irinirinKaaMuhKadTrv, g -aIisRVaiJämKhkSaaKoeTrmPuh, -äKuuJuuKJnNõo; p irinaVNg; n irineMus; irrin (iŕr-) g irinaPlv, -äHarRõuVas, -eSanKrl 1.irisemine; nurin; nutt; jonn (sag koos sõnaga virin) `lapsed tihist irisevata, aga kene `näie irina otta `kuullaVNg; muud pole kut paĺjas irin `ühte `jooniJäm; sellel oli õte irin tagaMuh; `muuku kuulata nende irinad, süda saab täis koheSaa; temä irinäd ei jõua ki̬i̬gi kuulataKJn; alasi üt́s irrin ja virrin takan (hädaldab ühtelugu) Krl; latsõ irrin oĺl kuuldaʔPlvVrdiri1 2.iriseja, viriseja Idatuul ja irine naine – siis sajab kolm `pääva järjestMus; õŕjetu on [inimene] kis irin ja virisebTrm; oh, si̬i̬ `seande irin ütsiluguTrvVrdiri1, irinik 3.kiunumine, vigin kui kut́sikud imeda tahavad, siss pole `muuku kut́siku irinSaa