helkima`eĺkimaMärHanHääKosKoeTrmLaiPlt, -äJuuKJn, `elkimauLüg, sporSa, MuhKse, `eĺkmaTõs, -äKodRanNõoSanKan/h-/, -eKrk, (ta) eĺgib (elgib), (ta) `elgibLüg, elgipKrkRan; eĺgi-SanKan/h-/ 1. helki heitma, helendama; särama, läikima kui päiv `paistab siis `elgibLüg; nua tera elgibKhk; [siidirätikul] Küll oli ilus `muster ja ilusad värmid, `elkis igasugust `värmiHan; tähed `eĺkvadTõs; jões eĺgib mets `vastaKos; jää ja lumi eĺgibLai; tuli nii suur et taevas eĺgibKJn; mädänu aab `ü̬ü̬se pimmessel elgip; `aeti kivi ahjun `eĺkme; jaani-uisa elgive justku tuli; `pärgle olli `eĺkja õbeKrk; rõkendaja päiv `oĺle väegä kuum, väegä `eĺkseRanVrdhelgetämä, elgitsema, helkama 2. kajama, kõlama; heledalt häälitsema ääl elgib nda `metsas. kui ääl kostib – see on `elkimineKhk; Teised `laulvad külas mis kõik kohad `elkivadPöi; kägu kukub karjatselle - - eĺgib eina `niitajallerhvlHää; `kaŕjus nii vaĺju iälegä, et mets `eĺkis `vastuJuu; ääl eĺgib metsest `vastaKJn; keväjä mõts vai maa eĺk nii `vasta nigu tõne olessi sääl mõtsanSanVrdhelkuma 3. teravalt valutama terve `üükene `helkse mu pää nii, et `kuigi magada es saaʔKan