jäie ma periss pimmess, nigu ahet vähä näe Ote; tuĺli kodo, oĺl hahe jo väläh Se Vrd hahedakõnõ

hahedakõnõ hahedakõ|nõ, hahõ- Se, ahõ- Lut, g -sõ valguskuma hummogult t́suut́ hahedakõist `tundu; sai hummog, naaśs jo hahedakõsõst minemä Se; veiku ahõdakõnõ um hummugu Lut Vrd hahe

ahel1 ahel uus VNg, hajusalt S, Mär Tõs Khn Hää HaLo Juu Trm Plt KJn Krk/g -e/ Har, ahel|as Mär Kse Tõs Tor Kos Koe, ahil R LNg Rid Kul Kir VJg Iis Kod Nõo Võn Kam Krl/g /, ahil|as Mar Plv/-a|ss/, g -a; hahhil g hahila Se Lut; pl ahelad Vig Mih PJg Amb JMd Tür Sim Lai, ahilaʔ Kan Plv Vas Räp hrl pl kett kinnitamiseks, köitmiseks; ka raudvarras nüüd on vana pagan ahilust `lahti (kuri lahti) Kuu; `päitse ahil, sie käib obosel pääs Lüg; ahilaga `piedä `lehmä `kinni Vai; peab koera ahelasse panema Jäm; vaŋŋid on ahelus `kinni Vll; `lühter - - ripub ahelate `otsas Pöi; kahed ahelad `ollid õrre `külges `kinni, kahe `katla ase `olli Muh; katel olli aheldega kerepuu `külges Phl; kui tiiväd `pandi ahiladega `kinni, siis tuulig jähi `seisma. `õhtu `pandi `seisma, omigu võttis tiiväd `jälle ahilast `lahti Mar; Adra ahela külje ravad `siotassõ adra vardõ `külge Khn; `saŕve taha olid [härjarakendil] ahelad `pandud PJg; ahel `aeti soojaks ja `pańdi õlle `lähkresse (külmal ajal reisil olles) HMd; koer on ahelas Juu; jalad ahelas `kinni JMd; paneme lehmad ahilasse VJg; `tiisli õtsa küljen õlid ahilad vai köied [ikkel]; pada õli ahilite õtsan Kod; nüüd om ket́tlõa, ahele, vanast es jole ahelit; maad mõõdeti aheltege Krk; obene `panti ahildega `mõtsa `sü̬ü̬mä; peni `olli ahilist `valla `pääsenu Nõo; tu vana`saadan olevat jo `põrgun `kinni `säitsme ahilaga Kam; eläje ommaʔ ahiliin Krl; ahela omma süvä kao manh, minga vett kistass; saina kellä ahela omma lühükeseʔ Har; piibo `vandu̬u̬ś, sääl ahilaʔ küleh; treńgiʔ oma äglil vai vedrol, ahilaʔ, mis `äkle küleh omaʔ Räp; pini `pańti hahilihe; pada oĺl üless pant hahilidõgaʔ Se || piltl (abiellumisest) siud `enda ahila `õtsa - - sa ei õle enamb `ninda vaba nagu õlid Lüg; ar õks paniʔ sa˽ka `hińdä hahildõ `otsa; tuu miiśs ka jo hahildõ otsah Se Vrd ahilik

ahi ahi g ahju (-o), ahu (-o) eP(n ahe) eL(g ah́u, -o), `ahju R; n, g `ahju, -o Vai, ahu San Urv Krl Har Rõu; ahj g aiu, aju, ahja Lei

1. seade, ehitis, milles kütuse põlemisel eraldub soojus pane tuli `ahju, `leiväd on juo `kerkined; `kergita tukkid `ruobaga üless, `liiguta ahi segamini; magu ies ku ahi Lüg; Mis sie ka tieb, kodu `ahju taga `istub IisR; `kilgid, nied on tuvas `ahju vahel Vai; ahi löi nönda `umpseks, kaaruda natuse, siis puud akkavad pölema; kahe `laega ahi (kinnise kerisega reheahi) Khk; ea `veoga ahi, pöleb nii et müriseb Mus; Nii aruline inimene, kas aja oort ahju pεεle (öeld haruldase külalise tuleku puhul) Kaa; Kõige vanemad ahud olid ilma keriseta, kui `kööti, siis rinnaaugust käis tuluke `välja kut obuseänd; Lehm kut ahi (suur) Pöi; poisslaps upitati ahu otse `kohta, et levad ep pakata ää mette Muh; ahju suu all sääl `kolde pääl kiededi vanast, sööd `veedi ahjust `kolde Emm; Ahju otsale `panti märjad `kindad ja sukad `kuivama Rei; ahu‿päl kasund (kitsa silmaringiga) Rid; ahi oo tüdind, ajab `kangest `suitsu `sesse Mar; kui ahi süsal oo, siis kraabitakse ahi `puhtaks roobiga Mär; ahe oo kulun Var; vana rehe ahe oli suur, kuus suurt `leiba läks `ahju Mih; mõni `mõisa või ahjutäüs `voŕsta (asi on tühine) Khn; `lahtise keresega ahi, lage ei ond, suits tuli poha tuppa PJg; ahe küdeneb Vän; kas panid tule `ahju Nis; kummiga ahi Juu; vanal rehetubadel ahjud olid mua `sisse `tehtud KuuK; ahi akkab `lõeskama Amb; liiguta `ahju, siis ta põleb `äśti Ann; kui pańdi ahi kińni, siis pańdi kriiskad peale Kad; vommiga ahi; ahi on käre, põöetab leevä ärä; talvel `pańti piärud ahju õtsele, jõõlu piärud `seisid ahju õtse piäl Kod; ku on ka mädad puud, si ti̬i̬b ka nõrga ahju Äks; ahi oĺli ju rehe tuas, ja egä sis ei olnd - - ust i̬i̬s selle ahjul KJn; tuli `tuĺli ahjust `väĺlä linade `sisse ja põles elumaja ja tare kiik (kõik) ärä Vil; keresege ahi om ilma `lõõrede; aage tuld `ahju, tuba om külm; mis sa kurvasted, egä sul mõni mõis maha põlenu ega ahjutäis `oŕste ukka ei ole lännu Krk; ta om `mitmast ahjust `leibä söönu (palju kogenud) Ran; vana `tu̬u̬re puu, ahi mugu `viśsub enne; siä `ahju, `tõmba ahju perä üless, siss palava tuki kõik ärä Nõo; nüid om ää küll ah́o kõrval `maata Võn; me ollime üleväl ahju pääl, sõeme sääl käḱke ja lämmitime Rõn; ta om suuŕ ahu, siss lätt `rohkõp küttä kah San; panõ aho uśs kinni, ahi `mültüss är Kan; ahu om `oige, leeväʔ ei küdsäʔ äste ärʔ Urv; ku ahu `vaĺmiss sai, siss `vi̬i̬di kaaliʔ [ahju] Har; ahi `pańti kińniʔ ja hüdse˽jäiʔ `ahjo `hõ̭õ̭hkumma; mi˽`peĺksi tu̬u̬d vanna `ahjo, et vaest `kuigi˽pudõnõss Rõu; t́sia jago `vorstõ tet́ti arʔ, sõ̭ss kuivati ah́oh üle, et muido haĺlitõdasõ arʔ; no‿m tubli naańõ ku ahi Vas; Ku leeväʔ ah́ost `vällä `võet́evaʔ, sõss `ahjo tühäst es jätetä, `ahjo visate kas halg vai paaŕ puid; küdseti mito ahjotäüt `leivä, ku ütest ahjotävvest es saaʔ Räp; must siga ahjus tuli ahjus kustunud `sandid puud, ei akka põlemaie - - juo must siga `ahjus Lüg; Must siga `ahju läinu Hää; muss siga ahjon Kod; lastel `käśti tuld teha, isa `vaatas - - et nääh poiss, must siga sul ahjus juba Lai; must tsiga lät́s `ahju Rõu; vesi ahjus häda käes; nutt varuks `Enne ei `mõistand `õiget elu elada, nüid kui vesi `ahjus, isa ole ia, `aita IisR; Poisil võttis ühna vee `ahju Pöi; Lastel oo vesi üht`inge `ahjus, kui kurja sõna nendel `ütled Han; sellel `olla vesi `ahjus old nõnna et Juu; nüid oo vesi ahjun. akab `aelema, ei nähnud `enne ärä tehä Kod; Naa˽seo ilma latsõʔ umma˽jo˽`väega helligu, nigu˽midä `ütlet, nii um vesi ahun Rõu || (sünnitamisest; lapsesünnist) tia kus säält maja pere`naine on. no sial lagunes ahi vist `vällä Lüg; meie ahi kukkus tänä `sesse Mar; ahi ära lagunud, akavad katselised `käimä Kod; aho suu nakass `maahha sadama Se
2. (tehnoloogiliseks kuumutamiseks) `terva `poltamise ahi Kuu; kalk ahi, sääl `ahjus on kolm `ahju, `miska `lupja põledetta; sie õli `umbinane ahi, kus `enne `tõrva põledetti Lüg; kala suitsetamise ahi Muh; enne ku tind́did raha `maksid, siis kuivateti neid `ahjudes Trm; savikõdan õlid kivi põletamise ahjud, siis `teśti teliskiva ja pot́tkiva Kod; lubja palutamise jaoss - - `korgõ perve sisen oĺl ahu Har; savikua ahi Se
3. ahju meenutav kivihunnik angerjapüügiks Aŋŋera ahjud`lauti kevade `valmis - - suu `jääti `lahti, aŋŋeras puges `päävaks `ahju, kivi kergitati tasakesi öles ja aŋŋeras `võeti pisikse ahinguga ää Pöi

ahistama ahistam(m)a R

1. hinge matma, hingamist takistama miul ahistab `enge VNg; akkab `rindust ahistamma; köha ahistab Lüg; ahistaja inimene (astmahaige) Jõh; `rinnost ahista Vai
2. pitsitama sie meniks küll `siie `sisse, aga vähä ahista VNg; kui tädä (lülipuud) akka sahama, siis tämä ahista `sahha Vai
3. kinni võtma; kinni pidama `mendi ahistama toist; kala ahistakse `vergus `kunni kolm `päivä VNg; Vasikas - - sai `kinni ahistetud Jõh
4. kimbutama; vaevama `poisid jo ahistavad [tüdrukuid] Kuu; [murdekogujad] akkavad ahistama minu vana inimist VNg
5. järele vedama, lohistama Kui on peru obune, siis vahi, et `õhja `aarad ei jää `ümbär käside, et kui `pillutab, siis ei ahista su `müädä maad taga Jõh

ahju|luud luud ahjupõranda pühkimiseks `ahju luud, `miska saab ahi ära `luuditud Hlj; Kui `ahju`luuda `õskad `varre `õtsa siduda, sis võid mehega magada Lüg; Ahju luud, sellega pühiti - - enne leibade panemist ahju parand iasti puhtaks Pha; kui rodi on kää sees, siis `seotakse kolmed aho luua paelad `ümmer kää LNg; see poiss oli ikke ilus poiss, aga pruut oli kui va ah́u luud Mär; ahju luud - - `tehti vanast ära tarvitud `vihtest Tõs; oĺli üks abenik mees, abe oĺli kui ahjuluud Saa; ahjuluuaks sai kaks `vihta `lõhki tõmmatud ja `ümmer varre otsa `seotud Juu; ahju luuad, suvel pidid naesed seda tegema kohe, kase `okstest ja Amb; ahju luud ei tohi tuas `olla, meil on nuor tüdruk majas, siis jääb vanast tüdrukust VMr; `enne ei saa mehele kui piab `oskama ahju luud `keita, kot́i kangass kududa, `lamba kael `niita; kui ahi oli käre, siis `kaśtsime ahju `luuda vette ja jahutasime Pal; pia kui ahju luud otsas (juuksed laiali) Lai; nüid ei ole enämb ahjuluvva `keitmist ei koti`kanga kudamist, mehele võib iki `minnä Puh; kui kidsi om, siss võta tõese talu ahjuluvva keediss, tollega keedä `aige käsi `kinni Nõo; ku ahi palanu `oĺle, siss - - ah́o pae pühiti ah́o luvvaga tuhast `puhtast Võn; Ku jo˽`piḱsevihma piĺv tuĺl, sõ̭ss lät́siʔ inemiseʔ ahu`luudõga˽`vasta Rõu; harak liinah, hand ussõh = ah́oluvvaga ah́o`püh́kmine Vas

hahk1 hahk g haha hajusalt VLä, VId; ahk g aha Hel T VLä; komp hahe- Se, ahe- San Har(ahi-)

1. (ebamääraselt) hall iiru `karva ahk Hel; ei ole `valge, ei ole aĺl, siss om ahk; siit i̬i̬st üits laik [juukseid] läits ahass Ran; si‿m serände ahk peni Nõo; leheplõnni omma keväjä ku sitasitiku, aha Ote; lei ahass [näost] Rõn; aĺl väŕv om valsõmb, ahk tumõdap; Säŕk ahast villatsõst `rõivast ummõĺdi Urv; mõtsa all om paĺlu `ahku `si̬i̬ni Krl; `taaga˽saa illuss piĺt, ahk kaḿps ja˽sinikadse˽veereʔ; aru kõoʔ `väikeste lehestega, mõ̭ni om `valgõmp, mõ̭ni om ahimb Har; sul umma˽haha˽silmäʔ Rõu; `hahka `kirjä ähn Plv; hahaʔ pilve ummaʔ inne `pikset `taivah Vas; Ku voŕsti naha jo hahass tõmmaśs, sõ̭ss oĺl voŕst keenüʔ Räp; `hahku `siĺmiga; kaarnõss om kogoni must, a varõss om esiʔ, haheb Se; `lambit um ahaʔ ni mustaʔ ni `valgõʔ Lut || subst pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn
2. koit joba `taivan ahk om nätäʔ San; Är üless, ahk jo vällän Urv

hahkama1 `hahkama, da-inf haha|taʔ, -daʔ Rõu(-mma; `ahka-, da-inf aha-) Vas hahetama Nakass˽joʔ hahkama Rõu; `tulkõ ar üless, `hahkass jo Vas Vrd ahkatama

ahnitsama ahnitsa|ma Kod Trv Vas, -mma, da-inf ahnidaʔ Har Rõu Vas Se ahnitsema ahnitsab ja `tõmmab, et kõik tämä perält õlgu Kod; `muutku˽raha ahnitsass takka, ei osta˽`sü̬ü̬ki ei˽`rõivõid henele pääle; ala ahnidu, maha jääss kõ̭iḱ Har; võhl võta õi˽`hernist, kadõ `kaksa õi `nakrist, nu̬u̬ ahnitsasõ paŕõmbat; kõ̭iḱ jo ahnitsasõ˽taad rahha Vas; `kõikõ timä ahnitsass, saa ai tävvest Se Vrd ahnestama

ahnitsema ahnits|ema hajusalt eP, TLä, -eme Hls Krk Hel Krl, -õmõ San Krl, -õmma Rõu Vas Räp Se; `ahnitse|ma Kuu Hlj, -mma Vai ahnena endale haarama, enda valdusse ahmima `ahnitseb ikke üht ja teist `asja Vai; muudkut ahnitseb aga omale ede, üks köik, kas teised saavad ka vöi mette Khk; [ta] Oo seike omapoole kiskuja, et ahnitseks keik oma perse Kaa; küll see ahnitses `mitmest kohjast Muh; ahnitseb igald poold Emm; ahnitsemesest põle kaso kedägi Mar; ahnitses kõik oma ette Tor; Kis palju ahnitseb, sie vähe soab Rap; ahnitseb kunni surmani vara kokku Juu; mis sa ahnitsed, ega `sulle `auda `kaasa `panda jo JMd; mis sa alati ahnitsed, kas su jägu ükskord täis ei sua VJg; isa oli sihuke koi - - ahnitses omale kõik Plt; temä oma eluaa ahnitsanu Trv; si̬i̬ taht kikke omale kokku ahnitse Hel; kiśk ja ahnits `endäle sedä varandust kokku Ran; si̬i̬ `ahnuss om mõnele nigu `küĺge `süńdenu, temä ei `saagi ahnitsemada elädä Nõo; mõni om `säärdene inemine, käü ahnitsõn San; tsia ahnitsive süvväʔ Krl; Kül tä ahnitsõss varra kokko, viimate läts kõik tuuldõ Vas; kõ̭õ̭ iks hangõldass ja ahnitsõss Räp; nimäʔ kõ̭ik ahnitsõsõ, neil sääne `mu̬u̬dgi om Se Vrd ahnitsama, ahnutsema

ahtma `ahtma, (ma) aha(n) Krj Pha Pöi PäLo PäLo(ahjan Lih Kse) K I, ahe(n) Tõs PJg Kod; `astma, (ma) ahan Kod; `ahtama, (ma) `ahtan R(-maie Lüg)

1. vilja parsile kuivama panema `ahtama akketi tagant [ahju poole] Lüg; `ahtaja (vastuvõtja parsil) `panno kaik vihod `latvad `ülläle `puole. tüve `otsad `jääväd `parsi `pääle Vai; rehi tahab ää `ahta; kui olid kaerad ja odrad märjäd, siis `lasti vili `alla ja ahati uueste ülesse Mar; `ahtsi (hangusin) `einu käte Vig; üks annab rihalt kätte, teine ahab parsile Lih; kui rehi ülesse ahetud oli, `pańdi tuli `ahju Lih; sulane `ahtis ja ma olin parsil Juu; Kibe `ahtmise aeg Kos; kui me `ahtsime, oli kahe aaralene aŕk Amb; rehi on ahetud JMd; `enne kui [tõuvilja] `reie sai `ahtma akata, pidi [vihud] `lahti `vuodma VMr; kes ei `mõisnud `asta, ahe ei `kuivnud; `viĺja aheti lau `kaupa Kod; `ahtsime uvve rehe ära ja läksime põllule `tü̬ü̬sse; odra ja kaer sai `ahta ülesse `lahtiselt, rukki vihud `ańti argiga Pal; ülesse aheti neli `koormad ja viis `koormad ja kuda rihetua `suurus oli Äks; kui `keegi söömast tuleb ja pia märg - - `ütles: olen `rehte aht Lai; `toodi vili `rehte, aheti ülesse Plt; tüdruk pidi `mõistma rukki `rehte `ahta, levä `luuda `keitä ja villast `lõnga kedrätä KJn Vrd ahama
2. võrke (vabedele) kuivama panema `vergud tuleb üless `ahtada, et ära `kuivaks Jõe; `Ahta `vergud ärä, las vähäkäse tahenevad ka `tuule kääss Kuu; `naised tegivad [võrgu] `lahti, mies `ahtas Hlj; `meie `lähmä `võrku `ahtama vabe - - kas teil on jo kõik `ahtetud Jõh || võrke paati lappama kui `vergud olid korendal `talvel - - siis lappati korendalt `otse `paati, `ahtati `paati Kuu
3. piltl palju sööma, õgima alaldi `ahtab süä, ei saa `kõhtu täis Lüg; Ma `ahtasin enese `ninda täis, et akkas kõhe ädä tegema Jõh; ahab `süia Var; küll nüid ahavad `sisse nõnna et Juu; tämä alate ahab, sü̬ü̬b alate Kod
Vrd ahtima, atma

aigekas `aigekas Trm, aigekas Kod haiglane on tõne jo lapsest soat põdur ja `aigekas Trm; ma õlen täna nigu aigekas Kod

aig|lehm kolmeaastaselt poegiv lehm Aiglehm oll tu̬u̬ nu̬u̬r lehm, kes pääle katõaastadsõss saamist kandma sai Urv; aiglihm, kolmada [aasta] pääl jo `kandmah Lut

*haigukene haigukõ|nõ g -sõ Har; aiguge|ne g -se Rei vähese aruga, napakas Küll sa oled aigugene, ise jo suur poiss Rei; läävä nigu haigukõsõ kõ̭iḱ minemä ja jättävä imä üt́sindä; ta nigu haigukõnõ, aja naid `haikõ juttõ Har

haigus `aigu|s g -se R(`h- Kuu g -sse IisR, -kse Vai) eP(`h- Phl; -o|s Mar Kul); `aigu|ss g -se M T(-sõ Ote), -sse Lüg Jõh; `haigu|ss g -sõ V(`a- Krl); aigus (-os) Hi(h- Phl), `aegus (-os) LäLo Ris, g -e; p `aigut S(`h- Phl), aigut Hi(h- Phl)

