[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Leitud 1 artikkel

habras abra|s eP Pst Hls, -ss Äks Trv Krk T V(h-); g `apra Khk Pha Vll Pöi Muh LäLo Vig Lih Kse Mih Tõs Aud Hää Saa Ha Amb JMd Kad Trm Kod Ksi KJn Trv Pst T V(h-), abra Jäm Hi(h- Phl) Mär Mih PJg Vän Ris Kos Jä Ksi Plt Hls, abrakse VJg; `apra|s g `apra R(h- Kuu; g -kse Kuu)

1. kergesti murduv, purunev või katkev, õrn `haprad linad Kuu; mis ma tien sene `apras `riidega, sie ei `kesta VNg; öled oo kuivaga nenda `apraks läind Khk; jo abra puu ennem `katki lihab Pha; See (praetud kala) on nii abras, et kinnita mitte kiputagi Pöi; abrad oksad Phl; ei vöin kaua liguda, siis ta (lina) - - läks `apraks Noa; `akna klaaś o väga abras Mär; see `tahke leib - - o abras, tä põle naa eä `ühti kui `pehme leib Vig; nii `aprasse `lähtad [kalossid], et ei kannata änam Mih; ned kased on nõnna abrad et Vän; näbrästänü riie on abras ku pask Saa; nöör läind ilmaaja käes `apraks Juu; kuused on abrad, ei kannata painutada Amb; kui oli abrad lõngad, et `ühtelugu parandad [kududes] JJn; mina `värvisin - - siin lepa koortega - - tegi pruuniks, aga tegi need villad sihukseks abraks Ann; nied on abraksed lõngad VJg; metspaju on abrass, si lähäb `kat́ki Äks; riie on vana, pude ja abras KJn; ära ti̬i̬ reha abrast puust Hls; ku puu ärä rut́tenu om, siss om ta abrass, ei paenu Nõo; keväde om iä `apramp, sügise `vindse Kam; abrass keids Rõn; `kisko õi naid `haprit puutükke Kan; rõivass om `haprass är lännü, ta ei piäʔ midägi `vasta Räp; ta raud om vega habrass Se || pehme, mäda on aga abras maa sii Khk

2. (inimesest) a. õrn naiste`rahvad koa `sõuksed `aprad inimesed Muh b. rumal, lollakas sie on oige `apras, sie on `tohmaka`puole Jõe; see mees on natukene abras; need on ju kõik öhesugused abrad Ksi c. äkiline `Miski ei `mieldi `talle, akkab `ühtelugu kärisema - - on abras Jõh; temä om seande va abrass inimene Trv

Vrd abar3, abrajas