imelineimeli|neJõehvL(e-Rid), KoeKodKrk, g -seVaisporSa, MuhLaisporT, -tseHar, -le|neTõs, g -seMarTorHääPlt 1.iseäralik, võõrastav, veider `Perjatsis on taas imelised sanadVai; nönda `kangest räägib eesti keelt, imelist `moodi; ma nägi imelissi `aśjuJäm; kas te panete mind imeliseks koaMuh; tegi suurt imelest äält jaTõs; mea ei `saagi võid, piim om `seante imelineKrk; aga imeline, et ma kõik päiv`aiga olli paĺlaste `jalguga, es ole küĺm; aga imeline asi küll, mitte `vihma ei tuleNõo; tu̬u̬d (paksu inimest) om imeline kaiaʔ HarVrdimelik1 2.erakordne, ainulaadne ja nemä om imelise poesi, kõ̭ik tü̬ü̬ nemä tunnevaPuh; tu̬u̬ oĺl üt́s imeline sadu - - kõ̭ik maa oĺl vett täüśHarVrdimelik1 3.paras, sobiv `sõnna ta just imelineKoe 4.(intensiteedisõnana) väga, eriti Meni tegi vahest mene va rapuka jalakast - - `seike oli ilma imelise vali iseKaa; imelised suured olid [vaarikad] Lai; päeväliĺl om imeline õrn küĺmä `vastaOte; imeline suuŕ elläiHarVrdimelik1 5.(välj imestust, üllatust) oi sa imeline, oi sa imeline! merätse inimese; imeline asi! egä kõrd `tulli [ta] suure kraamiga, aga nüid `tulli kate `paĺla `käegaNõo