1. organismi normaalse elutegevuse häire `Aigus ei küsü `aiga, viletsus ei vahi `päivä Kuu; aga nüüd ei sure enamb [lehmi] punase `aiguselle VNg; võtta `rohto, siis `aiguss ehk `annab tagasi; `tõine on paha `silmaga `luoma `vahtind ja `aigusse pand `selgä; sa saa siis `kussa ega sittuda kedägi, sie on siis `ummel `aiguss Lüg; `käisiväd inimesed sial `mitme `aigussittega Jõh; alisi oma `aigukse oma jala pääl `vällä Vai; sipelga patti `tehti kah `aiguse pärast Jäm; viu tuuldest tuleb uste vahe `aigus; mönel inimesel on laisa `aigus; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna Khk; vanames o mitu `aigut ää pödend Mus; kevadisel ajal saab maa seest `aigut, külmetamise `aigus εnam Krj; `aigutega surid [lapsed] ära Pha; suust `sesse läind `aigus (viinaviga) Vll; `Aigus on surma käsk; See va `varguse amet on möne inimesel kut `aigus Pöi; muud `aigut es ole mette, äkine ja lemm Muh; `raske aigos - - pole `lootost änam `terveks `saada end Emm; liigendes on aigus Käi; `aegos kasi, valo vähene, `paistus alane, tõbi tagane (öeld roosi puhul) Mar; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; `aiguse eest ei saa `keegi ära `minna Mär; kui külma värinad oo, inimene kardab `külma, siis oo väline `aigus Kse; ku `tohtred tullid, sis tullid ka `aiguste nimed; `palsam on seest `aiguse rohe Vän; sihukese aĺlika vesi, kes põhja `poole jooseb, teeb `aigusi `terveks Tor; `aigus tuleb obestega ja äŕjadega lähab Saa; kas selle `aigusel midagi `rohtu ka on HMd; ei `aigus üia `tulles; särläd, tuule`rõuged, laste `aigused on tuulest tuld `aigused; nihuke `püśti jala peal `aigus oli Juu; linnu magus on ea `mitme `aiguse `vastu HJn; kui mõni oli ehmatand, nihuke järsk (äkki algav) `aigus tuli Ann; `aigus on vist kallal; lapsele viel lauletasse: arakalle `aigus, varekselle valu, mustale linnule muu tõbi VMr; venind `aigus - - kui on `rindade alt sedaviisi `paistes Kad; nüid õlema üks uhatuse `aigus, suu jääre lü̬ü̬b täpi Kod; ma kõnelsin kõik oma `aigused ära Äks; sedä`viisi kasvati sis `laṕsa - - es ole `aigust, es ole kedägi Vil; periss suur `aigus om joba ärä `lahkun; jumala `aiguse puha, paĺt luu murd om esi tett `aigus; musta kuse `aiguss [hobusel], siis sori otsa aavet `paisteteme ja kusi om punane Krk; kui kuu istub, siss tähendeb `aigust ja sula Hel; `aiguss olna vali tulema, obestega tulna, `äŕgiga lännä ärä; noooren olet sa kõva ja terve - - aga vanan otsiva kõ̭ik `aiguse su üless Ran; `aiguss om ärä lännu, nüid võib jälle tü̬ü̬d rubima nakata; ihu kõik `naklu täis, si‿m maast `saadu `aiguss Nõo; serätse ilma toova jo `aiguisi jälle Ote; tu̬u̬ `aiguss tõmmass naha kõ̭ik maha, käte pääld ja `jalgu pääld Rõn; Kollõŕ oĺl halv `haiguss, tu̬u̬d pelläti, et nakkaja `haiguss Urv; ta om taa `aigusõ maalt saanuʔ Krl; naid imäst peritüid `haigusi, naid om kah `mitmasugutsõid Har; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge, aʔ tõõsõl `väega rassõ; ta haard alati taad `haigust (on tihti haige); tu̬u̬ oĺl `sakslaste `aigu tu̬u̬ `vastnõ `haiguss (gripist) Rõu; kolmass rops om sedä `haigut ollaʔ Räp; tiiä äi kas tälle om tett taa `haiguss vai om jumalast jo last Se || tu̬u̬l käävä suurõ˽`haigusõ, üldäss latsõ `haigusõʔ (sünnitusvaludest) Har
2. a. (suguhaigusest, hrl süüfilisest) Mies õli perä pahas `aigusses Lüg; `Rantslased olid ilmal suure `aiguse `siia `sisse toond Pöi; Santi aigut aa södade aegus ikka keige änam olnd Emm; alles karjapoisid kaks tükki, mõlemad olivad pahas `aiguses Kad; si̬i̬ olevet `rantsusen - - kurjan `aigusen Krk; üits Ann `oĺli, tu̬u̬ ravits toda `alba `aigust Nõo; kuri `haiguss vai `prantsuss; [ta] um ka halvah `haigusõh Rõu b. (reumast) `juoksev `aiguss on, midä inimistel `juokseb ühest kõhast `tõise Lüg; `jooksiv `aigus peab `söuke olema, et puhu on ühes kohas, teisel on `seisev `jooksiv `aigus Vll; tal oli `juoksev `aigus Ris; mia põe toda va `ju̬u̬skvat, `ju̬u̬skva `aiguss om `końte sehen; ämmäl es ole `ju̬u̬skvat `aigust ei üttegi ädä, t‿`oĺli terve nigu tibu Nõo c. (rabandusest vm äkilisest haigusest) `lendav `aiguss, mis nii äkkiste lüeb - - et siis enamb inimene ei saa `rääkida Jõh; äkise `aiguse `vastu suitsedati jaani `rohtudega Khk; äkine `aigus, keik su `liikmed, kondid ning sooned on valu täis, `kange külmaga tuleb Kär; Äkist `aigust `öeldi, et seda `olla teine inimene teind Mus; äkise aigose `rohtoma lapseld nägin küll Käi; mud́u üks äkildane `aigus oli Vig; läbiminemise `aigus - - tämä läin läbi Khn; kui tuleb nihuke äkildane `aigus, suu lähäb kat́ti, ohatab ülesse; püśsi rohi öeldakse äkildase `aiguse `vasta olema Juu; säärän äkiline `haiguss oĺl, rabati läbi Har d. (langetõvest) `laŋŋev `aiguss, mõnel käib tämä tihemäst, mõnel `arvemast; kui tuli `langeva `aiguss `pääle, siis vilistas sedä `viisi Lüg; `öösel käis laŋŋe `aigus pääl Rei; `olli sääl üt́s - - naśterahvass - - sel käis `lange `aiguss Hel
3. piltl kirg, nõrkus Vanaisal oli `püssi`haigus kohe - - `ulkus `püssiga `metsas Kuu; aga see oli üks `aigus koa, keige sańdema `ilmadega pidi `saama `mintud [jahile] Noa; tuadil oli `aigus, et `ośtis `kohtasi ülesse JJn; kellele `ahnuse `aigus `külge akkas, ega sie enamb pääse Iis

haiguse|vimm Paar `päivä on old `aiguse vimb keres Kuu; Ma `tuntsi seda `aiguse `vimma ennem juba Rei; tä põle ikke terbe veel, täl `aeguse vemm veel sees Mar; `aiguse vimm oo ihus Tõs; üsna `terve ei ole, on ikke `aiguse vimm sees Juu; tal oli ammu `aiguse vimm juures VJg; `Aigusevimm õli tal jo ammu külles Trm; mul om vi̬i̬l `aigusevimm sehen, ma‿i ole vil `õige terve Nõo

haigutama haigu|tam(m)a Kan Har Rõu Lut, haagu- Rõu/-ǵ-/ Plv, haiku- Vas Se; aigu|tama hajusalt Sa, Rid Mär Kse Koe VJg Iis Ksi Plt Urv, -dama Emm(aigo-) Käi Rei, -teme Hls Krk Hel, -tõmõ San Krl; `aiguta|ma VNg, -mma Lüg Jõh Vai; aegu|tama Muh Kse Var Kei Juu Kos JMd Koe Trm Kod KJn SJn Kõp Trv TLä, aego- LNg Mar Ris Kod haigutust, haigutusi tegema ei sel `ollu `kiiretki, `muudgu `aiguti ja `ooti, `milla `ehta oliks `tullu VNg; tuleb inimisel üks `rammetus - - siis paneb `aigutamma Lüg; vihmane ilm aab ikka aigutama Khk; Meite vanamees - - muud kut aigutab pεεle, selle aja kui teised puhas eest ää nabivad (aeglasest inimesest) Kaa; kui obune aigutab, siis tuleb sańt ilm Krj; `Ööse sai nii vähe magada, nüid ajab aigutama Pöi; sa aigodad nii `kangeste et Emm; mine magama, mis sa aigudad Rei; `kangeste aab aegotama Mar; Tüdrek oli omigu nii unine, et aegutas tükk aega ennegu ülesse sai PJg; kui teene akkab aegutama, siss mõlemad aegutame, aegutamene on akkav `aigus Kei; aegutaja inime tahab magada Kos; mis sa‿sin - - aegutad, kas sa suad `tüele JMd; istu vagaselt, sie paneb aigutama, aga kui tie tüöd tuule kääs, kas on `aega aigutada VJg; kui uni `piale tükib, mudgu aeguta Trm; `õhta akad aegutama, ihu one väsinud Kod; eit läks kua magama, kui kolm `korda ära aigutas Ksi; kel `suikmise ammatit ei oole, si̬i̬ paĺt aiguts Krk; ma näe todagi, ku Puhja `keŕku tornin kihu aegutab Ran; `mõtle aegutaden läits lõvva luu paegald ärä Nõo; ku näet, et tõnõ aigutõss, siss aigutõt õkka eiś kah San; taa säänä tü̬ü̬, tan nakkat jo˽haaǵutamma Rõu

haihkõlõma `haihkõlõma Vas Räp Se kahtlema, kõhklema `haihkõlõss, ei tiiäʔ, kost kińniʔ võttaʔ, tü̬ü̬d nii paĺlo Räp; mi‿sa `haihkõlõt, saa aiʔ jo minemä Se

aiksade `aiksa|de Ran(`aig-) Nõo Kam Ote, -dõ Har aegsasti enne kui loomuss `väĺlä `tuĺli, olliva kalakaupmehed joba `aiksade nooda man; täämbä jäeme `aigsade õdagule Ran; ma õdagu `aiksade `eitä magama; `põrsa tapeti sügise `aiksade ärä Nõo; `aiksade iks nakati `põimma [rukist] Kam; ma `saie `aiksadõ jo sinnaʔ Har Vrd aiksale

aiksahe `aiksahe Urv VId aegsasti Sõ̭ss `mińti hummugu `varra rabama ja õdagulõ `jäeti kah `aiksahe Urv; `Naati jo˽sügüselt `aiksahe `villu `ketramma Rõu; ma˽`laodi külʔ hummogu `aiksahe joʔ haina laḱka; hain sai `aiksahe ärʔ tettüss Plv; `aiksahe tuĺl taĺv `maaha Räp; `aiksahe tuĺli jo kotost `vällä; rehele mindäss `aiksahe, inne pu̬u̬lt ü̬ü̬d; `aiksahe teḱk ar tü̬ü̬, jää äs `iltõss Se

aim aim g aimu (ae-) Khk Pöi Mär Vig Kse Tõs Tor Ris Juu Kos JMd Tür Koe JMd Trm Kod KJn Trv Hls Krk TLä Kam San, `aimu Kuu Lüg Vai

1. aru, mõistus minu aim seda ei votta Vai; tal seda `aimu ikka on Khk; loĺlaka aim nüid seda `kińni võtab Juu; täl ei ole `õiget `aimu pään Kam || aimus lätsi sinna serätse aemuga Ran
2. (hrl partitiivis) ebamäärane kujutlus või käsitus millestki minul ei õle sest viel `aimugi õld Lüg; Miks ta sealt ää läks, pole `aimu Pöi; mool põle sellest `aimu Tor; on natuke `aimu suand sellest tükist Juu; tal põle sest tööst `aimugi Trm; mina saen jo `aimu aśjass Kod; miul om vähä `aimu, ma `arva, et ma järe `pääle saa Krk; mul es ole `aimugina, et täl serände `aiguss `olli; es tule toda `aimugi et - - poiss om ärä uppenu Nõo

aimama `aimama, da-inf aimata, ae- hajusalt eP, Trv T, `aimada hajusalt R; `aimamma, da-inf aimadaʔ Har Vas; `aimame, da-inf aimate, ae- M(-de Krk)

1. ebamääraselt ette tundma või arvama; vaistlikult tundma, tajuma; aru saama, taipama nüüd ma vast akkan `aimama, `kuida sie asi oli Hlj; kie sedä `aimas, et sie `ninda `muodi pidi - - menemä Lüg; Kõhe nagu `aimasin, et tuleta Jõh; ma‿p mitte `aima, koes see jähi Jäm; laps akab `mönda `asja juba `aimama Khk; ma ikke vähä `aimasi, et ma ole tettä ikke ´enni näind Mar; `kindlaste ei tea, aga aimata võib Mär; ei tian aematagi, et see `tõese võib `minna Aud; mul olli `aimamene, et vend kodu tuleb; `aima ära, mis ütelda tahan Hää; `voatasin teese seĺla takka, teene ei `teandki aemata Juu; `Aimasin ta silmist, mis ta `tahtis Kos; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä aemasin ammu jo, et si̬i̬ asi nõnna lähäb Kod; teinekord süda `vaevas, siis nigu `aimab ette, et midagi tulemas on Lai; kes sedä küll oles aemand KJn; si̬i̬ tulli ninda, et ma es `aimagi sugu Trv; ei ole `mõisten midägi esi`otsa aimade Krk; ma ettegi aemassi, et sedäsi lää; ma es mõesta unengi aemate Hel; [langetõbi] tõmmass su maha, et sa es tiiä aematagi Ran; oless ma ihust-eńgest `mõistnu aemata, et tä serände suli om Nõo; temä nigu aemaśs ette oma `otsa TMr; kis tu̬u̬d os võinu aimadaʔ, et‿tu asi nii lät́s; ma `naksi tu̬u̬d nigu `aimamma ja mul tuĺl `mi̬i̬lde Har
2. a. ähmaselt nägema teene siĺm ei nää kedagi, aga selle teese siĺmaga ikke `aiman natukse `rohkem Juu; minev`aasta ma nägin ikke, `aimasin [veel] SJn; ma jala ette iki `aima vi̬i̬l Hls; ta ike `aimass, a `varsti ei näe suguki Hel b. ähmaselt paistma, valgust heitma `päike `aimab vähe läbi udu Khk; `aimas nagu natuke `valged Äks; ommuku tule üless ku vähä `aimam akkass; [vanaaegne latern] vähä aimaśs `valgust Krk

haina|kuu juuli juulikuu om aenakuu Krl; hainakuu üldäss Se; haańä kuu - - vanna pitih alustadass jo `haina Lut

hain|alosõ|tõbi närvihaigus, mis tekkivat lapsel, kui ema kohkub raseduse ajal ussist hainalose tõbi, siss tuu (haige) `pääga raputass ja silmäʔ nii kääväki, sais ai sukugi; `sündönü˽latsõl om `veiga hainalodsõ tõbi. tu̬u̬d piät jo inne `riśtmiist ̀aŕstma Se

hainang hainang V(ai- Krl), haańang Räp, aenang Ran Nõo, g -u a. heinaaeg iluss aenang, tetäss `aina oolega Ran; `täämbä tulõ ää ainang (heinailm), no saa vaest kõ̭iḱ `kuhja Krl; põimõti rükä kah hainangu `aigu Rõu; Hainangu `aigu `tuĺti üless jo inne päävä nõsõngut Vas; Ku jõulu `aigo om külm ja härmäh, sõ̭ss saa hää haańang Räp; leib olgõ - - hainanguss Se b. heinategu nüüd om kõva hainang Kan; pääle hainangu oĺl tu̬u̬ mineḱ [külla] Vas || kiirus, rutt No sul om üt́s hainang ütte alasi, ei olõ `aigu kunagiʔ Urv; saa ai˽`hõ̭ngu haardaʔ, üt́s hainang alasi Rõu

Vrd hainak

hais ais g aisu, aesu eP(-o) eL(h- V), `aisu R(h- Kuu; n `aisu VNg Vai)

1. (ebameeldiv) lõhn nie (kassid) sen `haisu `pääle kohe `lähteväd ja näriväd [palderjani] Kuu; nie kana `varbud, nie `aisevad üvä `aisuga VNg; kuer `nuusib ja `tõmmab `aisu, `aisu `müödä ajab taga; senel (haigel) on juo `surne ais `küljes Lüg; tämä tieb paha `aisu (peeretab) Jõh; mönel roosil on sańt ais; liha akab `aisu `juure `vötma Jäm; `neitsitina‿p söö `ükskid loom, tal pole sööma `aisugid Khk; apu ais oli tuas Mus; Männi `vaiku `pandi seebi `sisse, võttis kõvaks ja tegi kena aisu Pöi; kalad lähvad kanastama, ais taga Muh; sireli puu, `kange ilus ais Emm; Kas ma pidin aisust `täädma, kui sa ise äi räägi Rei; ülles läks lodides vee aisu `peale Rid; taari aśtas mudo `seisend, võtab ummoksi aiso taha Mar; suur süte ais lööb tuppa Kse; kuldi liha ei `kõlba `süia - - ais taga `olle Tõs; Pane rasu `väĺla, [rasvatihane] jusku aisust tunneb Hää; teil ia `värski leiva ais tuas Ris; kui üks ehk kaks `tinti on [võrgus], ei nää, aga ais annab ära HMd; kadaka lusikal oli ilus ais Rap; viimaks tund aisust ää, et kaśs old JMd; teine [tubakasort] oli kollase õiega ja koleda aisuga nagu se piibutubakas oli JJn; oled vana aisukot́t, igal pual on ais sul taga VJg; saia ais `kamrin Kod; sital on ais, löhn on muul, paremal asjal; koer - - aab `aisu juba, nüid ta lääb sinna, kus loomad on Ksi; ku tal nii alb sii ais on, no mis sa tast aesutad (nuusutad) KJn; oben om peenike aisu `tundje; oma rahvas, võõras ais - - [öeld] ku mõni om `aisu tennu Hls; mõse emä ais mant ärä, sõss lää `põrse kasume; ku `lamba sõra ais, mis ta `seantset `tõmbass (piibutubakast) Krk; obest ei `tohtna mehiste lähikesi `laske - - obesel om igi ais, toda na‿i `saĺna Ran; toda ole mia `kuulu `mitmide käest, et tu̬u̬ kimmelgu ais tennä `tervess Ran; ma `tõoti `laske sul nuusutada, kas koṕpenut `aisu om jahude man; kül‿nä siss ärä matava, ku ais `nõ̭nna lähäb Nõo; pussuga tuli `rohkemb paha `aisu ku kuiva peeruga Ote; tan ei olõ tulõ `aisugi Krl; putr om paa `perrä `välläʔ kõrvõnu, siss tulõ kõrvõnu hais Har; hopõń tuńd soe `haisu Rõu; pini tund `höstehe `haisu ja lätt haisu päle takah Se; pää ši̬i̬st aisust aĺg aieldaʔ Lei
2. piltl juo sel `asjal one `aisu `lahti, seda `asja one juo vähä `kuulla VNg; äi saand raha `aisugid näha Khk; põle mehele soand, siis `olla uńdi ais `juures Juu; läbi nad käesid ja sugulased nad oĺlid vanast aisust vi̬i̬l Vil; mul om joba vähä `aisu, mul vähä `täädmist om; ei sedä enäp `kennigi võta, sel undi ais man jo Krk; vana `tüt́rigu `kroika joba, mulla ais man Ran; tõse ei saa `sinna aisulegi (võisteldes ligilähedalegi) Ote; ku ar˽koolõdõʔ, külʔ hais matt, maa pääle iks jää äiʔ Vas; haisu i̬i̬st olõ õi mi̬i̬lt Se; hais on ninas, haisu ninasse saama, hais ninna minema (aimu või teada saamisest) Nüüd said - - juo `haisu sest `asjast nenässe, eks ne `vargad saa käde ka Kuu; Kui varastad, võtta `ninda, et `keski `aisu ninasse ei saa IisR; Sai veel öigel ajal aisu ninasse Emm; juba mul ais ninas, tean juba ää selle aśja Juu; lähväd metsäss jalasse puid `tu̬u̬ma - - metsävahil‿o ais juba ninän Kod; tal olli ammuki ais nõnan, ega si̬i̬ asi äkki es tule Hel; `kiäki es tiiä, kost‿tu poiss peri `oĺli, aga sulase naine `oĺli `aisu `nõnna saanu, et sa `oĺli sõast maha jäänu, et ta`oĺli pageja Ote; sullõ jo˽hais `nõ̭nna lät́s, et ma˽`põrsa taṕi Har; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna, et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; ei ole ~ pole (mitte) haisugi mitte midagi, mitte sugugi Vast ei old viel `tuule `aisugi `tunda, nüüd juba paras `tuule vilu Kuu; kui mina abielosin - - ei siis õld viel minul `püksi `aisugi majas; lund ei õle `aisugi maas Lüg; Taal pole kannaduse aisugid Käi; nüid ei ole tast änäm `aisugi, sest nooda püist Rid; Põle tal ädä `aisugi Hää; nüid on lumi nii kadund, et põle mitte lume `aisugi enam Juu; temal põle aru `aisugi pias VJg; mitte `aisugi ei mälesta Trm; mitte tule `aisugi ei õle enäm ahjun Kod; minu `ti̬i̬dväst `oĺli siin rannan viis kiisakoda - - mõnest ei ole enämb `aisugi jäänu Ran; tal ei olõʔ meele `haisugiʔ Rõu; haisu vedama nuusutama kaśs väab roti `aisu Ans; karu nuusutab, vääb `aisu Var; luom veab `aisu Ris

ais ais eP M, aisk Jäm Khk Kär Kos HJn Amb JMd Trm Lai, aiss SaLä Kär Kaa, g aisa, aesa; aes Ris(-as) Nis Hag Juu JõeK Kad, aesk Jür HJn KuuK, g aesa; ais g `aisa R(n `aisa VNg Vai)

1. a. puu(d), mille külge või vahele veoloom rakendatakse obune `karga `aisa alt `vällä VNg; `saksad `sõitasivad, kaks ovost ies, üks õli `aisus, üks õli `trengis Lüg; `Laisa obuselle `lüüasse alt `aisa, siis käib piits `vasta `kõhtu IisR; obu käib `aiskade vahel Jäm; regi `viitab, siis‿o aiste viga; see obu pole veel `aissade vahele `saandkid; aisa `külges konks, aisa köru. teine `juhtme ots keib aisa körva `külge Khk; Aisad olid lühikesed, regi akkas [hobusele] `kandu `käima; Adra aiste vahe on ikka oma kolm `jalga tugevast Pöi; voorimehed `sõitvad, eina kessid aisa `küides Muh; hobuseadral `olle kaks `aisa, aga härjaadral `olle üks Phl; [vankri] `aisadel `juhtmed `kat́ki Mär; kui `vankre `aisu koolotasse, neid keedetässe, nüid põle koolutud `aisu `ühti Vig; ku [reel on] teeńe ais jämedam kui teeńe, siis surub teisspool `ääre `rohkem Mih; obu lõi jala `aisa Tor; aes käis aśsi `otsa ratta taha; `ärge reel `aesu ei old, oli vehmar Nis; päradega aesad olid ennemuiste puuassidega `vankrel Hag; `enne oli obone aestega ees, äkke ees olid aesad Juu; `uostel kellad `aiskades Amb; aesa konksud ja silmuksed, nied läksid kõige `rohkemb `kat́ki VMr; käisin metsast aesa puid toomas Trm; `vankril one aesad, adral kured; [peru] obene lü̬ü̬b üle aesa Kod; aesa võrud `murdusid `kat́ki, tema ei `kestnu `vastu sugugi küĺmaga Ksi; `aiskade `ümber pannasse roomad Lai; eeńämal `võeti üks sehake aesa jämedus kaśk - - sellel paenuti ladu kõverasse ja `seoti äĺl `otsa Vil; linnu istuva `vankre `aise pääl Trv; obese katelt jakult ehen, üit́s aisun, tõine `tiislen; tõine (hobune) pitsin, tõine aisten Krk || tiisel [lapsevanker] oli aisaga, siis sai vedada oma taga VJg b. piltl mies on juo suur, ei võtta isä egä emä sõna `kuulla, ei `sõisa `neie `aisude vahel Lüg; sellel on lepa aisad (vihastab kergesti) Khk; [ta] Oo salakabal, virutab aga alt aisa Han; linna lika, se oli altaesa lind, kis meestega `ümmer aeas PJg; alt aisa lüvväss temät (liiderlikust tütarlapsest); vaja olli alt aisa lüvvä (varastada) Krk; üle aisa lööma liiderdama Ise õli `naisemies, a lei ülä `aisa Lüg; See mees juba teisiti‿p saa, muudkut lööb üle aisa Pha; Akkas vanuigi üle aisa lööma Emm; Nii kui mahti sai, nii üle aisa lõi Mar; Eks vanaste oli koa seda va üleaisa löömest Han
2. aisa meenutav osa mõnel esemel vokk, kahel puol `aisad ja rattas vahel Jõe; Käü `aisad (võrgukäbi harud) Kuu; `kiige `aisad `käiväd ülevält `arjabust `alle `põhja `raami Lüg; `aisade vahel käib [voki] rattas - - `aisad on `püsti `pengi `külles Jõh; meite ema `rillidel olid aisad (sangad) küljes Khk; Jaanipäeval kiiguti kuie aisaga kiigel Mus; kiige aesad‿o `liiga `ahtukesed Muh; voki aisad jo `treitud, kõik oo `treitud, vänt üksi põle Mar; `oitsid seält aesast `kińni, siis kiiguti Mär; [voki] aesad on pool`vilta vähä Tõs; teene aes on teenep̀ol ratta [vokil] Nis; `aiskade pial `jooksis vända raud, ammaste sees, aisad `oitsid ratast üleval Trm; okil om kaits `aisa Trv
3. kangaviga Ais on `kangas, pikk `üksik niit - - siis tuleb [lõnga] õts `surnukas `katki tehä ja `viskada `tõisepuolt `uuvest `sisse, sedäsi saab abi `aisale; Ais jääb `kanga `alle ehk `pääle, kui niis on `katki, pikk niit Lüg

haisema `aisema San/-õmõ/, (ta) `aiseb hajusalt R(h- Kuu; -maie Lüg), Emm Rei Juu ViK TLä Rõn, `aise, -o Vai; `aisema Vll Pöi Mär Kse Tõs Tor Hää Saa Ha Sim Iis Plt Puh TLä, `aisma SaLä Pöi Muh Rid Mar Vig Han Mih Khn TaPõ KJn Vil Trv Hls Puh Nõo, (ta) aiseb, ae-; `aisma, pr (ta) `aisass Krl(-mõ) Lei; `aisme, pr (ta) aisess Krk; `haisma Rõu Räp, da-inf haisadaʔ Vas, haistaʔ Har Lut; `haisam(m)a, da-inf haisadaʔ Krl/-mõ, -dõʔ/ Rõu Plv Vas Se; `aisama San(-mõ), da-inf aisata Ote(-da), aesa- Rõn haisu eritama ning levitama; lõhnama kas sa `haisev saad `väljä sõim Kuu; kana`varbud, nie `aisevad üvä `aisuga VNg; ei piä `perset `kinni, `aiseb `ühte `puhku Lüg; `ruosid `aisod kovast Vai; oomigu oli nii `kange maa ais, kas sii `kuskil pöles vöi `aises see saeu `vastu Khk; Piiberlehe ein, kui ta pole `vihma soand, siis aiseb nõnda kas söö ise ää Pöi; tõid ühe rebase kojo kasuma, `aisi nagu raebe teene; liha läheb apuks ja `aisma Muh; `lastel `ööda, et ärge mette sööge muna ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; mes sa siga aised sii ja kärsotad (öeld peeretajale) Mar; `augusti kuu sees, siis tegid ilosad `eina nii mis `aises kohe Kir; `Aisis nagu sokk, jalad olid pesemata Han; `kartulivarred `aisad niikui sõnik Mih; lilled `aisvad naa kõvasti Tõs; kuldi liha aiseb, orikal ei aise Hää; supp keeb, kardulas `aiseb juba Juu; tema sõi kõik ää mis `aisevad oli Jür; `aisend kalu ei taha `süia Ann; suveti tuli tiigi`piale nisuke nagu roheline `muake kord ja läks `aisema, kohe `aises `iemalle Kad; `maarjaein aiseb, ia lõhn on teisel Sim; angervaksa eelitsus aeseb magusass Kod; määr on üks `aisev loom, aiseb kui `irmus Ksi; aiseb viinaga Lai; sirel vist aiseb `akna all. ku õied `lahti lähvad, siss akkab ju `aisma kah Vil; liha lü̬ü̬b `aisma Trv; ku tagel `aisi, siss olli tuli küĺlen Krk; toomik aeseb nigu irmuss, temä `äitsme ja kõ̭ik aeseva Puh; mia ei näe midägi tappa ei matta, jääb kõ̭ik sain`vi̬i̬rde `aisema Nõo; anuma avvutidi ja liivatidi, na‿s jo muidu lännü `aisama Ote; vana `saisva vesi, si̬i̬ `aiseb Rõn; surnu lätt maa‿päl alvass, `aisamõ San; anuma aisassi, ma mõsi niä ärʔ; kusi jo `aisass ku `oitkuʔ Krl; ku˽`siipi keedät, siss tu̬u̬ hais; mata˽kaśs liiva `sisse, mi‿sa˽tel tan haista˽last Har; lät́s eederiputeĺ `kat́skiʔ, tu̬u̬ haiś kavva `aigu Rõu; minu esä es `tõmba˽`piipu - - ütel, et piip `haisavat Plv; imä mõśk nii ärʔ nu̬u̬˽villaʔ, siss `haisa as sukugiʔ; ku järvest tõmmati linnu `vällä - - siss kat́s küllä `haiśsiʔ Vas; `rõiva haisiʔ Se; nińn `aisass Lei || piltl oma `kiitus läheb `aisma Muh; lase muu kitävä, ärä esi kitä, `endä kituss `aiseb Nõo; kes `hińdä kitt, tu̬u̬ hais ku sitt Räp; haisema hakkama ~ minema teatavaks saama, avalikuks tulema mis sä `sossutad `tõisele `kõrva, sala jutt lähäb `aisema Lüg; see akkab ikke `aisema juba (varguseasjast) Mar; mes me tast niipaĺlu kõneleme, `viimäte lääb `aisema Nõo

*haistatama impers `haistadetti haista soovitama siel jo `haistadetti: `haista `koera `perset Kuu

haisuline haisuli|ne Har Rõu, `haisu- Kuu, g -se; aisuli|ne g -se Khk; aesuli|ne Juu, -le|ne Tor, g -se mingi lõhnaline sie siep on hüä `haisuline Kuu; sandi aisulised rohud Khk; sõnniku aesuline õue Juu; see liha om jo halva haisuline, ega˽ta enämb söögiss ei `kõlbaʔ Har Vrd aisune

aitama1 `aitama, da-inf aidata, ae- eP, `aitada R hajusalt Sa

1. abiks olema, abistama ma käisin `aitamas `neile `päästada `verku Jõe; `talvel, siis `aitasime emale kedrada IisR; ma `aita so `riided ült ära Jäm; ta saab mind `aitada Kaa; pole `siia `moale teiste aidetu olnd mitte Jaa; Arm aidaku `teitid Pöi; ma oleks aedan sind veel `lapsi kasvata Muh; mede saare pεεl aidedaks ikka `teisi Käi; Mind pole `ükskid `aitand Rei; tule `aita moole kot́t õlale Mär; ma `aitsi `lamma `einä koa tehä Vig; pruut nut́tis ja muist pulmalesi `aitasid koa nutta Lih; toeduga `aitassõ kua, inimesed viiväd ligi [pulmatoitu]; Kas nämäd `aitaga (peaksid aitama) `puati `vällä `aada; `Teiti küll juba `aitõt Khn; Aita nagu oma last aia teiba otsa sitale PJg; nemad on ead inimesed, metu `korda meid aedand Vän; kui teene `aukus on, lükka takka veel teist, ega maksa `väĺlä aedata piltl Juu; tema on nii paĺju `aige, on aidatav kohe KuuK; kui te `aitaks `otsa üles tiha, siis ma ehk saaks akkama; ega ta ise `voodist `aitamatta `kääga `väĺla ei saand Ann; ta ei soa ennast aidatud Tür; eks me kõik aidand teda mehele `panna VMr; `aitaks jumal selle pääva `müöda Iis; mina aedassin `vaśkad [ilmale]; õma last ei õle `aitaman, `aitavad `võõrad Kod; kutsar - - aidas ärral pakid `väĺla `tuua Plt
2. mõju, toimet avaldama; asja parandama Mis `aitab `rahva `rääkimine - - kui `kiegi `menna vai võtta tahab Lüg; möistab `aigust sönadega `aitada Jäm; kailud `aitavad tiisiku `aige `vastu; mene `aiguse `vastu‿p `aitagid rohi Khk; Obuse jalakońt oo katti, äi siis aita änam miski nöu Kaa; mis‿se `nutkid `aitas Muh; räägi mes sa räägid, egä see ikke mend ei `aita Mar; ku änäm `luiskamene ei aedan met‿siis sai jälle tahuga koa ihutud [vikatit] Mär; üks oli natuke targem - - [see] oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; räeme pead ei põle aedand kedagi `ammavalule Vän; mis se `reäkimene enam `aitab, mis on läind, se on juba `möödas Juu; minul on mitu `korda eliding olnud ja mul `aitas rukki jahu VMr; ei aidand kedagi, tüdinesin ää ja `ańtsin järele Kad; si̬i̬ vihim ike `aitab Kod; ennevanast oĺlid sehantsed `nõidused, ni̬i̬d aedasid Vil
3. kõlbama, sobima roho `aitab juo lüä küll, akkama `lüömä Lüg; kaltsumihed [said] keik kaltsud ning vanad vörgud, mis ep `aita εnam; siiakala ning tursakala `aitab ka ilma `keetmata Jäm; täna‿b `aita `ilma `kinduta (kinnasteta on külm) Khk; isased vöivad küll `linnas olla, aga emased, mis `söuksed `ristlased on, äi `aita sääl (linnas elada) Kaa; se nönda näŕp loom, see‿p `aita üle `talve pidadagid Jaa; vihma `saoga `aitavad nee [riided] üll küll Muh; äi `aita `rεεkidagid, nii ull jütt; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; rebase saba on igavene tore, `aitab kraeks küll ka `tehja Käi; Äi siis `aita mitte, kui laps äi `kuula söna Rei; `kapsa leeme `sesse pidi liha panema, see mud́u `aita mette LNg; õunad `aitavad paari nädäli päräst näridä Mar; Ainult talve külm jää pealt, siss `aitab [merevesi] rüübata Var; nüüd vist putõr `aitab kua `varsti (varsti on valmis); vana inime, kas `aitaks viel `pilti tehä Khn; need vanad rauad `aitavad küll tal (hobusel) veel `käia Juu; eina ei `aita `tuua viel JõeK; [kui piimal] külmavalu väilas on, siis `aitab `juua JJn
4. a. piisama, küllalt olema `Tõisel `aitab `sarja`täiest, `tõine ei saa `tarbet `reie`täiestki Lüg; Nüüd sai `leiba `ninda `palju `kaasa `pandud, et `aitab kahest nädälast IisR; löö köps `pihta, jo siis `aitab Khk; Sai just abude vahele `sõukse laksu et `aitab Pöi; ära änam kalla, `aitab jo küll Käi; kahest `aitab küll Rid; ma `larpsin `perse muśtiku suppi täis, nii et aidas Saa; sest rohimisest `aitab siekord küll Ris; kui purje ei aidand, siis jälle aerud HMd; `andis ikke luadal teisele tohlaka ära et `aitas Kad; minule `aitab si̬i̬kõrd sellesski Kod b. läbi saama; vastu pidama selle natoksega peab `aitama niikaua kui `jälle saab Mar; omiku `aitasin `jälle ilma [söömata], lõõna, siis sõin `truuste Juu; temal oli preśsraud, se `aitas tema eluaa Ann; lüpsilehmad suavad kääst kua, ega nad sellega üksi `aita, mis nad karjamalt `korjavad VMr; kaua teie selle süemaga `aitate, süege `silku, vat siis `aitate `õhtani VJg
Vrd abima, avitama

ajak aja|k g -ku Plt, -gi Vas; kaasaü ajakuga Plt

1. ajamine om jo˽kaŕa kodoajagi aig Vas
2. hoog, kiirus suure ajakuga pani Pajosi Plt

ajalt ajalt KJn Hls Krk Ote, aealt Saa, ajald Trv Puh Nõo Ote Rõn aegsasti; õigeaegselt `oomugu `jõudnu aealt kellä `kümneks `kohtu pääle Saa; kevädi akkab [töö] juba ajalt `piäle KJn; meil võtap ajalt kardule varre mustass, ku tõistel alle kasuaig Krk; rügä põemeti iki ajald, rügä ei või jättä jo Puh; siga om esänd küll, temäl piab ajald sü̬ü̬k valmiss olema; ommuku vara lähäb tühü ja ajald tuleb kodu kah Nõo; ku ei saa ajalt `pessä toda rükä - - siss `panti küll kuhiligu kah Ote; ajald lätsit joba pereme manu `ti̬i̬nmä, sa‿ss `saaki oṕpi Rõn

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:
1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima
2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl
3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma
4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama
5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma
6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama
7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama
8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama
9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama
10. raseerima; karva võtma
11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma
12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema
13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema
14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama
15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama
16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma
17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma
18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema
19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma
20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.
21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama
22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama
23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)
24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma
25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama
26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima
27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima
28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma
29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut
2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv
3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se
4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp
5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn
6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se
7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se
8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se
9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se
10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut
11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa
12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk
13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv
14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk
15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se
16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote
17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu
18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv
19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut
20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu
21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas
22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut
23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se
24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs
25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut
26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk
27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp
28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg
29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

ajasta ajasta Urv Har Vas aasta kost sa siss `veitüle kat́skümmend ajastat võtat Urv; lammass ajasta vannuʔ, tu̬u̬ oĺl jo suuŕ lammass; kõ̭kõ noorõmb nägemine (hilisem mälestus) oĺl tuhat `üt́sä saal nelläl `kümnel ajastal Har; katõ ajasta peräst kuts kõ̭iḱ suurõ ohvitseeriʔ - - kokko Vas

aken aken hajusalt L, K(g `akne Kos Ann) I M(g `akne), akken R, ake S L(n akõ Khn; g `akne), akan Saa Kod Äks Kõp Vil Trv T hajusalt V(-ń), g `akna; akõn (-ń) g `aknõ San V; n, g `akna Plv Se Lut avaus valguse ja õhu sissepääsuks; ka aknalaud `laudal `akna ies ei õld; midä sä `akna taga `viisud, tule tuppa Lüg; `akna `piidad akkavad jo mädänemma Vai; lihunik vaadab rätsepa `aknast `väĺla (rõivas katki) Jäm; ake nii rähmane, ei paista läbi Ans; sügise pannasse sihesmised `aknad ede; köue aal äi tohi `aknud `lahti oida Khk; Pane lamp `akna `päele; Ake kut pisike ärjasilm Pöi; nelja ruudiga `aknad ollid muiste Muh; kassid kεivad laua pεεlt `akna `pεεle Phl; toal oli kaks aket - - `enni olid vähiksed `aknad; `aknad `joosvad igi Mar; suitsu tare oli - - ei `olngi aket Tõs; Sia põlõ ammugid akõt pühkin, `valgõ paestagid enäm läbi Khn; kui tihane akant nokib, siss tuleb `öösi `küĺma Saa; `aknate ruudud kõik `kat́ki Juu; `kamre `aknal on luh́t aken ies Kos; põdra - - `vahtis `aknast `sisse KuuK; pane aken `triklesse JMd; akent tual ei old, pidid kõik nägema sest ukse august Ann; vana aken õli `veike - - ja es käi `laśtigi; kahe`kõrsed `aknad one talvel eden Kod; `aknid just `lahti ei ole `oidnu Äks; temä `pańni seäsi kaks kätt `vastu tare akant Kõp; vahib `aknast `sissi Trv; lihunik `vaatis rätsepa `aknest `vällä, ku küünaspä katik või perse paĺlas Krk; tuuĺ vunab `akne taga Hel; esä iki ütel: paĺlu `aknit (auke) sehen [võrgulinas] Ran; õtak om joba käen, no kas sa akand `kinni ei pane Puh; mes sä vähit sääl `akna pääl Kam; akõń om elutarõl, sannal ja rehetarõl om paja Urv; katõ kõrralõdsõ `aknõʔ Krl; Ku läbi `aknõ käüt, siss sü̬ü̬ susi ärʔ (öeld lastele) Har; räüss - - peśs kõ̭iḱ `akna kruudi˽purulõ Rõu; akõn vallalõ om, sõ̭ss saa paĺlo `lauhkõp taa tarõ Vas; kerigu `aknidõ i̬i̬h omma võraʔ Se; süä puhaśs kui `akna Lut; uksest ja aknast igalt poolt; ohtrasti, ülemäära Akkasivad kord ädad tulema, tulivad `aknast ja `uksest IisR; `vaesus tuleb uksest ning `aknast Khk; õnnetus tuleb uksest ja `aknast VMr; ku näid õnnetuisi tuleb, siis näid tuleb uksess ja `aknass Kod; Hät́ti tuĺl - - timäl uśsist ja `aknest Räp

haki|jalg hakkjalg mul om jo haḱijalg rüḱi lü̬ü̬d ja kokku kannõt Har; linno pandass ka haḱi`jalga, kooni kuiosõʔ Se; aḱid́alan om küme `vihku Lei

hakk2 haḱk g haḱi (haki) hajusalt V; akk Jäm Khk Vll Pöi Muh Emm Rei hajusalt L, Ris Juu Kos KuuK Amb JMd Koe Kad Iis Kod Plt KJn, aḱk Khn M hajusalt T(g aḱi), Krl/g aḱi/ Lei/g aḱi/, g aki (lind) akid - - no jo `nonnide pooled vennad, `seltsis ikka `liikivad Khk; Esiti akid elasid ja pesitsesid üksi `kerkude `juures, nüid on kõik külad ja metsad täis Pöi; Akid `lindvad `parves Rei; kirikute juures on alati paĺju akkisi Mär; akid oo mustad linnud, pisemad kui varesed Tor; Jusku akid kisuvad sääl kallal - - lapsed `kisklevad oma vanemate varanduse kallal Hää; kui akkisi paelu on, siis tuleb nii `irmus maru sügise Juu; akid o süsimussad linnud nõnnagu varessed Kod; küll ta röögip ku üit́s aḱk; latse - - vahive ku akipoja külälisel suhu `siĺmi Krk; ku aki `vällä tuleve, siss ilma `muutve Hel; no˽käävä hakiʔ `rü̬ü̬kin mitu `päivä, no tulõ˽sõda Har; na musta varõsõ meil `kutsva haḱiʔ Se || Kasaritsa, Haanja või Võru elanike pilkenimetus taga Võro haḱiʔ Plv; kutsutass `Haańa haḱi ja Kasaritsa haḱiʔ, `väikese kasuga meheʔ, `musta verd rahvass Räp

hakkama1 akkama, da-inf akata eP(`akma hajusalt Sa; h- Phl) M(-me, -de) Ran Nõo TMr Võn, akkada R(-maie Lüg; h- Kuu) Sa; akama, da-inf akada Kod MMg

