es1 (preteeritumi kõigis pööretes; eP alal hrl van) esSa(äsMus) MuhReiPhlKhnAudHääSaaMMgÄksKJnVileL(hrl sõltuvalt eelnevast vokaalist as, is, os, us, õs äsV), isHarLei; (eitusverb) (ta) esKod; (kontamineerunult eelneva sõnaga) sSaMuhPhlKhneL I.(eitussõna või verb) 1.eia. (predikaatverbi ees või järel; sag koos mõne teise eitussõnaga) see‿s ole mees, kes εi ole `mandril `raavi `kaevand; kas te sεεl Kergu külas es `keiendMus; Ta es olnd seda `kuulandKaa; ega seda es mõedeta küll nuiaga; ma‿s seesa kodu metteMuh; see (tanu) pidi pεεs olema, muidu es tohi `olla; ta‿s annandPhl; kana tuõs (ei toonud) kedägi `poegi `vällä; ei tahas mitte kudagidKhn; mia es `saagi seal uues maeas elada; kõik nut́sid. mina es `nutnu Hää; tämä es maksa kedägiKod; aga sält vist kuulda midagi nad es leiaÄks; vanast `simmani es oleVil; egass vanema inimese es roogi linuTrv; si̬i̬ leib eś‿joole apanuKrk; ma‿s täi oma mõtsast karja `aada `vitsa ka lõegata; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; na‿s käsevä `kumbki poosil tü̬ü̬d tetäNõo; me es `lääme konagi vihmaga linna `kakmaOte; ma‿s mõista änt, es `julgu änt midägi˽tetäʔSan; peremi̬i̬ss `pernasega es tulõvaUrv; olõ is, näe‿s ma üttegi kirvõst sääl maal; ega ma vällän is püüsünü (ei oleks püsinud) see `rõivagaHar; timä taha as, et ma sullõ kõ̭iḱ är˽kõ̭nõlaRõu; sõ̭ss ma es olõss tõsõ jaloh olnuʔ, es tõsõ sõkkuʔPlv; sa as lubanuʔ – mis sa lubasiʔ; mi taad `tiidnü‿s; Esis kiä eiss mehele lää‿s, niisama mehe˽ka võta as ummapääd `naiseSe; [kartlik hobune] kõ̭õ̭ `kullõss kon miä habahhanu‿s, kõrahhanu‿sLutVrdesid, esimä, esin, esitäb. (eitust rõhutavalt predikaatverbist lahus) vanna inemist olõ˽ka es, kiä `lat́si `perrä `kaenuʔ; `sü̬ü̬mägi es mi̬i̬śs läpe˽tullaʔVas 2.(möönduses, etteheites; lause sisult jaatav) kas sa es oless võenu minu manu tullaHel; no milless ma es näeʔ [väänkaela] sõ̭ss ku pesä oĺ sõ̭ss näit tedä külältPlv 3. (eitussõnana vastuseks küsimusele) es, tulõkassa mehe es usu˽kah [et naine põlema pani] Urv; ah tulissil, es, maʔ es [käinud] Plv II.adv(eitust või keeldu tugevdavalt) mitte, sugugi, üldse maśsinõ `oĺli˽kõ̭ik ukka `lännü, es saa˽`villu kaaŕsi esSan; käve siin mustõldõn, mul `oĺlgi, a˽ma es anna es; vanna `su̬u̬rmaleemekeist, tu̬u̬d lõ̭mbõʔ ja oĺliʔ, es olõ˽`leibä es `õigõt esUrv; Neil is olõ˽matuss sukugi kõrran – is ütte lillikeist; `Tütrik pedi tegeme suurõ `veimevaka, mudu õs `saaki õs mehele Har; tiiä ma˽noist [linnu]munõst õs, mi munnõ kae esPlv; latsõ `tüḱsevä kah voḱi ette minemä. maʔ esVas; saa as `sisse kündä äs, rikass veli palot́ tuu `vaesõ mehe [sõnniku ära] Se || ega nee ole es sehuksed palgi puud siis nee `ollid `pienid puudMuh III.konj 1. (eitavas lauses) ma oodi tat ku `enge, es tule‿s tuleKrk; [poisid] niisama `amme väel, es ole `pökse es medägi; es osta `kiäki ütte `naasklit es `nõklaNõo; Vanast es olõ˽villa `kraaśjat es lahutajat kah `õiõʔUrv; is olõ üttegi inemise `vaimu nätäʔ, is minnen, is tullõn; timä is tiiä ü̬ü̬d is `päiväHar; es olõki `kahvlit olõmahn es väistRõu; peenikene kumak ja maagõ lang ta mitte `veega es pääväga `kuigi `vällä es lääʔRäpVrdisek 2.is ku (võrdlev) kui küla laib pareb is ku ama laib; jesa tütärd änäbä `meileidsess is ku `poiga; tu̬u̬ mukkaga änäbä `sõimlõži is ku ma `mõetležiLei Vrdei, esid, esimä, esin, esitä