I.
1. sobimatu, nõuetele mittevastav, väärtusetu, ebakvaliteetne a. (inimese füüsiliste või vaimsete omaduste, võimete, oskuste, tervise, meelteseisundi jne kohta) vilets, kehv, paha, ebarahuldav; pahane; inetu; rõhuv, vaevav mool o seda `korda nii alb tojo Muh;
alv veri jääb `seisma Kul;
mool pia sihes na alv Kse;
soiub, alv `olla Var;
`tervis on alb, ei taha mitte `süia Iis;
mul on alb tunne, ma‿i saa `rõõmus olla Pal;
nägemene on mul parem, aga `kuulmene on alvem KJn;
alva meelega `ütlep mis `tahten ära tal Krk;
mul olliva vana alva `amba, valutiva ja tulliva kõ̭ik suust ärä Nõo;
südä nii alb (
raske, vaevav)
, juśtkui kivi `ku̬u̬rma `vasta mäkke vedädä Rõn;
mul om põra˽südä `väegõ alb. kuiś‿ti˽ni alva˽latsõ olõtõ San;
hääĺ om karrõ vai halv;
mul om halv pää ei˽tulõ medägi `mi̬i̬lde;
si̬i̬ ilma `aigu omma˽tulihalva˽jalaʔ, kost vanast oĺli [
inimestel]
ilmilusa˽`valgõ˽jalaʔ Har;
ilm om sääne tinnõ, selle ka vaest om halv [
enesetunne]
Vas;
taa halva `kõnnõga mi̬i̬śs, taal olõ õi jutu hakkot Se;
halva `tehrüga timä um Lut || (iiveldustundest) ku süda `seoke alb ja okse tuleb siss ta ju pööritab Hää;
südä alb ja `närtsib, siis ei taha süädä Kod;
ku süä lää alvasse, siss raba `küĺmä vett Trv;
suu läits alvass osse tüḱk `pääle Puh;
üt́s ossõńd, mul lät́s süä halvass kaiõh Vas b. (loomade, konkreetsete esemete, nähtuste, omaduste jne kohta) kõlbmatu, sobimatu; vilets, väheväärtuslik; ebameeldiv; ebasoodus; vastumeelne, vastik; maitsetu, mittetoitev; vähene, kehv, ebapiisav; lahja, kõhn alb (
nõrk)
jää Jõe;
`valge `paska lepp on alb puu, tämäst midägi ei saa Lüg;
nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm;
alva ilmaga ei taha `väljagid `minna Rei;
aga ek‿se ein oli alv egä see, see `looma ei kosotand `ühtigi - - vilets ein oli;
nii `albu kebadid põle `olndki, kui nüid oo Mär;
va alba karbaga rohelene [
värv]
oli Vig;
karjamaad oo sii albad, vesitsed Mih;
alva `maolene, alva maeguga suṕp Tõs;
läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää;
tüdrik löterdab, ei `ketra ilusti. lõng on alb Saa;
savi raadik, nied on ühed alvad maad VMr;
alva mekiga Iis;
ja vahest on alb suvi, et vili jääb kehvast Trm;
alused one alvemad teräd;
külävahe ti̬i̬d õlid nõnna alvad, et kõhe ei `piäsnud läbi Kod;
õhakad alva põhja mua `piäle ei tulegi MMg;
sadas `ühte`puhku - - eena aeg oli vääga alb Pal;
alb lõhn Äks;
ilm lähäb alvast, rasva tihane prääksub;
anid lähvad, alvad ilmad Lai;
meil aias on viserikka puid - - ära põdend, alvaks kõik läind Plt;
küll om `alba `aisu `kambren Trv;
ku sa näet tõise inimese `alba amet (
menstruatsiooni ajal kantavat särki)
, siis siĺmä jääve `aigess Krk;
põrna `aiguss olna kah alb `aiguss;
ilma läävä alvale, kui siga `põhku viis `sulgu;
kui `alba vett tuleb suhu, siss üteldäss et, `soĺkme nakava kusele;
jäme alb maa, ei ole pehme muld Ran;
alvan `aigusen (
süüfilises);
aga `miule tei ta küll alva `rõiva, alvembit ei `saagi ämp tetä Nõo;