1. mingi tegevuse juurde asuma, midagi mingit uut olukorda alustama a. (koos ma-infinitiiviga) tahan - - akkada `siepi `kietama Jõe; `Martoni omad ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama VNg; eläv `andas `surnele suud ja `surne akkas elämä Lüg; Ja puusärk rekke ja mehed aketi tulema Jõh; `minnu akka janotamma; kados on `katki, `tarvis akka parandamma Vai; akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ää akkag nuttama mette, ole `vaasti Khk; kevade kui oli aketud `loomi `väĺja `laskema, siis oli `kellasi kölistud Mus; jo nüid ilmad ikka `eitima `akvad Muh; saab [kuhi] juba pooleks saand end, akeda ahendama Emm; poleks ma mette `nutma akkand; mei olime jüst kodu menema akkamas Käi; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll Mär; siiss akkass piĺl `mängima ja tańts akkas `köima Mih; pühaba akate einatööd alustama Aud; pidi uut `maandid `tehtama akatama PJg; `aksin kuduma Vän; taevas akkab seletama Ris; muĺlikas on nihuke veis, mis alles `lüpsmä akkamata Juu; ommiku kella neĺlast sai akatu juba `peksma [reht] Jür; teda siis pidatud kõige `enne akkama `peksma Amb; vana maha jäänd `põldudel akkab kohe kamardikku kasvatama Tür; akanuvad `juoksma kodu VMr; akkasin `tundma et valu iilid akkasivad `käima Kad; mis nüüd akkab olema HljK; minä akin `leibä tegemä; mes‿sa nüid akku tegemä, enese `kõsta `öeldi - - mes nüid akata tegemä Kod; siis akatasse teda (ladet) `pahmama obustega Äks; lehm jääb `ahtrast, `lüpsma ei akka, kui rikutud on - - siis ei akka akkamas̀ki Lai; akassime `viina temäl `sisse `anma Kõp; akkas mutku kodu `tahtma Vil; agu akkas tekküme; raud aiass elgiss, sõss akats tagume Krk b. (koos illatiivse või allatiivse laiendiga) akkasime kesk`ommikulle `kellu kahetei·st`kümmeni Hlj; `milla `teie `reiele akkata VNg; aus laps - - ei akka `vargale; akkab `itku; vahi mu `silma `sisse, kõik ei saa vahitust, nauru akkab; jalg akkas verd `juoksu Lüg; `tarvis `koido unele akkada; kui on ilus ilm, siis akka `luole; akkas `riidu Jõh; akkamo `ildaselle; mei akkasimo kisa Vai; ma `aksi sii kaubale Khk; ole miheks töhe akkamast Käi; igäpäe `ootan munele akkavad Mar; kella kaheteiss`kümness `tõuse üless ja akka linule Vig; nüid lähme ja akkame `jälle `tööle Juu; kell kaks ommiku akkasime rehele Amb; kui jo jaanibe oli `müeda, siis jo ikke akati eenale VMr; võib toedule (sööma) akata Kad; kui kadri akkab kusele siis andres paneb aani ette VJg; kui külm ilm, vars akab pasale; akas soldatiga jutule Kod; `eśte kui ma `tü̬ü̬sse akasin raut`pulke ei olnutki [äkkel]; ei änam ei joose [kask] `mahla, nüid akab jo oksele Ksi; ommuku `tulti üles `näiti tuli `pihti ja akati tühü Hls c. alustama, alust tegema ku `kartulid oli noppitu - - siis sai linudega akka VNg; mis sä akkad `ilma `asjata, sa et `õska tehä; akkab aga `jälle ja ajab oma `jönni, `ühte `puhku edesi Lüg; `einaga akkada `pihta; ei tea, minest `pääle akkada Vai; kui rugi küps oli aketi `pihta pεεle Khk; nutt `pääses `lahti, nutt akkas `lahti Mus; `puita akates poleged asi nii ull Käi; näe ma akkasi päris `paĺla käsi (vaeselt) `peale, nüüd oo mol `kraami küll Mar; omigu sai vara üles `tõustud, kahest kolmest oli jo `peale akata [rehepeks] Mih; üksainus `sirge oŕk ilma aruta: muidu ei saa esimesi `silmi akata (üles luua) Vän; küll si on üks jutujakk, ühe jutu lõpedab, teise akab Saa; `eile akkasin `leiba ja juba läbi Ris; akab ievast `aadamast `piale, tiab kõigist aśsast `reakida Hag; pikendäsin veel sedä akkamast – aga ikke tee `viimäks Juu; `kartles on akata ja lõpetada [toiduna] nüid alati Ann; ei taheta tüed akata esmaspe ega `riede VMr; kana lõpetab sarja ära akkab uut `sarja Trm; no kedä muud, akama `piäle aga Kod; sai joba ärä akat [töö]; `pu̬u̬ĺbesel pääväl akati kiket tü̬ü̬d; ta iki ligi saa `aasten joba. nüid akka sadata `aastet Krk; peale, pihta hakkama tegema, ette võtma tuli `seie kodusse nink `vaatsi, sii es ole mitte midagid `pihta akate Ans; see töö on `jälle sealt moalt `otses, mis nüid peab `peale akkama Juu; `ilma adrata põle sial enam `miśkid `piale akata VMr; mea nõu ei lövvä, mis ma pia `pääle akkame, nüüd om miu `mõistuss otsan Krk
2. a. algama, algust saama üks ädä lõppeb, `tõine akkab Lüg; ku `tuule `küüned [taevas] - - siis akka tuuld Vai; pärdi pεεvast siiss `aksid `möisa rehed Jäm; mere kallas, kus maa ää löpeb ja vesi akkab Krj; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta; Lutsu jooksu aeg akas sügise `ingede päevast Pöi; `Lõetsa jõgi akkab soost Muh; pühäbä ja neĺläbä akassid pulmad Vig; eimene maailmasõda akkas `peale Mih; eha lõpeb ja koit akkab Tor; ru̬u̬ś akkab vihastamesest kah Hää; siis akkasid joomad ja söömad ja pärast pulma naĺlad Rap; eks allikal ole küll koa siĺm, kui ta akkab alles Juu; tuńnid akkasid siss, kui `valgeks läks ja lõppesid kell neli Kos; `kangest akand `pikne `piale, nemad läind `sinna ulu `alla JJn; `Valma saunaküla akkas maande äärest Pai; suured saud on viel akkamata; mõisas oli, kell kaheksa akkas kesk ommik VMr; juba järve kallas lobiseb – vist akkab järve tuul; mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla; akkab nagu kirmetis servast `pääle Äks; agu akkab (koidab) Hls; ku paistetse rinnust akkass, siis om `varsti minek (surm) Krk || nad on `Narvast akkaned (pärit) Jõh b. käibele tulema; tekkima, sugenema; sigima `autu akkas vast soja ajal Jõe; sie ei ole mitte ise akkand [jutt], sie on kohe old asi VNg; sie on ikke kõhe täis `sündind lugu - - ega sie ei õle mõni akkaja lugu Jõh; `septe·mbri loppus juo - - akkas `marjalohe Vai; puukiŋŋad `aksid ennemdi, kut `sakslane `seie tuli Jäm; See nüid sii alles öhe kahe`kümne `aasta eest akkand asi et `paargutele aketi `korsnud `peele panema Kaa; nooda püik kadus ää, siis akkasid mörrad `jälle Vll; Nee vanad õue ja võrkaide murud on ise akkand, nee pole külitud; Telg on `seemnest akkav rohi Pöi; koi liblikad, munadest akkavad ussid Muh; inimest `ütlesid, et `ülged `olla varaù·st akan, varaù· soost Var; kui `kolloo·sid akkasid (loodi) Vän; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; minu ajal nendega (maavärvidega) ei väŕvitud siis akkasid ikke puevärvid juba KuuK; minu emal oli kerst, `kohver akkas iĺjem JJn; se on `luoduse viga, kogeldamine, sie ei ole akand; tiik, nisuke veike kierastik – kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; kot́i `sisse koid ei akka Iis; viimati kadusid ni̬i̬d rüid ärä, akasid vammussad Vil c. mingi tunde, meeleolu, aistingu tekkimisest akkab ale miel nähä Lüg; Akkas vist `ilge, läks menema Jõh; kahju akkas `vaesest inimesest Khk; nii `kange jänu akkas Pha; mool akkab nüid külm ~ pala `kinni Vll; miol akkas küll naa jõrm Khn; siit rinnust akab valu PJg; kas sul ei akka ~ soa veel äbi Juu; tõmmake kuued `seĺga muidu akkab külm Ann; kõpsute `jalgu, sõ̭ss ei akka küĺm Hls
3. a. (kellekski või millekski) saama, muutuma; kellegi kohustesse astuma ehk hakkab viel elusaks Kuu; ise akkand kinksepp, ei õle `kuski õppi saand; sinä `sündind laisk et õle, sinä õled akkand laisk Lüg; kahe`kümne `aastane sai `oldud kui sai naiseks miheks aketud (abiellutud); mo ema isa oli suur `kontide panija, ise akkend Khk; Kukulind - - kevade kukkude, pärast akate kulliks Pöi; pole ma mette teise `teenijaks akkand Käi; oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; Vanaste üks `õige mees mõisa kubjas ei akan Han; noorem tüdar akkas karjatses̀se Mih; ega `enne põld [loomaarsti], olid mud́u nihukesed akand toadid, kes obose suud `rookisid ja Juu; mineva sügise - - akkasid taĺlimeks Pai; si̬i̬ tahab saksass akada Kod; mina akasin tädi ja tädime juures palgaleseks karjatseks Plt; noh ku ma käisi karjan vi̬i̬l paaŕ `aastat sõss akassi poisiss joba `põldu `kündmä Pst b. mingisse ametisse või tegevusse asuma, mingisse olukorda või vahekorda astuma sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab; sügise saan `seitse`kümmend täis, akkan juo kaheksa`kümme `pääle; mina akkasin `este vana Juhani puolt; akkab oma `leibä. lüöb `tõistest eräldi; (kokkuleppimisest, ühinemisest) akkama kokko ja `õstama sene `massina Lüg; siis ma `aksi ~ akkasi küla `lamba Kaa; te akkate abiks koa Muh; ei ma akand tä `kelda üht; ma `katsusin meelitada, aga ei akand minu `nõusse `ühti Mär; ta akkas riigi teenistusse Aud; `enne akkasid `kangesti vene `usku; teene on aher lehm, teene on `jälle akand (lüpsma tulnud) lehm Juu; kui mina koha `piale akkasin, `küńtsin kõik ühe obuse adraga Pai; akab mulle `aitima `anma et kas minä akan appi Kod; käis `lüpsmas, kui lehmad olid akkamata Pal; vastu ~ vasta hakkama 1. vastupanu osutama, mitte kuuletuma, tõrkuma igale `puole, kuhu tahad, läheb, `vasta ei akka `millaski Lüg; Aga no kus sa `erra käsule tõhid `vasta akkada Jõh; `vastuakkaje obu Jäm; tä `rääkis et kis kubjale `vasta akkan, siis kohe vits `lahti Tõs; üks - - oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; lõpu `otsa akkas viel vanematele `vasta kua VMr; nõnna ku `rauda akab `vasta MMg; `vastupaneje lu̬u̬m, akkass `vastu Krk 2. tekitama, vastik olema a. (toidust, joogist) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle Lüg; Vesi akkas `vastu (oli joogiks kõlbmatu) Emm; see sööm oli nii sańt, et akkas tääl `vastu, aas tä südäme sandiks Mar; `süemine akkab `vasta Kad; kui paĺju sü̬ü̬d, akab `vassa Kod b. (tööst vm) see pole lisige tee, akkab `vastu (ei jõua ära käia) Khk; vahest tee ja tõtta, aga nüid akkab `vasta, enam ei saa `tehtud Juu; kui ei süe, siis väsid ära, tüe akkab `vasta Kad c. teat asendisse asetuma või laskuma `usklikkud, nied akkavad `põlvili maha; tämä akkas maha ja õli `kummuli, ei `jaksand `ennast `kierädä egä; `undi rattast `lasti – üks akkas selikile maha; läks `sinne `kuuse närede vahele, akkas `sinne `vastuli maha Lüg; maast `engab, luom kõhe `nuusib ikke seda aset, ja akkab siis pikkali; Akka `vuade pikkali, sa õled `aiget nägugi Jõh d. minema, muutuma, pöörduma (ilmast) ei akkand `tormile ega kedagi Jõe; sene järele kas akkab `pitka `vihmale vai lähäb `kuivale Lüg; ilm akkas `saule Jõh || akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg
4. a. kinni või ümbert haarama, millestki kinni võtma akkavad `tõine `tõise `kaula ja `annavad `tõine `tõisele suud; minu `ambad on juo `nössid, enämb `kinni ei akka, nagu vanal `undil Lüg; ta akas mu `öltsi `kinni, vöttas `riidest `kinni Jäm; siis akkas mo kaela `ümber Muh; akka `saage `kenni Rid; akkan so pähe `kinni (tutistan) Mar; võtad [kibu] `kõrvapidi jood, akkad `kõrva `kinni Var; akand emal karvust `kinni, ja `tuupind emad Mih; välla takka oli üks papal. ei ulata sülega `ümmer akata ~ võtta HMd; akka mu `jalga `kinni ja ojume üle Jür; `kuḱsi maha, küüned ei aka `kińni serväss Kod; sedä ei tää, kust ma `kinni akka Krk || hammustama, kiskuma (eriti koerast) sie on `kange kuer, sie akkab kõhe `kinni Lüg; Koer, saepεε, akkas `jälga `kinni Emm; noor kuer akks naks ja naks `külge `kinni Mär; ta oo `kerge `kanda akama Tõs; panin ta (koera) `kinni, ta akkab `külge ka JJn; aaguvad kurjasti küll, aga ei ole `kińni akand; kui obune sööb maast, siis uńt ei pia `saama kõrist `kińni akata Ann || piltl kallale kippuma või minema; riidlema; tüli norima sie akkas `suisa suu `püsti minu `pääle VNg; akkab minu `kallale - - minul süüd ei õle Lüg; teised akkavad `jälle mo `peale Mar; kui sa kedagi `ütled `talle, mis `vasta mielt, siis ta kärinal akkab `sulle `piale Amb; küllalt on nisukeìsi riiukukkesid, kes `kaine `piaga akkavad teise kallale Plt || piltl millegi (töö, ülesande) kallale asuma, midagi ette võtma ei hakkaki sen kääd kuhugi `kinni (ükski töö ei sobi) Kuu; `viltse löŋŋa venitaje, kes sedasi vedelast `kinni akab (pikkamisi, vastumeelselt töötab) Jäm; ilma akkamata (saamatu, loid), midagid ei korralda Pha; ikka akkab `kinni `tüösse JõeK; tämä o niiske südäk, kõhe akab aśjass `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod b. millegi vastu puutuma, midagi riivama; kinni või külge jääma, kogunema, kinnituma; takerduma, kleepuma; ühte või kokku jääma (surumisel, loksutamisel jne) vahest oli `otra nii lühike - - ei akkand `sirpi, et oleks `sirbiga `leikand Hlj; madala `ukse`päälne akkas pähä VNg; lumi on `ühmäne ja vesine, akkab rie ette ja igäle `puole; ei saa `kuiva `toto süä, `ühte `puhku vesi tuop `juures, `muidu akkab kõri `kinni; tänä on supp paa `põhja akkand, on `kõrbene magu; või ei akka kokko, tao tõist juo `kõige `päivä Lüg; papper akkas `küĺge `kinni Jäm; jalg akkas vähä (komistamisest) Ans; `seaste pole vigadi ede midagid akkamas (pole midagi niita); oks akkas `iussi `kinni Khk; tegi adra `vanna `katki, akkas kivi taa Kaa; jahud akkavad käkki `ümber käe [leiba sõtkudes] Muh; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; kui paet `põhja akkab, siis lükatasse takka `randa Rid; nepod akkavad `ühte (kleepuvad); `vaata kui tolm akkab riiete `külgi Mar; kõrv akkas `kinni (läks lukku) Var; lasna `peale sai natuke jahu siputud, et jahu akkab lebasse `kinni, leib ei jäe mette lasna `küĺge Mih; Aeru laba akkab vee taha Khn; obuse kabja `alla on akand suur lume kamakas Vän; Nätset `leiba on alb `süia, akkab `ümmer ammaste Hää; virnrohi - - on teräv, pikk akkab igasse `kohta kärts ja kärts `kinni - - akkab `riide `küĺgi; suure tulega ei või `keeta, pudru akkab `põhja `kińni; keedä ja keedä `rauda [sepapajas], vaat kokku ei akka Juu; kui tomp sies [lõimel] akab sua `piisse `kinni Jür; mis `angu akkas, sie akkas KuuK; mul akkab pia `varsti lakke `kinni Amb; iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni ja komista VMr; leiva tainas on rabe, kui ei aka kokku Lai; [ree] jalas akab liiva `piäle `kińni, ku lund kasina one Kod; jäŕjest segada, muedu akkab `põhja Pal; käki vedelal on rasv sehes - - mud́u käḱid akkavad `rindu Äks; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akantki; lootsik akas `põhja `kińni KJn || (kõnehäiretest, kogelemisest) ta keel vähe akab (kogeleb) Jäm; [kogeleja] saa söna suust εε mette, keel akkab `kinni Khk; täma keel akkab `kangeste, täma kokutab Mih; mõnel on luomusest koa, et sõnad nagu akkavad `kinni, siis üeldakse kogeldab Hag || piltl kui on kõrd juo `kinni akkand ja `sisse vedänd [poiss tüdruku või vastupidi, öeld] et enämb põrn maost ei `lahku ; igä riid akkab tämässe `kinni, üks `riiakas inimine on; igä `ammet akkab kättä - - on akkaja igä `tüöle; ei minu `küüned küll ei akka kuhugu `kinni (ei taha kellegi oma võtta) Lüg; `meie poiss ei akka `silmä, tiab kus tämä on; Laseb ühäst kõhast `tõise - - `kuski `paigal ei `sõisa ja `ükski tüä kättä ei akka Jõh; `oige `elma ei akka `kengi (õiglast ei süüdistata) Vai; Tühi perse akkas taga `kinni, akkas uiest [lehmi] `lüpsma (puudus sundis uuesti tööle) Pöi; minu `külge ei sua `kiegi `kińni akata VMr; si tüdruk akab talle (poisile) südamesse Ksi c. püünisesse sattuma, (õnge jne) otsa jääma, näkkama (kaladest) sie kala `õnge akkamine on `pilves `päivägä Lüg; tursad täna ei aka Jäm; kõik kalad `akvad aŋŋerga õŋŋe `otsa Pha; `talve köiasse unnel, aavid akkavad `otsa Muh; kalad polnd `unda akkand Rei; akkab ikke mõni [kala] `kenni koa [õnge] Mar; suur aug akkas ahingusse Mär; `öösi ka akkab angerjas Vän; õng on pisike konks, kala akkab `sõnna `otsa `kińni Juu; abakala akkab `võrku koa Trm; kala ei akka õnge `otsa Plt; es akka õnge `otsa, es võta `sü̬ü̬tä Krk
5. levima, (teisi) kaasa haarama a. nakkama, teistele edasi või üle kanduma, kuskilt saama (haigusest, nõidusest jne) tobi akka ikke `toise `küljest `toise VNg; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse. siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; kõva verega inimine, senele ei akka `ninda `õlpsast, aga `viimast ikke akkab ka; paha muod on juo isäst `külge akkand, sie on kõhe vere sies Lüg; Kui `leivad `niisikesed `vistrikud üläs - - siis `üäldi, et sie on akkand -- - `üäldi ka `tuulest akkand ja maast akkand Jõh; äkine `aigus ning akkand `aigus mis tuulest tuleb Jäm; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna; akkand `aige (nakkushaigus) Khk; ei `aigos kka `moole `küĺgi Kul; Siberi katk, üks akkaja `aigus Tõs; tiisikus akkab teise küllest `külge Vän; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `rõuge `aigus sie akkab kohe üheteisest VMr; maa peab `ingama sialt kohast kus se `aigus (maa-alused) akkab Ksi; aga nüid on vähk akand inimestesse Plt; temäl akkajet `aigust es oole temäl olli surma`aiguss; sellest (sammaspoolikust) om kuri `valla saia, si̬i̬ akkass ka tõisel Krk || (paaritumisest, sugutumisest) tiä kas akkas ka `külge, sel `selgi ajal õlivad `paaris, eks sie käi ikke eloka `kõhta; igä `tütrikulle ei akka `külge Lüg b. põlema, süttima, (teistele) edasi minema (tule kohta) tuli‿b aka – puud on märjad Khk; puid peab nii pailu olema, et sa `turba akkama saad Vll; kut tulerovaga tuld lööd on ka sädemed, sädemest akkab taala `otsa Emm; siss `löödi kibi peal tuli põlema, tuli akkas käsna `külgi Mar; mina panen ike puud nii, kuda ta (tuli) kõege paramini akkab Kos; teene maja akkab teesest. teene võtab teesest Äks; üks `istus `küindla `juures ja vaadas, et se `kuskile akata ei saand SJn; (tuli) akaśs taglale `külge, tuli akaśs `õhkume Krk
6. mõju, toimet avaldama a. mõjuma, toimima, tagajärge omama `tõmma `kõrvid maha [mütsil] et külm ei akka `kõrvide `piale; kui päiv `paistab, siis `elgib. `vasta `silmi akkab; külm akkab `jalgudelle `kinni; `tõmban `piipu, siis akkab `rindu Lüg; joulu `ölgi `pandi paigale - - suitsetati nendega `pöldusi(d), `enne pääva. Ttise inimese kuri silm ep aka `pεεle Jäm; suits akab `silmi; eida veel `leili – b‿aka `kinnigid; nii külm et akab `amba Khk; see [õlu] pole sedamoodi `tehtud, et esimene toop akab Mus; Akkas ikka `konti `kinni (viinast); Ussi pead `peetud `taskus siis `nõidus äi `olla `peale akkand Pöi; Roheltsed ounad akkast sisse (tekitasid kõhuvalu) Emm; meno nõu selle `peale ei akka (nõutusest, abitusest) Mar; aha tuul o `näule `peale akan Kse; jalg oo kuib lośsidega, aga akkavad jalade `piale Aud; luege pääl ei akka püssi kuuĺ kah Hää; ele pää akkab kevade `silme `peale Kei; ommiku `jälle märg kangas `väĺla tõmmata, siis `päike akkas paremini `piale (pleegitas) Amb; kańnis särka ilm, akkab ninasse VMr; ele väŕv – akkab `siĺmi Trm; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud, et õla `pialegi ei akand Lai; kipe akkaje küĺm Krk || piltl kel `kerge pää, siis akkab [õpetus] iast `kinni Lüg; egä see meno `külgi akka egä puudo mette Mar; temäl raamat ei akka; ta om kõva `pääge, tal mitte ei akka, kõva `pääge lu̬u̬m; tal akkass küll, aga ta ei õpi, küll andass tal `vitsu Krk; kõva pää, ei akka midägi manu Hel; pähe (kinni) hakkama 1. purju panema, joobnuks tegema, joovastama; uimastama, pead haigeks tegema meri akkab pähä Kuu; Ehk mis õlut sie `muidu on kui ei akka pähä Jõh; oul akkas piha kinni [saunas] Ans; nee on nii `kanged rohud, nee akkavad pεhe `kinni Khk; kaelud akkavad pähe Muh; viin oli pähä akkan Kse; `vaata, `viimaks akkavad [kailud] nii pähe, et aavad oksele Tür; ving akkab pähä VJg; kui süed `õhkuvad, siis akkab kaŕm pähe, kui on kaŕm sehes Äks; tuba (aur) akkab pähä, ei või siin `olla KJn; viin akkass pähä, läät ulluss Krk || tämä sest (tüdrukust) `lahti ei saa, akkab tämäle juo pähä sie asi Lüg; poisile akkas put́s pähe Sim; võta võta, tämä ei aka sinule pähä egä `persse Kod 2. meelde või pähe jääma a, pee, akka pähe, kui et akka, `viskan lakka Lüg; [õppe] tükk ei aka piha Jäm; raamat ei akka pähä Mar; va maltsi `peägä, kel kirjad egä lugemesed ei aka pähe, egä jäe `meelde Vig; laulu viis akkas `mulle `iaste pähe Kei; mina piäss ei mõessa - - tahab enne paĺjo õppi kui pähä akab Kod; kõva pea, ei akka päha Plt; südame peale ~ südamesse ~ südamele hakkama iiveldama või oksele ajama, halba enesetunnet tekitama sie asi akkab `mulle südämelle, mina sedä süä en saa Lüg; rasvane liha akab südamesse Khk; see suur `öötsodamene, see akkas tema südamesse (jäi merehaigeks) Rei; mõni toit akkab südäme `piäle Tõs; `suoja `piima ma‿i juo, akkab südame `piale VMr; nisuke rive asi et akkab kohe südämel̀le Kad; miul küll `keńnigi asi südäme `pääle ei akka, mis ma sü̬ü̬n Vil || vastumeelsust tekitama, vastik olema Midäs sul viel `süämelle hakkas, et panid nii pia ärä tulema Kuu; `niisuke jutt tuleb, et sie akkab `mulle südämelle, et mina en sedä `salli egä taha `kuullagi Lüg b. peale jääma, kinnistuma (värvist) `pannasse `suola [riidevärvile] et siis akkab üväst `pääle Lüg; värvile `pandi `maarjad `juure, siis akkas `pεεle Khk; Väŕv äi ole east akkand, [seelik] jähi lapeliseks `jälle Pöi; muar`jääga värviti muidu s‿akka mette Muh; mõni värb akkab `eäste `peäle, aga mõni ei akka üht mette Mar; aa kui seda (kübaramusta) `ulka ei pand siis värv ei akand `piale KuuK; lõngad one ehätänd, värv ei õle `külge akand Kod; värv oli nõrgalt `piale akand Lai; nüid na (villad) om jo periss alli, ega väŕm nii ruttu `pääle ei aka Hel
7. mingiks tööks või tegevuseks suuteline olema a. teha suutma, jaksama; toime tulema, jagu saama `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide senn ärä, ei hakka `hammas `pääle Kuu; minu jõud ei akka `külge sene `asjaga, ei akkagi `tõstamaìe `üksi `päine Lüg; Sie on kaval pettis ja suli, `selle `piale ei akka `kellegi `ammas IisR; sia lihal nii paks kamar – `ambad äb aka `pεεle Khk; kui vähe [kala] oli, et ikka mees `peale hakkas, siis töi `selgas ära Phl; ikka läks mööda ja ta‿i näind - - ma `üt́sin mis asi see siis on, et su silm ei hkka sis Noa; va sańt maa kündä, atr ei akka `peale Mar; ei mu nõu sii akka kedagi, mu nõu `siia ei akka Mär; nüid on kõik asi nii `otses, ei akka `kuskilt `keegi nõu enam `peale Juu; kõva kooruke, ammas ei akka `piale Kos; nõnna kõva, et ammas ei aka `külge Kod; liha kaets paast, odot, ma kae, ka ammas ei akka vi̬i̬l; miu `mõistuss küll ei akka sellel `pääle Krk; hakkama saama 1. toime tulema; midagi ära tegema, korda saatma Laps läks ilulugemisega `ninda `ähmi täüs, et ei `saandigi hakkama Kuu; ma küll `seukse alatu `teuga akkama äi saaks Khk; Kana on varvasjalg, ta‿b soa vee sihes `öhti akkama Pöi; See kiri lehem on nii pahur loom, äi mina saa temaga akkama Rei; see on `siiskid veel hea, et mina omaga hakkama saan Phl; aga üksi saab koa selle `tööga akkama Mar; ma luban iga pää `metsa `minna neid nõia `oksi `otsima, aga ei sao ega soa sellega hakkama Juu; ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega JõeK; sie tüdruk on illukene ei sua `tüöga akkama VJg; `tautab ja `tautab, aga ei sua akkama Ksi 2. (omavahel) läbi saama see nii töri inimene, kus sa sellega akkama saad Krj; Korra oli pere `leibas, pole akkama saand, akkas oma `leiba; soa akkama sugugid mitte üksteisega Pöi; mees ja naine, `loetud ja laulatud küll, aga ei saa akkama mette, siis elavad `lahkus Mar b. lõikama (terariistast) tänä ei akka vikkasti rohole `külge; viil ei akka `saele `pääle, mutkui libeb `vaide Lüg; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; se (nuga) oo nõnda tüńts ei aka `ühti Mus; Ons su kerves veel akkaja Kaa; omingu `kastega siis oo rohi märg, siis vikat akkab ennemini Muh; Nuga jo nii tölp, see˽p aka sooja sita `pääle ka mitte Rei; ega ma teist seokst [vikatit] änam saa, sel oli ea akkamene Mih; vikat o vahe, akkab `easte Tõs; raut́s on nüri, ei akka pääle Saa; oh sina ull, küll on aga soag nüriks läind, mitte enam `peale ei akka Juu; vikat́ ei aka rohole `külge, ku rohi one libe ja kuiv Kod; si̬i̬ om `seante nagu undi arjass, vikat́ `pääle ei akka Krk
8. (kokku) sobima, paras või kõlblik olema Meie ei akka enämb kokko, on jua viha vain vahel; sie ei akka minu `pääle, mul on juo kuorm suur, on `ruumi vähä; sie toit akkab `mulle üväst `amba (meeldib, maitseb) - - sie toit akkab `ambaga ja mokkaga kokko; tüö `ammet akkab kõhe, aga lugema ei taha akkada Lüg; [rõivas] akkab iast `selgä Jõh; `Söuke kalośs akkab juba mo `jalga koa Pöi; kui supp akkas juba et sa võid suppi suhu `pista, siis oli juba `vaangas tühi (sest sööjaid oli palju) Lih; kõige param akkavad sut́id ja vihmaussid Vän; teesel ei soa ega akka (edene) se `korjamine, teene aga soab kõegest asjast seda vara Juu; tämä akab iga ühega Iis; meie keele `murdesse sie ei akka Trm; jääl läks kõledass `väl´jä, jääl ei akand tõesegä kokko Kod
9.  hakkama(s) töökorda, valmis; töökorras, tegevus-, tegutsemisvalmis; teoksil; olemas nemad (angerjad) panevad ko˛e keik savad akkama ja `kaŋŋutavad maa siest ka `lahti `oŋŋed Jõe; sain elämise siin akkama, ega old midägi `enne akkamist; ja siis ans sie mies oma `leivätagavara ärä ja ans kohe pere`naisele `käskü, et sega kohe uus `jälle hakkama Kuu; jüri`päiväl `kaubeldi juo `karjane akkamaie; kõik mehed ei `õska `panna `rangi `ruoma akkamaie; `vankri sättin akkamaie, tahan kuhugi `mennä; ajas `mõisad `suurest ja `suurest akkamaie; mul on vokk `präigast akkamas. talv tuleb, `tarvis sukka ja `kinnast Lüg; pane `ennast akkama, sie on iast `riide, siis akkama mänemä; Õli suur pere, õli `leivä `asti alati akkamas Jõh; Kui mina `kanga akkama panen, küll siis kudujaid on IisR; `säätsi pere akkama (tööle); meite Jaen täna mujaga nönda akkamas - - kεik selle aja muda roogib ülesse Mus; Noh vanamees, pane ennast ka akkama, pead töhe minema; Mu poolest oo asi akkamas Kaa; no siis pannund suuretüki akkama, ning annund käraka ää Vll; Ma pani tahenduse juba `öhta akkama Pöi; pane kulmu köis ka akkama Emm; Minul oli ilmast `ilma koirohi akkamas Rei; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Iga töö pial akkamas Han; nää `praegast `aśtja sial akkamas (leiva tegemiseks); kui lumi kaub, `varsti on nemad (osjad) akkamas Amb; sie on `niisugune akkamas tüdruk et lase `olla VJg; panen süögi akkama (keema) Trm; kui kõik oli akkamas, oli [õhtu] söök, ja `piale selle `kraamisin laua Lai; tragi (inimene) on alati vali, igal pool akkamas Plt; hakkama panema hävitama, rikkuma, raiskama Ega tä `enne kuo saa, kui kaik raha on hakkama `pandud Kuu; Jo sie `keikse paremb siep `pandi minev`aasta akkama IisR; `jälle pudeli akkama pannud, `jälle `möirab (joodikust) Mus; selle nuore inge pani tema ise akkama Amb

