enämatenämatTrv, -mbätHar; änamadKäi; änä|bät, ääm-, eńä-Lei; inäbätVasSe 1. enam, rohkem (kui) vesi tõusnu enämat `jalgaTrv; sa käüt ta kaŕjaga mõtsan ihu`üt́sindä – jah, enämbät ei olõʔ vaiaHar; Aĺvi põdõ ka inäbät kümmend `aastakkaVas 2. (eitavas lauses) sugugi, üldse; edaspidi pole siis näind änamad `ühtedKäi; hummõń õdagu ma viil tulõ, inäbät minnu ei lastaʔ sinnu `kaemaVas; ku naka‿i inäbät `ot́sma [lehm indlema] SeVrdenam