küll‿tu leib `oĺli alb, koer ka‿s sü̬ü̬ toda `leibä TMr;
tal söögl om nii alb magu Ote;
rostõ aja raua alvass;
alb ti̬i̬, tegemede `jäetu San;
lait́su˽hobõsõt halvass;
tan om paĺlu `säärtseid `halvu kotussõid, kon medägi ei˽kasuʔ;
mul om ni˽halv tubak - üt́skõrd `tõmbat, kat́skõrd `süĺgät Har;
`halvu linnu üteldäss rääss Plv;
tu̬u̬ leib om `väega halv;
elo ḱul om hää, a süüḱ om halv;
halvah tõbõh (
suguhaiguses)
Se;
selle um halv saak et um halv kasu;
keväjäne hopõn olõ‿i kõvastõ lihhav, üle talvõ halvast jäänüʔ Lut || riknenud, roiskunud; tarvitamiskõlbmatu liha lähäb `alvast, kui vähä `suola pääl;
`augusti kuu sies `lähväd muttukad jahude `sisse, siis `üellässe, jahud `onvad `alvad Lüg;
silgud `lähtväd alvas. lehk taga;
alvas läin, sandis Tõs;
üks eeringa tüńn oli alvast lähnud Pal;
või om alvasse minnu Trv;
ain lääb alvass, aenad mädänevä ärä Ran;
taar om alvass `lännü, tulep `väĺlä visata Nõo;
tidä (
surnut)
piat är˽`matma, muidu t́ä lätt maa pääl alvass, `aisamõ San;
tu̬u̬ liha oĺl tuli halv, taa‿ĺ `maolõ halv ja haisass Krl;
ku imä om medä peĺlänü˽vai `hiitünüʔ siss lätt piim rinnan halvass Har || peab `oidma, et `kat́ki ei tee [
vesivilli]
, ta lähäb `oopis alvaks Amb;
`paistuss lännä nii alvass et võena `surma ka `tuvva Nõo c. (millegi abstraktsema nähtuse, olukorra, tegevuse jne kohta) mittehea; ebamugav, tülikas, raskustega seotud nüid on ned `asjad `nenda imelised ja `alvad Vai;
kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs;
alb käia `rü̬ü̬plese `ti̬i̬ga Hää;
alvad aead Rap;
nii alv õńn, `kiski asi lähä `korda Juu;
laidab kõik alvast mes teen Trm;
alb asi küll, kuda elämä akada või `õlla Kod;
naeste `rahval on vägä alv `kohta `saada KJn;
kes esi [
oma]
tõrva `märki näeb, tol olna alb õńn Ran;
asi om alva kõrra pääl, ma˽i os usnugi, et nii sitaste lähäb Nõo;
iilä oĺl nii halv, põrss es püüsü˽mitte üt́s raas;
sul taa kusi ju̬u̬sk, vaest om halv sul muidõ inemeiste siän Krl;
tast om sul `väega˽halv minnäʔ, hain om hämm;
ilmhalva amedi võt́t Har;
maa oĺl külmänüʔ, tsopa `kaihmine oĺl halv;
halv (
vägivaldne, õnnetu)
surm Rõu;
halv [
olukord]
olõ õi˽no `taivakõnõ, taa jo˽kõ̭gõ halvõmb halv Vas;
vana˛uss lätt päiv päävält halvõmballõ Räp;
haina tegemisõga om timahavva halv lugu;
meil no om halvõp elläʔ Se d. (varanduselt, ühiskondlikult positsioonilt) alam, väheväärtuslik, põlatud, halvakspeetav nää ku pidi `alvast et ei mitte `maininugi VNg;
kes oli `uhkem pani omale siidirätigu, kes oli alvem mees pani sitsirätigu Jäm;
suuremad asjamehed `istuvad `laudas, alvemad laava taga Khk;
`Vaesid inimesi peeti alvas Han;
alvast soost (
madalast seisusest);
teene peab mo nii alvaks kõegis `aśjus, ei `arva moost kedagi ega pea moost lugu Juu;
seda `pieti alvast, kes külast `kruami `ot́sis [
puuduse pärast]
VMr;
piäväd teist jusku alvas ~ alamas KJn;
`uhke om si̬i̬, kes ei taha kehvebe, alvebe inimesege kõnelte Krk;