ala- 1. alumine, allpool olev; madalamal, kaugemal olevV ku jala końdi `kat́ski lü̬ü̬t - - jääss jalg alajakus `kangõss; [heinamaa] mäeotsa pu̬u̬l oĺl õigõ illuss hain, alaotsa pu̬u̬l oĺl `hõelap Har; [naiste särgil] peeneb oĺl mäeots ja jämehep oĺl alaots; Oĺl sääne [taari] `tõrdu, pulk alaveereh küle pääl; Mõsu `rõiva piät jo˽kõ̭ik ilusahe `umblõmma, ala veerest ka˽palistõdi Rõu; `virksõʔ omma˽kõ̭iḱ alaveerest nädselmot täüś Räp; alarõivaʔ (ihupesu) Se; alaots ~ baaba ots ~ kabõhhõžõ ots (söögilaua ots, kus istus perenaine) Lut Vrd alumane

2. (sagedane esikomponent liitsõnalistes kohanimedes) (millestki) madalamal, kaugemal asetsev; talu läheduses paiknev (kehviku, sauniku, teenijarahva eluasemest või seal elavast inimesest)Hää M V Ańti töölistel einateupäev, nägu moonakatel, alameestel, reńtnikudel Hää; mäe ussaian olli sia, tare ligidal - - `vaśka olli ala ussaian, tüḱk maad tarest `kaugen; aage `vaśka ala `usse, siss sia jäivä `mäele Trv; Alanaine pidi ommuku enne tühüminekud oma sia`põrsa ja latse `sü̬ü̬tmä Hls; alatare olli. mi̬i̬s olli talun poisin ja naine tei ka `päivi Krk; tu̬u̬ lät́s sinna alakülä poolõ elämä; ala`rahval om `väega kuri pini; ala-Jaań pedi `täämbä `mõisadõ minemä, a˽no ei˽saa Har
Vrd alt-

ala2 ala Jõe Kuu Jõh Sa Muh Vig Vän Tor Saa Ris HMd Juu M T V(alaʔ)

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, allapoole vöta `karge ära pεεlt, `valge liiv jääb ala; `tuhlid kasuvad ala Jäm; laps kusi korige täis, `pandi uus `jälle ala; `kaapsa lehed `pandi [leivale] ala Khk; `möisa ärra pidi kää passile ala panema (alla kirjutama) Pha; viĺlavoorile pistetse puu ala ja viias `rõuku redelte pääle Pst; enämpest tulev `amba kige päält ala Hls; ku tuḱke om ala (ahju) jäänu, om `vingu sannan; kes‿si ala `kussi, sedä olli tühjä `surnu `auda last kusede Krk; tei eläjille `keśvi - - sinnä `küĺvi ristikaina ala, `kaśvi ätäĺ; `sõ̭õ̭rdsõ, purukõsõ `jäässe sõgla pääle, `kü̬ü̬mne tulõvõ alaʔ San; Pada ki̬i̬ss joba, är sa˽tuld pangu inäp alaʔ; laud `pańti [sõirale] alaʔ, tõnõ pääleʔ Urv; küüdsealunõ, pind ala lännü, tege mää ala Krl; aja säŕk `sälgä, kask ala Vas; ala om jalg koet [sillale]; käe kirodi ala, tu `omgi allkiri; poola lagi – kat́s `lauda ala, kolmass pääle Se b. (millegi) varju meil tet́ti kah minevä `aesta vastanõ vaŕu alunõ, no‿m kõ̭kkõ hää ala panda˽rattõid ala tõmmadaʔ ja Har; tõllahu̬u̬v́, kohe ratta ala kistasõʔ Se
2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha merevesi kunagi `paigal ei ole - - [on] üleväld ala kävijä ja ald üles kävijä [voog]; treppist ala Kuu; tuli - - kut oavarrest vett ala; niikoua olid tööl, kunni `öhtu `päike ala `veeres Ans; mis sii valitseda on, ega toit pεεb suust ala minema; `talve lapsed `söitvad `kölkudega aŋŋest ala Khk; meri oo ala läind (vesi on rannast taganenud); suured - - `lained keivad üles ning ala Mus; vesi jookseb siit otsekohe ala jõkke Vän; ta (kass) kihotan kruuk `akna pealt ala Ris; käändäss veerekene ala et ei `argnõʔ, sõ̭ss ummõldass Kan; ala `anmise korut (jääauk nooda sisselaskmiseks); kõtuldõ (kõhuli) maah, kõtuga ala Se || ette, vahele (töötlemiseks) kolgitsale `panti peo ala ja `muudgu lõksutedi Ote; `Kolkmõ tegijä oĺli ma˽kah, a ala`laśkja ma es olõ [linamasindamisel] Räp; rehe man andass ala [vilja] Se b. (teat suunas või suunast) allapoole, kaugemale `Kandab ala (kursist kõrvale) Kuu; [tee] pöörust pöörad Kihelkonna `poole, sial lähed ala Khk; lähete veel edatsi, tee pöörab ala Kär; ku suurt vett `järsku tuleb, angerjad lasevad ala Vän; anise lähvä `oia pitte ala Hel; kõ̭iḱ lätt vi̬i̬ `perrä ala, `üt́ski ei˽tulõ `vasta hoogu `mäele Har; üte keväjä kits läts ala `iäga Se c. randa, ranna lähedale `soitab `ranna ligi küll, ala‿i `julge `tulla; [võrgud lasti] ala meresse (ranna ligidale) Kuu; loets on laiva mees, viib laiva ala; vaarvaert oo paiguline söidu tee, laivad tulad ala lahese küll, aga see pole tä paiguline söidu tee Khk
3. külge, kinni, omale kohale allasendisse, (alla) omale kohale Jääking `itse oli `vaaksa `laiune nahatükk ja ala olid `lüödud `niisugused `rauast teräväd `raasukased Kuu; [saapa kontsale] pannasse raavad ala Khk; mia lase oma `kamrel uvve põhja ala panna Hls; Kate mihega iks rauvvutedi [hobust], üits oit `jalga, tõne lei rauva ala Rõn; panilõ vai anumalõ pandass perä alaʔ; ma˽`teie jo joulukuusõlõ jala alaʔ Har || piltl temäl pańds naine talul põhja ala (kindlustas majanduslikult) Krk; lat́s ei võta `jalgu ala (ei hakka käima) Rõu
4. (hulgalt) vähem(aks) natune jääb nailast ala Khk
5. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) sa lεind näust nönda ala; kui kaks tükki sõnutlevad, siis teine piab ala `anma; see oli `kohtus ala läind, kis süialuseks jäänd on Khk; ega timä ütegi sõnna ala ei vannu Ote; ku miravoin kah ala `jäie vai `õigust is saaʔ, siss `kaipsi ringkonna `kuhtudõ Har; `maadlõmisega jäi ala; ku mu `õiguski om, mina jätä ala (annan järele); pehme viiegaʔ, ala `ańdja (järeleandlik) Se
6. (ajaliselt) eel, ette; enne, varem (kui) ala `leerimata tüdrek `oĺli Vän; võta noʔ saajajalg enne alaʔ, siss `minge `tarrõ, `istkõ laua manuʔ Har; kaaramaa `äestedi kõrd vi̬i̬l ala Vas; ala süvväʔ ka hiidä midä, pääle süvväʔ ka hiidä midä; ala `äeśtämmä (külvi eel) Se; alaʔ `äestämen um tu̬u̬, `äestät kooni olõ‿i `sieme külbet Lut
7. (välj korda) meil kaŕuśs jäi `haigõst, sis sõ̭sar tuĺl ala (asemele) Se
II. postp allapoole, madalamale 1. a. (millestki, kellestki) allapoole, madalamale; (millegi) alla, alumisse ossa ma panen `pliida ala Jõe; kalad jεid `talve jεε ala ummuse `jεlle; jalg oli rataste ala jäänd Khk; tule akatised pannakse `okste ala Kär; püstan `kirve öö ala Tor; öled visati lae ala Ris; [ta] piśt kübäre `kaindla ala Pst; laits sai `sapsu ännä ala; lina jääss koorikse ala, suur vihm tulli linal `pääle Krk; pane tuli paa ala Hel; `tuhkrul neli viis `ku̬u̬tslid `paklid viidu aida ala Ote; Rua ala `pańti kait́s lehist akka Rõn; mi̬i̬ss jäi tel mõtsan puu alaʔ San; `päägi `lei perä alaʔ (põhja) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; vana˽pini˽ka vahel `lätvä `autu ala Rõu; `tsuskaʔ siilo ala, et `kiäki ei näeʔ Plv; elläi sei ni kiśk `jalgu ala kah Vas; piät tõõśõ lavva ala jalaʔ `pandma ja tõõśõ pudroga kõttu valama (teenistusest võõra juures) Räp; iä ala jäi; `alla läts, mäeala läts Se b. (millegi) sisse [nad] tegid suuri `koopud maa ala, elasid maa all Khk; juba Ants `pańdi mulla ala (maeti) Vän; ma˽pańni `rõiva˽likku vi̬i̬ alaʔ Har; joba `pańti mätta ala (maeti); mõ̭ni ku mattuss maa ala, maa satass kui pääle, tu̬u̬ ka läppüss ärʔ Rõu; koes nä `jäieʔ - - kattõ ku maa ala `vaiu Se; ä˽lät́s vi̬i̬ alaʔ Lut c. (millegi) varju Ajasivad obused `vankridega rii ala Jõh; saime männigu ala ning kui siis akkas sadama Ans; roovialune on köök. me läksime roovi ala; pane nee `riided `räästa ala `kuivama; `istus `pöösa ala Khk; [jalatüvikud] ni̬i̬ lääve `veśke ala maha; taren rabati, peräst pilluti [vihud] riha ala Trv; tuli oonete ala es tohi minnä - - kedä uisk om `panden; nüid ei oole aset `kunnigi, mine või kuuse ala; kus siu mi̬i̬s läit́sʔ – `veske ala (veskile) Krk; igäl `u̬u̬nel olli `rästsealutse. mõni `vanker või regi tõmmati `rästse ala Hel; ää küll et vaŕu ala˽`tu̬u̬di naa ainaʔ San; tää lät́s mõtsa ala `samblit `kakma Kan; vii no˽puu˽sinnä˽kuuri alaʔ; `istkõ siiä rõugu otsa ala `sü̬ü̬mä; põrhõld lät́s päiv pilve alaʔ Har; Ku˽`vahtsõt maad mõtsa ala˽tet́ti, sõ̭ss `raoti kõ̭gõ inne mõts ärʔ Rõu; vii tõug riheala Plv; `piḱse `aigu `saista˽kõõ kadaja ala, sinnä ei putuʔ Vas; kõrdsialonõ vanal aiga oĺl - - ü̬ü̬maälisõʔ - - kõrdsiala aiʔ hobõsõ; tarõala söögi `kraami pant. tarõalonõ om õ̭ks õgah maäh Se; jalʔ pilve alaʔ vilgahti päiv Lut
2. lähedale, juurde `kiige ala `lähvad `ehtu Jõe; jäi `seisama `ukse ala; igäkerd ei old siin külä iess kalu, no siis `mendi `mohni ala ka [püüdma] Kuu; olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala Khk; ku silmä ala pane, sõss näe `seĺgest; `Rahva silmä ala ärä minnä sedäsi vana närudeg(e) Krk; ahosuu ala om paĺlo hüt́si maha aet Kan; sulanõ pańd uma säńgü ussõperä paja ala Rõu; tu `ku̬u̬rma kukati sinnäʔ rihe külele `maaha, sinnäʔ tarõ `aknid‿ala Plv; läve ala sattõ `maaha Se; ku unõh situss nõ̭na ala, saat raha Lut
3. (päri)suunas emä oli `kraapind ige obeja ja `leibä ja mend siis `oue ja `luopind siis ige `neljä `tuule ala sidä; Ale külä `lähteb `länne ala Kuu; suits leheb tuule ala Khk; `korjab maagare ala `pilvi kogu Mus; ku saŕati, sõ̭ss nu˽kõhna˽terä˽lät́si˽tuulõ alaʔ Rõu; tsirguti̬i̬ ju̬u̬sk `lõunõ ala Plv
4. külge, kinni; omale kohale (allasendisse) poisid panevad saabaste ala jääraavad, `söitvad nendega Khk; poolik raud `panti kabja ala kate aagige; obestel jääss suure komba `kapje ala Krk; mõnel om puu tettu ja raud `sinkli pääle lü̬ü̬d. si̬i̬ pandass adra ala Ote
5. (välj olukorda, seisundit, mõjupiirkonda) a. teat olukorda, seisundisse vöttas lapse oma armu ala (päästis peksust) Jäm; mehed `vöeti `numbri ala Khk; see oli `söuke arst, udare pani öhu ala Kär; said keik kolm sösart tanu ala (mehele); liha o ragede ala (riimsoola) pandud Mus; Katsu ikka sedati tulema akata et sa tee pεεl püme ala‿p jääks Kaa; vanaste on seal `kohtes kirik olnd, `pańdi `kaitse ala; kukkusin rahvi ala Vän; `mõiside pääl sohi maad es oleki, mis mitte massu ala es käi Hls; kelle oole ala te tahade jäiä Krk; `pańti ma püssä ala `saisma; katuss sai roovi alaʔ, hoonõʔ om roovit Har; Ku kosõʔ ärʔ kisuti, panti näʔ vao alaʔ Rõu; vanast lät́sivä kõiḱ lipu ala Räp; raha oĺl pant hoiu ala Se b. (kellegi, millegi) võimusesse, valdusesse, alluvusse, mõjupiirkonda koodi poisid - - pääva ala jäänd (hommikuvalgega külast tulevatest ehalistest); me jähime `möisniku ala Khk; Kare akiti sügise ää ja `jääti siis `talve ala mädanema Kaa; jäi tuule-`taeva ala, paĺt ihu-eńg sai `vällä (tulekahjust) Krk; podräätsik, si̬i̬ võt́t mihi oma ala, `kaupless mihi ja juhatess tü̬ü̬d Hel; ma jätä ka uma tü̬ü̬ su˽hoolõ alaʔ Har; Su̬u̬hara käü T́solgo `kerko ala; Paŕõmba˽maaʔ võt́t `mõisnik ärʔ `mõisa ala Räp; ma anna timä `kohto ala; uma käe ala panõ - - `hindä tiiu ala Se || (klassifitseeriv, osutav) söni kut sai naise nime ala (abiellus) Pha; kuiviku omma nigu `kõrgemba ~ `kõrgõmba liiva ja kruusa kondi, aga iks käevä põllu ala Kam; `Kündmine oĺl õks `kündmine, tu̬u̬d iss loedaʔ `heĺlämise alaʔ Har; kutsutass `Haańa hakí ja Kasaritsa haḱi. `väikese kasuga meheʔ, `musta verd rahvass, `väega `häste `sündüvä haki nime ala Räp c. (millegagi) kaetud, täidetud olukorda, (millegi) kasutusse; (millegi) jaoks, tarbeks püt́t jäi vee ala Jäm; maja vötab maad oma ala üsna palju Khk; `laśsis mõesa kohad metsa ala istutada Vän; miul sai terve nuŕm kesä ala jäet Krk; `kopli ala `võeti särände maa, mis `aina `kandse, sõmõra maa Kam; põld om mõtsa ala kasunu Har; Riśtikhaina all `peetäss toda `nurmõ kat́s `aastat, ja˽künneti sõ̭ss jälʔ üles vilä alaʔ Rõu; jäŕv võtt ega `aaśta osa `perve `hindä ala Räp; vana riśtikhaina [põllu] jät́i kaŕa ala Se d. (välj tegevuse objektiks sattumist) oli neid `endisi kilu `verku viel, migä `ueti `uuest `jälle `püüdämise ala Kuu; `märkis `metsas nee puud ää, mis maha `vötmise ala tulad Khk; sis lähv’d linad müigi ala Vig; kangas - - lää mõsus ja siss tule ta `li̬i̬ḱmise ala Trv; misa sa ti̬i̬t sedäsi, jäät `rahva naaru ala; see asi, tule vi̬i̬l kõne ala, tule arutuse ala Krk; [soetud linad] käänät `ku̬u̬dslide - - lääp `ketruse ala; `kartlimaa käis jälle `kõrdamise ala Kam; Rein ollõv ka iks `vasta nakanu - - ja lät́s `pesmise ala Ote; perremiheʔ - - lei katõgese kokku, võt́ti talu `ostmise ala Har; kohuśs mõiśt timä `surma `tapmise ala Se e. (masina või tööriista) ette, vahele; töötlusse mies jäi `ilma `käätä `vilja masindamise ajal, jäi `viljamasina ala sie käsi Kuu; kas `teite rugi ka ägi ala tehasse Khk; tera kallatse `veskel koĺusse ja säält lääve kivi ala Pst; lina ja rügä tuleb ägla või adra ala tetä, kas adrag või ägleg `sisse `aia Hls; miu käe ala sa piat sureme (ähvardus) Krk; linna võib ägli ja vedru ala ka tetä Ote; Lina külvete kolmõ ägli ala ja truĺlite peräst ka kińniʔ Räp; ańni linno `maš́šina ala Se
6. (millegi) eel, ette ma `vötsi sööma ala suu täve `viina Jäm; võta pit́s `viina söögi ala Trv; lina ala (linakülvi eel) `piasi `neĺjä `kõrda `äeśtämmä; `si̬i̬mne ala (enne seemendamist) kõrrada ar vaä Se
7. (välj umbkaudset mõõtu või määra) [head maad arvestati] katõ vakamaa `taadri ala, mis `hõelõmp, `säit́sme vakkale `taadrin Har
8. (välj viisi, laadi, korda)V a. Tiä sai jo˽kõ̭gõ mu̬u̬ala tettüss, noid `rõivit sai `koetuss kül kõ̭kõ sugumat́si Urv; viimätseh otsah tet́te näid kõ̭gõ moodo ala, näid piiraḱet; na latsõʔ ojossõ kõ̭gõ moodo ala, kõtulõ ja säĺlüldeʔ Räp b. meid oĺl paĺlu `lat́si, üt́s üte ala˽kävemi `kaŕja `hoitman Urv; esä oĺl ku̬u̬lmisel, mii˽`vaĺvi˽vellega üt́stõsõ ala (vaheldumisi) Har; lööse tõnõ tõsõ ala ku helks inne [kootidega reht pekstes] Plv; um kuuldnuʔ ku rõivit um `mõstuʔ, tõlvaʔ üt́s tõsõ ala `pandnu nigu `pauknu `õ̭nnõ Vas; üts tõõsõ ala lääväʔ (üksteise järele, ükshaaval); ma saa ai täämbä `tüühü minnäʔ, min‿sa mu ala Se
III. prep 1. (päri)suunas paat `liikub ala `tuule Kuu; tee lihab alamäge Jäm; mõrra suu pannakse ala vette, et ku kala ajab üles, sis ei saa enam suust `väĺlä Vän; alatuule jääb purusid sekka [vilja tuulamisel] ja ni̬i̬ om alutse Pst; lääme `varju ala tuult Kam; ala mäe vai peri mäḱe, tu om üits Ote; ku saŕatass - - sõ̭ss kõhnõmba˽terä lääväʔ ala tuulõ Kan
2. (välj suhet) (kellestki, millestki) väiksem, noorem jne ala `kuoli vast, laps viel vähikä Kuu; ala rubla es ole `papri raha ka Kär; võid `oĺli ala naela Tor; ta iki ala `kümne `aaste om; ka veeräńt om ala nagla vai Krk; kes om ala iä (alaealine), toolõ jätetäss [karistus] nõrgembahe Se
Vrd alale, alas, alasi, alla1

