erevilerevilKhkKulMihKhnPJgNisJürIis, -elVigKoeVJgKod; herevillKuu 1. ärevil; elevil [noor hobune] tahab `ühtelugu `menna, tä nagu erevil Mih; Inimesed olid pue `juurõs ette erevil, `kartvad sõdaKhn; ma olin täna `öössi na erevil, uni ei tulnd `pialeNis; luomad nii erevilJür; mesilased naa erevel ja rahutumadKoe; on nõnna erevel menema [kuhugi] VJgVrderevile1, herevillä, herevällä1 2.figrugi nii `küpse puru, üsna erevil, pudisemasKhk