ta piap miu nii alvass ja alatuss, et mia ei `kõlba mitte kohekile Nõo;
halvaks panema halvaks pidama, põlastama; pahaks panema alvaks panema teist inimest Ris;
taad panõ ma‿nd alvass Krl;
ma˽kõnõli muidõ Jaanilõ tu̬u̬d juttu. tu̬u̬ pańd tu̬u̬d `väega halvass Har 2. negatiivsete eetiliste omadustega: ebamoraalne; sündusetu, taunitav; pahatahtlik, tige; südametu; tõrges, sõnakuulmatu ajas sene `alva `lapse `välla: se on nii `alvast mend Vai; üks va alb inimene, `keskid täda εi salli Khk; helvet on halv söna Phl; tä põle `moole `ühte `alba sõnagi annond egä põle mena koa mette Mar; ää arjuta omale `alva kommet Tõs; `alvade inimestega on `raske läbi `suada Juu; alb rahvas, tõesega `riidleb Kod; alva iseloomuga Lai; kukk kui `alba `lindu näeb, siis kuristab oma kanadelle; see on jõle inimene, `alba juttusid aeab Plt; alb laps, ei loe; alb tegu KJn; oma jagu om `albe `sõpru, oma jagu om äid `sõpru Krk; ämm olna iki alb - - miniäle Ran; joodikide peräst `olli Pangodi vald saanu alva kõne `alla; ta‿̀lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo; `oĺlive `väega alva minule, `võĺsse minu pääle San; tu̬u̬ om halva jutu ala sadanu Krl; taa vana halv mi̬i̬śs, joodik Har; sääne halv mu̬u̬d, lätt jätt ussõ `valla; Parõmb `halva inemist kittä, ku˽hääd `laita; Kuri võtt kuĺbist, halv sõ̭na paast Rõu; kadõ ja lähk inemine, `süämega halb inemine; Ku halb inemine vasta tulõ, sis võtt õnnõ ärʔ Räp; halvaʔ meheʔ `tüḱväʔ `taplõma; suu pääl arvatass paĺlo `halvu `vaimõ olõvat; tõõsõ pääle `halva süänd `mõtlõss (on vihane) Se
3. mittesobiv, vastunäidustatud; kahjulik, õnnetust toov `reedi on alvem nädala pää Khk; [parun] ise oli `ütlen, et mul nii alv sõna ja nii alv silm [toob loomadele õnnetust] Tõs; ta on alva silmaga, ei tohi `looma näedata Kos; nüid om serände alb aig, lähvä kõ̭ik aava mädänemä Nõo; `i̬i̬spä ja `ri̬i̬di es lasta [loomi esimest korda karja] – nu̬u̬ `oĺli alva päevä Rõn; n‿om nu̬u̬ŕ kuu, n‿om halv aig. no‿i˽või˽`põrsõid lõigadaʔ, nakass mädänemmä takast Har; `Ri̬i̬de tohe es sukugi alustaʔ, tu̬u̬ oĺl tu̬u̬ kõ̭gõ halvõmb päiv Rõu; halva ao tuńnil (tund enne keskööd) tohi‿i tüüd tetäʔ; kas sai mul halval aol tet́tüss, et lää äi `höśte Se; noil um halv siĺm kua um sääne kadõlik inemine Lut
4. odav Kala `hinnad olid `voimata `halvad Kuu; `juudiga `tarvis kovast `tingi(da), et `alvemmast jättä Vai; üks [sulane] oli `kallim, teine oli alvem palgaga Pöi; jo ma siis osta ka, kui alvemaks lεheb, nüid nii kallis Emm; nüid oo loomad albad. maksa obosed `inda, egä `veisse loomad koa Vig; alva palgaga tienib koa Ris; ma põle seda `alba sukurt soand, ikka kaĺlist ostnd KuuK; no sit́s on üks alb riie, maksa mette kedagi kohe Sim
5. kahju, hale või˽ku halv om naid armõtuid latsõkõìsi Har; ku ma loe vai laala, sõss silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ – mul lätt mi̬i̬l nii halvass Räp; hallõ ~ halv mi̬i̬ĺ tuĺli pääle Se