[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

iga1 iga g ea (ia) R eP Trv Krk TMr; igä Khn, g ia Mar spor M, iä Kuu Lüg Vai KJn T V(g ijä; jigä g jiä Lut), igä Kod; iǵä g iä Ran spor V; iǵa g d́ia, d́iä, ǵia, in jean Lei; ad igal VNg, iäl Kod; abl iält Kod; transl igast Lei; g -iga Var KuuK
1. eluiga, (eksistentsi) kestus; vastupidavus Nääd nenä`otsa, eit nää iä `otsa Kuu; ei sel `ollu iga `kuigi `kauast, sie loppes juo `puole `aastaseld VNg; riist läks `katki usina, siis õli lühükese `iägä Lüg; vanuse poolest küll vel elaks aga iga `otsas; see (päikese) paiste vötab vilja enne iga εε; sellega läheb kunni ia `latva Khk; see (katus) on mütu iga läbi eland Pöi; räimvõrgud olid penedega `enni vanasti - - sellega `oiti võrgu iga; esimese ilma sõa järel `ööti koa, et üks kuke iga pidi rahu`aega olema Rid; Aia iga kolm `aastat, koer elab kolm aia iga, obune kolm koera iga Hää; kaks ehk kolm [inimese] iga `aega tagasi Kos; ega mul pikka iga änam ole JMd; kasuk oo õma igä ärä elänud; tämäl one vanaduss küll ja igä `persen, aga ise veikene; kui paĺju igäsid ja mitu `põlve lähäb edesi Kod; juudi `sindle iga om nelikümmend `aastat Krk; Suvva au ja viisu igä saagu sul olema (sajatades) Hel; sa `raiskat nii `irmsade, sa näet küll viśt iä `otsa Nõo; nõna `otsa näet aga eä `otsa ei näe Võn; ma‿lõ tu̬u̬ uma iä sisen vällä nännüʔ, et `piḱse om kattõ sugumanõ; ma olõ see pikä ijäga küländ nännüʔ sedä ilma ellu Har; Hääl olõ õiʔ iḱä, kuŕal `otsa; piḱk igä `pesmädä ei päseʔ, lühü löömäldä ei jääʔ Rõu; viiś kuuś rahha om külʔ mu iäh olnuʔ; tiiä äiʔ inemine umma iḱä; ma˽ka tiiä äi˽ku vana tiä om `iäle Vas; tii˽mullõ sääńtse˽`saapa˽mis umast iäst saa pit́äʔ; mul tu̬u̬ iä meeleh om; mu iäst saa rahha viĺänd, nii mu lastõ iäst; umma iḱä jo om paĺlo elänüʔ; ma `iägi `eĺli ärʔ, olõ õs `akna `rõivit; iätäht́ (eluea pikkust ennustav joon peopesas); tuńniss päset, iä elät (õnnestunud põgenemisest) Se; ĺäüĺa iǵa om olnu; d́ummal `andaga `t́errüst un öüä ikä Lei; ma uma iä päält (eluajal) näe es; ma uma `iäga mälehhä‿iʔ setä; leebä ää˽süüt üle nädäli a naist üle jiä juvva‿iʔ ärʔ jelläʔ; igä jelläʔ olõ‿iʔ `hamba hińds; iäl või ollaʔ kol `vuuri tühälene ni kol `vuuri rikkan Lut; iän ja õnnen innukalt, lootusrikkalt taht `saada iän ja õnnõn, aga jäi ilma; mõni loodab iän ja õnnen ää koha `pääle `saada Ran || (vastupidavast asjast, hästi tehtud tööst jne) Sis tä `anda igädä isä iäks, poja `polveks, tüttärelle viel tügüks ajaks Kuu; Seda (varandust) `jätkub isa iast ja poja `päevist IisR; Kivikatus on isa eaks ja puja pölveks Emm; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; Sie käib isa eaks ja poja põlveks, `tütre`tütrel tükiks aaks Koe; see kestab isa iast ja poja põlvest Lai; toost saab esä iäss ja poja põlvess Ran; esä ijäss, poja põlvõss, `tütrele tüküss aoss Har Vrd iätüss
2. teat elujärk, periood sääl `mõisas sai ikke `nuore ia sies `õldud Jõh; tüdrugu east `väĺjas (vanatüdrukust); ta on pooliga (keskealine) inimene Jäm; mis tööd‿nd vanu iga änam tihaste Ans; sel veel kirgu sead `söötamatta (leeris käimata), pole veel `öige poisi vöi tüdrugu ea sees veel mette Khk; Eks nooriiga sai jah ikka üsna eemeelega neid emaseid lapsi käpustatud küll Kaa; see sai pisikse lapse ühna vanas eas veel Muh; se on `alla iga, seda `kohtunek äi karista ka end Emm; poiss oli teise ea `teenija vöi oli ta kolmandama ea `teenija [sõjaväes] Rei; kui ma meheikka sain Kul; ta `jõudis juba vanasse `easse Mär; pooles eas (keskealine) inimene; poolest east juba läbi Hää; vana ikka akkab `vaeva tegema, kus oled noore `põlves põrutada saan HMd; tema jo inimese east väilas Koe; `tütrid olivad mõlemad mehele minemise ias VMr; eks minu lapsed surenud mõlemad nuarel iäl ärä; suri nuarelt iält Kod; kui vana igast läheb, sis ta (värv) ikka pleegib teenekord pialt ära Lai; temä vana ia sehen võt́s naise Krk; temäl `olli joba noorest iäst `lastu ni̬i̬ sure`rõiva `valmiss tettä Puh; Ma‿lõ õigõ˽mitu `aśja nännü˽ja `oṕnu˽vi̬i̬l vanutsõl iäl Urv; vanan ijän lõpõss kõ̭iḱ `otsa, śilmäńägu ja kõrva`kuulmine; vanast kis alt ijä oĺl, toolõ `paśsi enne is annaʔ, ku esä lubasi Har; jaʔ `kahvlid väist olõ õs olõmahkiʔ [minu] noorõh ijähn Rõu; nakass üle ijä (üle 30) minemä; maailma sõa `aigu oĺli ma joba [sõjaväeteenistuse] iäst väläh Räp; `iäldä vi̬i̬l om, las saa ar iḱkä, vi̬i̬l olõ õi iäh, alt iä vi̬i̬l om (alaealisest); päält iä ineminõ om Se; üle puolõ d́iä (üle 40 aasta) jelanu Lei Vt igi3
3. vanus [looma kastreerimisel ei ole tähtsust] tämä igal, `milla tädä `leigata VNg; tamal oli jo niipali igä – kas `seitse`kümme vai kaheksa`kümme Vai; sellel on iga küll pεεl juba, mis see änam rabab Ans; sellel oli iga küll seljas Khk; nende ia vahe pole nii suur et nee‿p vöi `paari `minna Kär; iä pualest nuar mies Iis; selle iä `perrä kõ̭iḱ asja enämb ei või ollaki meelen Võn; taa om suuŕ küländ uma ijä `perrä Har; muʔ ikä (vanused), kiä oĺliʔ; `iäle ni karvalõ ni `suurusõlõ, kõ̭gõlõ uma hopõń, a olõ õi uma; iḱä om ka‿ks `väega˽paĺlo Vas; miʔ üteh iäh Lut