alahalõ alla, madalale pää (teradega viljavihud) lasim alahalõ ärʔ; päiv um lännüʔ alahalõ jo Lut

alam1 alam hajusalt eP, alamb, alemb Kuu VNg Lüg Vai, g alama; alamb g alamb|a T V, -e Trv Pst Hel, San Krl; alamp Trv, g -e Hls Krk; alap g alaba Se, alape Hls Krk; g alama Trv

1. madal(am) kiviaid oli siis ikka niipalju alam Jäm; vee luäs - - kus alam mua ond, et vesi piäl Khn; teĺg - - tä ikke jäeb linast natukse alamasse PJg
2. halb, nõuetele mittevastav, ala- või väheväärtuslik; tähtsusetu; madalamal positsioonil olev; väiksem, nõrgem, viletsam, vaesem jne `mõisas `karja `aia `tütrik, sie õli sie `kõige alamb `tienija; sina õled ikke minust alemb, `tõsta `ninda et silm `pungis Lüg; Teised pidasid teda alamaks, ta oli `vaene Pöi; ma oli alam naine, teina oli ika perenaine Emm; kõhualused ja teie`pealsed olid siis alamad `seĺti [villad]; poolvillast `tehti nisust alamad riiet, igabäst riiet Rid; [tuul] akkab alamaks `jääma, `vaikema Mar; alam rahvas `viidi `taĺli ja, nuheldi kere läbi ja Mär; midä kõbem ligu, sedä parem lina. kui ligu jääb `pehmes, lina jääb alamas; pordo sõĺm, see ei seesä naa, see oo alam sõĺm; pops, üks alam nimi üteldä Vig; takudest `tehti alamad `lõnga ja linadest paremad `lõnga Tõs; `köster ja `neuksed alamad ametnikud, need olid emandad ja isandad, see oli alam järk ärradest ja prouadest; kirikus ristiti. see oli nagu alam siis, kis kodu ristiti Aud; alam ais Saa; alam vili läheb ikke `alla tuule, se on `ooste jäoks Juu; teenijalaps sie oli nagu orjalaps või alam Pee; süda põld on ikke parem maa, suo servad on alamad kohad Sim; [õpilane] jäet́i viel alamasse `klaśsi Iis; jõhvakas ein on alam su̬u̬ ein Trm; [tervis] ennemalt iki alamaks lähäb kui paremaks lähäb; põńt on `kõrgem, kus `rohtu ei kasva, alam maa koht Plt; säng on see, mis alamam on, `voodi on toredam Pil; vaiśt ike olli `löndun piim, alamp maik man; liha - - suidsutets, sis ei lää liha alapes; õige alap om olla ku käe om kuuma; sitiku om kalli [marja], aga na om rasse ja alampe korjate Hls; süä lää alapess, suust `eitmine tule `pääle; mul om õige alamp kühä, enge matap `kinni; miu seĺlän sõidade, mea ole nüid si kige alambep Krk; nii ollev küll vaest `mu̬u̬du elänu, käenu alambin `rõ̭õ̭vin Hel; `ru̬u̬gest katussõ pannime `pääle - - alamb om katta kui `õlgiga; pere`rahval `oĺli liha, sulastel `oĺli alamb sü̬ü̬k Ran; ega `miagi alambat `konna‿i ole Puh; maa tü̬ü̬d `peet́i iks kõege alambass ja mustõmbass Kam; Obesenahk om jo kõge alamb nahk, ta om õhuke ja õre Rõn; no jagõlasõ˽katõgõiśtõ - - `kumbõgi ei jätäʔ umma sõnna alambass Kan; pudrupää - - alambat sõnna inämb ei või ollaki Krl; alambat `tüt́rikukõistki rikkap tüünäśs, et minʔ i̬i̬st Vas; ta om üt́s alamb rahvass, `oṕmada rahvass jälleki Räp
3. odav(am) jättis `reńti alamaks Hää; mõni oli `kaĺlim rätsep, mõni alam Juu; ma ei taha nii kaĺlist `osta, ma tahan alamad Ann; siśsinaviin one si̬i̬ `prostoi viin, piiritusess alam, piiritus ja kristalid oo `kaĺlimad Kod; teeme `palve kirja ja palume `reńti alamaks Pil; sa `püvvä iks alamba innaga saada Nõo
4. a. alluv, madalamal positsioonil olev isik enne olime mõisa alamad Juu; õigõ mul päälik, ei tunnõʔ uma alambit ärʔ Plv; naa alamba omma hullõmba˽ku tu pääots `omgiʔ Vas b. kodanik Elas sii, aga oli väljariigi alam Pöi; riigi alamaid kutsuti ülesse sõtta minema Kos; sõ̭ss `eestläseʔ Vennemaal asotivva `hindäle elotusõ ja - - saivaki Vennemaa alambist üless kiŕoteduss Räp Vrd alanik2

alasine alasine alatine, alaline ma olõ siihn jo alasine elänik, ei olõ ma˽`konhki muian käünüʔ Har

halastama alast|ama Hlj VNg Lüg eP/-ss- Kod/ Trv TLä, -amma Vai Plv, -eme Hls Krk, -emme Krl

1. armu heitma, säästma, häda leevendama üks alastaja inimine oli `nuorennasa jo Hlj; ma nüüd alastan sinu `pääle - - ei `anna sene `kerra `sulle `vitsa VNg; Miina, alastaja inimene, töi sis tüki `saia `moole `siia Khk; kohus käib ilma alastamata Emm; ek‿sa (eks sa) alasta, ära karista ikka veel Mär; selle `vaese inimese üle peab üsna alastama Ris; laps akas tuas `nutma, eks ma juost `jällelast `aitama - - et ma `jälle lapse `piale ka nii alastasin Amb; üks tuares inime on alastamatta VJg; alassaga `vaesse `piäle Kod; kõva, alastamata inime KJn; kui tõene inimene ei alasta, siss jummal ammugi ei alasta Ran; niä alastive `vaese `pääle Krl || (hüüdsõnana) alasta `peale, mis sinu `sisse on nüid siginend Kul; vähä minä õlen jala käenud, jumal alassa küll Kod Vrd alatsema, halestama
2. kaebama, kurtma alaśt, et hulga `lat́si Plv

halb alb g alva eP(g alba Vig Mih) M T, `alva R(n `alba VNg Vai); alv g alva eP(h- Phl) Hls San V(h-); komp alve- eP(albe- Mar) eL(halvõ- V), `alve- R

I. 1. sobimatu, nõuetele mittevastav, väärtusetu, ebakvaliteetne a. (inimese füüsiliste või vaimsete omaduste, võimete, oskuste, tervise, meelteseisundi jne kohta) vilets, kehv, paha, ebarahuldav; pahane; inetu; rõhuv, vaevav mool o seda `korda nii alb tojo Muh; alv veri jääb `seisma Kul; mool pia sihes na alv Kse; soiub, alv `olla Var; `tervis on alb, ei taha mitte `süia Iis; mul on alb tunne, ma‿i saa `rõõmus olla Pal; nägemene on mul parem, aga `kuulmene on alvem KJn; alva meelega `ütlep mis `tahten ära tal Krk; mul olliva vana alva `amba, valutiva ja tulliva kõ̭ik suust ärä Nõo; südä nii alb (raske, vaevav) , juśtkui kivi `ku̬u̬rma `vasta mäkke vedädä Rõn; mul om põra˽südä `väegõ alb. kuiś‿ti˽ni alva˽latsõ olõtõ San; hääĺ om karrõ vai halv; mul om halv pää ei˽tulõ medägi `mi̬i̬lde; si̬i̬ ilma `aigu omma˽tulihalva˽jalaʔ, kost vanast oĺli [inimestel] ilmilusa˽`valgõ˽jalaʔ Har; ilm om sääne tinnõ, selle ka vaest om halv [enesetunne] Vas; taa halva `kõnnõga mi̬i̬śs, taal olõ õi jutu hakkot Se; halva `tehrüga timä um Lut || (iiveldustundest) ku süda `seoke alb ja okse tuleb siss ta ju pööritab Hää; südä alb ja `närtsib, siis ei taha süädä Kod; ku süä lää alvasse, siss raba `küĺmä vett Trv; suu läits alvass osse tüḱk `pääle Puh; üt́s ossõńd, mul lät́s süä halvass kaiõh Vas b. (loomade, konkreetsete esemete, nähtuste, omaduste jne kohta) kõlbmatu, sobimatu; vilets, väheväärtuslik; ebameeldiv; ebasoodus; vastumeelne, vastik; maitsetu, mittetoitev; vähene, kehv, ebapiisav; lahja, kõhn alb (nõrk) jää Jõe; `valge `paska lepp on alb puu, tämäst midägi ei saa Lüg; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; alva ilmaga ei taha `väljagid `minna Rei; aga ek‿se ein oli alv egä see, see `looma ei kosotand `ühtigi - - vilets ein oli; nii `albu kebadid põle `olndki, kui nüid oo Mär; va alba karbaga rohelene [värv] oli Vig; karjamaad oo sii albad, vesitsed Mih; alva `maolene, alva maeguga suṕp Tõs; läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää; tüdrik löterdab, ei `ketra ilusti. lõng on alb Saa; savi raadik, nied on ühed alvad maad VMr; alva mekiga Iis; ja vahest on alb suvi, et vili jääb kehvast Trm; alused one alvemad teräd; külävahe ti̬i̬d õlid nõnna alvad, et kõhe ei `piäsnud läbi Kod; õhakad alva põhja mua `piäle ei tulegi MMg; sadas `ühte`puhku - - eena aeg oli vääga alb Pal; alb lõhn Äks; ilm lähäb alvast, rasva tihane prääksub; anid lähvad, alvad ilmad Lai; meil aias on viserikka puid - - ära põdend, alvaks kõik läind Plt; küll om `alba `aisu `kambren Trv; ku sa näet tõise inimese `alba amet (menstruatsiooni ajal kantavat särki), siis siĺmä jääve `aigess Krk; põrna `aiguss olna kah alb `aiguss; ilma läävä alvale, kui siga `põhku viis `sulgu; kui `alba vett tuleb suhu, siss üteldäss et, `soĺkme nakava kusele; jäme alb maa, ei ole pehme muld Ran; alvan `aigusen (süüfilises); aga `miule tei ta küll alva `rõiva, alvembit ei `saagi ämp tetä Nõo; küll‿tu leib `oĺli alb, koer ka‿s sü̬ü̬ toda `leibä TMr; tal söögl om nii alb magu Ote; rostõ aja raua alvass; alb ti̬i̬, tegemede `jäetu San; lait́su˽hobõsõt halvass; tan om paĺlu `säärtseid `halvu kotussõid, kon medägi ei˽kasuʔ; mul om ni˽halv tubak - üt́skõrd `tõmbat, kat́skõrd `süĺgät Har; `halvu linnu üteldäss rääss Plv; tu̬u̬ leib om `väega halv; elo ḱul om hää, a süüḱ om halv; halvah tõbõh (suguhaiguses) Se; selle um halv saak et um halv kasu; keväjäne hopõn olõ‿i kõvastõ lihhav, üle talvõ halvast jäänüʔ Lut || riknenud, roiskunud; tarvitamiskõlbmatu liha lähäb `alvast, kui vähä `suola pääl; `augusti kuu sies `lähväd muttukad jahude `sisse, siis `üellässe, jahud `onvad `alvad Lüg; silgud `lähtväd alvas. lehk taga; alvas läin, sandis Tõs; üks eeringa tüńn oli alvast lähnud Pal; või om alvasse minnu Trv; ain lääb alvass, aenad mädänevä ärä Ran; taar om alvass `lännü, tulep `väĺlä visata Nõo; tidä (surnut) piat är˽`matma, muidu t́ä lätt maa pääl alvass, `aisamõ San; tu̬u̬ liha oĺl tuli halv, taa‿ĺ `maolõ halv ja haisass Krl; ku imä om medä peĺlänü˽vai `hiitünüʔ siss lätt piim rinnan halvass Har || peab `oidma, et `kat́ki ei tee [vesivilli], ta lähäb `oopis alvaks Amb; `paistuss lännä nii alvass et võena `surma ka `tuvva Nõo c. (millegi abstraktsema nähtuse, olukorra, tegevuse jne kohta) mittehea; ebamugav, tülikas, raskustega seotud nüid on ned `asjad `nenda imelised ja `alvad Vai; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; alb käia `rü̬ü̬plese `ti̬i̬ga Hää; alvad aead Rap; nii alv õńn, `kiski asi lähä `korda Juu; laidab kõik alvast mes teen Trm; alb asi küll, kuda elämä akada või `õlla Kod; naeste `rahval on vägä alv `kohta `saada KJn; kes esi [oma] tõrva `märki näeb, tol olna alb õńn Ran; asi om alva kõrra pääl, ma˽i os usnugi, et nii sitaste lähäb Nõo; iilä oĺl nii halv, põrss es püüsü˽mitte üt́s raas; sul taa kusi ju̬u̬sk, vaest om halv sul muidõ inemeiste siän Krl; tast om sul `väega˽halv minnäʔ, hain om hämm; ilmhalva amedi võt́t Har; maa oĺl külmänüʔ, tsopa `kaihmine oĺl halv; halv (vägivaldne, õnnetu) surm Rõu; halv [olukord] olõ õi˽no `taivakõnõ, taa jo˽kõ̭gõ halvõmb halv Vas; vana˛uss lätt päiv päävält halvõmballõ Räp; haina tegemisõga om timahavva halv lugu; meil no om halvõp elläʔ Se d. (varanduselt, ühiskondlikult positsioonilt) alam, väheväärtuslik, põlatud, halvakspeetav nää ku pidi `alvast et ei mitte `maininugi VNg; kes oli `uhkem pani omale siidirätigu, kes oli alvem mees pani sitsirätigu Jäm; suuremad asjamehed `istuvad `laudas, alvemad laava taga Khk; `Vaesid inimesi peeti alvas Han; alvast soost (madalast seisusest); teene peab mo nii alvaks kõegis `aśjus, ei `arva moost kedagi ega pea moost lugu Juu; seda `pieti alvast, kes külast `kruami `ot́sis [puuduse pärast] VMr; piäväd teist jusku alvas ~ alamas KJn; `uhke om si̬i̬, kes ei taha kehvebe, alvebe inimesege kõnelte Krk; ta piap miu nii alvass ja alatuss, et mia ei `kõlba mitte kohekile Nõo; halvaks panema halvaks pidama, põlastama; pahaks panema alvaks panema teist inimest Ris; taad panõ ma‿nd alvass Krl; ma˽kõnõli muidõ Jaanilõ tu̬u̬d juttu. tu̬u̬ pańd tu̬u̬d `väega halvass Har
2. negatiivsete eetiliste omadustega: ebamoraalne; sündusetu, taunitav; pahatahtlik, tige; südametu; tõrges, sõnakuulmatu ajas sene `alva `lapse `välla: se on nii `alvast mend Vai; üks va alb inimene, `keskid täda εi salli Khk; helvet on halv söna Phl; tä põle `moole `ühte `alba sõnagi annond egä põle mena koa mette Mar; ää arjuta omale `alva kommet Tõs; `alvade inimestega on `raske läbi `suada Juu; alb rahvas, tõesega `riidleb Kod; alva iseloomuga Lai; kukk kui `alba `lindu näeb, siis kuristab oma kanadelle; see on jõle inimene, `alba juttusid aeab Plt; alb laps, ei loe; alb tegu KJn; oma jagu om `albe `sõpru, oma jagu om äid `sõpru Krk; ämm olna iki alb - - miniäle Ran; joodikide peräst `olli Pangodi vald saanu alva kõne `alla; ta‿̀lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo; `oĺlive `väega alva minule, `võĺsse minu pääle San; tu̬u̬ om halva jutu ala sadanu Krl; taa vana halv mi̬i̬śs, joodik Har; sääne halv mu̬u̬d, lätt jätt ussõ `valla; Parõmb `halva inemist kittä, ku˽hääd `laita; Kuri võtt kuĺbist, halv sõ̭na paast Rõu; kadõ ja lähk inemine, `süämega halb inemine; Ku halb inemine vasta tulõ, sis võtt õnnõ ärʔ Räp; halvaʔ meheʔ `tüḱväʔ `taplõma; suu pääl arvatass paĺlo `halvu `vaimõ olõvat; tõõsõ pääle `halva süänd `mõtlõss (on vihane) Se
3. mittesobiv, vastunäidustatud; kahjulik, õnnetust toov `reedi on alvem nädala pää Khk; [parun] ise oli `ütlen, et mul nii alv sõna ja nii alv silm [toob loomadele õnnetust] Tõs; ta on alva silmaga, ei tohi `looma näedata Kos; nüid om serände alb aig, lähvä kõ̭ik aava mädänemä Nõo; `i̬i̬spä ja `ri̬i̬di es lasta [loomi esimest korda karja] – nu̬u̬ `oĺli alva päevä Rõn; n‿om nu̬u̬ŕ kuu, n‿om halv aig. no‿i˽või˽`põrsõid lõigadaʔ, nakass mädänemmä takast Har; `Ri̬i̬de tohe es sukugi alustaʔ, tu̬u̬ oĺl tu̬u̬ kõ̭gõ halvõmb päiv Rõu; halva ao tuńnil (tund enne keskööd) tohi‿i tüüd tetäʔ; kas sai mul halval aol tet́tüss, et lää äi `höśte Se; noil um halv siĺm kua um sääne kadõlik inemine Lut
4. odav Kala `hinnad olid `voimata `halvad Kuu; `juudiga `tarvis kovast `tingi(da), et `alvemmast jättä Vai; üks [sulane] oli `kallim, teine oli alvem palgaga Pöi; jo ma siis osta ka, kui alvemaks lεheb, nüid nii kallis Emm; nüid oo loomad albad. maksa obosed `inda, egä `veisse loomad koa Vig; alva palgaga tienib koa Ris; ma põle seda `alba sukurt soand, ikka kaĺlist ostnd KuuK; no sit́s on üks alb riie, maksa mette kedagi kohe Sim
5. kahju, hale või˽ku halv om naid armõtuid latsõkõìsi Har; ku ma loe vai laala, sõss silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ – mul lätt mi̬i̬l nii halvass Räp; hallõ ~ halv mi̬i̬ĺ tuĺli pääle Se
II. subst 1. kuri, paha tegu või olend, ebasoovitav nähtus; ebaõiglus, ebameeldivus; kurjus karud `tieväd pali `alba ja `kahju Lüg; `motleb minust `alba Vai; kes `sõuksid `albu akkab ää `viima Muh; kis `alva oli teind, see sai `jälle vahel `peksa koa Kir; `kaarna `lendamist ja `karjumist `kartsid, et toob `alba, igä sugust `alba Tõs; `vainokägo näeb `alba, õlgu si `albus messuke ta one; alvad ja üväd ti̬i̬b [haige] kõik `sängi (roojab ja kuseb alla) Kod; me vahel ei ole midägi ääd, kisk nagu alva poole Trv; paari`rahva elu om iki `seante vahel `alba vahel ääd Krk; jummal om miu `oidnu kõ̭ge alva i̬i̬st Nõo; ma‿lõ `täämbä nii käŕsitü - - ei tiiä˽kas midägi `halva om tulõman vai Kan; ei˽käü˽nuil käsi häste˽kis tõsõlõ `halva `püündäväʔ; saa ei sa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; `halva kitä‿iʔ ärʔ, hüvvä põlõ‿iʔ ärʔ; mul `ümbre süäme halv (paha tundmus, iiveldus) Lut
2. kurat perremi̬i̬ss üteĺ jalʔ noile tõisilõ halvulõ: säidse `ku̬u̬rmat `võtkõ `laṕjut üteh; tuu `valgõ susi `omgi `halvu `muŕdja; Ku haigutat, sis halv kisk suud laḱka Se

