hiivama`iiva|maKrjMuhPJgJürKadRakSJnHel, `h-PhlRõuRäp, -dasporR(h-Kuu) SaLäHi, JõeK, iivataJämKhkPöiHiTorHääRis(h-) Kos 1.(üles või välja) tõstma; haalama `iivas `raske `suolakodi `selgaKuu; `tarvis `iiva `seilidVNg; `praspeliga `iivada `ankur ülesse; üles `iivama `liiva `kaivo siestVai; nüüd on [laevadel] vintsid juba pääl, mis `noota `iivavadKrj; poisid, iivake `ankur `väljaPöi; `laevu akatse üles `iivama, `mäeleMuh; ta `iivas selle `süllePJg; on tarvis `laeva `silda `iivadaJõeKVrdiimama2, iivima2 2.figa.(kõvasti) sööma, jooma `hiivab kere täüs; Eks ne hobused saand ka küll `külmisäss heindetä konutada, ku peremies `kortsis `kaua `viina `hiivasKuub.näppama Mis ta `kondab `võõras kohas, tahab `miski `õlma `alla `iivadaJõh; Jäi `üksi rehetuppa kuhe `teise linapihusi omale `iivama. On mies `iivamas küllIisR; `Leitsin, et rahakot́t `oĺli ää iivatudTor; kaśs on ea tüki liha ää `iivandSJn; Üt́s lat́s oĺl tõõsõlt noid `mut́ri `võt́makõisi är˽hiivanuRõu 3.nüüd `oige `hiivab (puhub tugevasti) `oite `hiiverKuu; Iiva (löö) tale üks täisRei; `iivab (viipab) `käägaJür