inämbäinä|mbäVasRäpSe(-ń-), -bäVId; änäbä, -a, enabaLei 1.enam, rohkem tu̬u̬ lat́s hoit inäbä immä, kellele `hirmu annaʔRõu; kui `suuŕmit ja kardohka paĺlo inäbä, saa sagehhõp ru̬u̬g; no üldäss inäbä et heḱeldedässSe; jesa un jema änäba `paati maakieltLei; kel paĺlo raha, tuul inäbä saaLutVrdenam1 2.(eitavas lauses) sugugi, rohkem (mitte); edaspidi mul olõ õiʔ inäbä silmäʔ `haigõʔ `olnu˽ku latsõhVas; et sa inäbä tulnu usLutVrdenam1