hale ale g -da R(n aleda VNg) L K I Ran Nõo Kam; alle g aleda Puh van Nõo; hale g -ja Kuu; n, g ale S Trv Krk; n al(l)e Hel; n, g alle Hls, allõ San Krl(n alleʔ), hallõ V(g halõhõ Har Vas)

1. adj a. (pisarateni) härras, liigutatud, halemeelne, kergesti kurvastuv; kaastundlik aleda südämegä, akkab kõhe `itkemäie; sie on ale inimine - - akkab kõhe `itku Lüg; `moolgid akkas taast ale meel Khk; Ale mees koa, akkab `nutma Pöi; süda läheb aleks Muh; kui on `raske asi, siis tuleb ale meel `peale Kul; tema on aleda südamega, akkab `nutma kui vähä `miski on VJg; teeb meele aledast Pal; ale meelege tule ikk ka `pääle Krk; südä lääb aledass, siĺmävesi om leevä `kastess; ike nigu aledamba meelega annat tälle, tiiät et ta‿m `vaene ja sańt Nõo; ku ma näi, et tä nii kurvakõnõ oĺl, siss lät́s `hindäl ka halõhõss Vas; `suuga murõhtass, `süämega iks olõ‿i hallõ Räp b. millestki, millegi tõttu kahju, kurb mul one periss ale temäst, üks vana üvä mies VNg; ale ja `kahju on kohe täda Vai; siis o nii ale, kui sul põle midagid Muh; tääl väga nagu ale `olla üksi Aud; ei olnd jo ale näha see kui mat́si `nahka nüliti Rap; ale taga tõiss, et ärä suri Kod; no võta kui tahad, ega mul täst ale ei ole Ran; `väikest last oĺl hallõ kaiaʔ, is saa `õigõst süüä andaʔ, ei˽`mähki˽kah Har; vaest eläjä `lu̬u̬ma um `õkva hallõ Plv; mul om teid hallõ, ti̬˽piät no `näĺgümmä Vas; ku hädä om, siss olõ õi `härgägi hallõ, kui hädäkõrd `mü̬ü̬da lätt, siss om `handagi hallõ; nõrgahtu põlvilt `maaha, nii lät́s umma naist halõhõst Se c. kurbust, kahju- või kaastunnet põhjustav, liigutav; kurbust või kannatust väljendav Midäs sul viga on tänä et `ninda haleja nägü oled, kas peigmees jätt maha vai midäʔ Kuu; kpll sie pidass aleda `jutluse VNg; See nii pisike ale (”arg”) laps Pöi; see `olli pisike ale `näoga poiss Muh; siis `meitel oli `neuke ale asi, põln änam mette `pruuti, põln `peimest Lih; sel on nihuksed ilusad aledad (mõjuvad) sõnad Juu; poja laps jäi pia põletikku, kole, ale `aigus JJn; ise itk ja lugi, aleda tuaniga Kod; küll om ale asi, et ma nii perätuss ole jäänu; si̬i̬ keŕksant om `väega aleda `kõnnega, panep kõ̭ik `rahva `ikma Nõo; halõha helüga laulõtass, helü um hallõ Lut
2. adj armetu, mannetu, vilets, halb Ei sie saa midägi `tehnest - - `niisike ale õli tõne; sie õppetaja lueb aleda `äälega, ei `kuulu kuhugi, kie `valju `äälegä lueb, `kuulub üle keriku Lüg; Riie mis sa `ostid on väga ale asi, öhugene ja pole tal nägu midagid Emm; mõni [inimene] oo ikke aledama (nutusema, kaeblikuma) äälega, mõni oo käredama äälega Mar; ei˽taha üteldä et uĺl, siis `ültät, et tä om `puuduline, uĺl on halõhõp sõna Har
3. adj (värvuselt) hele, valkjas, kahvatu, pleekinud, tuhm halepunane – `oige `valkjaspunane, `ruosa Kuu; tal on `valged `juuksed, aleda `karvaga Lüg; Anepojad - - `alguses on nisukesed alerohelised, `ennegu `lähvad `kollasest IisR; ta nii ale (kahvatu) `näuga; pisine ale (hall) lind on, lina`västrik Jäm; kui väŕv vähe `pεεle akab, siis jääb [riie] aleks Khk; Ta akkab `tuiskama, `päike on nii ale ja `valge Pöi; mis nisuke ale kollane on, see oo `aabjas kollane Mär; Karikakraga sai tulikollast. Kaselehtega alekollast Kei; kui see aĺl on `liiga ale, ehk saab `musta `ulka `panna [värvimisel]; oli nisuke alesinine riie JJn; lepikseened, nisuksed aledad roosad seened Ann; `omme vist sadab, pääv on aleda `näoga Lai; sii̬i̬ om `siande ale väŕm Hel
4. subst haledus, härdus, kahju-, kaastunne üsna ale tuleb `pεεle, kui sa seda köik pead `mötlema Khk; tuleb üsna ale `peale, kui ma teda nään Juu; emäl tullu ale pääle, võtten oma latse tagasi Krk; kui kaet toda viĺetsät elu, siss nigu ale tuleb `pääle Ran; tulõ hallõ pääle, nakass `ikma ärʔ Se

alenema alenema VNg, -mma Lüg alanema, taanduma; kahanema kui sie mürä alene, siis voib edesi `menna VNg; pane vesi pudeli - - kui vesi aleneb, siis sadu ei tule; ajab üle kehä `paisetusse - - sangleppä vihaga viheldi, siis akkas alenemma; kuu aleneb, lähäb jo `viimase `vierandi `puole Lüg

haletama haĺetam(m)a (-l-) VId, haĺõ- Kan Rõu Plv; haĺletam(m)a Har(haĺlõ-) Lut halejendama nurmõ˽ni˽konnu˽haĺlõtasõʔ Har; kolm kot́ti küĺb timä `kaaru `maahha, nu̬u̬˽haĺetasõ˽joba Rõu; keväjä maa nakkass haĺõtamma Plv; `Ilda `aigu sai kidsutuss, a˽no˽jal haĺetass Vas; rügä keväje `höstehe halet́ Se; vihmäʔ ni vihmäʔ. [rukkihaki] päälmädseʔ vihoʔ `naksiʔ jo haĺletama Lut

algnema `algnema Hää; `algnõm(m)a Plv Vas Se, da-inf alõdaʔ Lut algama, alustama ma `algnesi alles tegima, põle veel kedagi `tehtu Hää; hummõń `algnõss ku̬u̬ĺ Plv; taĺv `algnõss joʔ Se; ku ilm alõśs, oĺl jo saaviśt (kadedus) raha `pääle Lut

algus `algus g -e VNg Lüg(n -ss) Vai hajusalt eP; algu|ss g -se Krk Nõo, -sõ Har Plv Lei; seesü `algu|sen Hls Ran Rõn, -sõh Rõu(-sõn) Räp

1. alustamine, pihtahakkamine; algusmoment või algusosa no nied (kivid) `pandi `moisa `algusest VNg; kui `tõine ies `algusse `lahti tieb, küll mina avitan `kaasa kõhe `laulda ka; `talve `algusses Lüg; see on ma‿ilma `algusest saadiked nenda olnd; `augusti kuu `algusel Khk; Reede - - siis äi `tehtud öhegi töö `algust öles Pöi; Iga `algus oo `raske Han; leiva `algus oo kasukanikas, teine oo konts Var; ta tieb seda tüöd `algusest `piale Kos; ega sie tigedus kao, sie on jo `algusest `luodud VMr; sie oli riiu `algus VJg; tegi `tüäga `algust Iis; se oli lina küli `algus, kui tomingas `õitsma akkas Plt; si̬i̬ viga on juba `algusest tal küĺles KJn; si̬i̬ olli talve `algusel iki Krk; rüä puut maśs kuuskümmend kopika, minu `nu̬u̬ruse `algusen Ran; veebruari lõpul vai `märtsi `algusõh na (küüvitsad) `äitseseʔ Rõu
2. esialgu, algul, esmalt `algussest ei lase `lüpsädä, aga kui `kuoldub sene järele, siis laseb `lüpsädä küll Lüg; `algusest lõi jumal `taeva ja maa Kse; kõege `algusest akkas ehitama, tegi paadi, siis ehitas `veske Aud; kis sest `oolis, et `alguses `raske oli Tür; `Algusen es saa selle `õṕmesega suguki akkame Hls; `Algusõn oĺl tü̬ü̬ rassõ, a‿kuʔ är˽harisi, sõ̭ss olõ õs midägiʔ Rõu; `algusõh käve esä imäga orja tü̬ü̬h Veriora jao pääl Räp
Vrd algnuss, altus2

all1 all üld

I. adv (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (vertikaalselt kellegi, millegi) all, allpool, alumises osas; sees, varjus mul `käivad `suoled all (songa puhul) Lüg; alus kot́t keib all magada; pia sa all, ma kalla `sisse Khk; piimal põle koort `ühti, mudu vesi all ja kile peal Kse; pialt oo [tõhk] vähe must ja all oo pruunakas kollakas Var; kördil oo pitsid all, pitsidega kört Tõs; jää on koristikus, vett all ei ole Saa; ihu pial kõige all on säŕk JMd; siin natuke `vaesem maa - - saue põhi all Pai; on üks igavene laustik sie saun küll, ei tia kuda nad viel sial all tohivad elada Kad; pudrul on põhja mekk - - kui on `kange tuli all Äks; libe all, libe piäl, libe kala `keskel = kanga kudumine KJn; [õunapuu] oksad oĺlid nii täis, et toed oĺlid all Vil; aga kui kulu all `olli tõesel aenal, niideti üten maha Ran; lumekirmeke `olli pääl ja `nilbe iä `olli all Nõo; puul - - all om tümi, pääl ladu San; tõõsõ kõrra pääl `eĺli esiʔ, all oĺl näil `koŕteriliìsi Vas b. madal, (millestki) madalamal; maas; allalastud asendis `päivä terä on juo all, on `õhta kääs Lüg; Laealuse vötab sojaks, all pole midagi, kas `külma ää; Maja on ölal mää `otsas, kaju all Pöi; suvel jo piab [jõe] tamme all pidama, muidu ei saa `eina teha, kõik vett täis Kad; päev one juba õege all, aga vi̬i̬l paessab Kod; see sügav koht [jões] on muar, all kus vesi keerutab Plt; kui makad, siss om klapi all, `siĺmi pääl Ran; kassipoig om lännu üless posti `otsa ja peni aogup all Nõo; ma˽pańni ärʔ värehti all (rehehoone juures, mis asub elumaja suhtes madalamal) kińniʔ Rõu c. (lähemalt kohta määratlev) [laevas] sai all `puordis `olla VNg; `käisin all (alamjooksu pool) `veskil Lüg; sii all `lahtes on `roogu Kär; `Tahkuse külas all jõe `ääres on kõŕts Vän; all `koples olid [kangad pleekimas]- - kus meil sial ned aavad all kasvavad Amb; vana tarelohak õli all külän Kod; meil tulli vähä peenikest `vihma, aga all järvekuru pu̬u̬l ollev iki kõvasti sadanu Hel; lehm oĺl tah all niidü man; imä jäi `mäele, teḱk mäel süüäʔ, ma˽kammańdi all saana man Vas d. madalas kalda ääres all meress Kuu; täna olid lestad all olnd, mdalas Khk; Pailu `laevi oli all [sadamas] Pöi
2. allküljel, põhjas olemas; küljes, kinni; alla, külge kinnitatud; toeks, toena Jalad punased all `nindagu `pardi `lestad Kuu; alasil on jalad all - - `miska `sõisab pakku `õtsas Lüg; `Ninda jalg `surrud - - kas on `jalga all vai ei õlegi Jõh; `katso et `sumbul ei ole `pohjagi all Vai; varased `valged [kartulid] - - öite agarasti all Jäm; rataste pulk, se ojab ratta all - - et ratas ep tule alt ära; ainus tuhlis, es ole `loodust ka all Khk; obuse raud laksub all, tahab kinnita `sooja Muh; lähäb nõnna et jalad `vilksuvad all `vankri ratas `loopab all Mar; obusel o lume lombid ~ kombid all Kse; puu`kingel oo puutallad all Tõs; mis mütale viga tulla [tuppa], mullast põrmand oĺli all Saa; oleks mul jalad all olevad (liikumisvõimelised) et tulen `vällä ja jalotan Ris; tiel `keltsa viel all, ei võta `sisse Koe; vana põhi all, sie o `jõukas Kod; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; pooliku ravva es kurda all kõlege Krk; kae `päeval om jala all, viśt `ommen läp sadama Nõo; sillal olli kolm või neli tarandust all Ote; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all Har; `kuultul jutul ei olõ˽`põ̭hja all Rõu; ah́ol om `puunõ vańk all Se
3. (välj olukorda) obene sõit, jäi `saisma, `oĺli ärä `vaibenu - - vars all (imemas) kah, [nõrk] nõrk Ran
II. postp (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (vertikaalselt kellegi, millegi) all, alumises osas; (millegagi) kaetud, varjatud `ukse `lingu all on trikkel, `kergitab `lingu üless VNg; `linnud `lennavad `kõrgel `taiva all Lüg; mei `käisimo jää all `püüdamas ikke `verkoga Vai; keeb maa - - jala all virtsub Jäm; Kui katus `samli lihab, `samli all ta seisab kas vöi sada `aastad Pöi; pääva all `sõuke punane parras Muh; kark `kaindla all Rei; munal o koa kile koore all; ja särgil oli kurgo all nööp Mar; tule tukid oo paea all Mär; mää all kasub vili parem kui mää peal Kir; küll ta teab, kus kibi all vähk seisab Var; `särki `kantakse kuue all Hag; [varss] imes poole `vuastad emä all Juu; vili kasvab ärja jala all, ta tegi `talve sõńnikud Kos; koorm kui kägu `persse all Pee; `vihkab nagu `uśsi aja all Pal; kevade kui maa sulab, suland korra all on kelts Lai; padi `oĺli pia all KJn; lot́t lõvva all; obestel om suve kaara `kapje all, las na esi süvvä välläst Krk; vahel lähäb ratas `katski `ku̬u̬rma all Nõo; kõjo puu pehastass ärä ruttu, [kui] koore all sais Ote; ei olõ `kuiva kotust `kańgla all Kan; aidal - - om õnnõ kiiʔ `nulkõ all Har; põllõ all oĺl laǵa pit́s Rõu b. (millegi) sees; varjualuses, varjus neli pere`konda ühe kattukse all VNg; vähid ja `lutsud - - `sõisavad jõe `kalda all Lüg; tegid `suuri `koopud maa ala, elasid maa all; seakiha oli roovi all Khk; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja Pha; tuli `iildub tuha alla Muh; metsa all ei kueva ein nii ruttu ää Kir; reheall sai `enne obustega pahmatud Aud; naarits elab niisammute mätta all nagu tõhk Vän; maavitsad `kasvavad toa ullude all Ris; tuli pliida all Amb; pää on `pilve all JMd; vikatid ripuvad kuuri all VMr; iie all on umb aĺlikas Kad; tuli`u̬u̬ne all ärä `aade siast lori; `kaksime lina ja emä sääl siss imet last rõuna all Trv; egä suidsu all (elumajas) om `viina; si̬i̬ makass juba ammu mulla all (surnud) Krk; perve all om uru, kon om `vähju Hel; rii alutse all om ovese Puh; niisama maa all ka jõõʔ nigu maa `päälgi Rõu; pedästiku all kasussõʔ palo seeneʔ Plv; kalaʔ ummaʔ aad́a all Lut
2. (kellegi, millegi) läheduses, juures; (millestki) madalamal alus `seisis Lettiba `nieme all VNg; `peigmes ja pruut `istusivvad - - `tõine `küünäl põles `tõise nenä all Lüg; mere `kalda all olid `karjamaad Vai; `kaapsu jäad oo köögi `akna all Khk; `meitel keige lisem poe on kergu all Vll; Lääve all oli suur vee auk; Ta elab sii sammas mo ääre all (lähedal) Pöi; me `laulsime ikka, kui kiige all ollime; `istusid [peeru] tule all ülal Muh; mei heinamaa `olle ukse all üsna Phl; seal jaanistule all niisa·mate `joodi `viina ja tansitasse Mar; meil oo meri õue all Lih; `ruhnlased köisid sügise `Saastna all `üĺgid `püidmas Kse; ema küĺle all `kasvand JJn; suure `tahvle all sai `käia [vastamas] Ann; paessutab ennäss ahju rinna all Kod; mäe rinna all oli `umbesse tuisand Lai; muist eenamaad on oma all (talu juures) Plt; valu om `rinde all; jõgi olli nurme veere all Krk; sääl Ummuli `mõisa all oli tuu Root́si sõda San; kurgun kõrvõtass, kaala all Krl; sääl oĺl Taheva kõŕdsi all suuŕ paŕv, kost hobõstõga üle `veeti Har; esä oĺl kaŕaga˽sääl `kaldõ (järsk mäekülg) all, ku tuĺliʔ lennugi Rõu; eläss `õkva külje all (väga lähedal) Vas; `kopli oĺl mi kodo all sääne niidükene Lut
3. (allküljel) omal kohal olemas; küljes (kinni); alla, külge kinnitatud obusel on lume `klombid jala all Jõe; sies `kapja all on varekse liha Vai; `eńni oli poistel va końt (uisk) jala all Kul; iä jumikarad `riästä all Khn; suured jää kamakad saabaste all, kudagi `mu̬u̬du ei saa `käia Hää; viies ratas vankri all (üleliigsest) Trm; kardula - - ku `erne terä juure all Krk; `jalgu all umma hobõssal ravvaʔ et nilbahanu‿ss mahaʔ Lut
4. (päri)suunas, pool ema üttel - - iga `tuule all on minu `lapsi Hlj; `tuule all oli `jälle nie samased `pienemad [terad vilja sarjamisel] VNg; Õhta all teeb pilve Kaa; Ait oli oort lahve tule all, aga ikka jõutsid oida [süttimast] Pöi; tuule lae oo aguline, teine ots o vesigare all, teine ots oo `maagare all Muh; (luiged) käivad - - sui pöhja all, kus nad munevad Noa; Lunandi eenam on pääva all Ris; keskoimiku all akkab `mürlain `piale Kad; vualu all VJg; [ta] õli tule all kõhe, kuulid nõnnagu rahe lennänud üle piä Kod; Õdagu saiś `lõuna all suuŕ must piĺv Rõu
5. (välj tegevus- või mõjusfääri) a. tegemisel, tegevussfääris; olukorras, seisundis; mõjus `Talgu `ehtul olid kaik mihed `häürü all Kuu; `kaljasi oli sadamas `purje all (purjed üles tõmmatud, sõiduvalmis) VNg; une all õled juo - - õled unine juo; vaguni `uksed on `plommi all; maja on juo sarikuie ~ kattusse all; meil ühe `kõrra õli juo sie asi juttu all Lüg; luha ein paremb, kui kaks ehk kolm üöd [seisab] `kaste all Jõh; mujal ep tee tööd kut `umbest kepi all, kubja silma ees; järjest istub lapse all, järjest kaps süles; emased on koo maksu all Jäm; `soldadid on püssi all; kalad paers ragede all (verisoolas) Khk; ma ole küll nende (rõugete) all olnd Kär; Oli öhe `öhta `jälle teise [mehe] käe all (käe alt kinni); Eile `öhta - - oli veel lehma all (lüpsmas) Pöi; elab enese elu päävad niukse piina all, mees joob tal ja varastab Mär; oli kihla all (kihlatud) Kir; Lihonetsi mägi `üitase, see oo `kaitse all koa Lih; vana moĺd oli talve all (talv läbi) sii küliti maas Var; Kuhad `oĺlid `mõisast `lahti, müigi all Hää; oli sünnituse all (sünnitamas) HMd; mets - - kõberas kõik lume all Juu; suri aŕsti kää all Kos; [kui] õlut ei ole iŋŋe all, kohe `luhtub ära KuuK; `istus iel`uurimise all JJn; mina olen aga teśte oiu ja varju all Ann; kolm neli `pääva on kardulid äkke all (põld seisab äestatuna); [rukist] ei `vuotud, aga suvivili, sie oli `vuodmise all VMr; olin `leikusel - - unerohu all Kaa; kaup läks `kaĺli inna all `väĺja Trm; kannu kild jäe `püśsi - - kui `lõikad puud ja ladva `raskuse all `murdub Kod; Ta `oĺli Viĺländis `tohtre all seäl KJn; kaks `aastad oĺlin õppuse all Vil; ma ole `justku orja oben, ommukust `õhtuni iki `rańge all; maa olli kik adra all (üles haritud); `rahva naaru all Krk; si̬i̬ om jo piina elu, sa oled sunni `tü̬ü̬line, nuia ja malga all; maja joba roovi all, võib nakata katust `katma Ran; minijäss istup latsõ all, midägi ei taha tetä, munatab last Nõo; `tüt́rik jo tanu all (mehel) Rõu; Vü̬ü̬d, sukka, kinnast `koetass, nuʔ ummaʔ kõ̭ik kudamise all; eelä vana räbäk oĺl kõva kammu all (purjus) Plv; `ratsalõ hopõn um sadola all Lut || vahel; töötlemisel niit `tohkes masina all Kuu; `tangu lõppetused `lassasse kivi all `pienest jahust Lüg; Suivili tambiti obuste jalge all Pöi; `ennemuiste oli käsikibi all jahvatud leiva jahu koa Rid; Ei lagu `amba all Hää; `tänkjas - - maa, äki all ei lää peenikses Saa; [villa] tordid said kroasitud, kää all kroasi koane pial veeretadi Nis; truĺli all said [kangad] siledast küll VMr; koodi all (koodiga pekstes) tuli alvem tera `väĺla Trm; `varba all `kuuŕõ [pasknäär] tammõtõhva arʔ Vas b. (kellegi, millegi) alluvuses, halduses; käsutuses, juhtimisel `meie olime `Tallina all, `orja`polves pole old Jõe; mies on `naise valitsuse all Lüg; nee on teise `möisa all Khk; Param vana [mehe] abeme all kut noore ruusiku all Pöi; need [talud] pole `Taebla valla all old Noa; tä oo ikke mo võimu all, tä peab sedä tegema, mis tahetasse Mar; `Iisaku kiriku all õlen üleväl Iis; tienib pereme all ja käsu all juba Kod; `enne vanast - - kui oli küla kari ühe karjusse all Lai; `enne `olli viiskümmend `aastad pidänü roonu all oleme Hls; egass timä tõsõ all ei olõʔ, timä om õks henne alh (omaette peremees) Har; vabal tü̬ü̬l oĺlit `meiśtre all iks vaba mi̬i̬s; tõõśõ `tahtmisõ all vai tõõśõ käe all; Võrp kreis oĺl kõik timä (arsti) all - - näit (haigeid) saadeti kreis`tohtrõ `kaemisõlõ Räp c. (millegagi) hõlmatud, täidetud; (kellegi, millegi) kasutuses; (millegi) jaoks, tarbeks `suured `karjamaad keik oli `luomade all juo, ega sääl maa `puudu old parunil VNg; meil `musta kesä ei õle, kõik maa on `vilja all Lüg; `raandad on vee all `kinni Khk; pöld on karja all Rei; kolmanda kolmandese all oli kesa Vig; õue all suur tükk maad kohe Tõs; see väli om tänäbu rukki all, see kesa all Juu; õvv kõik õli valgvede all Kod; `Kaśme külä eenamad enamast lepiku all Pal; `toober om solgi all; suur lagendik oli oma all, aga löhike eenäke Trv; puu annum, ku ta paar kõrd `olli piimä all ärä käenu, pidit `ki̬i̬tmä Rõn || (klassifitseeriv) ega sie siis oldki päris `vargus, aga nii et `varguse nime all ige oli Kuu; mis `suuremb, sie on pada nime all, `veike on `katlik Lüg; `väike `ankur oli lassi nime all Tõs; eläb `võõra nime all, `võõra paśsigä Kod; kalu `ru̬u̬kma ~ `kaapma, nu̬u̬ käesivä üte tü̬ü̬ all Ran; kõik, mis nelä jala pääl kääse, om eläjä nime all; `plotnik vai `tiisler, katõ nime all Räp; mi̬ ole üte nime all, meil mõlõbil üte nimeʔ Se
6. (välj mõõtu või määra) egass ni̬i̬ lombi `onte mõõdu all ei ole Nõo; taluʔ oĺli iks `taadri all (talude suurust arvestati taalritega) Har; Vilä saaḱ oĺl katõ, koĺmõ `si̬i̬mne all Rõu
III. prep 1. a. (millestki) allpool, madalamal all paesu oĺl suur vesi Vän; allmäe tei `aida Pst; irs `oĺli kolmkümmend `sammu piḱk, mes all jää käis Ran; nemä om vi̬i̬l mäe otsan, aga mina ole joba all mäe; kistavaŕs [veskis] on all kivi, ta aab kivi `ümber Ote; mäe otsan oĺl põld sääne sama ku all mäe Krl b. (millegi) sees parep os iki all maa olla ollu, ku pääl maa Krk; ku linamatuss üless tõusess, siss pandass `kivve manu, et ta allvee saisass Ote
2. (päri)suunas allmaa tuul (maatuul); all vuo tiib (vee voolusuunas asetsev noodatiib) Kuu; Alltuule külgis Emm; `sõuke sańt ais, et all tuule ei või `olla Hää; kummass all tuule one, ni̬i̬d one `soemad majad Kod; vikerkaaŕ vaist om enne `vihma, all päevä iki, iki `vastu `päevä Krk; All päevä sinetäp Nõo
Vrd alh

