Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 2 artiklit
jama1 jama Rid Pä Trm Kod KJn SJn M Ran Har Vas Se Lut;
jäma Pöi Emm LNg Jür;
d́ama Lei1. jätku- või liitekoht; ebatasasus; haavaarm, muhk Mut́ilina jama Pär;
võrgu jama;
aia jama Hää;
piku jama ja `risti jama [võrgul] Trm;
keväde `laatatse kõik võrgud `viimne ku jama `võetasse `lahti ja pesetässe võrgud puhtass Kod;
vähä ikki on sedä jakkamise jama näha KJn;
`lamba jalal om jama sehen Pst;
aab `kinni kasunu, jama om sehen sääl [puu koores]; mitu jama lehmä `sarve sihen, situ `poiga;
ega si̬i̬ katik ei oole, laasik jama sehen, tiĺluk lohuk Krk;
palutõt jama käe pääl Har;
ku är `lü̬ü̬de, aja jama üles Vas;
jaku kottalõ kasuss jama. `ku̬u̬ĺja lu̬u̬ kui kutstass;
taa suurõ nõ̭naga kui määne jama Se || [Kui täistuisanud teel pisut jälgi näha on, siis öeldakse, et] jama on näha SJn ||
kiviaia alus vana aa jäma peal Jür ||
liikme-, randmekoht; (heina) kõrre lülikoht ḱäel un d́alal am d́ama Lei Vrd jame,
jõma,
jämu2. võrgu rakendusviis Jäma on see, kui vörk liigub `lahtiselt nööri peal Pöi;
tagumest noodad `üita jäma, nooda pära körvas;
mo noot oli jämas Emm3. (haiguse, peo) järg, jätk Haiguse jama oli tal alles külles; siäl viil pulma jama;
neil on pidu jama veel sies KJn4. (
hrl võrdlustes) a. habras, pude pude, algas kui jama;
mõni võrgulõng ehk riie laob ära kui üks jama Tõs b. midagi kokkulitsutut, kokkusurutud tükk, kamakas leib kui jama; klimbid pajas lähevad jamma Lut
jama2 jama R Kaa spor Mar Mär Vig Var Vän Hää Juu Kos Jür I, Krk Hel TLä VJg; jäma Khk Kaa Emm Lih Var Rap Kos Tür Koe VMr Sim Plt loba, mõttetu jutt ä aa `siukest `tühja jama Mär; õuest kostis mieste jäma Koe; rahvas aab mud́u jäma, isi ei `tiagi Sim; tema jamal ei õle `õtsa ega `oaru Trm; ajagu‿iʔ jamma Se || (jutu)kõma jutu jama akkas `iemalt `kostma Kad