ida|tuul 1. idatuul – RMärHääHaAmbTrm [meres] ida`tuulega on `väike vesiJõe; Ida tuul `rambib `üöseks; idä tuul ja `naiste viha loppevad alade `viegä (vihma või pisaratega); Idä tuul paneb `ehtul `püksüd `jalga (valjeneb õhtul) Kuu; vesi on ida `tuulega pausJõh; `läänetuul toi kala, aga idatuul vieb `pannuldki kalad menemaVai; kui idatuulest vihm sadama akkas - - sie sajab nüid kolm `päävaKuuK 2. kirdetuul – SNoaRidKseTõsKhnHääIdatuul on mereluud (kala pole); Idatuul viib |kalad kausist ~ ahju otsapealt kalad kausist ~ ahju ollilt ka kalad äraJäm; Naiste riid ja idatuul ei löpe `enne `kolme `päevaMus; Kui meri `õhta tõuseb siis tuli `loodetuul, läks maha tuli idatuulPöi; idatuul viis kalad äraRei; Idä tuulõga läks põlõtajaks külmäksKhn; ida tuulega möönab vi̬i̬ äraHääVrdeatuul