hall2 aĺl g aĺli L K I Puh Kam San V(h-), alli L S/n (h)all Hi/ M T; all, `alli g `alli R(h- Kuu); komp aĺle- Kod Vil M

1. adj a. hall, värvitoon musta ja valge vahepeal ema kosel on `mustakas all Jõe; `lammass on `ninda `tuhkrust mend, vill keik all; `iire`karva `alli obune VNg; sie obone on `ruoste `karva `alli Lüg; vie `karva - -`alli; roda `muodi `alli Vai; lammaskarune aĺl; sedine aĺl udu vöttas viĺla ära Jäm; aĺl kut üljes Khk; `söuke aĺl vöi alli rebu obu Mus; aĺl kae on sool silma pεεl Kaa; undid ollid allid Muh; suitso `karva all Käi; aĺl paio ja punane paio ja remmelpaio `kasvavad `metsas Mar; määr on aĺl Kul; augu lina - - saab [ligunemisel] õbeda `karba aĺl; kurekarva aĺl vars nigu kuŕg Vig; Allim kui rot́t, `kallim kui kuldraha kot́t (silmast); `kosla munad oo nagu ane munad sinised allid Tõs; `pisksed aĺlid parmud Aud; `valge aĺl teene (seaharjas) PJg; uńdi `karva aĺl Tor; Aĺl obune roheliste aiste vahel = jõgi Hää; `lätlasi (sõgelasi) oĺli obese pää kallal kui üks aĺl (väga palju, tihedalt koos) Saa; meri täna üsna aĺl Ris; selg on tal (lestakalal) pia`aegu liiva `karva aĺl HMd; mõned oo mustad varessed, mõned aĺlid; vana aĺl jänes Hag; piimale tuleb kanastand kord `peale, nisuke aĺl libe kord Jür; ahad on allid linnud JõeK; aĺl lips `niuke ein, `niuke `aĺlikas rohelene, käib vikati alt läbi Tür; veked allid jäneksed Kad; aĺl kui kulu VJg; iire `karva aĺl luom Sim; kivide pial on aĺl sammel; aĺl rähn on vähä suuremb ku roheline rähn IisK; `ernid on `muste, `aĺlisid, sinisid Trm; rublatükiline aĺl [hobune]; aĺlid [kanad] nagu pilve sagarad Kod; vesi ka aĺl nigu taevaski; sinine riie on ära `pleekind, aĺlist läind Lai; Tuleb sissi ku aĺl unt (külmast) Trv; tuhaperä `karva aĺl; aĺl savi om `rohkep su̬u̬ savi; alli liiva maa; `lamba keele - - laia lehe, alt om vähä allip ja päält om rohelisep; alli pajodest kah saap `lu̬u̬ka; suurebe alli `rästse om obu `rästse. vähebe alli `rästse õigats laulu `rästse Krk; alli piĺve toove `vihma Hel; kõrvenu aĺl (pruunikashall) Nõo; `vaśklaistõ pesä om sääne haĺl nigu `paakõnõ inne Kan; alliʔ silmäʔ Krl; `taiva `karva haĺl Se || (inimese juustest, habemest jne) mul `läksivad juo usina `juuksed `alli VNg; üks `allis juuks pääs; mina ja vanamor õlema ka `allis juo, vanuss tieb kõik, paneb `alli ja ramu võttab `vällä; Mure tieb `mustast, ädä ajab `alli Lüg; pia `allis `õtsas; `kulmu `karvad `lähväd `alli; `Juuksed `allid kui õbe Jõh; `jiuksed `löiväd `allist Vai; abe lihab alliks Ans; Inimene jääb vanaks, abe öleni aĺl Pöi; all pεε `otsas Emm; see oo nii aĺliks läind jüstku va meegas Mär; aĺl piä, allid `juused Tõs; aĺl ja vana naa et mulla kord peal; abe lähäb allis PJg; `juuksed läksid aĺliks Tür; aĺli abemega vanames Iis; Ta on visa `maksmisega - - võid oodata ennest allist Trm; tämäl õli `juuksite siden `aĺla `karvu Kod; [juuksed] aĺlid nigu õbe; vanast piast lähvad `juuksed aĺlist; igavene vana ja aĺl Lai; pia aĺl ots - - kui `juussed `allid Plt; ta om nõnda aĺl kui üit́s kulu Hls; `auste `alli pääd ja kumarte kulupääd; miu juuss om aĺl, alli `juuse pähän Krk; `juusse läävä murega alliss Ran; miu nättäväst `olli temä esä aĺl Nõo; vana haĺl miherõibõʔ - - pää jo˽haĺl otsan Har; haĺliʔ habõnaʔ Se || piltl aĺl uńt tuleb `sisse [öeld kui] `külma `auru tuli `tarre Kod; see oli `enne muiste, vanal aĺlil aeal (väga ammu) Lai; Võbiseb alli mehe küüdsin (lõdiseb külmast) Trv; aĺl mi̬i̬s `akne taga joba (koidkust) Krk; siast `asja ei ole küll enne alli `taeva all nännu Hel; haĺl mi̬i̬śs küĺmä tu̬u̬, üldäss sügüselt Lut b. luitunud, värvitu; tuhm `Särgid `poistel `mustusest aĺlist läind IisR; Riie oo tükkis alliks ää leekind Kaa; näoss aĺl nagu kuĺatanud sein Kod; kui maea on seist mõne `aasta, siis katuss ja seinad, kõik on aĺlid Lai; vana inimene on aĺli `näoga, näost `otsa lõppend Plt; vili lää periss `näotuss nurme pääl, ärä kolaten, ärä `luitun, alliss lü̬ü̬ Krk c. tuhm, ähmane, ilmetu (pilk, vaade) käi magama, `silmad veda `allist juo VNg; sul on `silmad `allis pääs, sa õled pali `viina juond Lüg; `Aigel on ikke `allid `silmad Jõh; Omal silm aĺl peas, aga ikka ajaks veel [viina] `sisse Pöi; siĺmad on nii aĺlid peas, se akkab ikke surema Juu d. valge ja pimeda vaheapealne; hämar, sombune, pilves ilm on `alli juo, enämb ei nää Lüg; oomigu vaada `akna `pεεle, akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ilm läheb nenda allisk ja ähmuseks Khk; ilm akkas allisk ajama (pilve kirskuma) Mus; elm oo tänä naa aĺl, et üsnä varese `karba - - aga ei saja mette Mar; korra läks naa allisse, aga üüd `tõmmass jälle eledamass Mih; ilm oo aĺl ja ujus Aud; ilm on aĺl, `pilves, vihm tulekus Sim; taevas lähäb aĺlisse kik, päe nigu vivi̬ sihis `taevas ülebäl Vil
2. adj haljas, roheline; toores, valmimataKhk Muh L pöld akkab `vörtsuma, akkab alliks minema, oras töuseb Khk; ruki ühna aĺl alles, `õitses tänini alles Muh; aĺl vili oo mes põle veel vanadlend mette Mih; kahe`kortsed odrad - - muist `valmis, muist allid; õõna pungad, aga tää ikke aĺl, kõva ja rohelene Tõs; ära lase last neid aĺlisi `marju `kiskuda Aud
3. subst hall loom a. hall hobune, veis pane sie vana all [vankri] ette Lüg; mine too aĺl `metsast ee Khk; aĺl on `aĺli `karva ärg Hag; `rautas aĺli ära Lai; pane allile ravva suhu Hel; olõ õi üt́s haĺl sõah õiʔ, sääl om mito (halle hobuseid sõjas ja lolle inimesi on palju) Se b. euf liik hülgeidR Jäm Khk Mus Emm Khn Hää `alli `nahkadest tegime omale `pastlad Jõe; `hülged on kaht `seltsi, `viigarid ja `hallid Kuu; `allid `onvatta `nuorenna `üsna `valged VNg; vanad allid Khk; ned vähemäd [hülged] `üütässe mustud, teesed suurõd aĺlid Khn; aĺli liha aiseb Hää c. euf hunt vahi et sedä vana `alli `jälle ei tule pahandust tegemäie (öeld karjapoisile) Lüg; va aĺl käis `karjas, viis talle ää Hag d. täi siis oli meil neid `allisi, tead, mis `vaeva nee veel tegad Ans
4. subst halle riideid kandev isik `Kaimri allid (Kaimri küla meeste hüüdnimi) Jäm
5. euf kurat vana aĺl KJn
6. subst a. kartulisort vεhegeised allid Käi; `väikse alli olli nagu kivi killu, es ki̬i̬ `pehmes ka mitte Hls b. liik seeni `aĺle om jäĺle Kiĺgimäel paĺlu Ran
7. subst = hallitusR Krk Har `enne `lähte `alli `ennegi kodond `ulkele tule; mesilaise puu oli siest `alli `läinu VNg; leib - - jääb vanast, viäb `alli juo - - `kuoriku vahed on `allis; all tieb `kaljale paha mekki; sa lähäd `viimast `alli juo siin oma `istumisest Lüg; `riided ovad `alli `aisu täis, `allitanned; terad `läksivad ome, `läksivad `alli Vai; piim `tõmbab koa `alli IisK; leväl lääp aĺl `sissi Krk; riibuʔ haĺl päält ärä [moosil], nigu haĺlitunu om Har
8. subst = hall1 Kui aned meilt ää `lendvad, siis tuleb aĺl moha Pöi; aĺl on maas; kui esimine aĺl tuleb maha, siis võtab [kartuli] `pialsed ära; juba akkavadki aĺlid `käima Lai
9. subst kae, silmahaigusS Hls alli `rohtu ma‿p tεε Jäm; aĺl on silma `pεεle lasund Ans; seda silma `alli leigatasse ka; silmal aĺl pεεl, äi nεε änam mette; `rihli `tuhka vanad inimised kaabitsesid kui `lamba silmal aĺl pεεl oli Khk; allid silma munade pial Pöi; kõlu silmä `pääle kasunu, kel aĺl pääle kasvap Hls Vrd halle2
10. subst suits, mahv suitsu Noris teisteld alli Emm; `Lõuna`tuńdis saab `jälle `aĺli `lasta Jür
11. piltl mis sa aad `alli (uskumatust jutust) Ote

alla1 `alla üld

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, (millestki) allapoole `kuiva `atru paneme `luomadele `alla; `loomadel `võetse nahk pealt ää, siis jääb kile kord `alla; kui õlut köib, siis päŕm `korjab `alla Muh; rukid `pańdi parsile, siis `kööti `alla, kuivati kuivaks Rid; ajale `aetasse tugesid `alla, kui aed oo `velto vaond, ja õunpudele `aetasse toed `alla; vanaste sõideti koa `ratsa, `mindi külässe, siis `võtsid obose `alla Mar; ma võtan liidi alt tuha `väĺla ja teen tule `alla Vän; apu leival jääb koa vahest `alla tahu kord; sooled käeväd `alla (songa puhul); ei soand [teda] `tõsta, ei soand - - mitte tuult `allagi Juu; kuhja põhi tehakse `vaĺmis, pannakse agu `alla ehk kiva JõeK; laps kuseb `alla Sim; tule kirjota käsi `alla Kod; särgi jätk tuli `alla ajada, piht `tehti `peeniksest `riidest Pil; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla Vil; vaea kana `audma panna, muna vaa `alla panna Nõo; timäl oĺl ka - - uma nimi `alla pant Vas b. (millegi) varju võrgud köevad siia `alla (võrgumajja) Muh; `raagjaalune - - pani `tühja kolusid `sinna `alla Mär; varjualutsel om nüid `vastne katuss pääl, kos võip `turbit `alla panna ja puid Nõo
2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha jah nüid ta roogib ette (väga) ega pää seda lund `alla Vll; nεε kui tuleb tüminal trepist `alla Phl; [meri] möönab, lähäb `alla; laseb kõik kõrist `alla, joob kõik ää Phl; `maarjakaśk - - on `alla oksadega PJg; pääv akkab `alla `vierema Ris; [silma] laug liigub ülesse ja `alla Kei; lasen mäest `alla iad `truavi Hag; tuule kää vesi joosev sirinal siĺmast `alla Juu; sügise iĺjaks jäänd odrapiad `kieravad `alla, kahekorra [kõrre otsas] JJn; kukkusin lakast `alla Pee; vikerkaaŕ juob, `tõmmab vett ülesse - - [öeld] kui ta ots lähäb üsna `alla `vasta maad VJg; lõng läks voki kõrist `alla Trm; tõssad sõõla üles pää `kõsta, siält lahed teräd `alla `tu̬u̬le `piäle; suured kalaluud süäväd [kanad] `alla Kod; peru obene, tule mäkke `alla perset `pildun iki Krk; rinna luu om siin rinna i̬i̬n üleväld `alla Ran; `riśti ju̬u̬nt [seelikud] tuĺlivaʔ perän, `alla ju̬u̬nt (pikitriipu) oĺliʔ vanambil Kan; päiv `veerüss jo `alla; häŕm lask `langa `mü̬ü̬dä `alla ja üless Har; säńgün `istun tulõ paremb uni, sõ̭ss t́sangahhass pia nõ̭na `alla; `poiskõnõ sattõ puu otsast `alla ku roṕin Rõu; `serbäʔ `piimä `pääle, sõss lätt kaalast `alla; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv; kui [tainas] parass hapu, sõ̭s satass leib `alla Räp; atuss om jo ar `alla sikat; kuu lät́s ar jo `alla Se; [vilja] pääʔ lamenevaʔ `alla ku ummaʔ rasõhhabaʔ `olgõ; [sea] kõrvaʔ är ribahhanu `alla kõrvaʔ, tõõsil um `pistü kõrvaʔ Lut || Ela see kaua änam `öhti, ta on põsed kõik `alla lasnd (lohku vajunud) Pöi; võtab `alla tätta nii `kangeste kui lah́aks jääb, kas siis loom või inimene Mar; näust `alla tõmmand Koe; mõne obuse kael on nõdus - - `rangide kohast võtab `alla Lai; küll on aga näost `alla läind Plt || ette, vahele (töötlemiseks) Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest äe. Et äi jää `alla Pöi; sügise olin masina pial `viĺla `alla panemas; `lasksin `viĺla `alla masina kõrisse Kos; meil õli lina masin, lipima (loopisime) `kolkmid `alla Kod; enamast ma ikke maśsina pial olin, ma `laśsin `alla Pal b. (lähemalt kohta määratlev) `ümbrikud - - nee olid `alla ännani Krj; vesi läin [kaevus] `alla madalase