[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

haab1 haab g haava Kuu/`h-/ Har Rõu Plv Vas Räp Lei; aab HJn Kan, g aava SaLä Mar Amb IisK I Äks Plt KJn M hajusalt T, Krl, `aava Jõe Lüg Jõh Vai/n `aaba/, aaba Käi Mar Vig Krl Lut/h-/; n, g `aaba VNg; aav g aava SaId Muh Hi(h- Phl) L Äks Ksi SJn Vil Kam Ote San Se/h-/, aave LNg LäEd Mih(-be) Tõs Ris(-be); oab Kos HJn Trm, oav Pöi Kei Juu(v-) Koe, g oava; uab Khn Amb JMd Kad, uav Kod, g uava; vuab VJg, vuav Juu, g vuava Juu; vaab g vaava Trm Lai haab; haavapuit siel `kasva pali `aabu VNg; `aavast saa künäsi Vai; meie oues ep kasu `aabi Jäm; väriseb kut aava leht Khk; Aava `laudest `tehti vilja `vaatisi, koolutati sarja ja sööla keresi Kaa; Aava mähk on nii tuline viha Pöi; aaba lehed keik värisevad Käi; Minnakse lammastele aave okstest kubusi tegema LNg; tä (jänes) `aabe sees eläb, sööb aava koort Mar; aave lehel oo `amba jäljed pial Tõs; Uava südämed [on] enämiste määd Khn; aav on ilus puu, aga pude Saa; riagitakse, et vuava puud ei põle Juu; üle kahe ruumi`mietri mul on `pieneid `aabi HJn; vahest `talve on uava oksad kõik jänestest näritud JMd; vuava puust tehakse tuletikkusi VJg; `aabasid küll metsas Iis; vana vaab ja kaśk, need on kõige `raskemad `juurida Trm; ku uavadel paĺjo `urve küĺjen, siis suab `kaaru Kod; aab kui kuiv on, on vi̬i̬l parem kui kuuśk Äks; [värihein] võdiseb nigu aava leht Plt; suu om ninda mõrru ku aava ku̬u̬ŕ; täo om paĺlu tulekahjut, aava om punatse Krk; aava lehte pääle olliva lehepõnni maḱka, seivä aava `õkva roodsikuss Nõo; meil om siin `ümbre`kaudu su̬u̬, meil ei ole `aabu Ote; sügüselt läävä haavaʔ vereväss Har; haava lavvakõsõ˽`painduʔ ja olli˽`väega `valgõʔ Vas; haavaʔ omaʔ keväjä karvatsõʔ, siss `häitseseʔ Räp; jäneśsil kõ̭iḱ haava ossaʔ üred́üʔ ärʔ; haava makku ubinaʔ - - sääne magu ku haava ku̬u̬ŕ Se