[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 1 artikkel

haraline arali|ne Sa Rei L K M(-lin Krk) T(g -tse), arale|ne Sa L K, g -se; haralinõ g -dsõ, -tsõ Se, pl -tseʔ Kan a. = haruline1 me kutsume [orasheina] sii sörgrohuks, suur aralene pea on `otses Vll; uśsil on kahearaline keel suus Kul; aralene ja saŕviline känd Mär; mõni oo aralese koonega (lõua otsas on lohuke) Mih; kevadine lammas on araline (lahja, kondine) PJg; jõgi läks kahe araleseks Vän; Lõõg `oĺli kahearaline Hää; ma tegin neid (kootud tekke) igate `moodi, aralesi `roosisi ja Juu; `juukse otsad on aralised VJg; kahearalene ang oli, kolmas aru oli päkk Äks; araliste `kirjege `üüke Trv; kate araline puu ja `kangest `oksline Krk; [piibu] `vanduss `olli serände araline, piip `olli tõõse aru otsan ja vaŕs `olli tõõse aru otsan Nõo; ku lina om õrre, siss om ta aaraline, sis om tal paĺlu kugarid otsan Ote; põdrasarvõ haralitsõʔ Se || piltl tige, õel enne `vihma siis oo [kirbud] kõik naa aralised - - amustabad Mih b. subst üks araline (konn) oli `mõrdas, ei muud põlnd `ühti euf Kul; kas sul täna `ü̬ü̬ssi aralest (meesterahvast) käis ka KJn Vrd aarakline, haaraline, haragliganõ, arakline, haralik, haralikanõ, harglik, arglikanõ, hargline, hargõline, arkiline, arklik, arkline, harklikanõ, harõlikanõ, harõline

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur