[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–32. vihik (a–piiastama)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 13 artiklit

aeg aeg g aja, aea, aa eP; aig g aja, aea R(n `aiga) Saa, aja, aa M T, ao, ajo Võn Ote V; saav `aegass Kod; rajav `aegani VMr VJg MMg, `ai- Kuu Lüg; `aiguni VNg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

1. aeg kui niisugune (lähemalt piiritlemata) vat nisukesi juhuseid ikke ajas `juhtub Jõe; Aig avitab `konna mättäle ja `kehva palukasele; Küll aja `juoksul jalad mau alt `välja tulevad (laisast saab virk) Kuu; aig kõik `asjad `kaotab Lüg; jo aeg näidab, mis tuleb Ans; Aeg väob öhtsele Kaa; Aeg annab aru Vig; Aad ees, päävad pial (inimene ei tea oma tulevikku) Han; kui ead `tantsijad ja pillimehed olid, siiss läks ühü kaheni aeg Mih; maksa tämale aea jooksul see osa `väĺla Aud; Ajaga tuleb `seĺtsis `minna Hää; aeg lähäb ubasesti edaja Ris; Aeg kõik aavad parandab Rap; siis oli jo aeg kaĺlis vana `rahval `kangeste Amb; kes tiab, kuda siin `aegade jooksul on elatud Lai; ajad lähvad ruttu edasi SJn; ku päävä lääve pikepess, siss ütelts, et nüid lää pereme poole aig; si̬i̬ piat üit́s ajage inimene oleme (rohkesti vaba aega) Krk; veri `üibub aja päle, vesi ei `üibu ilmanegi Nõo; [vanasti] `Loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; paremb `aigu müvvä˽ku `ostaʔ Urv; mul om aig ikäv Krl; ega aig jänessess ei olõʔ, et ta välläʔ ju̬u̬sk; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; Noorõh mõista‿i ajoga midäge tetä, a vanah tulõ ajost puuduss Räp; aig aasõ `aigu takah (on väga kiire) Se; aig and hüvvä nõvvo Lut
2. piiritletum ajavahemik a. teat periood, ajajärk üks aig `räägiti, et soda tule Kuu; `ammetmies on aja rikkas ja `põllumies on `põlve rikkas Lüg; Ehk mina ei õld küll sie aig suur `riieline, a `siiski avist `aeti ka Jõh; nüid on `kehno ja `vaine `aiga Vai; ajad on sandid; lühine aeg veel `oota Jäm; nii `kanged ajad olid, et `süia‿s saa kuidagid käde Khk; Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; küll aad `muutuvad; ma tuleta `meelde ehk tuleb `aale pitkale üles (meelde) Muh; Laikala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; oleks aeg teine olnd, ma oleks änam öppind Käi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; sel aeal oli `puudade aeg (arvestati puudadega) Kul; tänabu oo viĺlalene aeg, nisukest viĺlalest `aega pole mõnel `aastal olnd Mär; ennevanasti olnd `juused alati `lahti - - minu määlestuse aeal ei olnd Mih; ea `aegega oo ea elada; minut [on] lühike aeg Tõs; temäl `ollõ ikka rutt aeg Khn; ega sel ajal `kella oln Pär; On küll aeg ja `aasta, et mitte `ilma ei anna Hää; torupiĺl on ajast igänu Saa; kui on old need `nuhtluseajad alles, peksuajad ja Rap; puaŕ mune `maksis kolm kopik, oli kaĺlis aeg; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas ja Juu; kui ma noormees olin, olid juba aead vähä paremad Kos; minu lapsepõlves oli undiline aeg JõeK; [puuassivanker] on nagu ajast mahajäänud `jälle ja KuuK; selle aja kui ma `pietusin nende juures, läks puśs ära; selles ajas (siis) kui minu ema `tuodi [siia mehele], oli see `kamber viel `püsti JJn; ennemalt võis ike se aeg veel ull `olla Pee; kolmel pääval ei `tuldud `vuatama, ma oleks võind selle aa sies ää `surra VMr; edemält õlid pääväd ja ajad, sae `kõike tehä, `viina ja õlut Kod; [rakked] on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; eks neid `aegasid on old, äid `aegu ikke vähäm Plt; nüid ni̬i̬ aja imeliku, nätä mis nende `aige `järgi tule, ka ni̬i̬ aja lääve parepess vai, vai tule pess (päris) `raskit `aigu; sõa kannatajide ääss korjati si̬i̬ raha `kallil aal, suure neĺläp̀e, suure `ri̬i̬di palmipuide pühäl, üles`tõusmise pühäl; nüid om `seante aig, ei kanna ei murra, sügüselt `ti̬i̬ge; selle `aage ku mea `kasvi, es kirjute `kennigi Krk; `saadan om sel aal mõuranu, ku teid om `soetet Hel; t‿om üits aru aig, ku temä‿i ole joonu Nõo; Sõ̭ss es olõ˽jäl˽söögi teku inäp sõ̭ss tu̬u̬ aig Urv; tu̬u̬ (orjaaeg) ka‿ks oĺl õel aig Krl; no olõt sa ka üle pikä ao tulnuʔ Har; Ega aig nõud umma teku Rõu; vanaimä es näeʔ toda `aigu Plv; las no aig paranõss, kül˽ma sõ̭ss kutsu kõ̭iḱ kokko; kõ̭gõsugudsõ ajoʔ ommaʔ arʔ `olnuʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ tod pagana ajost `aigo - - et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig; halb poig `ku̬u̬le tollõ ajo siseh äräʔ Räp; nüüd jäi pikäle ajolõ `küllä Räp; tuun aon kitetäss linnu `küĺväʔ ku pajoʔ `tolmasõʔ Lut b. teat ajalooperiood `suure soja ajal `saite `palju kilu Jõe; vene ajal olid `paskii·rid old `valvurid siin majaka pial VNg; vana `õnnis `ruotsi aig Lüg; `sakslaste ajal äs saa midagid teha Ans; vana teo ajal oli orjuse aeg Käi; vana `sääduse aeal Kul; sõea aeg tulid undid `seia Ris; `sakste aeg sai se küla ära laadatud Ann; sõda aeg `pantud varandus `sinna Kod; mina ike vanast saari aeg korjasin vel saari raha Äks; `mõisa `aegadest mina ei tiä Lai; vanast katku ja sõa aig na olli ennäst varjanu Krk; orjapõlve aal es ole `seandsit `sü̬ü̬ke Hel; rootsi sõa aig ollu panguraha Ote; Sakoĺja˽tuĺlivaʔ eśti ao keskpaigah Räp; ajast ja arust iganenud, vananenud Sie `tuhlimaa on kohe mul ajast ja arust (hooletusse) jäänd Kuu; sihandused riistad on ajast ning arust `väljas Ans; see asi oo aeast ja arost jäänd Mar; Mis aeast läind, see koa arust läind Rap; se on juba aast ja arust maha jäänd Juu; mis ajast see arust Trm; kõik ajass ja arvoss one si̬i̬ kadunud Kod; Mis joba aost om lännü˽t‿om arvust ka lännüʔ Urv; śjo om aost ni arvost läänü ärʔ Se c. (minevikust, olevikust, tulevikust) kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal (kunagi, ükskord) Kuu; vanast ajast (vanasti) inimised eläsiväd `ninda ja nüüd `jälle tõist `muodi Lüg; jo seda nääb mihantsed ne tulevase aja asjad on; `viipsel ajal on keik teisiti Ans; vanast ajast olid `uhked pulmad Mus; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; vana `aega ahi Pha; vanast `iidsest ajast saadik Mar; `nüitse aeaga ei `vaata sedä (kuu faase) `keegi Tõs; vana `aegas (vanal ajal) Aud; aĺlil ajal meeste sukad olid üle põlve Pär; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; nüid uuemal aal kui ma juba aśjaajaja ja töötegija olin; `enne`muistne aeg Kos; ennemal aal `üiti rie lahasted Jür; sie tońdi tegemene oli vanemad `aega kui mina mäletama akkasin JJn; kali ja `kapsasupp on ikka `ampsest aast Ann; vanemal aal `enne mind kui pekseti `töölesi; see oli vanemalt ajalt, ennemal ajal Pee; `eńdine aeg ei seisa aja najalgi (ei kõlba kuhugi) VMr; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; meie kańdis seda sõna ei õle vanast aeastki õlnud Trm; selle aa põlvega (praegu) ei õle [enam nõidust] Kod; tulevad uued ajad, uued viisid ja `kombed Lai; no juba viimasel aeal tuĺlid `poodi ka lambid müia SJn; vana aegil õletive latse karja man Trv; ennemal `aigel `võeti lassige `piima manu Pst; `nüitse `aage ei ole alli `aigust Hls; ku ma ennepelt `aiga (varem, ennemalt) poen käüsi, latse tulliv miul `vastu; noorepel (uuemal, hilisemal) aal Krk; `õigit mehi om `nüidsel aal veedi, `nüidse aa inimese om laesa Nõo; umal aol oĺl kõva mi̬i̬ss Har; mis no muśtinõ aid taad `aigu `vasta Vas; Kuna `nüüdest `aigo ei mõiśta˽vanaaotsõ `aogaʔ kui inämb võrrõldagiʔ Räp; noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu; vanah aoh tu̬u̬d jo kõnõldi Se; vanun ajun `oĺle varbun aid Lei d. eluaeg; iga, vanus Ei ma küll ole neid va ühüksä`silmäsi oma ajass süönd; oma aja (kogu eluaja) käüs igä merel Kuu; nää kuda madalast ajast igäl ühel on `küüned oma `puole; `tõrva `pandi siin [seebi hulka] viel ikke siin minu `aigudelgi Lüg; see (inimene) on oma aja juba eland ka, mis see piab‿s niipailu tööd veel tegema Ans; Äi kedagi ela `kahte `aega Pöi; siis änam `niuksid - - `kõrgid `müt́se põln mette, `meite aeal Lih; ma ei `teagi änam kus tä oma noort `aega (noorpõlve) elas PJg; keige ingelisel on ju oma aeg `antud JõeK; aga mina oma aa sies küll ei tõust ommiku ülesse [kella viiest ketrama] Amb; minu aast kolmas põli, siis old näĺla aeg Ann; minu aeg ikke olid karduled Tür; oma aja `kohta sel poisil `kasvu küll Trm; meie põlve aal, meie eloaal ei õle õllud Kod; olliv enne, vanaesä aal tennu jaanituld Krk; kõik minu ao sisen ta (Otepää alev) om `säetü Ote; poolt [elu] `aigu `loetass kolm kümmend [aastat]- - tu̬u̬ om jo üle poolõ ao; temä aig om jo õdakun (surm on ligi) Har; vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp e. kellegi kasutada või käsutada olev ajalõik, mille jooksul midagi toimub, tehakse või peab tehtud saama ega `aiga ole `ilmaski, kui ei `aiga oda; sina‿i `anna `mulle nii`palju `aigu; Ega ajata `asja saa Kuu; tie `enne `vällä kui aig `õtsa saab Lüg; mis sa `viivitad `aiga Jõh; miul ei ole `aiga avita Vai; `aega vötab, aga `asja saab Jäm; kui aeg iĺlaks lεheb, peab ilist rugi külima; ähk annab völaga `aega Khk; puar nädalid pühase `aega Vll; jutu aamaga läheb aeg ää; kus nende laste aad siis `lähtvad [mujale kui mängimisele] Muh; ma oleks sene `valmis küll teind, aga äi pole `aega `antud Käi; Tegi kodus aja parajaks Mar; kukulind [ei kuku enam], o vist läbi tä aeg Vig; `Anna `aega `atra sääda Han; ei selle lühekse aeaga ei tee siäl mette medägi Tõs; Rängeldä egä päe sedäsi, et ei põlõ `aega `ändä augu `piäle `panna Khn; ega ma ei saand `aega nendele `kieta Kei; viis miinutid on veel `aega; aeg kaob ää, ei soa ega soa tehä Juu; võta töö jäuks `aega; võta omale `aega Kos; sie aeg sai ära raisatud JõeK; rukki `lõikus sie võt́tis `jälle pikka `aega Amb; nüüd on aeg üle läind (olen hiljaks jäänud) JJn; milla sa `istumese `aega saad Ann; kaua sie `aega võtab Koe; milla temal oli `aega viel meie jäele `vahtida VMr; `sinna nied aad päevad `kauvad, ei pane tähälegi; ega se kõik selle `aaga viel `vaĺmis ole Kad; vihm `ańdis `aega lua üles võtta Iis; `aega orjal, `aega ärjal, `aega võevasel vasikal Kod; siin lääp üit́s aig (palju aega) enne kui si̬i̬ (rikutud kangas) saa är säet; miul lõppi aig ärä kodun `eńde ümmer; aig käüs ümmer (läks mööda), sõda tulli `pääle; aja `põrmu ka ei olle; selle aa pääl võiss küll valmiss olla; tuhka päe - - ja tõnise päe - - neid pühäss ei `peetä, `õhtu tüdrukil `anti oma aig Krk; kos sa oma aja `viitsit Hel; mes latse sul tallitada, et sa `aiga ei saa Ran; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu Nõo; es ole toda `aigagine seenile minnä Ote; kõ̭ik om tu̬u̬ ta omast ajast tennü San; võta nu raasikõnõ `aigu kah Krl; taa `aoga olõss mul ollu˽jo˽kümme `ruuhhõ täüt t́saet; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka õiʔ [kiirel tööajal]; kas timä minnu saa `suńdiʔ, ma umast aost käü Har; taa tü̬ü̬ võt́t mul katõvõrra `aigo; aig lätt käest ärʔ, midägi ei olõʔ tü̬ü̬d käsil Räp; ma või ei - - pikkä `aigu `viitäʔ Kra
3. a. teat tööde, tegevuse, sündmuste, loodusnähtuste jne põhjal määratletud periood siis on paras `kurgi maha panemise aig, ku sirelid `heitseväd Kuu; kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; kui `vilja `kõrju aig on `müödä, siis tuleb `kartuli võttamise aig; sie `suuremb poiss `sündis rukki tegemise ajal Lüg; Sia saba `pandi `põhja `puale `astja, et `õtra`külvi ajast tuleks lagedale Jõh; `küindla kuus metsa `loomadel küis `jalgade `indamise aeg Jäm; kevade oli undi aju aeg olnd Khk; kasukonna aja sees (kasvuajal) Kär; Lapsel `amba `murdmise aeg Pöi; `pulmde aeg olid üsna `mütmed ölled koos Käi; kui püiu aeg juba `möödas `olle, siis `olle [mõrdade] kuivatamese aeg Phl; õõnabude `õitsmese aeg oli külm Mär; [kalad] tulevad kudema suure vee aeg Vän; vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; se oli juba sui `vankre aeg Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `sakstel pidude aeg `kümned toedud Hag; sie (rätik) on old juba kaks sauna`aega [kasutada] JJn; kui oli küńni aeg, eks nad siis old ikka `kündmas Ann; nüid one vasika kudo aeg, kevädi pu̬u̬lt `talve; si̬i̬ kutsutasse suviline kes tuleb eenä `aegass ja kõegess tü̬ü̬ `aegass Kod; `parmude aeg oli nii pala, et ei saanu `künda Pal; [viisu] kõrvad jäävad kudumise aeg Lai; si̬i̬ oja jooseb ainult siss ku vihma aeg on; minavaasta `oĺli õõna aeg Vil; tõise kõrra aig tett nisu karaśk om iluss `valge nõndagu Krk; tohussel `käidi keväjä, kui purike kudemise aig Ran; küll `olli alb `kapsta istutamise aig Nõo; vanast `panti kuud tähele külümise aig Ote; Kassõl ja pinel om keväjä joositamise aig Urv; lat́s `vi̬i̬di ahupalamise ajoss `lauta Har; pühi aoss tet́ti kah vi̬i̬l `tat́rigu `vatska Rõu; Kõ̭gõ paŕõmb kaara küĺvi aig oĺl sõ̭ss ku kuu kolmõ päävä vannunõ Räp b. oma eripäraga osa ööpäevast või aastast sügüse aig `paistuvad tuled Kuu; nüüd on puol üö aig kääs, kukke `laulu aig nõh; `õige varajasel ajal (hommikul vara) tuli Lüg; `enne `joulune aeg on ikka lidrine olnd Ans; meri suitseb kevadise ajaga; metsa kolla aeg (kolletusaeg) Khk; `pääle `löunane aeg on köige soem Pha; `nääribä aeg käisid sokud Pöi; umigost [söögivahe] `aega `anti kell kaheksa seni kut üheksa Rei; pääva `loode aeg; see oli kebadest `aega, suine (suve hakul) aeg oli Vig; noore kesk omigu aeg Tõs; päeva `tõusme aeg PJg; sui aeg kipub leib aĺlitama Ris; nüid tuleb `varssi pime aeg, `oome juba joagup̀ä Juu; `talve aeg on lehmad `kińni Kos; nüüd `suine aeg, maga kus aga oled JõeK; ema suri `jõulu aeg ära VMr; tämä tuleb päävä aeg; tüd́rik lähäb `venne `õhtasel aal Kod; külm, kesktalve aeg oli Pal; videviku ajal peerg veel ei põlend Lai; käis jaanipääva aeg siin Plt; lõunaeg keedeti `kartulid vi̬i̬ga Kõp; siss ollu ta paar nädält ärä sügüsese ajage; päävä veeru aig Krk; nüid om joba `pruukosti aig Nõo; sügüsene aig oĺl, `mihklipäävä aig Võn; keväjäne aid oĺl, põlluteǵemine käsil Urv; illatsõl aol `saie õdakult koduʔ Har; suvine aig, kost sa˽tu̬u̬d seebikiv́vi `saadõʔ Vas; õdagõnõ aig om jo `mü̬ü̬dä nüüd Räp; `päivätseh ajoh; kas sai mul halval aol (enne keskööd) tet́tüss, et lää äi `höśte Se c. (kuu faasidest) kui kuu kaduneb siis sie on kuu kaduv aig Lüg; Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks - - aga kadeval ajal pesed, saad `puhta pesu; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siss arstiti Hää; sedä (siga) nevä kaduvel aal ei tapa, ku kasuvel aal [tapetakse] noorel kuul liha `paisub jämmempes Hls; ku kuu päevä kätte saa, sõss om kaduje aig Krk; kuu luvvass, om kolm `päivä kõva, siss om kolm `päivä pehmet ja kui kuu vahepäiv, siis om kõ̭ige `pehmemb aig Nõo; `peeti iks `aiga (arvestati kuu faase), külümise `aiga `peeti; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; `Lambit `pöeti `pehme `aogaʔ - - kuiva `aoga es kasu˽vill hää, `pehme `aoga˽kasuss vill iks `näede˽paŕõmb Urv; no‿m nu̬u̬ŕ kuu, no‿m halv aig; kuu edemine veeräńd om halluss aig, tõnõ veeräńd aig, täüs kuu om hää aig, perämine veeräńd om kuiv aig Har; Vana˽perremehe˽kaivaʔ `aigu (kuu faase) kah - - a vai tu̬u̬ aig vi̬i̬l midä täheńd õigõʔ Rõu; noorõl kuul kaĺg aig Räp
4. kindlaks määratud pikkusega periood a. teenistusaeg sie on juo mitu `aiga õld `vallavanemb Lüg; igä mies pidä `tienimä oma `aiga täis `kruonus Vai; teist `aega `teenija Jäm; mo `eese mees oli koa kolm `aega talitaja. aeg oli kolm `aastad Mar; poolt`aega `suilene teeb kolm `päeva oma tööd ja kolm pereme Aud; tulen ära tienistusest, kas soab aeg täis JõeK; Mul vend oli `enne `ilmasõda `aega `tienimas Amb; kroono `piäle lähväd `aega `ti̬i̬ńmä Kod; vend oli sõaväes kaks või kolm `aega Äks; soldatil `anti at́stahvku, siss olli ta oma aa ärä `ti̬i̬nin Pst; [kroonu] teenistuse aig `oĺli viis `aastat Ran; `olli soldatiaja `väĺlä, siss `tulli ja võt́t ärä `tolle `tüt́rigu Nõo; rassõ oĺl - - es jõvvaʔ ärä umma (kokkulepitud) `aigu Räp b. rasedusest, tiinusest puol `aiga on juo `küljes Lüg; kui emasel aeal mune peab `sööma, siis peab lapsele möeuma, leedi kiri tuleb `palge Khk; laps oo `pooles `aegas, pool `aega jo `kantud. pool `aega veel ees PJg; ta (naine) juba poole aja peal Ris; poole `aage luuvvas eńg `sisse joba emä ihu sehen Hls; poole aja pääl akass liiguteme [laps] Krk; tu̬u̬ olna käemä pääl, kõneleva et olna poolen ajan Nõo; kas om poolõh aoh vai ei olõʔ Se
5. ajamoment a. teat hetk, moment; tähtaeg `pannu pääl sai kala `paistada paraja `aiga; sai `õiget `aiga `sinne; igä tüö `nõvvab oma `aiga; miä `läksin õma aja `pääle (õigel ajal) Lüg; `senni ajani ei ole vel käind Vai; sa tuled paraguseks (õigeks) ajaks Jäm; einad piab oma ajal kogu panema Ans; senne ajani ilm on üsna kena Khk; Sa oled juhtund sõhuksel ullul aal, tuba sumas Pöi; küll need sool pekendavad jah `maksmese `aega Mar; eila `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; Tüe olga `õigõd `aõga `tehtüd Khn; Kas külisid midagi oma `aega, kasus `äśti Hää; Pillimees tuli ka selleks ajaks kohale oma lõõtsaga Kei; selle ajani ~ `aani ma põle veel seal käind Juu; `vastlapää ei kiedetud [kartuleid]. jah, neil oli ikke oma aeg KuuK; olid kõik selle aeg (sellel ajal, selleks ajaks) surnd JJn; aeg selle põllel ja lõppeda (põll on vana) Ann; mis ajal ta on sadama akand; rukis tuleb sügisel oma `õigel aal maha külida Tür; `siia `aegani läks mul aeg `kiiresti ära VJg; tuli parajal ajal appi Iis; `ommen sest `aegast vii ärä; milla aeg (millal) suab si̬i̬ `vistlemine Kod; `seie `aegani on õld ike vett MMg; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks; on juba aeg, vaja kalale minna Ksi; ma tiiä igäl aal perembine ku sina Trv; lehm es naka `pulli `ot́sma, aga lehmäl es ole vi̬i̬l aig Nõo; tooni aani `olli rońg ärä `sõitnu Kam; külümisel om oma aig; mis aal sa lääd Ote; `seoni `aani ei olõ˽leevä `näĺgä vi̬i̬l nännüʔ San; parandõ sõ̭ss ku parass aig Krl; `saie vi̬i̬l viimätsel aol (hilja, kuid veel parajaks ajaks); surm om külh teedäʔ a aig om `ti̬i̬dmäldä; vihm lätt tu̬u̬l aol (samal ajal) üle ku iilä sadama `naksi Har; ega eśä `kotsile uma aig Vas; kuńst sõnnik tege [lina] inne `aigo `vaĺmest; vaśt si̬i̬ ajo `pääle minev`aaśta (just aasta tagasi); pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; mehele minnä paraśs aig joʔ; `aoni õ̭ks varastass, üts kõrra saa õ̭ks lõig täüśs; päiv (päike) tulõ õks uma ajo pääle, päiv käü üi kellä `perrä Se; aig `kuoldaʔ, tuole maalõ mindäʔ Kra; ao pääle õigel ajal mineʔ ao pääle magama ja tulõ ao pääle üless Plv; kuʔ saa es ao pääle `mõisahe, oĺl nahk kuum kah sul Vas; ao päle hain `häitsess (õigel ajal vaja abielluda) Se; sü̬ü̬ḱ `olli [talus] kõrran ja ajo ~ ao päält Ote; ühel ajal samal ajal; samaaegselt ühel ajal lähvad `linna Khk; akame nüid ühül aal menema Kir; tema (kukk) omikuti laalab ühel aal Ann; mi˽sai mõlõmbaʔ ütel aol `alla rońgi pääle Har; egass tu̬u̬ uma `haiguss (menstruatsioon) kõ̭igil üte ao pääle ei tulõʔ Plv; mil ajal 1. millal mil ajal kuer `aiseb Lüg; miil ajal tama lähäb Vai; ei tea mil aal kojo tulavad Muh; mil aal si̬i̬ oli si̬i̬ pulm Äks; mil aal si̬i̬ olli, ka suve või `talve Krk; mi̬i̬l aol t́ä˽lubasi tagasi tullaʔ Har 2. kaua aega; ammu Sääl on keede, `senna ei saa mil ajal obusega `pääle `minna Hää; põle neid (laule) mil ajal enam lauld JJn; ma põld muśtikeid `milgi aal `katsuda saand Ann; põle `milgi ajal näind Pai; sedä põle nähä olnd enäm mil `aalgi KJn; `milgi aal (iialgi) ei jõvva sa tat ärä kirjute Krk b. sünnitusajast sie laps oli old `enne `aiga Kuu; küll ta aja päält ikke tuleb - - kas lehm tuob vasika ehk `naiste`rahvas tuob titte ehk Lüg; pudenemise aeg - - sünnitand lapse ää PJg; tite ema aeg soab `müöda Ris; lehm tuli `lüpsma ikke `õiged `aega Juu; see lehm tõi üle aja Trm; ku mõni eläjäs suab `aiged, `süńdib vaśkas enne `aega ärä Kod; lehmäl `olli vaśk periss ajalikul ajal; aig jõvvab kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; es tiiä midägine `enne, kui aig kätte tulli. siss tõsel päiväl tulliva `kaejatsi Ote; Üit́skõrd visass onde mitu kuud `vaśka enne`aiga ärä Rõn; taal oĺl enne `aigu lat́s, kat́s nädälit oĺl enne tu̬u̬d õigõt˽`aigu Har; tõõnõ poig `sündü iks uma ajo pääle (õigeaegselt) Vas; mõ̭ni om kat́s nädälet üle ajo, mõ̭ni om kat́s kolm `päivä `perrä Räp; ühte aega minema samaaegselt sünnitama teite lehm `oiti sel samal ajal ää kut meitel, nee `lähtevad `ühte aega Khk; ämm `ütles et Muśsik ja nuarik pidid `üste `aega minemä Kod c. kellaaeg `Aega `arvasid kukke `laulu `järgi IisR; `karjas `päiva kell `näitab `aega Vai; pilise ilmaga p‿saa [päikesekellal] ajast aru Khk; mis aeg `paergust oo Muh; aeg on na iline juba Käi; mis aeg see emä `käśkis `lehmä `lüpsä Vig; mõõdeti peeru söed ää - - selle järele sis `arbasid, kui `kaugel aeg oli Mih; mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kas kell `näitab `õiget `aega Iis; minu kell oli `seisma jäänu, kui `pääva ei ole, ei tia `aega Äks; `vaate, mis aeg om joba, mis tunnipakk näüt́s Krk; Aig joba poolen päevän, sina iks makad Nõo; `Kaiõ `aigu päävä `perrä kah Har; kikass jo ti̬i̬d ajo; koodi`tähti `perrä `kaeti tu̬u̬d `aigu Rõu; kui paĺlo `aigu um (mis kell on) Lut d. paiku, umbes siis ja siis eks ta `kellu kahe ajal tuli Jõe; `kellu `kuue `aiga oli kui kävin teil VNg; kellu kolme neĺla ajal Ans; jo se viie kuue aeg oli, kui töhe `menti Rei; kella kahe`teistme aeg pidade olema kurjavaimo tuńd Mar; omingu kell kolme neĺla‿aks oli rehi `vaĺmis Pee; minu mies tuleb neĺla viie aast kodu VMr; kella kahessa aeg oli keskhommik, kella kahe aeg lõõna Pal; kellä viie aig vai pu̬u̬l kuus päiv `lu̬u̬ja Ran
6. ilmast, ilmastikunähtustest suve ajal, `suoja ajaga kilu ei ole Jõe; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistavad käe Jäm; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; teist `aega (ilma) teeb Kär; `seisvad aead, soead aead et pöle `tormi ja nenda Pha; `kangesti libe koĺlakane aeg Vll; `Sõukest suurt vee `puudust pole sii änam `ammu olnd, nii pailu olid ajad ikka märjemad Pöi; sel `aastal pole lund olnd, köle kuiv aeg olnd Rei; nüid ei kuulegi kuku`lindu, vata külmad aead ja Mih; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks (läks tormile); Läks `lendäväks aaks (tormiks); Ei tiä, kud́as nad `sioksõ `lendävä aaga Ruhnust `tuldud said Khn; Vahest sai [rukis] iĺlem, vahest varem küpseks, sedasi kudas aead olid Kei; nüid poar `oastad kuivad ajad ~ aad HJn; sügise `paĺla maa aeg viel läks JJn; tänavu ei ole palavad `aega Ann; eedid magama, õli vagane, ajad taga `muutsid kõik, tuul kohiseb ja puud liiguvad; porine aeg one keväde enne jüripäävä Kod; Prossa `järve ei ole kuiva ajaga `sisse tulemas midagi, aenult metsa ojakesed Äks; kui `oĺli soem aeg - - si̬i̬ säŕk `oĺli sis seĺläs KJn; palava `aage om paĺlu `uiski Hls; kos madalad maad, siss vihmatse ajaga es saa arida Ran; `saone aig Kam; nüüd om `kuivi `aigu olluʔ San; `muanõ (porine) aig; ku külm aig tulõ, siis om õks rassõ Har; hainangu lõpp, kuum aig Rõu; `š́elge aig; aig eh́t jo vihma pääle Lei; tsiga kand `põhtu, saa kuri aig; `pihmeʔ aoʔ (soojemad talveilmad) Lut
7. a. (koos hulka või määra märkiva sõnaga) käis `ulga `aega `meiga ühes Jõe; mone aja tagant; ole vähä `aigu `karjass Kuu; no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; üks `einekene `aiga `lähte viel VNg; üle `ulga aja sai sedä inimist `jälle nähä; tuli vähäst ajast `siie Lüg; vahel on siin `ulgad ajad Vai; anna `moole see asi möne aja `pεεle Jäm; niid sadas tou `aega; üle `mitme aja olid kenad ilmad Ans; `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; see oli mütu `aega (kaua) kodu `aige Kaa; Pole nüid tükil ajal külas käind; Ons sol pihu `aega; Kus ilmatu aeg läks ennem ää kut andma aketi [vilja] Pöi; `ulka `aega o juba läin Muh; ma `ootsi keik see aeg Käi; ma istu vahest ka tükid aad Rei; mina olen hulk `aega sii elan Phl; jätäme natokse ajaks `jääbima Mar; mõni aeg tagassi Kul; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; tä neoke va lämupeä, tä saa mõnel aal `kellä `tundma Vig; üirikese aa pärast tuli tagasi Kse; käib iga natukese aea pärast Ris; ma ta˛an ika mõneks aeaks siia `jääda; üks iil `aega tie, järjest ju teha ei või JõeK; nüid on kõik aa nii pime, et `voata, et öö tuleb Amb; ma olen kogu se aeg ikke neid (mesilasi) pidand; `laśkis suured tükid ajad [masinal] tühjalt `käia JJn; lasi ennast `ilma aa uodata; mina põle teda ulgal aal näind VMr; `uata viel vähe `aega Iis; vähätuse plaksu `aega sa õled juba maganud Kod; ivakene `aegu Äks; `mitmel aal ei `pestud põrandad Plt; mea piä `kü̬ü̬ki minem küben aass; ma lää kübeness aass; `lasti ärä jakk `aiga nurgan `olla; puhk `aiga üte kotuse pääl elänu; ta olli iki `mõnda `aiga `aige Krk; si̬i̬om ää rohi küll, sedä saab `mulle `mitmass aas võtta Nõo; ää törtsu `aiga olli siin Ote; sis tä `tahtsõ ütele tõsõlõ [mehele] minnäʔ, üit́s kotuss `aiga (korra, üksvahe) San; mul oĺl säĺg mitu `aigu `aigõ Urv; siss oĺl sääl üte jao `aigu; üle paĺlu ao olõ ma sukka (sinuga) kokku saanuʔ; ma‿i˽saa jalapäält minnäʔ, ma `veitü ao peräst lähä Har; olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu; olõ no sa˽ka kõrrakõnõ `aigo lammastõ man; tuĺl mõ̭nõ ao peräst peiǵmiiss Vas; sinno ka `harva nätäʔ üle mõ̭nõ ajo; mineʔ `veitöst ajost ja tulõ rutto tagase Räp; kõrrass aoss lätt; kõrra ajo peräst tuĺli kodo Se b. (koos ajaühikut märkiva sõnaga) `istub ja `mõtleb `tunnid ajad Kuu; õlen `aasta aig juo `uotand Lüg; magasin `tundi `aiga Vai; silma pilgu aja pärast tuli tagasi Ans; jäi tunniks aaks `sönna Jaa; Mo supp jähi veel `keema, see võib tunni `aega veel `kiia Pöi; üks nädal `aega oo, põle ea, tuleb tagasi Muh; üks minut `aega käis ää, tuli kohe tagasi Mär; [kell] köis nädälis aeas viis minutid ette Tõs; tuńni ajaga läks `Pärnuse Tor; `paastus kõik se seitse nädalid `aega Hää; kuu `aega oli `linnas Ris; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; kümme `lehma pidin tuńni `aaga `lüpsma Ann; laenas raha `aasta aja piale Iis; vahel lubasid `tulla kõege peregä kuuss `aegass; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse `alla Kod; sääl `olti ü̬ü̬ ja päe `aega Vil; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah; ku ma är tunni `aiga ti̬i̬, sõss om ta iki tett Trv; ta sat́te üte tunni `aiga ninda jämet [vihma] Pst; kuuś suvet `aiga käüsi ma karjan; si̬i̬ om joba `aaste `aiga põdenu Krk; jalg `olli `aige, mia likati suvi `aiga Nõo; tiä ka taĺv `aigu palleĺ jumalõt Krl; tu̬u̬ tulõ tuńni ao peräst kuuʔ Har; sa võid nätäl `aigo uno pu̬u̬l olla Plv; (heinamaale) Sinnä˽`mińte `tervess nädäless aoss `vällä Räp; `aaśtaga aoss läts sulasõss Se c. (koos ajaadverbiga) `kaua aja tagant kui keriku saab siit Lüg; ta läks kouemaks ajaks ära Jäm; oli sii veel ilja `aega tagasi niha Ans; se oli juba ammut `aega, kui seda sai `kuultud Jaa; see `kelder `tehti ilja aa eest Muh; se pole väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; ei ole kauat `aega kadun Aud; põle kaual aeal tein `leiba HMd; kaua `aega sa ikka `uotad JMd; mul on kauast ajast [seismas] ühed ieringad JJn; siis oleks [paranemine] võtt kaua `aega `aega Ann; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ma panen su kavass `aegass vahi `alla Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; joba ammul aal ei oole `sinna saanu Krk; kraasi om ammust `aiga temä käen Nõo; kavva `aigu, kuʔ jo sõna sai Krl; tu̬u̬ oĺl `kauga `aigu `aigõ Har; `ilda ajo i̬i̬st käve siin Räp d. nii ja nii palju aega tagasi, möödas `sellest juo `palju `aega juo, `seitse kaheksa`kümmend `aastat `aega Jõe; on juo nädäl `aiga kui `viimast `käisin sääl; sest on juo, kuuskümend `aastat tuleb `aiga senest Lüg; ma‿p `tεεgid, mis sest `aega on, kas seitsekümmend üks `aastad voi Jäm; sest on üks ports `aega Khk; neli `oastad `aega, kui ta ää suri Juu; kaks ehk kolm iga `aega tagasi Kos; ravvast [vankri] juhisid akati tarvitama `oastat nelikümmend `aega Trm; ligi sada `aastat `aigu tagasi Võn; sinna˽saa jo viiś aest`aiga `aigu tagasi Har; no˽saa sinnaʔ `aigu üle katõsaa `aasta Rõu
8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes) nää, kus on `külma verelisi inimesi, oh sa `armas aig Jõe; oh minu aig, küll on iga se moni inimine `uidurane Kuu; `armas `elde `aiga, vai sina oled siin VNg; oh sa `eldene `aiga Vai; oh äŕje aeg Jäm; Arm aeg ette oitku, on ikka nende lastega rist Kaa; oh sa aeg, kui nobe ta oli `riidid `selga `aama Rei; sa igävene aeg, va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; `jeldene aeg, no kas mina täda `tuntsin Mih; kis seda `tohtis `koolis `rääkida, sa alastuse aeg Hag; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; oh kaĺlis aeg, ei ma `tiandki Jür; sa `oitku aeg, ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; nõnna `pilvesse läheb kohe, et os sa aeg Ann; oh sa õnnis aeg küll, mis tema ometi `ütleb VJg; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; os sa suur aig, mis nüid tahad tetä küll Krk; oi sa `eldene aig, mes nüid küll saab Nõo; oo pühä aig, timant koolõss nii paĺlu `vannu inemiisi San; `Taivanõ aig, noorõ inemise˽rögisäse ütte `puhku Urv; oh `heldene aig, kuiss meil ta si̬i̬ṕ no ni hukka lät́s Krl b. (hüvastijätuvormelites) `jäeti iad `aiga; üva `aiga, üva `aiga, üva `peigumehe `õnne ka; vanad inimised `ütliväd aja `pääle Lüg; kenad `aega Vll; Olgu siis seda `korda `jälle loril lõpp ja ead `aega Pöi; ead tervist, ead `aega Tõs; iad `aega JMd; üvad `aega MMg; ääd `aiga siss, näiss konass ma tule jälle Nõo
9. eks mets ole siin old ige oma aja (kogu aeg), ega sie ole `toiseks `muutund Kuu; juo sie jääb vanast ajast juo, sest tule `vällä `ühtegi; kevädel juo kippuvad [mesilased] tali`korterist `tüöle, sii sajavad `aiga taga Lüg; Minul tuli kene aeg (kaua) teda `oodata Jõh; tal käisid segased ajad (meeltesegadus) peal Phl; mes aeal põlvel see oli, kui neid metsä matikuid akkasin pidama Var; Ma põle seda kuna ajal (kunagi) näinu Hää; nüid ei ole ma enam `miskil aal (kaua, ammu) teind Pee; poeg põle sada `aega (väga kaua) siin käenod; minä ei õle sadandel ajal tädä nähnud; ku tuleb miässerahvas `vasta, suab üvä aeg (läheb hästi, on hea õnn); kelle ilma aeg (ammu) nägimä tõenetõiss; kõik õli muadon ja ajan (komebkas ja ajakohane); kavva mina vahin siin, mes `aega ma täädän; õli õnnelik aeg (õnneks) et `tuiskas, ei nähnud `jälgi Kod; `sinna `kohta ei ole ma kuna aig (ammu, kaua) saanu; sehast `laulu es ole kuna aal kuulu Hls; nüid om vanami̬i̬ss ilusen ajan (heas tujus) Hel; kona ajal (millal) sa lähäd ommen; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; sinno ku kirbu˽sööväʔ, püsü‿iʔ `kohḱi paigah, kannahta ajoniʔ (kannata ära) Se; head aega aegsasti Selle (põhu) soab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; aost aigu järjest, kord-korralt valu lät́s ika aost `aigu suurõmbass Urv; [rukkivihkude kuhjapanekul] ladva˽`säeti iks `saiba poolõ üless minemä, aost `aigu iks nii `liuhka ülesspoolõ Rõu

ammu1 `ammu R(-o) SaLä Hi(-o) L(-o) K; ammu SaId Hi(-o) L(-o) K I eL(-uʔ V)

1. kaua (aega); kaua aja eest, hulk aega tagasi; vanasti sie oli jo `ammu - - sest on jo `ammu`aiga kui läks Kuu; ja `ammu `kannab minu `pääle viha Hlj; `tuona `viimate - - `nüüdised `rahvas `ütleväd `ammu aja iest Lüg; sie mies jo `kuoli `ammo `aiga; `eigä se‿s `nenda `ammu old Vai; kas `ammu lout `valmis sai; ühekora `ammu käis `linnas Ans; see oli juba ammu `ampsest Khk; Luba[s] ikka ammu `pääle `tulla, aga pole ikka tulemas `öhti Pöi; see nimi kadus juab ammu `ampselt ära Pha; see oo `ammu`aega oln juba sii; see oo ammu vanast oln Muh; mo ema `ammu surnd Käi; se pöle väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; leha põle ammu näind, `söövad kala kõik Rid; tääl oli `aigose vemm `ammo sehes Mih; ammu `aega ju, mõni `kolmgünd `aastad surn ju; `kaugelt sugulased oo `metmendast põlvest, ammu, `kaugelt Tõs; `entse `kohta `öetse ammu Aud; nii `sooja ja ilust `õhtad põle `ammu olnd Vän; nüid juba `ammu `aegu `tuhled mullatud; see ammu meelest ää läind, et pulmale pidin tulema Juu; ükskord `ammu `ammu, ku‿ma nuor olin vel Jür; se on jo `ammu `aega, aga ma määletan seda Tür; kardulid on `ammu kiend ja soust `vaĺmis VMr; `ammu tahan `teile `tulla Iis; vanemad one ammu mulla all Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; akkasime isaga ammu `enne `valged minema Lai; `ammu juba kui Meleskis tehässe pudelid KJn; mea akka ammu, ajalt `säädme; ma ei oole ammu `aiga ääp saanu `kuskil `vällä Krk; väega ammu es ole `küine, kuus säedsekümmend aastat om sellest, kui küünid alustadi Ran; päiv ammu lännu ja kodu ei tule inimese `üitsegi Nõo; tu‿ĺl jo äsä ammuʔ Urv; rońg om jo ammu˽lännüʔ, tüḱk `aigu saa tagasi ku˽lät́s Har; vaśt tu̬u̬ asi om kunage ammuʔ olnu jo; ütskõrd ammuʔ timä mullõ kõnõĺ Räp; tu̬u̬ oĺl ammu maʔ mälehtä‿i mito `aastat sinna `aigo om; `Türgü sõda oĺl ammuʔ Se; mul jo ilma ammuʔ lihm kańd Lut; ammʔ jo om tuu aaštak (sellest om aastaid) Kra
2. kui ammu siis, ammuks ammu see oli, kui ta käis Lai
3. liiatigi, hoopiski, veel vähem (eelneb eitus); seda enam `keski tämale `alba‿i `tohtind `üelda, ammu vel `alba teha Iis; selle `ti̬i̬gä ei jõõda [hobune] tühjüjä vangert vedädä, ammu vi̬i̬l inimess pial ehk `ku̬u̬rmad Kod; vana `vähkina pitsitäp oma `sõrguga, ammu vi̬i̬l purika suu Puh; obene `eśsup neĺlä jala pääl, `ammu siss vil inimene Nõo; Kanapesäh munaki nakkasõ tikslõmma, ammu sis viil muu Vas
Vrd ammul, ammut

kapp1 kapp g kappa R(g kaba Kuu; n, g kappa IisR Vai), g kapa eP M
1. a. ümmarguse põhjaga laudnõu, kapp otta vett kappaga VNg; joi kappa täis olut `vällä Vai; souna, sia, lüpsi, taari kapp Jäm; nee kapad olid `mitmes arus, toobist viie toobini; kappade sihest `joodi ning `pesti Khk; kappu igamees tegi omale ise Mus; kapaga visati `leili Pha; kapal o kirjad peal; piipkannuga `väεti õlut kappade `sisse (pulmas) Muh; kapal oli üks körv pεεs, kus sa `kεεga `kenni akad Käi; vanad söid `piima kapast, lapsed puu kibust Rei; piim oo kappe sees Vig; koera lake oo kappas, eks ta söö sealt kui ta tahab Kse; kapaga sai `silmi pesta Mih; `lehmi `lüpsti lüpsi kapaga Tor; `ammo ne pesukausid tulid, kapa siest `pesti `enne Ris; oli mitu kappa majas, vasika joodu jäuks ja põrsastele söögi jäuks Kos; Kapp oli kuuse`laudadest, et `kergem oleks, paju või tominga vitsad pial, kõrvast `oiti kääs Jür; siĺmavie kapp, et `siĺmi `peśsa VJg; ainult kapad on ilma koaneta Trm; kõrraline kańd kapaga `toito näile (härgadele) Kod; saunas on kapaga ia vett `tõsta, plekk lääb tulisest Lai; teind metsavahile siis `pangesi siin ja kappasi Plt; kapp on kahe kolme toobine, kibu on `veikse aśja nimi KJn; toobist suurepe kapa olli söögi vett patta `tõsta Hls; kapp, kellege `lõunu visats; `lehmi nüssets ka kappa Krk || fig õlu nüid üiavad õlut `jälle kappa. `tehti salaja, küsiti ons kappa Kei || fig Kallab naa kut kapa εεrest (vihma) Emm; saeab justku `kallab kapaga Mär; `viskab nagu kapaga (vihma) Mih; punetab näost nagu lepä kapp Juu b. mahumõõt [kala] `miedu `riistad olid kala kapp oli `toine ja `toine oli kala `hektu. ja `sinne `hektusse läks viis kappa sise Kuu; kapp on Pärnu meeste mööt Käi; kapp – `kümne toobised, millega `silka `müidi. meil kappu põle oln, need suure mere `ääres Lih Vrd kibu, kipp1
2. natt või kahv vähipüügiksVai
3. terakast, kolu veskisÄks Krk noh vahel kui ülearvu lõi [vilja] kappadesse, s‿aass jäll‿alt `väĺlä Äks
4. veepumba kolbKrk
keedus1 keedu|s Pöi Phl Ann Pai, g -se Jäm Khk Kaa Vll Käi Rei Rid Mar/-os/ Mär Vig Kse Mih/-os/ Tõs Hää HMd Kei Juu Jür JJn Tür SJn Hls, g -sse Muh Hää Iis TaPõ/-iä- Kod, -ss Lai/, g -ssa Trv; kiedu|s, g -se Kos JJn Koe, g -sse Iis/-ss/, g -kse HJn JMd, g `kiedukse VJg(kietus g -e), p kiedust Trm; `kiedu|s g -se VNg IisR Ris/-os/, g -sse Jõh, g -kse Kuu; keedü|ss g -se Krk V(-ie- Lei), g -sõ San, -śs g -se Rõu Se(ḱ-) Lut
1. keetmise saadus a. keedetud toit, roog minu `kiedus on `valmis VNg; oled sa keedust saand Jäm; ua keeduss on ää Hää; `ühte keedust es keedeta `kahte `õhtad Muh; liha keedus tema keeb ühetasa edasi HMd; anna ma viin selle kieduse ää JJn; sai väga suolane kiedus `tehtud, nüid kõõnivad vett `sisse Kad; mes sa `ühte`puhku keedad, keedust alati ei taha Pal; kõik toidu aśjad, kes keedeti, kas `kapsa supp ehk pudru ehk `kiisel, need on kõik keedussed Lai; tää om leevä minokõnõ, ei olõ muud ḱeed́üst Se || tei olete nüt `neiegä ühes `kiedukses (ühisel toidul, samas leibkonnas) Kuu b.  keedis `Lina`sieme `kiedus oli paks nigu `konna kudu IisR
2. a. keedetavad toiduained nooreit, too keedos `sisse, vesi kolab `ammo pajas keeda Mih; põle änäm keedust, ei saa kedägi `keeta Tõs; ma panen `kiedos tulel Ris; poisid läinud keeduviĺla kallale, oa ja `erne `kaunu võtt, eit `karjund: sa sööd mu keeduse ää Juu; kas on midagi kiedust pot́ti `panna; kiedus on kruubid, `erned, leatsed Kos; supikiädoss kedägi ei õle Kod; matige tuvvas keedust patta, `su̬u̬rmid ja jahu Hls; är võti keedüse aia päält Lut b.  ühekordse keetmise jagu üits keeduss om viil `ernit, `suurmit üte keedussa anni ärä; anna mulle ka supike keedust (ube, herneid) Trv; sis ess olõ˽mitte ütte keedüst `rasva San; üt́s keedüss viil saa upõ Krl; Katõkese `peśti tuńni `aoga õks keedüs vai tõõnõ survuterri Rõu; võti üte keedüsse kallo Räp
3. keetmine esimine `kiedus [kanga pleegitamisel] oli tuhaga VNg; mool oo `tuhli keedus käsis Khk; see (looma magu) `tahtis `jälle `palju puhastamest `saada ja `palju keedust ka Phl; mittu seppa kimbus `raua kietusega VJg; ma täna võtan ühe suurema keedusse ette, see võtab pikemad `aega Lai
Vrd keedis1, keidus
keegi `keegi (`kiegi, `ki̬i̬gi) hv u R S(hv u `kee|gid Muh Phl, -ged Rei) Mar Lih HaLo VlPõ; `kes|ki u R spor Sa(-kid), Käi(-ket) LäEd Tõs Ha Amb Kad Iis spor TaPõ, Vil u Trv Hel T Har, `keśki Hlj IisR Amb ViK I TMr KodT; `kiski, `kiśki L K, `kiskid Khk Muh Hi Ris; g kelle|gi Krj Vll Pöi Muh spor L Ha , Kod, -gid Jäm Muh, `kellegi Jõe Lüg, kene|gi Lüg Käi(kenne-) HMd Kei;p keda|gi (kedägi) R Khk Pöi L(kedäge Var) K(keägi Kõp) Kod KJn Vil Trv Krk u Puh, -gid, -git Sa Muh spor L, Ha, -ged Pöi Hi, -gist spor Ha(-gistki Rid Nis) , -gest Hää, kidagid Khk, kedad S(keda˛id Khk), keda˛i|d, -tki Lih, kedä˛id Kir, kenegit Lei, `kestegi Nõo Rõn.Käändelõpud liituvad hrl partiklile, nt: all kelle|gile Sa Muh L(-gil, -kil[e] Saa) Nis Rap VMr Pal Ksi Plt Trv, -gille R(`kelle-) spor Ha, ViK(-`gille Sim), I VlPõ, kellengil Noa, kessegile Sa, kene|gile Lüg(-gille), Emm(kine-), Rei(-gele), LNg Kei(-gille), kenne|gile LNg Rid, -ngil(l)e LNg Kei, kuid: kelle|legi Mar Sim TaPõ, `kelle- Hlj VNg, kene- VNg Jõh(`kenne-) Vai. Lühend- või erandvormid: all `kellegi spor R, ad `kellägi Kuu, `kellellagi Hlj, kelegil Ris, `kelgi RId ViK TaPõ, `kelgil Mih, abl `keldägi(-lt, -ld) Kuu, kom kedagiga Jõh. Pl esineb mõnes murrakus: g killegite Khk, kelle|gite Kaa Mus(-tegid); all kesse- Mus; kille|gitele Khk; ad kesse- Khk Mus, kelle|gitel (kille-) Khk, kom kellegitega Kaa. Rõhutamise korral kasutatakse sag kahekordset partiklit: `keegigi Var, `keegitkid Krj; p keda|gigi Ann Kod(kedä-), kedagi|stki RakR LNg Rid HJn(-tki) Kul HJn; el kelle|gistki Var JMd, kene- Kei; all kellegi|llegi JMd Sim, -legid Vll; ad `kelgilgi VNg; kellegi|lgi Aud Juu Ann(-`lgi) VMr. Murrakuis, kus keegi ~ keski on uuem sõna, võib selle vormistik kokku langeda murdeomaste sõnadega kengi, kennegi, kennigi.
1. ind-pron substantiivselt a.  (isikutest, olenditest) teadmata-määratlemata kes, üks(ki) Ei tänä old kalu `kellägi; Ku pihu sühütäb, siis saab `keldägi raha; Ei mina ole `millagi `keldägild midägi `muidu `tahtund Kuu; `võt́sin ikke südame `rindu ja tulin sis ikke edasi - -, noh ei `kallale tuld kedagistki säl RakR; ega suvel old meil `kelgi `püksi jalas; `kessegil ei ole `kuiva `eina lakkas VNg; egas `ennemast `keski sedasi `arstil käind kui nüüd; [kui] ma tahan kedagiga kokko `saada, siis `viipan `käega Jõh; `sitke ei `raatsi `kellegi (~ kenelegi) midägi `anda Vai; kuidas `keskid `ütleb Ans; ülekohus ep seisa killegite kottis; nüid pole noĺk `mütsisid mette kellegitel änam näha Khk; Ja kust seda `leiba kessegile `seistes käde tuleb Kaa; map `näita seda mette kellegilegid mette Vll; [kui] kukolend, kägo toleb `öue `laulma, siis soreb `kesket ära; pole see kennegisse `korda läind Käi; ei põle kedagist tuln, ei tuln `keegi Kse; tuleb `kiski, `keegi. teretab Tõs; Koolilapsed sõid mis kenegil `juhtus olema; nisukene kuri saks oli, tema ei kuuland kedagist Kei; Eks `üelda mõlemaid: `keśki käis `õues ja `kiski oli tuas Jür; kuda neid elu`päävi on kellegille jägatud Amb; [voodi]lina ei old `kellegi·lgi mitte; `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni (koer) Ann; kuda `kiegi olivad õppind VMr; üöd olid igaüks kus `kiegi sai; sie piab jo nisuke riivatu inimene olema, et ei sua kellegagi läbi Kad; `ütle `ki̬i̬gi või `ütle `keski `kumma tahad. `keski one ike vanem; vai `ki̬i̬gi kedägi mõrsuka edess oiab Kod; kõrva`kuulmene ia ehk alb – kud́a `kelgi on Ksi; mitte es `vasta `keski `miule Trv; mul ei ole enämb kedäginä Puh; mul `oĺli küll `võtjit, aga mina es lähä kellekile; ei ole mul kellestegi `puudust Nõo; ei olõ `tohtnu `keśki kodo ligigi enämp `tulla KodT; kellist kedägi (analoogiavorm) mitte kedagi ei old `kellist kedägi tuass Kuu || (osaalus)Jõe S kedagi `andas `mulle ühe laudlina; kas kedagi käis meil? Jõe; kedagid `eeti sind `otsimas käind Jäm; vanast olid poisid `loulusid teind ikka, aga niid ep tee `loulusid änam kedagid Ans; kui kedad surnd on, siis `peetasse matussi; seda‿p tεε kedaid Khk; kedagid oo tale selle annud; kedagid ~ `keegi tuleb Krj; Üütakse ka angerjas ja vingerjas, kudas kedagi on `arjund Pöi; `kohkun `aige. ja seda‿s paranda koa `kiskid änam, pidi ää surema Muh; Ehk kedad viib mind ka Talina Phl b.  (esemetest, nähtustest) miski, ükski (asi, töö jne) oli ka sis kohe suur lapp, kohe nii paĺlas et, ei olnd kedagist Noa; et järele ei anna kellegist `ühti (kangekaelne inimene) Mar; mis sa mud́u `tühja plaristad, kui sa kedagi ei tea Mär; sinu käe ei `kesta `keegi (ükski asi ei pea vastu) Kse; paegutatse teese koha peal, tiha põle kedagi, `vastu või koa akata `ühti; kedagid kuulda ei olnd, ei `lartsu ega raginad, `muutkui kukkusid aga (tähed) Mih; teesed tuld `väĺla, põle tuld, põle kedagist näha Kei; `üt́sid et kui - - ilma oubita käid ehk kedagi, et siis kohe maa `lõhkeb Kos; ega plekist old sel aal kedagi. paa `tekled ja kõik olid puust Amb; on odra rehi ehk kaera rehi ehk mis rehi `keegi on; kui nad täna tulevad, nüid mul põle kedagigi `rääkida Ann; kule noorest piast ei ole `keegi [töö] `raske Pee; majadest põlegi suurt kedagi enamb alles VMr; kes `luama tappavad, eks nied tea tema süsi`konda, mis nie `keśki on Kad; vahel oli [keskhommikuks] kas `kartuli pudru või kedagi Lai; `tiiskuse `aigus, `kiigi [rohi] ei `aitand SJn; ei saa `leibä lõigata kellegiga Vil; ei ole temäl `keski ää, ei `kõlba temäl sü̬ü̬ḱ ei juuḱ, ei olek Trv; nüid om `viimäne väits ärä käkitu, ei saa kellegagi `leibä lõegata Nõo c.  (partitiivis eitavas lauses, väljendab konstateeringut, mööndust jm) [pole] lugu, tähtsust, tulemust; [on] ükskõik; paratamatu aa ku ta [teder mänguajal] kohe vakka jääb, las `olla, ega sest kedagi pole Noa; põle kedagist parata, tuleb see `estomine ää `estoda LNg; ei mul põle kedäge, olgu poi või `prostoi· Var; Miol põlõ sellegä kedägid `pistmist Khn; aga parata ei ole kedagi, töö tab tiha Pee; küll olen sõideld selle `juomise pärast, aga ei kedagi Kad; egä magamisess ei õle kedägi, aga ihu väsib ärä Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi. muidu üks inimese tükk, nagu puu tükk; põle kedagi, küll me soame [toime] Plt; veerest oli mõni pidim katik minnu, si̬i̬ es ti̬i̬ kedägi Trv; lu̬u̬me täl suurd ei ole kedägi Puh; ega kedagi 1. mis siis ikka, olgu peale ega kedagi, las aga `olla JMd; ega kedagist `ühti, akka ka ise `jälle otst `piale Kad; 2. (eelmist väidet kinnitav) üldse mitte `Kördist mina küll lugu ei pia, sie ole toit ega kedagi IisR; siis põlnd naa `tohtrid naa pailu ega kedagid `ühti Kir; ega ma täda tõsnd seda `korvi ega kedagi `ühti PJg; me oleme rannast nii `kaugel, ei soa `silku ega kedagi Juu; käib nagu üks igavene kaltsu pussakas teine, ei äbene ega kedagi Kad; teit üte nuia [talviseks lutsupüügiks] valmiss, ku lumet ega kedägi tullu ei ole Trv; (ei) kedagi, muud kedagi (välj hüüatust, konstateeringut; kinnitab eelnevat väidet) noh, kedagi, tõmman selle vaname kirstust `väĺla ja Aud; kedagi – uni läks `jälle minema ja `peale ei tule Juu; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; muutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; jõud on kadund, istu `jälle ja sealsamust jõud `jälle ots, ei kedagi! Plt; nõnda, surõnu ärägi ussõ pääl. ei kedägi uvvest `sülle säält ja, viinu vaname `säńgi KodT || van fig mis te meilt otsite? – kedagi! (pilkav vastus) – kedagi läks ammo meilt mööda, kee kot́t oli `seĺgas, kana setast kepp oli käe Mih
2. ind-pron (adjektiivselt) ükski, mõni, mingi(sugune) (kohati lähedane 3. täh-le) `oia `üksi `päine oma kääs, ärä `tõistele `kellegi `anna Lüg; siit kedagid mees oli nεind Khk; egä `keegi `endine aeg ei tule tagasi Mar; ei tiand selle [haiguse] `vastu kedagid `rohtu `ühti Kir; see oo nüüd `kindlasti tääda, et sii kedagi küla oo olnd Mih; `kiskid laeva `kapten jutustan Ris; kui `mõisas oli kedagi väĺlalt vidamist, kas ärjapεid ehk Rap; ja siis panin ühe `sit́si rät́iku ehk ühe `valge aśja kedagi `otsa, siis nad nägid Jür; ma ei `tiagi, kas kellegist mundest puudest `mahla saab kui kasest Ann; obese ihu ei paranda muu `keski ku `prantsuse eli Kod; karjussel - - olema oma `kortel kus ta saanas olnd. ja kos nad `ki̬i̬gi olivad Pal; `keegi asi [haigele] põlvele ei `aita Plt; [lood] nõndapaelu ku sa neid `silmi tahat kellegile sukale panna; ku poig kodu tule - - siss ole terve, siss ei valute `keski kotuss Trv; keegi kord (kunagi, igal üksikul juhul) kuus `võrku ja kaksteist `võrku, kudas `ki̬i̬gi kord jäda on Hää; vahel oĺlin masina päl soputamas ja kus `ki̬i̬gikord `pańti; no‿s mehed `niitsid. üks kõik kis `ki̬i̬gi kord `niit́is; mis kiigkord `juhtus Kõp || (pole) hea, korralik, arvestatav vm (sisult eitavas lauses) Vai sie on `kellegi obune, mis sul `aiste vahel on IisR; pole kelletegid `tuhlid, pisised nurmigud muidu Mus; nee põle kellegid inimesed Muh; see polnd kellegi punane, mis maa`rohtega `tehti Mih; tal (toidul) ei ole kellegi maik, ta ei `kõlba Aud; tule `kańnisi ja tõrva `kańnisi ei tule korjata, need põle kellegi rohod Juu; mihed ei ole kellegi aśsad Pee; sie põle kellegi tie VMr; si̬i̬ ei õle kedägi mi̬i̬s, üks aĺp on ja pu̬u̬l `kaaki Kod; tu̬u̬ ei ole kelleki u̬u̬r ei lit́s, tu̬u̬ eläb vagast elu Nõo
3. adv (partitiivis eitavas lauses) sugugi, üldse; kuigi palju sind ma‿p karda kedagid Muh; nüid põle kedagid änam kala, niukest kala kui `enne oli Kir; vili on nii kuiv ja ilus, mitte kedagist ei kuivatand Juu; alatine sadu ei lase kedagist `vilja korjata JMd; rasv patta ja kivi `sisse, `seepi ei saa muud `moodi kedagigi Ann; tia sa teda kedagi `uskuda VMr; siis lääd otse, aga alb on `käia - - ei saa kedagi rutem Lai; va `tolkus ropendab, ei küsi teesest inimesest kedagi Plt
Vrd kee-keegi, ken, kenegi, kengi, kennegi, kennigi, kes, kessegi, kiigel, kiä(gi), kuagi
kehv kehv g kehva spor S L K, g `kehva spor R, g kehvä eL(n kehev Plv Räp); n, g kehva hrl eP, `kehva R(-ä Kuu Vai) ViK, kehvä PäPõ Juu VlPõ spor eL
1. a halb, nigel, vilets a.  (füüsiliselt, vaimselt) kehv, kõhn, nõrk `kuski ei õle `ninda `kehvaid `luomi; `aigus tieb `kehvast; `vaene toit tieb `kehvast Lüg; akkab `toibuma, `este õli kehv, aga nüüd `toibus Jõh; `irmus `kehva mies, tama ei `joua sedä `krunti arida Vai; sönn on nii kehva ning sańt Khk; Kehva terisega äi lähe `linna midagid Kaa; [üks] oli siis kehvam ja [teine] oli suurem, ilusam poiss Rei; näost kehvaks jään Phl; kiitsakas, seda piab `ütlema mönel kehval tütarlapsel Noa; luumusest kehvä inimene o karvatu Var; kehv `jusku kuju ahunas räästa all Hää; kiha kõik nii vilets ja kehv et HMd; kehvaks jäänd, nagu va końdi unik Juu; olin nii kehva ja vilets Äks; obene kehvässe jäänu, kehvä järe pääl Trv; temä om kehvä poole lu̬u̬m; kehv muud ei oole ku luu ja nahk paĺt; ni̬i̬ jääve toidu peräst kehväss Krk; kõhn inimene, piḱk ja peenike, kehv nigu vana lõngess; nii kehv, ei jõvva perset `kinni pidädä Ran; tu̬u̬ vaśk jäi kehväss, jäi põdeliguss Nõo; ta õks `umgiʔ säändse kehvä `tervüsegaʔ Rõu; `tervüss om kehev, ei tiiä kuis peräots tulõ Räp || kehva leiva otsas viletsal toidul nii lahja, jo see kehva leva `otsas olnd on Khk; kehva inimene, on kehva leeva otsas Plt b.  kidur, armetu (taimede kasvust) `otra oli vahest nii kehv ka, - - `kääga kisuti `keige `juuridega VNg; kui `vaene aeg‿o, siis‿o kehva vili koa Muh; see `aasta mede `maadel kehva vili Käi; taimed oo väga kehvad Aud; räätsik on kehva mets, - - madal kehva mets `kuskil soo `kaldas PJg; kui kardulas on ää `närtsind, siis on kehv Juu; nisuke kehva kuusk, ei tia, kas akkab ära `kuivama JJn; kehva vili, vähä ja alb; mänen kõhan õli kehvem vili Kod; riśtik on `veike, kehva Pal; kaar täo kasvass, kõrre pääl om ta suur nätä, aga terä om kehvä Krk; orass väegä kehväss jäänu Ran; küll om si̬i̬ aastak kehv vili Nõo; vanast ollu kesi nii kehv et, t́siŕpega korjanuva Võn; kehvä kasumisõgäʔ (vili) Se || vähese viljakandvusega `kehvad `pollud `ilma ramuta Vai; nii kehva maa, see‿p kasva midagid `välja Khk; meil `oĺli maede poolest kehva koht Hää; kõege kehvem koht üle valla Äks; sii om üits kehv maakotuss Ote; kehvembä maa pääle tet́ti kaar Rõu; tu̬u̬ oĺl jäl `väega kehvä kotusõkõnõ Vas c.  asjade, nähtuste kohta oli old peris `kehvä `aesta Kuu; `kehval `päivil `kasvasin VNg; se on `kehvä `asja, sedä ei `maksa `mennä `tuoma Vai; sellel on nii kehvad `riided üll; kehvad teed, εp saa läbi kuidagid Khk; kui kεhv oli aeg pärast söda Noa; kui vilets linnas oli sis said, kehv õlu Mär; kehva aeg kipub tulema väga kui Var; eks see elu oli kehva ike küll Rap; eina aeg on küll väga kehva VMr; täo olli kehv `aaste, ikatse `aaste Krk; timavo om kehv `aasta San
2. a napp, vähene, ebapiisav kalapüüd oli selle `korra nii kehv, mitte kalu ei `saadud Jõe; ega suurt kalu oleki kohe, on ige `kehvä saak Kuu; tuhli saak o se‿asta kehv Khk; `kuulmene on kehva Phl; raha `saamene oli kehva Rid; küll see on kehva `mõistusega Kul; Sellekorra ette kehvä kalasuäk Khn; ja `süöki oli jo nii kehva HJn; kehva `jõuga inime VJg; lammas eläb jo `väega kehvä toeduga Nõo; kevä˛eäne pügü om iks kehvemp Kam; silmänägemine um kehev, kõik lööse haĺliss Plv; kui tuuĺ oĺl kehvä, siss saŕat́i kat́s kõrd Vas || närb ta oo `liiga kehva süömaga Ris; kui kehv `sööjä, siss om [lehm] tühi kui vana aud Ran; tu om kehv `süümä Se
3. a vaene, varatu `anneti `enne siin `neile `kehvembijelle kalurittele rugi jahu Kuu; inimine, kel varandust ei õle, on `kehva Lüg; `kehvade vanemate laps Jäm; kehva pruut oli, põle se suur kerst täis olnd mette Pöi; `kehvi inimesi on meide `valdas küll Rei; ta üsna `vaene ja kehvä, põle tal kedägist Mar; see oo ette kehva mees Mih; ikke kehvad `moodi [elati] Tõs; sii `randes on paelu `kehvi inimesi Hää; mud́u `vaene kehv mees, põle tal kedagi; temä on kõegist nii kehv, temäl põle kedagi vara Juu; tämä one kehva, si̬i̬ pru̬u̬di äi Kod; Et mu esä kehv olli, es jõvva mulle ti̬i̬raha `massa Hel; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aasta leevä Ran; tu̬u̬ esä `olli kehv inimesekene, niisama peost suhu `elli Nõo; ma olõ põraʔ ni kehv, mull ei olõʔ muud kuʔ keṕp ja kott; siä es taha tu̬u̬d `tütrikku, et kehvä om Krl
4. s vaene inimene `Arva `kehval ka `löhvätüb, aga sedägi `panna tämäle äüks (peeretamisest) Kuu; Sits kehva siid, vask vaese kuld Lüg; kis `ollid kehvad, nee tegid õite viletsad pulmad Muh; kehva ootab `ammo paremad `aega Kul; kehva oo raha poolest `vaene Tor; old `miĺjunää·ride miĺjunää·r ja pärast old ni `kehva kui `kehva Kad; [vihm] laseb kehval kesa `künda Lai; nii võhl et, ańgä ei sańdilõ suudäüt ega kehväle koorikut Rõu
Vrd köhvä, köühä
kolama2 kola|ma Kuu VNg Vai spor L K, Trm Puh, -me Hls Krk San; ipf kolaś Hel
1. kolistama; kolisema midä `praegas tama kola siin `ukse ies ja `trampi Vai; `akvad oomiku nii vara kolama `peele Khk; vesi kolab `ammo pajas keeda Mih; tea mis ta kolab ja klobistab seal Ris; ta võtt iki lusikuge kolade; kola ku kiḱk kotuse kilint kolint täüs; mis sa kolat oma toolige Krk; missi vanger kolap sääl San || korisema ku kõtu sehen om `juuskje, siss akkas sehen kolame Krk Vrd kollama1
2. valjusti kõnelema me tasakse tonisem siin, las tõise kolade; laia `lõugege inimene, ken kola ku üit́s mürrin Krk
3. kajama laul kolab VNg; küla kolas kola-kola, linu lõugetadi PJg; `õhta püśsi pauk kolab Tor; `uika metsa ääres, mets kolab `vasta Hää; lokk olli lehmäl kaalan, loḱk kolaś Hel Vrd kõlama
4. fig lööma Kolasin `toisele rusigaga pähe; Kola `kerra `vasigalle `kirves`pohjaga pähä Kuu
koolma1 `ku̬u̬lma, koole- eL(-me M; koolõ- V; kuolõ- Lei Lut Kra); `kuolma, (ta) kooleb hv Sim; `ku̬u̬lema, (ma) koole Hää; `kualema, kuale- JõeK VJg; `kuolema (-ua-) spor R; koolda eL(- V; kuoldaʔ Lei Lut Kra; kooltaʔ Se); `kuol|da Sim, -la Vai; part kuolenud hv Kod
1. surema a. (inimene, loom) nämäd on `ammo `aiga jo `kuolled Vai; koer ära `ku̬u̬lenu Hää; oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim; miul `küündlepäevä aal `ku̬u̬le ärä lammass Trv; `tõpra kooleve, inimese sureve Hls; mul sõsar `ku̬u̬li `nõstmide; niipaĺlu muret olna mehel naese `ku̬u̬lmisest, nigu siss ku‿ta küünässpää otsa ärä lü̬ü̬b Ran; esä sugulase om kõ̭ik kooluva Puh; kui sisalik karja `lõunessvahel kedägi purena, siss tu̬u̬ inimene `ku̬u̬lna ärä; nõ̭na ots süüdäb, ei tiiä kas mõni ärä koolep vai sünnib `ilma; ää kana `olli, `munni niikavva ku ärä `ku̬u̬li; kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo; vana inemise iks koolõssõ, nuil om aig koolda˽kah San; Ei olõ˽taal vil `ku̬u̬lmisega˽tekugiʔ, taa muidugi veretäss ńaost Urv; mis sääl murõtõʔ, koolõss sõ̭ss koolõss Krl; ma muud ei˽taha˽ku kodo `ku̬u̬lma; kuuś pääśo pujakõist pesähn, kõ̭iḱ `näĺgä `ku̬u̬luʔ; ku tu̬u̬ olnu ar˽kooluʔ, ma inäp umma raha kätte ei olõss saanuʔ; tu̬u̬ lats um jo `ku̬u̬lmisel (suremas) Rõu; koolõ õi˽ta no vi̬i̬l; kellä katõ `aigu sa˽`koolõdõʔ; ku˽kala˽koolõsõ järveh, siss om eǵä `väega˽pehmeʔ; koolda˽käńgäʔ (surikingad); ku magasi`aita olnu us, sõ̭ss olõss `vaesõ inemisõ `näĺgä är˽`ku̬u̬lnuʔ; kes `võĺssi vannuss, tu̬u̬l jäävät kooldõh suu laḱka Vas; innep `kuĺti (vanapoisina) koolõʔ kui vanalõ naaselõ läät; tii äi kas tä tapõtohe (mõrvatuna) `ku̬u̬li; ar om üts [keha] pu̬u̬ĺ koolnu (halvatud); Õdagotsõl ü̬ü̬l olõvat õi sukuge hüä kooltaʔ Se; kuuš´ `aastagut ku jema `kuuldsõ Lei; et sa ärʔ koolnu mu pää päält (sajatus) Lut || nukrutsema, muretsema mia lää tõiste inimeste `seltsi, mis mia siin kodun konute ja koole Trv b. fig `kuulus on `rikka tobi, ei `kehvä `kuolemine Kuu; paremb ikke `suoja `surra kui `külmä `kuoleda Lüg; ü̬ü̬ kooleb kõtt ei koole (tühjast kõhust) Hls; ku emä kooless, siss kooless (lakkab olemast) kodu koguni ärä. ku esä kooless, kooless pu̬u̬ĺ kodu; kõnnip nõnda iĺläksi et täi koolep `jalge all ärä Krk; kes `naaru `peĺgäp, tu̬u̬ `pi̬i̬ru kooleb; emä koolep, esä sõgeneb; `kińkjä om ärä koolu, ilma `ańja `otsa saanu Nõo; Ku˽lat́s koolõss, saat tõõsõ, ku˽naanõ koolõss, võtat `vahtsõ Rõu; Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõ (aeglasest inimesest) Plv Vrd koolduma3, kooluma1 Vt koolnu
2. fig õhu või vee puudusel elutuks või elujõuta jääma a. ummuksesse jääma `talvõ ku järvel iä pääl, siss üteldäss et jäŕv koolep Nõo; meil kooless `väike järv üle`aasta Ote; Lina`si̬i̬mne külveti mai lõpupu̬u̬lt, iks perän suurembat vihmasattu, siss es koole seeme mullakooriku `alla Rõn; ma˽tiiä äs et järve `ku̬u̬lmise `aigu iä ni kõhn om; ku jäŕv koolõss - - koolõsõ˽suurõʔ `ahniguʔ nigu `kindaʔ Vas b. närtsima, kuivama kartuli ladvaʔ ummaʔ ärʔ `ku̬u̬luʔ Rõu; lasõ no nätäĺ `päivi rõõguh olla˽hainal, koolõss vaŕs ärʔ Räp
3. fig kangeks jääma, ära surema (jäsemed) miul käsi `ku̬u̬ĺe ärä; jalg ärä koolu Krk; käe kooleva ärä, om tuema ja `aava nigu `pinde `väĺlä Ran; käe om nii ärä kooluva, enämb `lüpsä ei saa Nõo; hommugult sõrmõ˽`ku̬u̬li ärä koodi hanna `ümbre; käe˽koolõsõʔ ü̬ü̬d `maatõn välläʔ Har; sikkõʔ nisaʔ ummaʔ, nii kisoʔ ku sõrmõ koolõssõ ärʔ Rõu; jala ärʔ koolnuʔ, aase pira ja pinna Plv; jalg ku̬u̬ĺ ärʔ Se
4. ?õiguma ku ri̬i̬ jalass `painu päält ärä `võetass ja ku ta ärä kooless, siss pandass viip pääle Ote

mahl mahl g mahla eP(n mahal Emm Rei Kod) eL(n mahõl Räp Se, malh Har; g malla Lei), `mahla R/n `mahla VNg Vai/ taimekudede vedelik a. (puude mahlast) kevadel kased `juoksevatta `mahla VNg; [kui] `kõrge maa‿päl kask on, siis tuleb magus mahl; siis akkavad kased jo `mahla `juoksema, ku maa sulab kevade. kevade `onvad `kannu`õtsadki kõik `märjad, ajavad seda `mahla üless Lüg; kase puu `mahla on üvä `juvva Vai; mahla ajal pannatse puud `jooskma Ans; kasest `lastase `mahla, `vahtrast ka; korbaste `kaskedel on magusam `mahl kut libe koorega `kaskedel Khk; kessel mets ligidel, see vöib lasta `mahla Vll; murdasse `vahtra oks ää ja pannasse pudel `oksa kinni, sis mahl tilgub pudeli Muh; nüid änam [puudel] `mahla pole, on see aeg ammo `mööda Käi; kased `paskas, ei änäm `mahla joose mette Mar; läksid `metsa `mahla `lasma Mär; kaśk oksendab, aab `vahtu `väĺlä, mahl kajub ää Vig; mahl `apneb ära, on taar käe Mih; siin ei ole kasel ead mahlad, madal maa Vän; kaśk on mahlal Tor; kui me `enne jüribäst kase `mahla saime, siis pesime sellega `siĺmi, siis ei pidand `päike sui peale akkama; niinebu mahl pidi `kangeste magus olema Juu; mahl akkas sis kohe `kõlbama, kui maa ära sulas KuuK; isegi kännud, mis on viel `tuored, ajavad `mahla `välja, on mahlal; `mahla saab `vahtrast ka Amb; ilma tilata jo `mahla ei sua, seda `müeda mahl `ämbrisse joksebki Kad; tänavude ei saanud magusad `mahla Iis; mahal on juagi jaoss, `pantse `riissa, lähäb apuss, üvä juada; õli mahal `ju̬u̬ksman, mua kuiv ku su̬u̬l, es õle pali mahala Kod; ku sa edimest `kõrda `mahla ju̬u̬t, siis panet `siĺmi pääl kah, et siĺmäkse `terve kurdave Krk; mahl tu̬u̬ puu elu um; egä siss mahl periss sorinal ei joose, ku kõjo om tikatu, siss mahl `reńni `mü̬ü̬dä valiste silgub Ran; puu purdiku om puu koore all, imevä toda `mahla Puh; ku kõjo nakap `lehte minemä, siss jääp mahla `ju̬u̬skmine `saisma; arukõjol om makuss mahl, su̬u̬kõjol ei ole makuss Nõo; kel kõjo ommava, nu̬u̬ saava `mahla Ote; Mitu `kõivu tikati, sõ̭ss oĺli˽säärtse˽tüńniʔ, `pańti `mahla täüś suvõs Urv; leki tikakõ `kõivu, siss saat `malhla juuaʔ; ku˽talvõl kõojuurõ häste küĺmänü ommaʔ, siss om makuss malh Har; Tu̬u̬ mahl koŕati kohe `suurtõ `tõrduhe Rõu; mahõl saa `otsa, ju̬u̬sk rahõm `vällä Räp; mahla perä, sakõ kõiḱ `valgõ ku pudõr Se || piltl nenä `tilku `mahla Vai; taal taa nõ̭na tsilguss alasi nigu `malha Har b. (marjade vm viljade mahlast) eks `marjudest saa ka `mahla Lüg; Musta `sõstra mahl on üks paramatest Pöi; mõni õun on, kui `lõikad kat́ti, tal tuleb nii paelu `mahla ja `sahti seest `väĺla Juu; sibul vihmaga kasvab, `piälne mahala täis Kod; nüid paneva vett kapustile, aga vanast pidit `taḿpma mahla `väĺlä Ran; `jooh́kist tettävät ka iks `mahla Plv; mul oĺl ka jano, ma jõi ubina `mahla Vas c. (maomahlast) maos ikke olle mahlad PJg

minema minema, da-inf `minna uus IisR, eP(minna Jäm Mus); minemä, da-inf `minnä hajusalt L, Juu Kod KJn(-ńe-) hajusalt T(-ńe- Ran), minnä Vig Khn KJn T, minnäʔ V(mindäʔ Har Lei); mineme, da-inf minnä M(-m Krk) San Krl/-äʔ/; menema (-mä), da-inf `menna () R(-mäie Lüg) Muh Hi Mih Ris JõeK KuuK Tür ViK VlPõ Iis Trm MMg; mänemä Jõh(mänä-), da-inf `männä Vai; pr (ta) läheb, lähäb, lääb R(`lähteb Hlj, `lähte VNg, `lähtö Vai) eP(lihab Sa, lεhab Ans Jaa, lεheb Kär Hi) eL(lääp hajusalt M T, lätt hajusalt T, V), mene(b) hajusalt R, (nad) `lähtvad S(`lε- Kär Hi, `lähtavad Khk Mus) L(-äd; `lähtad Mih) Ris; imperf (ta) läks R(meni; mäni Vai) eP, läits M hajusalt T, lät́s T V; impers, pr lästässe, imperf `läśti Kod

1. liikuma (eesmärgile osutamata) `Lähteb `nindagu leppäse `riegä Hlj; `vihma akkas sadamaie, en saand `mendost `ühtä; tämäl ei õld `aiga `õlla, läks `nindagu vana kuu `taivast Lüg; `Lähmä `seltsis, et kuas paremb `menna Jõh; mäni jokke müöd `vennegä Vai; ühed tulavad, teised `lähtvad Jäm; lihab kut tigu Ans; rannast `tömbab vörgu öla `pεεle ning vötab `minna; kured `lähtvad `viirgas (lendavad reas) Khk; läheb igavese valuga; ranna äärt pidi `minna on `paksu `rohtu Mus; vöttis jöge mööda `minna Pha; Vana inimesel pole `sõukest minemise isu änam `öhti Pöi; ää `palja seari ming, ehk oo matakumi Muh; laeb läheb `peale `loksodes; läks lõigates Mar; muul oo sadamas, kus laevad lähvad Var; tõttas `minna Mih; [koerad] `lähtvad nigu üks tuul Aud; Läheb ku kit́s Hää; peab końdiauruga edasi minema Ris; obune läks na et tuisk oli taga Hag; lähvad tie pial nagu `lamma kari; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; kui ta (lehm) `süies läheb, läheb tükk `aega `minna kua Pai; lähäb kui tükid taga VJg; lääb kui nool Trm; mõni - - one sõna piält minijä, krapsu pialt lähäb; kuda tullasse ja lästässe Kod; lähäb luugaku, luugaku Ksi; ilusat teed ei ole, mine `reega või kuker`paĺli Plt; läks nigu rapsatas KJn; mi̬i̬ ruttu; sis lähnd jälle seantse obuse kabja plaginaga Vil; lää ku nu̬u̬ĺ tulist Krk; läits nii, et `paĺla seere `välkusiva; susi võt́t leeväkandsiku ja väedse ja läits Ran; ku `lämmi ilm om, siss mindäss `palli jalu Puh; lähme ruttu, tõese oodava; nahast ratuss om päedsete küĺlen, toda pidi `võetass obene `perrä ja mindäss Nõo; kepi nõ̭al saat edesi minnä; ei saa `astu nii valiste nigu nu̬u̬r inemine lätt Rõn; lätsive ku vana varese San; ma˽lähä takan Har; ma oĺli tagumanõ minnej; ku mehiläse süllem lätt, siss um ka suḿmin; ku ma `üt́li pinikesele, et läḱeʔ, siss oĺl hüä mi̬i̬ĺ Rõu; `lätväʔ tüḱk maad; kas minnüʔ hobõsõga vai jalaga vai Vas; ta lät́s kui tuuĺ, nii `virka lät́s; hobõnõ lätt üle neläjala, kappadi, kappadi Räp; edimält lätt karatõh - - [siis] nakass `riśsi minemä (hobusest) Lut
2. eesmärgipäraselt liikuma, kuhugi või midagi tegema suunduma a. oli mend `sauna lakka `vahtima, kes siel on Jõe; Ärä sa lähä jää `pääle; Ega `heinäle ole veel nüüd menemistigi, `vihma sadab jo krabinall Kuu; men igestä `ärjäd `vällä ja men `kündämä VNg; `mengä `tuoga save; inimesi `tilgub juo `seltsimaja `mennä Lüg; läks aja taha, ikke oma `asjale; Tulivad siis `ommiku mattuselised ja `mendi mattusele; nüüd `lähmä `pohla Jõh; tahin `mennä `toise talo, ei saand `mendust; `sorsad mänivad `pilli `ruostikko; `muidu nämäd ei `saaned `asjaga `toime, kui `läksiväd `kohtu Vai; ta lihab `seia rohu `pεεle magama Jäm; koes sa lihad Ans; kardab kut tuld, lähe mette lisigid; `anti käsk, pidi `küiti minema; kana lεind munele Khk; kas merese (kalale) ka lähed Pha; kui Mardi Mariie lihab [tööle], siis ma liha koa, kui äi liha, jääb lihamata; möni läheb üsna pääva `aegu `vargile Vll; `Eesel külm juba kõrvalestad siniseks `tõmmand, aga tuba äi `minda Pöi; täna pidi `otra `mendama Muh; kui on `vaene laps, lεheb `teenima Emm; teised on keik läind einamale Käi; läksid `kosja, teina mees `seltsis Phl; `lähtvad `niitma; laps läind unele Mar; ma saa teeste `ulka `mennagi; ää mene teese `peale `kaevama Kul; ei taht isi `metsä minnä Vig; läht angeri `püidma Kse; poist `lähtväd `ulkuma Var; kell neli lüpsetasse, siiss `lähtad [lehmad] `metsa `jälle Mih; tä `minne `puhkama Tõs; `aeti juba pääva tõusust ülese, `loomega `väĺla `minna Aud; Saa minust änam põllul `mintud Hää; `rahmed `pańti ärjäle `kaala, ku `künmä `lähti Saa; lapsed lähvad redusse, kui paha on teind Nis; mul ei ole minemist `kuskile Kei; ta lähäb `linna `tohtre `alla (arsti juurde) Juu; jaani päävast läksivad einamalle JõeK; minust põle kiriku enam minijad Amb; rahvas lääb `tööle Tür; tema põle `tohtind siga `menna `tapma; läen vett `tuoma VMr; lähänd `üösse - - obust `tuoma Rak; teine läheb laia kaarega, sa lähed nigu `pastli paelaga (niitmisel) Sim; võta korv kätte ja mene marjule IisK; vaea `lu̬u̬le `minna Trm; ma ei lähäsi vihmaga `väĺjägi; kohe (kuhu) si̬i̬ lästässe; vasik lähäb (viiakse) kõhe `linna Kod; nüid on vi̬i̬l uus `seadus, et seetsetõiss`kümne `oastane lähäb `li̬i̬ri Pal; mis ma `rahva sekka lähän; lähnud laade `pääle Äks; lään `poodi Lai; obusega `mindi `vasta; läksin parajast `peale, ku oli leeva kallal Plt; akkasime - - kõrtsi poole menemä KJn; muist oĺlid lähnd kellälööja `juure Vil; nemä lääve nüid sinna poole midägi `asju `aame Trv; mia pidi emäle (ema vaatama) mineme Hls; ku kukk õrrel minnän laul, ütelts ommen tõist `ilma; ku `lääde `linna, sõss tooge seppä (pärmi), teeme karaskit; ole sa ää laits, min sa ärä kodu Krk; peremi̬i̬s minnev kah ommen oma nuumikuge laadale Hel; jänest ei tohi järve pääl nimitädä, ega järvele mińnen; temä lännu ommuku vara lehessile Ran; ku ma kipeste mäkke lätsi, siss mat́t eńgu `kinni; `ku̬u̬li piäd iki minemä, küll nä siu oppeva, ku sa‿i mõśta Puh; mia lätsi `sängi pikäli; vanast üteldi, et `aige jalg lääb ahju pääle, terve jalg lääb `teole; oless me lännume kuuse `alla, siss oless me kueva ollume; mee tu̬u̬ mõhk `sisse Nõo; lapule mindäss `kutsmada; ull obene, `peĺgäb `autut, `taaga ei taha minnäkine `liina Ote; edimäne asi, kui nüid `aige`majja läävet, om vere pru̬u̬m Rõn; ma‿la (ma lähen) kae, kos kana ommavõ; mi̬i̬ pääle, ma lähä siss `kartold rääbitseme San; ärä˽mingu˽jõe `vi̬i̬rde Kan; Kas `läämi ojulõ (ujuma); inne kümmend `aastat es `lääki latsõ˽`ku̬u̬li Urv; latsõ es lää˽karjagõ `mõtsa Krl; `minkega `vällä mõtsast; noorõ inemise lättävä pidulõ; anna mullõ kätte tu̬u̬ asi, siss ma ei lähäki `kuhtullõ; tuuĺ lätt magama (vaibub) piltl Har; ma lät́si `si̬i̬nde; meil `Osvaĺt ku `säńgü lätt, nii tulõ uni Rõu; tulõ sepäle minnäʔ; `minke no˽ti̬i̬˽ka magama Vas; hummogo lätt `vällä niikavva ku õdagoni; ku söögi aig ligi tuĺl, sõ̭ss `tütrik `lätse `ki̬i̬tmä Räp; maʔ küdsä `saiu, a saʔ `läädõʔ jälʔ `müümä turu pääle; taa noorõmp poig, taa om sul nigu ah́v, pedäjä `nõkla pite ka lätt ülest Se; läteme `maŕju (lähme marjule) Lei b. (väljendab liikumise suunda) Kakuna küla oo `Kõrkverest `mindavas Pöi; siit `saare `minna on kuus setse `sülda vett HMd; siit `minnes on kingissepa maea paremat kätt Ann; `mõisast külasse `minna ei ole nii pikk vahe kui siit `mõisasse Äks; soonetuisi on Laiusse poole `minna veel mitu tükki Lai; siit tahabole `minnä, suured kased `oĺlid; mis nii üle ti̬i̬ kohe on minnä, si‿on - - meie maa KJn; säält `veśke tammist üle minnän om ti̬i̬ kaevet Krk; tu̬u̬ maja om `õkva ti̬i̬ veeren, siist minnä ääd kätt Ote; siist Võru poolõ minnehn um `puut́ka, sääl timä `eĺli Rõu c. (ehale minemisest) millal ma änam koodile lähe, koodile minemise ajad‿o `möödas Mus; kölapoisid `lεhtvad putsale; naise`randa minemest toleb vεhe ede; tüdrogate `juure `minta lepsole Emm; poisid läksid neiu `randa Tõs; poisid lähväd `õhtu luisule Saa; lähän õt́e tänä õhta naesele Juu; mis ta mud́u külasse lähäb, kui ta `naisima ei lähä Kos; lääb mut́ti Ksi; Mi˽`poiskõnõ lät́s ka `täämbä õdagu ummõtõgi jõõsa pääleʔ; noh kas tädi`randa mineḱ Urv; poisi˽läävä˽`hut́ma; ku õtak tulõ, sõ̭ss poisi˽läävä˽hut́i pääle Plv; poišiʔ lättevä kabõid́šidõ Lei d. (sünnitamisest) naene lähäb `nurka Mar; ta oo - - `nurka minija Mär; veĺje naene minemä vaŕsi nukka Kod; üt́el mehel lät́s ka naane `nulka Se e. kallale minema, ründama `kärbased `lähvate `lapse kallale Jõe; süda `kargas täis, kas mine käsitsi kallale Khk; `tuhlituba `köötasse sojaks, et külm ep lähe kallale piltl Mus; tema äi ole `kaaklend, ta pöle kenegi silmile läind Rei; ega loomal aru ole, ta lähäb ju kohe kallale Mär; kae kos lońdu, ei lää `pääle (koerast); meie lätsime ommuku`pääle, õdagu tagasime ärä, sääl nakati kõvaste `lü̬ü̬mä (sõjast) Ran; peni aogup, joosep `perrä, viimäte lähäp `küĺge Nõo; mi `naḱsime pääle minemä, sõ̭ss lät́sivä pakku Räp f. (väljendatakse tegevuse võimatust) nüüd on [angerjad] nii `kaĺlid - - no mene `osta seda Jõe; mene siit `kaugalt `käümä Kuu; Mene sa akka nüüd viel kudumist õppima; Misuke kiri `kangal, mene sa saa aru, kuda`muodi seda tehasse IisR; mäne viel `suuri `kallo `püüdämä Vai; saa raha `koestkid, mine maksa siis `völga vöi midad; mine katsu `amba valuga `süia Khk; mine tee siis, kui sa ei jõua Mär; Tüdrikutest ää mine `rääkmagi Han; Mine akka neid esivanemaid auast `väĺja kangutama ja nende käest küsima Trm; mine ti̬i̬, ku sul `jõudu ei ole Trv; kassi`poigel siĺmä pään ja mine nüid mina `tapma näid Nõo; tet́ti [tööd] õnnõ naĺaga, rõõmuga, mee˽sa keelä vai käse˽kedä Plv g. (halvustavalt tõrjudes) mine kus kurat Jäm; Minga ette pörgu Kaa; Mingu kus see ja teina Emm; mine om jutuga õege `metsä Tõs; Mine sea persse silda tegema Lai; Mee õigõ˽sitalõ `saiba `otsa Urv; mineʔ `persehe Plv; Mineʔ kassi hanna ala Räp
3. a. (suunatud või juhuslikest liigutustest või liikumisest) ma `läksin `vasta puud, nii pime oli; tugev obune, läks `teiba otsa Lüg; `puiko mäni kätte Vai; `patron läin `lahti ja viind silma pεεst Jäm; `lambad läksid mo kεεst laiali; `katle pöha `vastu käsi lεind, nönda tahmane; `kange õlut läheb pεhe Khk; sääl läks `laevi - - madalale Pha; nii pailu vett nad said, et [tuli] es liha teiste majade `sisse Vll; Läind öhe `õhta pümes aŋŋu `otsa, ajand sääre `katki; Udu läks öles; Püss oli enne `aegu `lahti läind Pöi; räemed `lähtvad võrgu `silma; nii vali tuul et, aga nii `pissi läks `veski `eetsi Muh; äi nemad pole osand, nemad läind nii `eksi (eksisid ära) Rei; kala hakkas sealt [mõrratiiva] `εεri kauda minema Phl; laeb läks `krunti; vesi on tagasi läind (mõõnamisest) Rid; sa ei `oska ojoda, siis sa lähäd `põhja kui kerves; rott läks `lõkso Mar; lapse pea läks `vasta `lauda; jalad läksid libeda peal alt ää Mär; piisad `lähtvad leidi `peale Kse; jaanipäävani [kägu] laulab, siis `minne odra okas `kurku Tõs; ahuni, `siigu, kohasi, mis siält iä alt mut́issõ `lähtväd Khn; pidi see jutt ikke `soama koos `oitud, aga läks laiale kui vesi kohe Juu; ega siis suits majalt `väĺla ei läind HJn; pleki serv oli pumba vahele läind JJn; sibul lähäb `silma VJg; linad õlid `kuivman, kiudu küĺjess läks tuli maja `külge Kod; pääv läks ära (päike läks pilve taha) Pal; nuga läks `sõrme KJn; ais lää `ninna; lehm olli lõa `pääle lännu ja ärä koolu Krk; miul läit́s tu̬u̬ läbi `kõrvu Hel; terä `pelgäb ärä `lü̬ü̬mist, kas lääb `kivvi kohegi vai; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää; kae kui irm `nahka lääb, kas siss vi̬i̬l `julgeb sedä`viisi üteldä; suur varanduss `õkva `piiu `võtmisel ja lääp käest ärä Ran; ku me nüid siit `purde pääld üle pää lähäme, siss oleme kadunu; ku ta sõna `ütlep, siss ma kuule ääld küll, aga sõna lääb nigu laḱka jälle; nigu ma lei, nii läits kirvess `kivvi Puh; tu̬u̬ ase om põ̭lla alali, kos ta päädpidi `lumme läits (kukkus); siin tapa vai inimene ärä, siist ei lähä mitte üits sõna `väĺlä; pusi`puuga susiti viĺläle mulgu `sisse, ku vili parsil `olli, siss läits `lämmi manu Nõo; tuli nakass jo puu `küĺge minemä; ku umala `kasviva, siss puud piti lätsivä üless Ote; `mustlasõ nainõ üteĺ, et tiä ei saavõt suku voḱki kedräte, et voḱk minnev `säĺgä telle San; ku os teedä˽lännüʔ (teatavaks saanud), et ma rassõ`jalgnõ, ei olõss minnu `üt́ski võttunuʔ Krl; tu̬u̬ is mõista uiu, lät́s kõrraga˽perä ala (vajus põhja); tuli lätt laḱka; tuulõ`veśki siiva˽`lätvä˽tuulõga `ümbreʔ; see om `ümbre minnej puu, see häste ei `lahkõʔ (keerdpuust) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; püssä paugu˽lät́si˽`küĺge ja poiss nakaśs `oigamma; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna (saadi teada), et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; külm um lännüʔ tagasi Vas; kõigilõ läävä näpo˽`küĺge (varastab) Se || piltl vois akkada `jälle [kalu] `püüdämä ja vois ige rahulikkuld `talvele `vasta `mennä Kuu; sie läheb oma `suuga juo `liiale Jõh; nee `akvad alasmäge minema (laostuma) Khk; ega muedo ei tule `mi̬i̬lde, ku lähäd selle jutu `piäle (võtad selle teema üles); `väĺjä läks õma jäälegä tõesse tuaniss (laulis valesti) Kod; mina olen näind unes mitud sihukest `aśja, mis on niiväga täppi läind Plt; täl (poisil) om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp [tüdrukut] `maalõ jättäʔ Se; ummaʔ `säändseʔ kua, `vasta jumalat `lätväʔ Lut b. ajaliselt nihkuma lehmad lähvad suvesse (tulevad suvel lüpsma) Koe; meil kolm tükki toove vi̬i̬l poja, tõise lehmä lääve kiḱk suvesse (poegivad suvel) Hel; lehmäl oless pidinu tulema poig, aga es ole, om üle`täisi (üle aja) `lännu Nõo || surnult, enneaegselt sündima (ka surema) laps `pille läind, kut sedasi ää `kaudud oo; laps läks aja taa, esimene läks aja‿ta Khk; `laḿbit läits paĺlu aia `taade, noh su̬u̬ pääl `käimine, lammass vett ei kannata Ran; tinav`aasta `olli ka lehmäl kaits `poiga, mõlemba lätsivä aia `taade Nõo; Varajatse `vaśka lät́sivä aia`taade Rõn c. kaua kestma jutto mäni `pitkelle Vai; kaks nädalid `õitseb, kaks nädalid tera kasvatab ja kaks nädalid vaĺmistab, kui on vihmased aead, siis muedugi läheb pikemalle Tür; ma tüdinesi ärä, si̬i̬ kõne läit́s `väege pikäle Hel; üits kõnõlõp ütest ja tõnõ tõsest, siss lätt tu jutt pikkäle näil Rõn; es `mõtlõgi, et nii pikäle lätt Har; lätt pikäle `saolõ, satass kolm `päivä Räp d. (loojumisest) päiv lähäb Lüg; `Tulled `ninda`kaua, kui päiv akkand `luaja menema Jõh; `akned `iilgavad `vastu `pääva, kui `öhta `päike `looja leheb Khk; päe `olli ühna `looja menemes; silmad korra `looja läin (tukastamisest) piltl Muh; päev lähäb nii madalasse Mar; kui päe `looja lähäb, siss akkab koi`valge Mih; pääväke läks `lu̬u̬ja KJn; päe läits vette `lu̬u̬ja, ommen tule `vihma Krk; üits vedelik poiss nakass `lõun`aigu `päivä `vahtma: konass piäss si päiv ärä minemä Puh; päiv `olli ammu lännu, ku na tulliva Nõo; uśs ei sure `enne ära, ku päiv lät́t Võn; päiv nakkass minemä, kari kodu `aada Ote; siist `aknast om nätä˽ku päiv lätt Krl; päiv nakass pia jumaladõ minemä; päiv lätt õdagullõ joʔ Har; päiv lätt, `naakõ no kodo poolõ `astma Rõu; talvõl kellä kolme `aigu nakkas jo päiv minemä Se; jumalihi lätt päiv Lut
4. a. (üksteisest) lahkuma; mujale siirduma; (verbi tugevdavalt:) ära vahest `tüütab ära [võrgu parandamine], `viska kääst menema Jõe; Rodid o kaik ei tie kuhu `menned; mina `rääkesin siis, et vie, isa, se `hülgepoig menemä Kuu; `kello `viie ajal `lähväd menemä Lüg; `kolme `päävä peräst - - `piata õlema siit mend Jõh; tuul vei `vergod menemä Vai; pani aga ennast minema, es ooda teissi üht Khk; ühükorra `öhta ees sai minema Pha; Ma akka siis `peale minema Pöi; ometi läks ää, ometi läks tülist ää (tüli jäi tulemata) Muh; kui rotid laevast ära `lεhtvad, siis `söösta `maale Emm; Mine siit minema Rei; kõik `lähtvad `linna, põllutööd ei taha `keegi teha Rid; tääl oli minemene käe; `pühkis minema; need läksid kohe `teise `leiba Mar; pani minemä eese, ei taha tööd tehä Vig; ma lähän kotto ää Kul; mine ommete kord minemä Tõs; `Mindägä ühekorra ää kua Khn; [kala] läks ära, ei jäänd `otsa Vän; kui sa taga ia ei ole, läheb minema Kei; ma just olin minemas Amb; kis lubas `Peetrel ää `minna Tür; kerves `lendas varre otst minema; lumi tuleb, luiged lähvad, aned lähvad, allad käivad, kured lähvad, kurjad ilmad VMr; läki nüid minemä, mes sa enäm vahid; minnud `ükski ärä; terviss suab ruttu juuress ärä mindud, aga egä ta nõnna ruttu tagasi ei tule piltl Kod; tema‿i saand ära `mintud Äks; lehm `pańdi kammitsasse, kui ta oli jooksik - - pani karjast minema Lai; `mińti juba mińema KJn; ma müüsi obes ja `vankre üten tükin mineme; pääsukse lööve `parti, ku är minem lääve; miu peräst mingu või minemede Krk; kui kaegass `küĺge käis, siss niutsat üits kõrd ja pühk mińemä (koerast); seeniss ku toḱki otsiti, `oĺli uśs joba `lännu; kuidass `kiägi [kiisku] sei, mõni pańd üten luiega minema piltl Ran; `seie (sõi) ja läits oma ti̬i̬d; kui ta tahap, võib ärä `minnä, `kutsmata om tullu, `aamata mingu; küll ta jahvat, mitte ärä es lähä; siĺmä pilk olgu `mintu; kägu - - `kuknu kolm suutäit ja lennänu minemä; pehme sai, kana lei noki `sisse ja läits Nõo; ma anni tälle veerändigu `kapstit kah üten ja saadi minemä; tõne võlsip sul suu siĺmä täis ja lätt esi kos tuhat Rõn; olgu `mintü mu elämisest San; tiä käśk mul minnäʔ Krl; ma `leie ta majast minemä; no˽kae, is saa `mińtüss Har; tu̬u̬ es `lääkina arʔ Rõu; nüüd ma‿i olõ nännüʔ, ega na (pääsukesed) är joht ei olõ lännüväʔ Plv; sini`tialasõ˽talvõss `lätvä ärʔ; poig võt́t naaśõ, sõ̭ss lät́s esäle (eraldi elama) Vas; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ (ametist lahkuda) Se b. (suremisest) Tämä õli ikke `raskest `aige, ikke `surma `mendava juba Jõh; Mina lähen `enne, kui täma kodu tagasi ükskord tuleb IisR; ela kui kaua tahad, sa pεεd εε ikka minema; sii oli noor poisike, läks εε `mulda Khk; kahe nädalaga oli viis tükki lεind Kär; ing läks enne ära, kui ta `tohtri `alla sai Pöi; `molda nad lεhevad keik, `molda peab egaüks menema Käi; jubas tä ing läks `vällä Mar; ega see kaua ela, see lähäb `varsti Mär; Vassikad oo kõik minemas - - mõned oo juba läin; eks ta ole siit ilmast minija Han; noored `lähtvad mis kõbinal, mis ei tahagi minna Tõs; jäi `aigeks jälle ja läks Vän; Igavese unel minek on nõnda, et säält änam `ki̬i̬gi ei tulnu, `senna ta läks ja `senna ta jäi Hää; see on ää surnd, on kojo läind Juu; eks ta kõige mõnukam olekski nii, et rabistad (rabad tööd) ja oledki läind; naene pidi juba minema, aga nüid ikke tõksub JJn; läks `teise `ilma Kad; sie läheb `varsti `taeva `kambri Iis; tõene on minijä, mes sul vaja `üeldä; tämä on jo õma kodo lähnud Kod; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb; aeg jo `mulda `minna Plt; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh; ta iki `varsti ärä lää - - luu ja nahk paĺt; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `eńdel, sea olet jo egäpäe mineje Krk; sõsar läits toda`viisi `auda, et kobsu põlendik võt́t sõsara ärä; sia lõṕpiva ärä viimätseni, pojatooja emmiss kõ̭ik üten tävvega lätsivä Ran; vanadel om kohuss minnä iki, aga toda ei tiiä, konass si̬i̬ tuńn tuleb Puh; ega siss enämb muret ei näe, ku sa mulla `alla lääd; aga mõni seĺts om kah, kõ̭ik lähvä vähjän (surevad vähki); keväde pu̬u̬ld nakass sehen valutama ja suu vett `ju̬u̬skma ja `olli `lännu; kolm last `olli, a kõ̭ik om jumala`karja `lännu Nõo; ma ei ole vi̬i̬l ajaline ära minemä Rõn; mul om ka `varsti `mulda minnäʔ Har; sääl samahn t́silgatu mahaʔ ja `oĺgi lännüʔ Rõu; sul põsõ˽roosaʔ, punõtasõʔ, sa olõ õi˽vi̬i̬l minnej; timä oĺl kolm nädälit `haigõ, nii oĺl mint kah Vas; mina oĺli `ü̬ü̬se elost `väĺlä minejä, kramp lei jala `sisse, iho oĺl `iätedü ülevält `alla. aig om minnä˽kah, las `poiskasõ˽rabõlõsõʔ Räp; üte ajastagagaʔ lät́s ar kat́s hobõst Se; timä lätt tuole maalõ Lut || (uppumisest) `toine poiss läks mere Jõe; `tuule`priissi löi [paadi]- - `kummulle, olivadki `menned kaig Vai; Kalade söödaks läinu Hää; juba läks vede põhõja Kod
5. a. (tegevust, elukorda vms vahetades) millelegi või kellelegi muule siirduma (ka abielluma) Ma olen `ninda `kahjanud, et mes ma nüd `läksin küll niisuguse mihega elämä Kuu; läks viel vanal ial mehele Lüg; ega sellele‿p lεhe `ükskid tüdruk; vana Urve isa läks nüid pintsi `pεεle; tüdruk vigane, mis mehele minija see on Khk; läks `Oskarile; läks `sinna tüdrugule miheks Mus; Odra aganad läksid kõik `veiste ede Pöi; `paalibεst (paavlipäevast) varvassjalad (linnud) `mendade `paari Muh; ega see tüdruk `taale ei lähä; asi läks `kohtu kätte Mär; läks - - lese naese `peale (abiellus lesknaisega) Mih; kas sa lähäd `tääle Tõs; vanas eas läksin veel mehele Tür; mina läksin siis ka poole kuha `piale Pee; obune läks odavalt käest ää (müüdi ära) Koe; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandale läksin Sim; tütär läks ühe avinuŕmikele Jõe `valda; kos `pulme suab, ku `ükski ei lähä Kod; põlemagi `niukest meest, kellele `minna saab Plt; nii tahav `paari minnä Krk; mes iki joba `vaidenu, tu̬u̬ lääb enämbide loomale (riknenud toidust) Ran; oh `oitku küll joodikule mehele minemäst Puh; oma peigmehe `põlgse ärä ja lätsi `u̬u̬piss tõesele; ku Vene `keisri poig tulep mu `võtma, tollele ma ka‿i lähä; mes te kiusasside temäst, lasnu täl minnä tolle poesile Nõo; kui sa nii suure abena ärä laset `aada ja `juusse ärä polgata, siss ma lää sulle Võn; lätsivä `paari, nüid ei võeva nätä tõnetõist Rõn; seo lät́s Valga `liina ütele kaupmehele San; kelless tu̬u̬ Alma tütär minnev [mehele] Har; mi‿sa˽sańdilõ `läädeʔ; täl oĺl tõõsõga lat́s, ma es lännü˽tälle; peräst lät́s timä `naistõ, noh kodoväüss Rõu; täl oĺl kõ̭gõsugutsiid `võt́jiid, koolitõduisi ja koolitamallaʔ, a es lää˽mehele; veli lät́s är˽kodo`väühhe Vas; sõ̭ss sõ̭saŕ nakass `väega `pallõma, et `kiäke olõ‿i velele `lännü naasest Se || piltl `Õhtane vats lähäb - - `õlgile (enne magamaminekut pole mõtet süüa) Jõh b. (usulisest pöördumisest) see on kirgust ära `langend, meite usust ära leind Jäm; nüid lεhvad pailud inimesed lahk`usku; ma pia ikka oma usu `kinni, ma‿p lähe teisse `usku Khk; kui `lähtväd `teise `usko, siis ristitasse `ümber Mar; läks vene `usku Mär; tahab `paptisti `usku `minnä, neid sii paelu Tõs; temä läks luteruse `usku KJn; oĺl nu̬u̬ŕmiiś venne `usku, siss pedi `mõŕsa ka venne `usku minemä Har
6. kaduma; (ära) kuluma a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma On mend `vanker, `mengu kodarad tagant järel Kuu; meil ükskord `läksivad `seura `võrgud ära Hlj; mis on mend, sie on mend, sedä enäm kätte ei saa Lüg; Jättä viel `õue, nüüd on mend Jõh; vahi pääld, kui kala `riistad `männöd; meil läks mittu tekki kaduma Vai; uni lεheb pεεld εε Khk; lumi läks see kevade nii vara Mus; Loasul läks kaheksa `koormad `einu ja küin (hävis tules) Pöi; ehk lähäb köhä pealt ää Mar; oh, se vähike lekikene läheb ää Kse; ramu oli obusel kõik ää läin Tõs; Kui obune läinu, `viska ohjad ka järele Hää; ühekorraga, ei soand aru milla, rahakot́t oli läind Jür; kui [treimisel]- - nüid kudagi `viitab, siis on sie suur tüö juo läind KuuK; Kui on lähnud prillid, siis mingu ruamid kua; Kui on lähnud lootsik, siis mingu mõlad tagast järele Trm; nii kui lumi läks, oli maa sula kohe Pal; kõne läks tal ärä, es saa kõnelda Vil; sü̬ü̬ nüid `piimä, nõnda‿t sul `tahtmin ärä lää Krk; sügise kui ni̬i̬ alla`ü̬ü̬de tuleve, siss om kardule päälitse üte `ü̬ü̬ge lännu; vihm lääb `varsti ärä Hel; vana inimesel ei ole üttegi lõbu - - lõbud om lännuva kõik; mes‿säl enämb kahitseda, om lännu, om lännu; nüid vaest `onte nakava minu päevä ka lõpule minemä Ran; lumi om ärä `lännu, aga mõnen paegan om vi̬i̬l sedä `kolssu all Puh; kõ̭ik mu eluaja `korjamine ja `rühmämine om lännu vett vedämä; mes om ajast `lännu, to‿m arvust ka `lännu; mitte onde magada ei saa, uni läits `ü̬ü̬se ärä; suka om lännuva kos si̬i̬ ja tõene; viinatse `pääga tei nii suure võla talule `säĺgä, et talu läits Nõo; näet siss, kuiss mõne varanduss lätt `ilma Ote; mis lännü˽tu̬u̬ lännüʔ, kas tu̬u̬d enämb kätte saat Har; kat́s kolm kõrd mõsi, [tedretähed] lät́si ärʔ Rõu; taĺv lätt Vas; leivu ki̬i̬ĺ ĺätt loppusõ‿päle Lei || nüid `kaibavad, et angerad vähäs `lähtväd (angerjaid jääb väheks) Var b. (millegi peale) kuluma suur maa oli, `tienijad sai pida, siis läks tekkisi ja linasi ja VNg; Keik, mis `luomadest saab, läheb nigu `undi `kurku IisR; ühe katuse ruutsülla pεεle läheb neli `sülda `roogu Ans; siial on see `väärdus, et sa saad midagid, ahvenal lεheb pool soomuseks Khk; Poisi riiete peele minna kümme küünart riiet ää Kaa; nüid saa rubla eest kedägist, nüid lähäb jo tea meto `rupla; vat kui paĺlo vett lähäb oostele Mar; ulk raha läind, põle saand kedagi; suur pere `söömes, eks seal lähä `toitu paĺlu; nende paranduste `peale lähäb `rohkem ää, kui masin väärt oo Mär; `Kuivi puid lähäb paelu vähämä kui `tuõrõsi Khn; mis se kõik `maksma lähäb HJn; pailu neid `naelu `sinna katuksesse lähäb VMr; võtin `sõõrde linu ja akkasin punuma `nüeri. kaks sõõret lähäb viel VJg; unnadel‿o selgpaal, kahed selgpaalad lähväd `suvvess ärä Kod; `eńni arvati, kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale Äks; viiś rubla läks ärä, siis `oĺli saabas nisuke‿t KJn; meil oo nüid suur levä minek, ahju täis `leibi lää egä päe; ega si̬i̬ üte `ammess ärä ei lää ottigi, siit saa iki `rohkep ku üit́s ame Krk; `mõtli, et mes mä `tolle ülejäänu veerega piä tegemä, siss - - kodasi tõesele `kangale `sisse, läits tu̬u̬ vi̬i̬r ka `täide Nõo; pand raha minemä (kulutas ära) Ote; temä kröömitsep kokku `endäle, mes vaja, no täl lätt jo `ulka üless (kulub palju); meste `amme pääle läits viis küünärd linast Rõn; Niguʔ üt́s inemine är˽`ku̬u̬li, nii mõõdõti är˽ku˽piḱk kirst timäle lätt Rõu c. mööduma, kuluma (ajast) `läined tükk `aega, üe`korra `veski `paistab Jõe; mend pühäbä õlimma kõik kodo; sie aig on `nõnda `välla mend, et midagi `asja en õle saand teha Lüg; lεheb veel `aega, enne kut minema saab; pailu teil einamal veel `aega lεheb Khk; `öetse kaks kuud `aega‿vel menavad; vihmane `olli, siis läks paar nädalt ää (heinateost) Muh; lähäb `aega niipaelo ku lähäb Vig; oli teine `aasta läind Lih; `viskasin kibi `senna `sisse (kaevu), läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda; `peale `lõunine aeg läks ruttu Mih; mul oo pöial kõber, läin `aasta jäi `vankre vahele Aud; kolm `päeva lähäb õõnistada, sis tuleb laiali ajada (lootsiku tegemisest) Tor; `mööda läin suvel oli `ühte lugu sadu HMd; tema tulemisega lähäb veel `aega Juu; `aasta `otsa läks ikke [päevateki heelgeldamiseks] JJn; nii juuni kui juuli läksid `mööda, ilma et `vihma oleks sadand Tür; kui oli pikk kangas, ikke puole `pääva läks [käärimiseks] ära VMr; sue aeg on nüüd lähnd Kad; ulk `õstad (õhtut) ärä lähnud; suvi lähäb nõnna ärä alva ja kuŕja ilmaga; pulmadegä läks nädäl ärä Kod; versta pośtid lähvad nigu aea `teibad (mööduvad kiiresti) Lai; lääb vi̬i̬l raasike `aiga Trv; mõni vikat `olli väegä kõva, tollega läits `ulka `aiga, enne kui ta teräväss sai Ran; kinnast kodaden läits aig ärä; kui nüid `aasta ehk kaits edesi lähäp, jälle om elu tõist `mu̬u̬du; ku sa midägi nokitsed, siss lääb aig ruttu edesi Nõo; `Täämbä om päiv nii är˽lännüʔ, tettüss es saa mitte midägiʔ Urv; `kruuślit teten lät́s kõ̭ik ü̬ü̬ ärʔ Rõu; kiudomehel lät́s iks kat́s kolm `päivä äräʔ Räp || `seaste asjad lεhvad köik nii iĺjaks (jäävad hiliseks) Khk d. pleekima, värvi kaotama möni väŕv lεheb nii `kergesti pεεlt εε Khk; riie pealt ära läind - - väŕv oo pealt ää läind Mär; potisinine, tää oo eä väŕm, ei läind peält ää; lellad ja roosad, nee lähväd `kangest peält ää Vig; see läind nii karvast ää kohe Juu; kaha - - sie tegi kohe nisukese ilusa sinise värvi et, ei sie ei läind iial pialt ära KuuK; enne viidi jo `Suame lõngad, vaata nied ei lähend pealt ära; kõva väŕv, sie väĺja ei lähe Kad; marana punane ei lähä `minemä·ngi `väĺjä ja muagetsi punane Kod; aleda värviga - - värv `väĺla läind Lai; rõõvass om pääld ärä minnu Trv e. piltl ununema ei mina taha enamb midagi `rääkida, kõik on `mielest mend Hlj; Mina `tiasin ka, kie tämä õli, aga nimi nüüd on mend `mielest `vällä Jõh; ket neid `asju `köiki määledab, nee `meelest εε lεind Khk; nied vanad nimed on jo mielest ää läind VMr; ma ole selle `lasken meelest är minnä Krk; nigu sa lõpetat kõnelda, nii om meelest lännu Nõo; mõ̭ni asi sais meelehn mitu `aastat, a tõõne unõhhuss, lätt meelest ärʔ Rõu; mul lää‿i elopõĺv, eloigä meelest sääne sõ̭na, kooniʔ ma koolõ Se
7. seisundit, olekut või asendit muutma; senisest erinevaks muutuma a. (elusolendiga toimuvatest muutustest) ei võttand enäm õppust, õli ülekäe mend; luom sei pali, meni `lõhki Lüg; `kulmu `karvad `lähväd `alli; `kõrvad `lähvad lukku; küll sie on abeme mend Jõh; miu `juksed `mändi `sassi; no pappi kui `kuuli sedä `köstöri juttu, siis läks `ninda punasest Vai; obuse jalg läind tükis katti Jäm; vahel on nii suur vae rinnus, et silmad `lähtvad mustaks Ans; [tal] oli üks poeg ning see läks koiraks; laps lεheb juba uniseks; `koera äi tohi `narrida, koer lεheb kurjaks; mo meel läks ka aleks; nee laanid läksid mool keik `tühja; kilgid läksid `meite maeas nönda isandaks piltl Khk; see‿o mullikas, mis pole veel kannund, lehmaks pole läind Krj; se‿o nii mutti (priskeks) läind Jaa; Ju nüid kere eleks läks, et ää `tuldi Pöi; inime läheb vanemaks, tõbi nooremaks; `peasslase kirjad (tedretähed) `lähtvad `palge Muh; läks aeg ajald ikka `aigemags; mes kurja tembu teeb, ukka on läind, see on ällile läind Emm; jälg läind asemest εε (jalg on nikastunud) Phl; jalad nii mustad, üsna `karpa läind; nahk läheb `kuplo, kui tulevad maa-alosed inimese `peale; tä‿o juba üsna karma·ntsikuks läind Mar; kääd oo rakku läind Mär; mo ammad läind suust ää (hellaks muutunud); süda lähäb tahedas Vig; `õhtuti läks pea ja süda sandimasse Mih; tüdrik oo `raisku läin; südä lähäb ruttu täis, vihastab `kergeste piltl Tõs; mõni ond `väikse kasuga, `känni läin Khn; kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; kana `rasva läinu, ei mune änam; `Sohki lähvad tüdrikud Hää; mo kõht on nii suureks läin, mis ma tal annan Ris; paled `auku läind Rap; `siia `nurka aas nihuke `kaśvjas, silm läks `aigeks; ukka läind inime - - kääst ää läind; valu on nii suur, et süda tahab üsna `lõhki `minna piltl Juu; teine luom ei võta `rammu, teine - - läheb ruttu `rammu KuuK; abaluu końt lääb paigast ää, kui põrutud suab JMd; ta läks jo `vargaks JJn; läind `purju; mõnel lähvad need `juuksed ikke ruttu aĺliks Tür; läksin üle raba, kukkusin maha - - läksin märjaks Pai; jäme nagu laśt, on `kõhtu läind Pee; mida vanemast saivad, seda loĺlimast läksivad VMr; `äste sõber tüdruk läks kasust Kad; vanal kuul võetud naised lähvad `krimpsu Rak; läks tulivihasest VJg; akab vana`pu̬u̬lde minemä; nii abemikku läks metsän; siäred lähväd kure`suapa; lehem akab kua juaksikess minemä; tüd́rik one uarass lähnud Kod; koer läks rumalast, võeras koer tuli ja `kiskus Pal; lehm enam ei akkagi `lüpsma - - lehm läks puĺlist; kui lehm `kastega ädala või orasse pial täis läheb, siis võib `kergesti `lõhki `minna Lai; arust ää läind; kui pia läks `kõõma, ikke `võiga määriti; mul `varvad läksid puruks, on kramaskil kohe Plt; inimest läävad väga laesass kah, kui nad nõnna jorutavad Vil; kõht om puhutsisse minnu; ärä `lõhki minnä vihage piltl Trv; sel lätsiv kait́s siga `aidun `pü̬ü̬rä Hls; pää lää `tiiru ja silmä lääv kirivesess, putu või maha; ma lätsi näost `valges ku surnu; sa olet käest ärä lännu, ei `kulle mitte üit́s lõhn; küll lääp siul ruttu kops üle massa, juśt ku püssipauk kunagi piltl Krk; vanainimese mälu lää segi; ku sa ohja laset, siss [hobune] lää ku `ullu `mi̬i̬ĺde (peruks) Hel; ku paĺlu `viina om `võtnu, siss lähäb `u̬u̬gu; nigu kõtt tühjäss lääb, nii sooliku nakava kolisema; mõni läb nii vereväss, et nõna ots kah verev; jalg `oĺli `liikmest ärä lännu; nüid kanapoja lähvä `mu̬u̬du (võtavad kuju), kui na tiĺlukese om, siss om nigu munad ümärigu Ran; sõrmevahe om kõ̭ik `kärnä lännuva; ma‿i saa sannan `kuiki kavva olla, ihu lääb nõrgass; kes sedä ikku `kińni saap keeldä, ku südä lähäp aledass; obene lääb jalust ärä (muutub jõuetuks), kui `lämmäld juuvva andass; anna `õigel aal lastele valu, siss ei lää ta sul ülekäte Nõo; vasik om `prälli (kiduraks) lännü Võn; sel (tüdrukul) lännuva siĺmä veidikse `kinni Kam; tol om ka pää `paĺlass lännü, `juusse om pää päält ärä lännü Ote; om nigu segi `lännu, üte maja palut ärä, nüid ollev jälle `tennu Rõn; jala omma ukka `lännüve, ei olõ `jõudu änt seen sukugi San; om är eridsess lännüʔ, `tempu tege, koerass lännüʔ; liinan koolin kävven oĺl mu poig säändsess antslàagriss lännüʔ Kan; naanõ lännü `hirmu, `naksi `peĺgämmä; lähät vanass, nakat jo `kortsu minemä Har; naba suurõss lätt, üless `punni kõ̭iḱ; poig om käist ärʔ lännüʔ, ei kuulõʔ ämp sõ̭nna Krl; inemine lätt kaʔ `marru, kuʔ maru pini purõʔ; kas mul jala˽`lätvä˽ka piḱkä (sirgu); õdag tuĺl, silmä˽lät́si˽rassõss Rõu; imä `vi̬i̬di ärʔ, esä lät́s uĺli meele pääle; siss lät́s mul hallõss `hinnel, et mis ma t́sirgukõist hirmuda; kiä paĺlo murõhhasõʔ, nu̬u̬˽`lätväki hulluss; silmäkolmuʔ `lääki ei˽kuna `valgõss Vas; ilma amõtida nu̬u̬r inemine lätt nuhelpähä (hukka) Räp; täl `väega elo lät́́s täüs; inemine lätt `vihho, mito `päivä pidä vihha; verest lätt `vällä, `väega är `heitü Se; pää lätt `ümbre (käib ringi); timä ä˽lät́s miele päält Lut b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms muutustest) vesi on jo `suojaks mend; keik rahad menivad `ümber (kaotasid väärtuse) Hlj; `ilmad `lähvad vilust VNg; `riide meni `seljäs `lõhki Lüg; kui lõng on `liiga kierd, siis lähäb `krussi Jõh; kerves läheb `lossi, tera läheb köveraks; mai kuus lihab juba üsna kevadeks Ans; taevas lεheb `jälle `pilve; nael lεind köverase; mönel läksid `räimed abuks; keik mo töö lεks `raisku Khk; maa lähäb `körgemaks Kär; akab `jälle tuulele minema; `kindad oo katti läind Mus; kui `liiga pailu käiata, sis lihab vikat lakale Jaa; Läks `jälle nagu kotti (pilve); lämmkäpa käe lähvad kõik tööd ukka Pöi; lõng oo `tuusti läin; puud akkavad iiri`kõrva menema; päe läin juba ühna `õhtale Muh; pöld jo naa `aljaks läind Käi; kuld läind `ammo joba ukka, pöle maksnd Rei; elm läks omingo `kangeste `vinka (pilve), ma `mõtlesi, et akkab sadama; suine liha kepob vägise sandiks minema; räägime aga, aeg lähäb muedu igäväks; kirs oo vee peal, akkab talveks minemä Mar; ajad lähvad paremaks; läks `eese jutoga rabasse Kul; pańn oo - - `roostess läind Mär; vili oo kõik `rohto läind Vig; põhja `poole `lasti puu maha, siis ei minna koisse Kir; supp tuleb nii `keeta, et `tummi lähäb; tuul mürgib naa et puud purus lähvad Kse; leväd läksid naa rikki käest, `toores jäid ja koruksed `lahti Var; eenämä lähäb `metsä, mets kasvab `piäle; `saapad `lähtväd `lääpi; meri kohab - - ei tia, kas tuulele lähäb Tõs; temäl `minne leib vanaks; Miol läks `kjõnda kiri ukka Khn; unna pael läks `kat́ki Vän; kase `lähtvad keige `enni kollaseks Ris; ükskord on nii külm suvi old, et puud põle `lehte läind; ilm läks vihmale; tuul puhus `lõunest ja nüid läks `põhja Kei; ratas akab `kierdu minema Hag; `pastle paelad läind naa vallali Rap; `kangeste saeab ja tuul on, siis puud lähvad nõnna `looka; kui lina ei kasva `äśti, lina läheb takule; näe, vorstil nahk läks `lõhki, paĺlas pudru jäi pańni `peale; see kaup läks nii `tühja Juu; teine serv oli õhukeseks lähnud KuuK; mets läks ühe päevaga `aljast Amb; sibul läheb `putke Koe; sieme oli segamini läind VMr; ilm lähäb toŕmile VJg; villad vanuvad pesemisega ja `värvimisega, läävad `panka; põld lähäb `süeti; kui sieme saab `mäŕga `maasse - - siis lähäb piimale, iva sies on `valge sodi Sim; magus apu leib läks `viiru, kooriku `alla võt́tis viiru; makku lähnd, kui madal kuhi ja lai Trm; kui lusik läks `võidu, kruusati ärä; leib lähäb `tahku; kui `valgess läks, läksid `künmä; piim minemä püt́ikun apuss; mette ei lähä `selgele (ilmast); pääv lääb `õstale, ei sua tü̬ü̬d ärä Kod; `kapsad läind `jäässe; mõni koht läks sooks, kui ta `enne oli kõvem, pärast läks `pehmemaks; klobistas adra kudagi kokku, `vaŕsti läks `jälle laiali; töö läks `sośsi Lai; köis läks `sõlme; asi on nõnna `sampsu (halvasti) läind, ei lähä kudagi `korda; kui tuli lääb väga suures, lääb [vorst] kat́ti KJn; pütil vits pääld ärä minnu Trv; `erne lääve `nakla, naglatse `erne om kõva ku kadaje marja Krk; kui juuli kuun oless kuivale minnu, mis siss viga oless ollu `einä tetä Hel; nii läits ilm `utsu; linane lang om vali `vassi minemä; ega [koort] kloppi ei vei, `kloṕmisega lääb vatule; serände pu̬u̬lkeenu liha ei lähä alvass; üd́se `õ̭õ̭guva ärä, lähvä tuhass Nõo; kae ka tu̬u̬ piim kääse kohvile vai om - - `lämmän `mürrest lännü Võn; minev`aasta lätsivä kõ̭iḱ sibula `püt́skude, `äitsmenuti tulliva `otsa; tuli palap pliidi all, piä lääp truuṕ ka `lämmäss Ote; rabedist `paklist köids lätt ruttu `kat́ski Kam; nüüd omma üless `kiŕki kõ̭ik `lännüve, pääle vihma; kauśs om `lahki lännü San; pümes lätt, kunass mi˽kodu saa; rõõvass om lõhvõlõ lännüʔ Urv; peräst päävä`pü̬ü̬rdü nakass tä (päev) lühimbess mineme Krl; ma `iśke, siss lät́s lang kõ̭iḱ kana`säĺgä (keerdu); sul om - - kaalarat́ik `kuŕsti lännüʔ; leeväkene om `ku̬u̬rdõ lännüʔ, om `kaugõss `ahju jäänüʔ; tähe `ju̬u̬skõva mahaʔ, ilm lätt sadulõ Har; ku tu̬u̬ jahepudõ̭ŕ oĺl külmäss lännüʔ, siss oĺl `väega hüä magu; sai `pu̬u̬ldõ ti̬i̬ `kaldõhe, nii lät́s kot́t purulõ; suvõ aig oĺl, õdagu pümmess es `lääkiʔ Rõu; `uńdrek um joba `mitmõst paigast lõhele lännüʔ Plv; lätt iks regi kah kummalõ; kanariku varrõ piḱk ots lätt `liĺle; Tülü lät́s suurõst; oŕavitso `häitsme ommaʔ periss ilosaʔ, kui naʔ vi̬i̬l periss `lakja ei olõʔ lännüʔ Räp; pańg läts `ümbre; ku põ̭h́ast seĺetämä nakkass, ĺatt ar põvvalõ; liha lätt sooladaʔ hukka Se; lang lätt `kiirdu; `rüäkeseʔ jo `lätväʔ vereväst Lut || hukkuma sii läks üks - - laev ukka Pha; laevad läksid vanasti `Restna `otsas ukka Rei; Lae läks `terven miestegä ukka Khn; se laeva täis läks rahvast ukka Juu; tormiga lähäbegi laiv ukka, ega vaa ilmaga ei lähä Nõo c. kellegi sarnaseks kujunema ta on isasse läind Koe; laps lähäb isäje ehk emäje Kod; olõ‿õi· `üt́ski tüt́är `läńnü `iḿmä Se
8. a. protsessi või tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema liha meni `lõhnamaie Lüg; Tuld ei tõhi üläs võttada - - `leivad `lähväd põlema Jõh; [neil] Läks jälle ütlemiseks Kaa; `Seastesi `tuhlid saa `keeta kudagi, nönda kui `keema lähvad, juba on lagund Pöi; muulikad akkavad jälle `valmis menema Muh; vili lähäb kopastama LNg; kas õlut läks `käima; karduled kõik puhas mädanema läind Mär; vili läheb idanema, kui ta maas `muldas‿o Lih; `varbad `lähtad märjasse - - `lähtad `auduma Mih; `kartsid, et sulased `mässäma `lähtväd; isased [mutid] `minne `kiskuma, `murde üksteist ärä; obusega ei lähegi änam `keegi `Pärnu minema; mina läksi üle selle lääve `astuma Tõs; te magate ja te‿i `tiagi, et te lähete põlema Aud; piim läind `apnema Juu; vahest pane märg vili `salve, lähäb läppama Jür; ahi läks kütte JJn; mis sa lähäd teda ilma aegu `torkima Koe; varsa jalg läks mädanema VMr; liha lähäb tuulitama VJg; rehä ei tõhi seliti `panna, lähäb `vihma sadama; leib ei lähä `keŕkimä; ümmärgune puu, egä si̬i̬ kõhe `lõõskama ei lähä; näväd läksid `lu̬u̬le minemä Kod; `kasma (kasvama) lähnud terä on vedel Pal; mädandik - - kui lähäd säält üle minema, siis `jalgupidi jääd `sisse Äks; leib läind `piikuma Pil; tohlotama lähäväd meil kaalid; läksid `riidlema KJn; neil lähäb tüli ruttu Vil; pada sosisap, joba lääb `ki̬i̬mä; leib aĺlitama minnu Trv; rüä lääve kasume likege; liha minevet `süäme `pääle, ta ei või liha süvvä Krk; kui `varblase sirtsuva, siss lääb sadama; ahi ei minnä palama; ku käe ärä om kooluva - - õõru, siss lääp veri `käimä Ran; lombi vesi ku ta pikäld saesap, lähäb `aisema; lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha; lääp `tuiskama; ku - - ju̬u̬skma lääb, mädä nakap tulema, kaob valu ka ärä; ommuku `sääsi `endä `rõivile ja `lätsi lavva `keŕkude minemä; küll lääb `irmsade sadama Nõo; lät́si läbi vi̬i̬ minemä, sattõ õkka kõtuli `loḿpi Võn; lina lääp `äitsemä Kam; ku vili saab `vihma `õigel ajal, siss nakkas vi̬i̬l minema, ku `ildas jääb, siss ei `aita kedagi; leti olliva vallalitse ja satteva päält maha, ku obese `lendu lätsivä (kiiresti jooksma hakkasid) Ote; Kuiva avoga es tapa˽`kiäki t́sika, sõ̭ss läts liha vahatsõss ja `haisama Urv; ega iks `lindu minnäʔ ei˽saaʔ, ku `siibu ei olõʔ Krl; ma˽lät́si `mõtsa haina manu minemä; puu urva nakasõ jo `lahki minemä (puhkema) Har; Mõhele `pańti kaaś pääleʔ ja˽visati vi̬i̬l mõ̭ni rõ̭õ̭vass ka üle ja˽`laśti nõsõma (kerkima) minnäʔ; sädeme˽`kiŕgli, kuiv aig oĺli, tuli lät́s minemä; tu oĺl sõ̭ss, ku suuŕ sõda lät́s Rõu; läävät jo ilmaʔ ilosalõ minemä, ku lina`västrik väläh Plv; pilveʔ lü̬ü̬ laḱka, ilm lätt ärʔ kuivalõ minemä; läḱe˽kodo minemä Vas; ärä jäät väsütsess, ma vaśt ei `lääki `sanna minemä; lät́s jo meelest nõrgast minemä, nii suuŕ `süäme valu oĺl Räp; taa mi̬i̬ss lät́s kul `vargusõ päält elämä Se || käima küdimine läheb joostes Khk; vabrik läks sel aal puudega PJg b. (riidu, tülli minemisest) Vanal ajal `läksivad `Kauhula küläs kaks talu peremest `riidu ühä maatükki pera Jõh; olid jooma juures ni‿sa·mma tülise läind Khk; mis te‿s nukki lähete Muh; me olime nii suured sõbrad, aga päräst läksime `vänti Mar; ma olen kuulnd, et õed ko `riidu `lähtad vanemate vara pärast Mih; ma ükskord läksin temaga nurinasse; läksime õige vastastiku Juu; nõnna tige õlema si̬i̬ nuarik, et raud`kange kua ammussab, ku `riidu lähväd Kod; [nad] lännü sääl iki `näksu Krk; kui ta üleaiatsidega pahandusi läits - - siss `oĺli iki kuri karjan küll Ran; raha pääle lätsivä `tülli ja olliva elu aig tülin; lätsivä tolle Mõtsa Almaga siss `vassi, aga nüid om kõ̭ik sõbra; vahel lähme Miinaga pahandusi kah Nõo; nemä ka va˛el lävä `räksu Rõn; mis tu põhi oĺl, et nä˽`tüllü `lät́siʔ Rõu; Joba nääʔ `jõudsõʔ `tsänku minnäʔ Vas c. idanema (hakkama) linnaksed akkavad minema juba; kas need `seemned lähvad koa Mär; linnased pannaks minema Ris; ei tia, kas sie `sieme lähäb Koe d. varisema, pudenema hakkama ruki lähäb `põldo, kui tä (lõikus) illäks jääb Mär; kui rukis `vaĺmis‿o ja ei saa lõegata mette, siis läheb `põldu Lih; kui nihukest kõrvetese pääväd on, ei siis soa rukist nii kaua pidada - - [muidu on oht] et rukis `põldu lähäb Juu
9. a. sujuma; edenema, arenema; õnnestuma ei mina `ruskid `luomi taha, nee ei lähe mul edesi; kes `tiedä, `kuida sie nüd `lähte VNg; `neie `ilmudega vili lähäb, on sue ja tuleb `vihma Lüg; Meil jutt läheb, `ninda‿t `päese kudagi tulema IisR; kui üväst `lähtö, siis saab `kallo küll Vai; pole paranemist üht, `aigus lεheb ikka edasi; see‿p muretse mida˛id, laseb keik ni‿sa·mma `minna; peab targu tegema, et see asi `öigeks lεheb (õnnestub) Khk; kudas läheb Vll; töö läheb nendel üsna lobinal edesi Mar; ei töö lähä ta kää edassi; `vaata enne, kuda sool omal lähäb; kõik lähäb tagurpidi, ta ei `oska eese elu `sääda Mär; Oled oolas ja korralik, lähäb kõik nagu piab minema Han; loomad ei lähe edasi, ei kasva; minust oo see kohapidamine paelu tagasi läind (pole enam nii heal järjel) Mih; töö ei taha `korda `minnä Tõs; ta käes `lähtvad kõik aśjad easte `korda Aud; nüid‿o see `mõtlemine `liiga edasi läind Kei; `tahtsin tehä ja nii `kriipsu läks (õnnestus) Juu; tema käes lähäb keik nagu lepase `riega JõeK; lõngakedramene ja `kangakudumene, sie on `jälle minu kääs läind kõik; ega ta (õppimine) kõigil nõnda `kergelt lähä JJn; [kanga alustamisel] eks se esimine küinar old ike visa menema - - kui juo sie sai `alla paku `piale - - siis läks lõbusast; ei ole kuuld, kuda tal nüüd uue koha pial lähäb VMr; tössaka tüe ei lähä edesi VJg; Kel see amet selge on, sellel on naljaasi puulõhkumine - - läheb kui iseendast Trm; vili ei lähä edesi ei tagasi; vańd et, muailma piäl ärgu mingu sul `ükski lu̬u̬m edesi; ühevanavune selle poesiga, aga lähäb ette õma kasuga Kod; sedasi kõik se `ilma elu lähnd Lai; tema kääs iga töö läks `korda Plt; vaat kudas mõni inime on edasi lähnud Vil; einämaa iiŕ, ku sa selle ärä tapat, siss ei lää `lamba `kõrda Krk; `põrsa kah jäevä `tingu, es lähä edesi; ega aena tegu ilma päevä `jõuta kah edesi ei lähä; ei lähä täl `oṕmine, ei lähä tü̬ü̬ Ran; mia `kaalse toda `asja `niivisi ja tõesiti, et kudass ta parembide lähässi; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine; pośtel läits si̬i̬ aenategemine periss `vu̬u̬ri (korda); mõnel mes tä ette võtap, lähäp kõ̭iḱ `ju̬u̬nde, aga tõene ei saa edesi ei tagasi; sel kõrdsimel kaup äste lähäb Nõo; `valge `lamba ei läävä nii edesi, nu̬u̬ kriim`pääga, nu̬u̬ läävä edesi; ega joodikul ei saa tü̬ü̬ jo edesi `minnä Rõn; mis‿tu ädä ollõv, et ei minnev `umblõmine San; esä üteĺ, et - - määntse karvaga lasitsõʔ omma talon, sääntse karvaga hobõsõʔ lääväʔ `häste edesi Kan; ku‿tu `Eissler siiä˽tulõ, näüss no kuiss siss elu lätt Krl; timahalt lät́s mul suvi nisu häste `kõrda; ega nuil taa `pilmine kõ̭iḱ `kõrda ei˽lähäʔ, lätt kõrvalõ kah (pommitamisest) Har; Mõ̭ni jäl˽kahitsas eläjäʔ ärʔ, ega nu̬u̬˽sõ̭ss inäp edesi ei lääʔ Rõu; tu̬u̬l minnev ei˽hobõsõʔ edesi, kiä `kassõ tapp; mõ̭nd suńni˽nigu vaḱa `saina, täl ei˽lähä˽tu̬u̬ `oṕmine Vas; kel omaʔ karvatsõʔ käeʔ, tol läävät `meh́tseʔ `häste edese; kuiss teil sääl kotussõ pääl elämine lätt Räp; orass lätt timahhava `höśte Se; tu̬u̬l elu om mińnüde `kiŕdavadõ Lei || kujunema, juhtuma kes seda sai εε oida, et see sedavsi läks Khk; nii si asi võib mińnä Ran b. täituma, tõeks saama minu unenäod on tõest `menned, kõik on mend tõest Lüg; jumala söna lεheb ikka töeks Khk; kui [Jaani ettekuulutused] tõess akasid minema, siis akati neid jutta tähele panema Mih; mis inimesed kõik `mõtlevad ja `arvavad, ei see kõik lähä `täide Juu; ise `koeruisi `ütles, aga tõtte läks; ühel sõnal one `võitu, tõesel ei õle, mõni sõna lähäb `täide Kod; ega si̬i̬ uni ei võlete, si̬i̬ lääp iki `tähte Krk; asi om `kohtu käen, küläp näiss, kas lähäp tühjäss (jääb tulemuseta) vai lähäp `täide Nõo; mõni uni lätt `tähte Rõn; tu̬u̬ [uni], mis `täüte lätt, tu̬u̬ ei lähä meelest är San; timä `tahtmine oĺl `täüde lännüʔ Har c. kallinema rugi vilets, küll nee sügise `inda lähvad Khk; Nüid pühade ees õunad `lähtvad `inda Pöi
10. tarvis, vaja olema [kalade võrgust] `päästamise `juures lähäb neli inimest ära Jõe; `sönna lεheksid `puldanist püksid ää; see on tarispuu, ehiduse `juure lεheb tarist; obuse selg `katki, `telka ala leheks üks lapp `tuua; `teesid leheks korralda, nee nii `auklikud Khk; Meite pot́skale läheks kaks `vitsa `pääle ajada, siis ta peaks soolve `kinni küll Krj; vöid lihaks `tuua [poest] Vll; raha lihab igase `poole taris Jaa; Adra aisad läheks uied teha Pöi; Pöld läheks `künda Rei; punet läks `tarvis asveldamise `juures, `pańdi vihile `sisse, et segamini ei lähäs Aud; oh sa igavene `namsak, no siul läheb küll põlvega `perse anda Hää; teese põllu pialt ei `tohtind uhakaid noppida, igaühel läks omal `tarvis Ann; kõik tüö nõud lähvad majas `tarvis Koe; si Sohvi lähäb näil taŕviss, oiab last ja ti̬i̬b `sü̬ü̬miss Kod; taenas oless läend kõvem `kasta, taenas on pehme; uus tarandus lähäb `panna, kui tala on mädä KJn; mitu obest sul lähäb Vil; taa om suuŕ ahu, siss lätt `rohkõp küttä kah San
11. mahtuma; mõõtmetelt sobima Üks kubu `olgi läks `ühte aluskotti Kuu; ia lai on, midä iast `selgä lähäb Lüg; nee einad ep lεhe köik korraga `pεεle mette Khk; Kotti minna kuus külemetu vilja Kaa; meestel olid lühiksed püksid ja siit põlve juurest olid natukse `lahti, et `jalga läksid Mar; kuh́a põhi jäi maha, ei läind kõik korraga `peale Mär; `koormasse lähäb neli akk`jalga Kir; kui rinna końdi `otsa kolm `sõrme `sisse lähäb, siis on ea lehm Jür; sada `vihku lähäb ära `kuormasse JõeK; kui pailu `sõnna lääb `ämri `täisi Tür; nelitõiss muna läks kiluje Kod; öheksa suurt `leiba läks `ahju Pal; `tiinu läks kümme `puuda liha lahedaste `sisse KJn; sinna (heinakorvi) läits `ku̬u̬rma `ainu `sisse Ran; meil kolm `ku̬u̬rmat `kesvi läits parsile Puh; kihäst om nii jämedäss lännu, et ei lää `rõiva enämb `säĺgä; `uńdrik om nii kitsass tettu, et ei lää `ümbrele; tõsta ru̬u̬g paast `väĺlä, ku länikude ärä ei lää, siss tõsta ummike `sisse Nõo; seo vadilanõ lää ei `jalga (kingast) Vas
12. sobima, kõlbama; ühte langema sie lugu ei lähe Lüg; Sie ele sinaka `karva `riide piaks `talle küll minema IisR; karva pεεlt et es lehe `auku; kui [kohtus] äkist jutud ep lähe `ühte, siis oo asi ull Khk; See köis läheb veel asja eest välja küll Kaa; Löö [palgil] seal kühmu kohast `laastu kaks ää, siis läheb küll Pöi; jutt lähäb `ühte, mes meie oleme kuulnd Mar; `ühte `lähtvad kõik, kää`anded ja `kihlamene Lih; kui kõht `täitsa tühe oo, siis lähäb koa natuke, aga üle kolme päeba ei lähä nisuleib Mih; vana õnnistegija rist oleva kadaka puust olnu, ta ei lähava küll mede kadakaga `ühte Hää; läksivad `ühte need lõngad (sobisid omavahel) JJn; sie ei lähä ikke - - viimaks mõni `juhtub kukkuma Koe; mina lähen isaga `ühte (saan sama vanaks), isa oli kaheksakümmend viis, kui ää suri Tür; mao rasv - - voŕsti `sisse ehk `voŕstisi `praadida, `sinna ta lähäb Pal; ken ää `pernane, annab süvvä `äste, et sü̬ü̬k `suuge ütte lääb Hls; sedäsi jah, jälle lääp `vu̬u̬ri tu sõna (on vastavuses); kae nüid joba sü̬ü̬k lähäb Nõo; täl ei lää tu sü̬ü̬k, lidsip läbi `ambide (haigest seast) Rõn; ei lää nali ei midägi Räp; ku süä olõ‿i rahu, siss - - ei tulõʔ uni, ei tulõʔ, ei lääʔ sü̬ü̬ḱ Se
13. teat suunas paiknema või kulgema; selliselt liikumist või läbipääsu võimaldama tie `lähteb mere ligideld Kuu; siit meilt akkab meri `pääle, lähäb ko˛e Mahu VNg; suo sies on üks mägi - - mägi lähäb `kaugele Kahula `einamittele Jõh; tee lihab alamäge Jäm; jalgrada läheb siit Khk; see tee läheb tämale `oue Kär; korsnas läks otse üles Krj; tee raad `lähtvad sealt pööringu pealt `metsa Pöi; oripuu lεheb siit öle lae Phl; jõgi - - lähäb `sinna merese ikka Lih; läks `vällä `väike tee rajake Tõs; luuk lähäb toa peal Ris; meie maa lähäb sialt `saadik JõeK; [põlluribad] akkasid `paergast me tua otst minema ja läksid senna taha väĺla `otsa Amb; pia`aegu ühes liinis lähevad nied külad JJn; se on se Paala jõgi, see lääb `Tartu Emajõkke Koe; põllu `sisse lähäb `süedi nälb Kad; uks läks `suuri `kamri; jõgi lähäb `kaste aruje, lähäb `lahku Kod; eenamalt läks jõgi läbi Pal; karja tee läks siit `alla Lai; kummilinnu pesa, pesal ilus kumm peal, pisike auk lähäb `sisse Pil; kaju serväst lähäb - - ma‿ilma suur lõhe, kohe sedävisi siit allap̀ole; repp lähäb teese korra `piäle KJn; rehe alt läits aganigu uiss. aganigust `talli minejät ust es ole kellekil; reie luu nakap põlve mant, lääb seeniss kui `perseni Ran; suur‿ti lähäp sääld Mulgimaale Nõo; väega `piistü katuss, mis pikkämìisi lätt, tu̬u̬ om `laugõ Kan; alt lohust lät́s ka küll ti̬i̬, [aga] tu̬u̬ lät́s likõss Rõu; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv
14. (ühendites:) alla minema 1. allapoole liikuma sukkad `lähväd `alle Jõh; vinsuta kotti, et vili `alla lähäb Mär; lõng läks voki kõrist `alla Trm; kae kudass vesi kivede vahel nõriseb, lähäb nigu nõrin `alla Nõo; ku kellä lu̬u̬t́ `väega `alla lätt, siis jääss kell `saisma Rõu || (toidust) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle; kuda ma süön, kui ei lähä suust `alle Lüg; Jäi üks `veike kont `kurku, `alle ei lähe, `võtsin `kartuli`putru `piale, ära läks `alle `ninda‿t vagu taga IisR; mis sii valitseda on, ega toit pεεb suust ala minema Khk; See lihab oort ise `alla (maitsvast toidust) Pöi; puru akkab suus kasuma, ei lähä `alla Mär; ta om suhun paks, ei lää `alla Krk; `erne mugu `ü̬ü̬rduva siin igemede vael ja kliugsuva, aga mitte kaalast `alla ei lähä; kui ubina `pehme om - - siss ei ole `ambit vajaki, aa keelega suun edesi-tagasi ja lähäp `alla Nõo; maʔ es sü̬ü̬˽noid kallu, mul kaalast `alla es lääʔ Rõu 2. a. alanema, langema meri oo ala läind Mus; ind om `alla lännu egal asjal Nõo; linahinna omma˽jäl `alla `lännüʔ Har; tu̬u̬ mi˽matuss um kallassõnõ, osa um kallast, lätt nigu treṕi `mu̬u̬du `alla Rõu || mo pääväd oo `alla läin (olen viletsaks jäänud), moost põle änäm kedägi Tõs; küll on aga näost `alla läind (kõhnaks jäänud) Plt b. (loojumisest) `päivä terä on juo `alle mend, `luoja `vierend Lüg; pεε akab ala minema Khk; pääv one jo peris `alla lähnud Kod; joba jo päiv lännu `alla, temä iki mõtelnu, et mes mä ti̬i̬ Ran; päiv lät́s jo `alla arʔ Rõu; kuu nakkas `alla minemä Se 3. kellegi või millegi alla minema sügisel läks [põld] küli `alla Mus; ma taa taadi armu `alla `menna (taadiga elada) Pöi; seeni ku leerist läbi, lätsi loosi ala Hel; emä läits `vande `alla - - aga kas ta `õigust kõnel Nõo; pidite iks rohu ala minema (rohtu võtma hakkama) siss, ega te mud́u `terves es saa Ote; kinni minema 1. sulguma `ommiku vähäkese `läksiväd - - `silmad `kinni Lüg; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni; tεε‿p mee sellel tarbil viga on, kaan ep lεhe `kinni mette Khk; ei tea, kas selm läks `kinni mool (kas suigatasin) Mar; menu kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; sinu siĺmä‿s lää `õigede `kinnigi, ku joba üless õegati Puh; kui nõgi om `kärge tõmmanu, siss ta‿i lase `siibril `kinni minnä Nõo; võib-olla tolle `aaga ma rääbässi ärä raasike und, ku siĺmä `kińni lätsivä Rõn 2. a. kinni jääma rahude `pεεle lihab laev `kinni Ans; küll neid (laevu) `sönna Köpu `näkmanni `otsa oo pailu `kinni läind Mus; nooda reis läks kibi taha `kinni Mar; ku madal vesi, siis vene läks mua `külge `kińni Kod; kui vai `vihmagi tuĺl, iks valeti keväde istutamise `aigu juurevesi, et juuŕ iks iluste `kinni läits Ote b. kinni vajuma kaev akkab `kińni minema - - teese kaevu on lasnd `kińni `minna Pal 3. vanglakaristust saama poiss varastas, nüid ta lεheb kolmeks kuuks `kinni Khk; Siis on `kinni minemine ka Pöi; nad `menna `kinni Kse; kokku minema 1. kogunema, ühte paika minema, suunduma kui midad - - `asja aruta on, siis külamed lεhvad kogu Khk; läksid senna kokku, ei tea, mis nõu nad seal pidavad Mär; `lähtvad kokku lõbu pidama Kse; pühäbä `käidi laalatsel ja tõõsiba `õhta läks pulm kokko (koguneti pulmapeoks) KJn; poesi ja `tüt́rigu tulliva summan koolitare mant, lätsivä talule kokku, `tańdseva ja teev́ä `sõ̭õ̭ri Nõo; mitu ti̬i̬d lät́s sinnä˽kokko Vas 2. a. kokku sobima; kokku langema elu ei lähä enäm kokku jah, kui nad `riidu on läind Juu; teki jut́id ei lähä kokko Kod; mõned kutsuvad krõmpsseened, mõni kutsub kõrvseened - - ega nad kokku ei lähä Äks; no si̬i̬ võru ki̬i̬l, si̬i̬ ei lää jo esti keelega (Tartu murdega) sugugi kokku Puh; no küll teil lätsivä jutu kokku, lassite nigu `varrin jälle Rõn; timäl omma tõsõ `kombõ ku mul, meil ei˽lähä mõttõ kokku Har b. kokku leppima me kaubad ei läind kokku Juu; nüid on kaup kokku lännu Krk; kas `lät́si kauba kokku Har 3. kokku tõmbuma; kalgenduma ternes, se läheb `keetädes kogu Khk; `värske piim ei kannata `keeta, lähäb - - kokku Mär; kui koor akkab kokku minema, siis soab või `vaĺmis Juu; võiseened - - ei lähä [kupatamisel] kokku; veri on kokku läind Pal; naersivad, et Kadri käe järele lähab või ruttu kokku Äks; `väŕske piim, sedä ei panna tõise manu, si̬i̬ lää kokku Krk; kõrnik om küll `sände paks iluss kahre si̬i̬n - - to‿i lää kupataden kokku kah Ran; mõni tei `luśkaga ka võid, pöörissega läits rutemb kokku Nõo; no kül ma peśsi, mitte ku̬u̬ŕ kokku es lähäʔ Krl; võid nakass jo kokku minemä Har 4. paari minema, abielluma saab nähä, `millä kokko lähäväd Lüg; `meie olima kaks`kümmend üks `aastad mõlemad vanad ja siis `läksimä kokku IisR; nad `olle kogu läind Vll; kui üks `saĺlis ja teine ei `saĺlind, nad ikke kokku ei läind Ksi 5. riidu, kiskuma minema mehed olid nii vihased, mis üsna pidid kogu minema; läksid karupidi kogu Khk; läksid üsna käsitsi kokko Mar; juonus `piaga tikkus mestega kokku minema JJn; ise tahavad kokko `minnä, mingu; lähnud nõnnagu kärisenud kokko Kod; lätsivä karvpidi kokku Ran; kikka lähvä kokku Nõo; korda minema kellelegi huvi pakkuma; kellessegi puutuma mis se `moole `korda lihab Jäm; pailudele inimestele äi lähe teise äda midagit `korda Vll; se ei lähä `soole `korda - - ää küsi Tõs; mis sie temal `korda lähäb, `mismodi minul on Ris; kellele sie piaks `korda minema VMr; pää valutas, siss ei lää tu̬u̬ sü̬ü̬k `kõrda egä Ote; se‿m ää maigugõ, seo lätt õigõ `äste `kõrda (toit meeldib) San; mis tu̬u̬ mulle `kõrda lätt Krl; lahku minema 1. a. eri suundades eemalduma kui `riidu läksid, siis loobiti toobiga `külma vett sega, koirad pidade ka siis `lahku minema Khk; me läksime `metses `lahku Juu; nakap seletuma, piĺve lähvä `lahku Nõo b. abielu lõpetama Nee pidid ju kohe `lahku minema, mehel oli seal teine olnd Pöi; mo täditütar läks `lahku mehest Juu; temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass, et piab `lahku minemä Nõo; ińneb timä `suutumast ar taṕp, a `lahku õs lääʔ Se 2. erinema, teistsugune olema kirjakeelest ta lihab nii `lahku Vll; mõtte läävä `lahku, siss tule tüli ka vi̬i̬l Hel; lahti ~ valla minema 1. avanema lille edremed lεhvad soeaga `lahti Khk; Nee õied peaksid `varsti `lahti minema Pöi; paise läind `lahti Mar; õie pungad akkavad `lahti minema juba Mär; siĺmä ka olliva nii ämärigu, nigu es lää `valla Ran 2. kinnitusest, liitest lõtvuma; lahti tulema, lahti pääsema koorma lεind `lahti, `siume uiest Khk; [loom] läks käest `lahti - - ei soan änäm kätte; eng `kinni, kui natike istu või `puhka, eng lähäb `lahti Tõs; Nämäd `kartsid, et selle tuulõga pagu `lahti `minne Khn; mõnikord ei lähä oheliku ots sõlmest `lahti Juu; tulivad tied `müöda - - tõisel mehel lähend jälle põrsas `lahti Iis; `juuksed piäss `lahti lähnud Kod; kraasitäied läksid ilusast `lahti Plt; sõkkelaud `valla minnu Trv; kate `kõrdine vits om paremp, temä käib üle küüne, sis temä ei `saaki küünest `valla minna Hls || (lasu toimumisest) püss läheb `lahti Mar 3. algama, hakkama; puhkema `jälle läks teśtel `taplus `lahti Vll; siis alles läks jutt `lahti Kir; kui lähäb `jälle sõast `lahti; poisikeste kääst sie tuli `lahti läks VMr; lähäb lüämass `laśti Kod; laul läks `lahti Plt 4. millestki katvast vabanema keväde, kui vesi `lahti lähäb - - siis `aetasse puud jõkke Lüg; kuidas meri `lahti läheb, nõnna oo `auga jões Muh; kevadi `oltaks noodal, ku vesi `lahti läheb Hää; `käiti õege oolega rannas [kalu ostmas], mai kuus ummes, ku meri `lahti lähäb Vil 5. piltl meelde tulema; mõistma üsna keele pεεl, aga taa‿p liha `lahti Jäm; mool es lεhe kohe `lahti mette, mis ta tahi ütelda Khk; äi läha mool `lahti, mis `möisa see oli Pha; läbi minema 1. läbima `läksin verävä alt läbi Vai; lεhed sa Lümandast läbi Khk; `Kange valu läks kespaigast läbi; Peavad sealt lahe kurgust läbi minema Pöi; oln vehane, et tema heinamast käivad läbi Phl; üks võeras läks `õuest läbi Mär; nüüd oo juba `soosid kuevatud naapaelu, et suvel koa saab `paĺla `jalgega otse läbi `menna Mih; üks läks küläst läbi, kes tä oli, ei tiä Tõs; `lendav oo läbi läin Aud; jõess mine läbi Kod; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla Äks; lõvvast `olli kuul läbi `lännu, püssi kuul Puh; sügise ja keväde `olli ussaid nigu pori müĺge, lätsit läbi nigu üits mullin jälle; ta täit`värki lei ja vigla aru läits jala labast läbi; ku ummitse käńgä jalan, siss võib vi̬i̬st läbi minnä Nõo; pagsu sarja põhi `olli nigu sõgla põhi, mulgu olliva suuremba, sõŕm läits iks läbi Ote; tu̬u̬ oĺl Põ̭ńnipalu, kost mi˽läbi lät́si Vas || esä lät́s ilma `priĺletä läbi (elas ära prille kandmata) Räp 2. (korraks) ära käima; sisse põikama ma õlin siin, läks siit läbi, pidämä ei jäänd Lüg; mine kottu läbi koa Mar; `minnen lääme Puedakult läbi, küll ma siss `näitä toda `kõivu Rõn 3. a. läbi kuluma tallad lεind läbi Khk b. ära kulutama nigu üvä `suuhvõ võtt ennedä, nii lätt läbi kõ̭iḱ Har 4. õnnestuma, korda minema Tahad mind aneks püüda. Äi lähe läbi Kaa; Kas see asi ikka nii `kergesti läbi lihab Pöi; asi ei lähä läbi Kod || läbi saama minijaga me ei läind kõige paremini läbi VMr; maha minema 1. maha kukkuma, loksuma, vajuma, varisema vms ära `tosta, `lähte maha Vai; suits lεheb maha, akab sadama Khk; Oja kenast, et äi lähe maha mitte (piim kannust) Pöi; piima nõu `tahtis käru pealt maha `menna Muh; pot́id läksid keik maha Mär; kui [sügisel] puu leht maha lähäb, siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; lehmä rahudid oo maha läin Tõs; kududa ei nää `iasti, aasad `lähtvad maha Ris; Luom võtab ja tõstab oma pia ülesse ja ikka lähäb jo seda `toitu maha JJn; omiku vara on ia `niita `kastega, siis ein lääb paĺlu paremast maha Sim; lips õli pikakas ein, et tahtnd vikati ees maha `minna Trm; kui püksid tükkisid maha minema, `pańdi rihm `piale Lai; mis sa paigal ei kurda, vaat kui maha lääd; jalg lihvati, lätsi kõtuli maha Hls; puu lääve mõtsan maha ku kirin ja kärin; `valge kaaral om `valgep iva, ku `valmi saa, siis lää ruttu maha Krk; laits satte maha Ran; väits `olli keidetu nööriga käe `küĺge, kae muidu lääp viimäte sinna põhu `sisse maha Puh; es saa aenast läbi kudagi, mine vai pikäli maha (kuku või maha); lähäp vai nõ̭napääle maha, aga `jalgust puutüḱki ärä ei `viska; `kartuli päälisse om nii lihavass lännuva, et om küliti maha lännuva; piimä nüśk lännu ka nii `õkva maha, et mitte üits tilk maha es lähä `piimä Nõo; kui vili valmiss, suur tuul tulep, lätt paĺlu terri maha Kam; kesväpäid kül˽koŕati, rüäl ei˽`lääki [pead] maha õiʔ Urv; timahalt sügüselt `lät́si liheʔ õigõ `aiksõst puust mahaʔ Har; piim `maaha lät́s lavvapääle, siss latsõ˽lakahti lavvapäält ärʔ; kas tu̬u̬st sõ̭ss murõht um, ku lätt ka tu̬u̬ t́silk vett `maaha Rõu || piltl unustama see jo `ammu meelest maha läind Pee 2. a. ära kuluma meestel põlve otsad akkavad üsnä maha minema Mar; sukal lähäb konts (kand) maha Pal; kui `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam b. ära tulema varsa `amba lääve paari`kaupa maha Hel c. rammusust, priskust, kaalu kaotama loom lähäb maha; näost na maha läin Tõs; mõni kaalub `enne liha ärä, ku `suitsu paneb, et kui paĺlu maha lähäp Nõo 3. a. loojuma `päike akab maha minema Ans; `päike lähäb maha Pha; kuu juba üsna madalas, see läheb `varssi maha Mar; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel b. mõõnama on tuul siit idapoolt, siis meri lähäb maha Pha; mered läksid muha Pöi; veed maha läin (ära voolanud), põle naa pehme Var; ku nüid meri päris maha läheks, siis saaks ni̬i̬d ket́id vi̬i̬l kätte Hää 4. maasse minema nee orad `akvad küll tagasi maha minema (orased ei kasva) Khk; mine (sa) tea, mine võta kinni ei tea, kes teab, pole teada `võõras mies, mene sa tia, midä mies sie on Lüg; Mene sa tia, misuke suvi tuleb; Mene võtta `kinni, kus nied `riisikad `kasvavad; `Latrab `paĺju, mene võtta `kinni, mis `mõtleb IisR; Kadund see asi oo, mine veta kinni, kes see viibija veis olla Kaa; mine sa tia nendesse `uskuda; isa `ütleb, et `juoksva piab õlas olema, no mene tia nüid, mis `juoksva `aigus on‿s VMr; mine sa tiä, kas suad lapsess abi Kod; min˽tiiä˽kiä võt́t; mee˽tiiä˽kost inemiseʔ jo `tu̬u̬di, vaest mitu ü̬ü̬d ja `päivä söömäldäʔ Rõu; min˽tiiäʔ, mitu `pauku vi̬i̬l saat innegu ar˽koolõt Vas; mööda minema 1. mööduma a. (ruumiliselt) üks `võõras läks siit `müödä Lüg; `toisest kabakast ka `müödä ei `mändü Vai; läksid nönda kut vilu tuul kodust `mööda Khk; Olid ennem `mööda läind, meil jähi ikka nägemata (pruutpaarist) Pöi; kas‿se tuleb `siia või lähäb `mööda Mär; `mü̬ü̬dä minnän ka talited ärä Hls; kudass sa jullelsit `onte penist minnä `mü̬ü̬dä Puh; alati ku mõni `mü̬ü̬dä lännä, siss olna läve‿päl nigu kikass jälle; tu̬u̬ provva `oĺli `uhke nigu võu, läits `mü̬ü̬dä pää säĺlän, es `kaegi me poole; tu̬u̬ `oĺli irmuss kuri peni - - ta‿s lase üttegi `müüdä minnä, ku ta es pure Nõo; ma `mü̬ü̬dä minneh rõbahti, et tä sääl `aknõ man `istõ Vas; kuŕa käe päält lätt `mü̬ü̬dä Räp b. (ajaliselt) kui on kolm `aasta `müödä `menned, tuleb tagasi Lüg; sest‿o müdu `aastad `mööda lεind, kut ma `viimaks `linnas kεisi Khk; `mööda läind `aegadest oli juttu Lai; `ulka `aiga läit́s `mü̬ü̬dä Hel; mõni `kuuke läits `mü̬ü̬dä, siss `olli apu suṕp ja leib lavva pääl Puh; ei saa temäst tühjäst enämb naese`võtjat, tu̬u̬ iraaig om joba täl `mü̬ü̬dä `lännu Nõo; aig lät́s nii ruttu `mü̬ü̬dä, et is läpe mitte `sisse minnäʔ Har; Nii`mu̬u̬do võõśe minnäʔ mito päivä vai `eśke nädälet `mü̬ü̬dä, ku üt́skõrd `soldań hummogo ülest `virgo ja nägi, et oĺl kasarmoh umah koiguh Räp 2. üle minema, lõppema onts sadu `mööda läind Khk; rõõmu tuhing on `mü̬ü̬dä läind KJn; ärä kurvaste kedägi, küll si̬i̬ mure lääp `mü̬ü̬dä Krk; mia pahanen ärä küll, aga viha lääb ruttu `mü̬ü̬dä Ran; võti vett suhu, läits suudsuimu `mü̬ü̬dä, sei `leibä, läits ka `mü̬ü̬dä Nõo 3. mitte tabama vahest laseb `püssiga `märki, läks `müödä Lüg; peaks see `linna minemine - - sinust `mööda minema piltl Mär; ega si̬i̬ vihm meile ei tule, si̬i̬ lääb `müüdä Hel; `aiguss läits miust `mü̬ü̬dä, es tule mulle Nõo; sisse minema a. sisemusse, sissepoole liikuma, kukkuma, tungima, vajuma vms tamme puu `sisse äi taha nael kudad `moodi `minna; loomal oli - - `aige `sisse lεind; sadu lεheb ühest kuhast labu `sisse, on tema sönnik `valmis; tεε‿p oli ta sülla pεεlt sisse lεind; εε ming nörga jää `pεεle, lεhed `sisse Khk; oo pala (kuum), ei vöi `kääga `sisse minna Mus; koid ei läind [pesemata villale] `sisse Kul; õllel lähäb tülgas maik `sisse Mär; tal kuradil oleva si̬i̬ laań, et suust mineva `sisse (ussist) Hää; ta lääb [tiiki] `sisse, ega tema ei karda uppumest Pee; kusilaane teeb õma pesä nagu kupitsa, `kõrge ja sile, et vihm `sisse ei lähä; tuul lähäb uksess `sisse, pane uks `kińni Kod; mina olen `kuulnu, et pulma ja matussega mitte üle järve ei `minta, `sisse lähäb, mis muud Äks; lagi läits `sisse Hls; periss raba su̬u̬, eläje lätsiv `sissi Krk; vikati varrel kah mulk sehen, sinna lähäb tu raud `sisse; söögi panet iki `sahvrede `laudu pääle, kaaseke pääle, muedu lähäb mõni lu̬u̬m `sisse Ran; koi om jahude `sisse lännuva; mis sa `kulled sääl usse taka, mine `sisse; me‿sä nii aralise ao olet toonu, si̬i̬ ei lähä ahju ussest `sisse; jää olli nõrk, ma lätsi ku `kauhti turb`auda `sisse Nõo; pannime `värjä `kińni, et `ulka eläjit, lätt mõni `sisse ja `surmap tõist Rõn; puutäi oĺl lännüʔ ütele lehmäle udara `sisse Kan; lagi lätt sul `sisse, tala omma vällä `määnü Har; ku iks haavalõ `mustuss `sisse um lännüʔ, siss ei avida viin ei˽`juuda sitt ei˽kupõruss Rõu b. (toidu kõlbamisest, isu esinemisest) Nüüd sai ka enamb `sisse ei lähe IisR; pole saa siis `nälgas mette, kui supp ep lεhe `soole `sisse mette Khk; toit ei lähä `sisse Tõs; maegotab aga suud, `sisse kedägi ei lähä Kod; meie Leeli om kõhn nigu nääbits jälle - - mitte midägi `sisse täl ei lähä; küll om kelp inimene, täl ei lää `sisse midägi Nõo; mõni sü̬ü̬b äste, aga tõnõ ei sü̬ü̬, om kelp ja lidsip, täl ei lää `sisse Rõn; lehmä rõibõʔ ammõrdass, panõ sü̬ü̬ḱ ette, siss ei lähä `sisse Har; üle minema 1. lakkama, järele jääma viha tuju lähäb üle Lüg; `aigus läks üle Khk; Täna ta änam öle äi lähe - - sajab ja sajab Pöi; `ulka `aega kulub ää, kui see toeo üle lähäb Mar; Sie uõbi sadu, sie lähäb varssi üle Khn; se vaev lähäb üle `jälle Juu; oodake, kui vihm üle lääb Tür; esimene uenatus läks üle Trm; vihim ei lähä üle `minemä·ngi Kod; joba u̬u̬g üle `minnu, siss on pahanduse tuju `mü̬ü̬dä Trv; süä üle lännu, vihastamine om ärä `lõpnu Ran; ütte ju̬u̬nd satap `vihma, ei lähä üle suguki; ku pää valutab ja ku ma `ju̬u̬ti võta rõõsa piimäga, siss lääb valu üle Nõo; valap kui pangiga, egass nii pia üle ei lähä (vihmasajust) Kam; valu um jalaseeri sisen - - hõõrut, sõ̭ss lätt üle Rõu; `haigus om üle lännüʔ Räp 2. midagi ületades või millegi kaudu kulgema miä küll ei `julge üle minnä, t‿om va niile iä; `laidest `olli ää üle kävvä, egä puu vahele kääneti pajo vits - - lätsit üle ku orrav; kõneldass, et Võĺtsjärvest `mintänä parvega üle; järvest üleminejit ollu nii paĺlu, et iä nakanu vajoma Nõo; vanast `oĺli talul vesine suṕp, ku sa lätsit üle talupereme muru, siss kõtt lappu Rõn 3. üle keema `vaata sa, et pada üle ei lähä Mär; supi pada lähäb üle Juu; piim oo äkine üle minemä Kod; joose ruttu, supi pada lääb üle Äks; kõik supid lähvad üle, kui väga kõvast keeb Lai 4. (aja möödumisest) aeg lähäb üle, ei soa `minna Juu; ega ta nüid üle änäp ei lää `ri̬i̬dist Krk; siss sama piät lehmä puĺli mano `viimä, ku lehm müüǵ, muidu lätt aig üle Rõu 5. üle astuma ei tohe üle käsu `minnä Tõs; latsikõsõʔ lääväʔ üle keelo Räp; nii ma olõ `tennüʔ ku kõrd ja kohuss, üle ma ei olõ `lännüʔ Se 6. üle käima mes tämä silm üle lähnud, `ükski lu̬u̬m ei õle ärä suanud tämä käess Kod; kellest süä täüs, tollõst lätt suu üle (sellest räägib) piltl Krl 7. teistsugusele kasutusviisile siirduma `viimisel ajal `läksivad `vorkude `piale üle, `vorkudele ei ole `ninda `palju inimesi `tarvis kui `nuodale Hlj

ootama `ootama L Juu Ann Tür Koe Trm Plt, `u̬u̬tama Hää Kod(da-inf uadata) Äks Ksi KJn Vil, da-inf oodata; `ootama, `ootma S, `u̬u̬tma eL(-me M), (ma) ooda; `uotama, da-inf uodata Ris HJn Amb JMd Koe VMr VJg/`ua-, da-inf ua-/ Sim Iis, `uota(da) R(`ua-); `uõtama Khn

1. a. arvestama kellegi või millegi saabumist, millegi toimumist ei `joudand enamb sinu `uota, tulin ära Hlj; `uotasin `nindagu `päivä `pilve tagand VNg; Mehed `uadeti (ootasid) `ommikuni Jõh; `soldat tuli `miegaga ja `uotas kuninga `käskü Vai; [jõulupoisid] `ootsid nii kaua, kut kellu kaksteist ära lööb Jäm; ooda täna, ooda oome, tulemas pole kedagid Khk; kedagid `oota pole kena, tüdib ää Vll; oodatse, millal kukulind kukkuma akkab Muh; mihi oodedaks `sööma Käi; ma ole `ootan, et mu silmad on venin Phl; kehva `ootab `ammo paremad `aega Kul; oodake `meitit koa järäle Mär; Oodates olas aeg nagu pikem Han; Kissi neid `uõta jõvab Khn; oodasin senikava, kui vihm üle läks Saa; ma `uotan aina nõnna lugijad, et mis ta lueb ka `rahvalle HJn; eile `ootsin mitu `tuńdi Ann; `uota justkui `surma, ei tule ega tule VMr; õli paelo sepiliìsa, sai `kõrda oodata Trm; lü̬ü̬b igäväss ja tusass si̬i̬ `u̬u̬tamine, kavva ei tahagi uadata Kod; ommen on `jälle `vihma oodata Äks; olen küll `surma oodand, aga ei tule Plt; si̬i̬ tulli ninda, et ma es `aimagi sugu, ilma `u̬u̬tmede Trv; si̬i̬ u̬u̬t ku uńt obese mokka maha puduvet; ta pańds miu `u̬u̬tme, mea oodi ja oodi Krk; `u̬u̬tive eilä tõist Hel; jätä maha niidsekerä, `taivan `tuhvli oodava Puh; piki silmi sai oodetuss tedä; temä vahip ja oodab, et kas emäd om joba nätä Nõo; puu `otsa om kaśsil ää minnä, aga `alla tuleb tagusiperi perse i̬i̬n, toda rebäne all oodapegi Võn; vanal ei ole muud ku ooda, et eńgekene `väĺlä lätt Ote; küll ma olõ sinnu `u̬u̬tunuʔ Krl; hõbi inne ruttu ja ruttu, ega˽puśs ooda aiʔ Rõu; ma jo oodigina (ootasingi), mul um kangass `niitsehe `pandaʔ Plv; `väega hüä om, ku mõ̭ni `u̬u̬tmalda˽`küllä tulõ Vas; Ooda tä suust sõnna ku ku̬u̬lja persest pusso Räp; mul vaja mi̬i̬s ku̬u̬ (koju) `u̬u̬taʔ Lut || (käskivas kõneviisis ähvarduse või hoiatusena) `Uota sa, küll sa viel mu käest saad IisR; Ooda poiss, ma sulle näida Kaa; küll ma `talle ükskord kõik kätte tasun, uodaku ta VMr b. rase, tiine olema; sünnitamas, poegimas kui naisel oli oodata, siis `oiti ölut Khk; oo `ootamise ligidal - - kukub `varssi `nurka Mar; ei tohi nüid kottu ää `minna, lehm oo üsna oodata Mär; tä oo `ootamese pial juba PJg; oi sa `eldekene, mul om lehm nüid `u̬u̬ta, küĺm võtab `vaśka ärä Puh; tol naisel om ka varsti `u̬u̬taʔ Rõu; tä om `u̬u̬tmisõ pääl Se
2. lootma, eeldama, kartma ma‿s tea `ootagid veel, et kellu aeg nii `kaugele läin‿o Muh; mul ei olõ `kostki api `u̬u̬taʔ Har
3. piltl ees seisma `Poissisi `uotab kodu saun, ta matterdab neid iga tühise `asja pärast IisR; keretäüś om sul `u̬u̬taʔ Kan

parem parem IisR Vll, g -a Jõe Khk Pha Emm Rei L Ha TaPõ VlPõ; parem|b Pst, g -a R ViK Iis Trm Trv T hajusalt V, -ba Trv, -be Hls Hel; parõmb (-ŕ-) g -a V, San Krl; pare|p San, g -pe Hls Krk(-be); paŕeb Se Lei/-r-/, paŕõb Vas, g -a

1. adj komp < hea (ka kõige-superlatiivi osana) Paremb puol muna kui tühi kuor Kuu; parema ei tiä ma kedägi Lüg; pappi ottas omale ikke paremad [liha] tügüd Vai; paremad teidele ka (öeld hüvastijätul) Rei; eks nüid tehässe paremid `vankresi Mar; kehva `ootab `ammo paremad `aega Kul; paremat `saia oli ka küpsetud, änamasti oli rosinatega sai Mih; ta `tahtis ikke paremid `aśju Aud; parem oles, kui ta ära lähab Saa; umbrohi on nii suur, et lämmatab parema viĺja ää HJn; tal on nüid paremad `riided seĺlas JMd; mina ei `oska paremad `rääkida Pee; ei mina pidand neist kedagi paremast, ühed `armsad olivad keik VMr; paremb vana parra all kui nuare piitsa all vns VJg; parem paha lõng ku üvä pakal; manna suppi `loetasse paremass tõesess Kod; alati käib `vingus, parem ei `märka `ollagi Pal; lähäd paremad `tahtma, saad alvema KJn; oodame paremit `ilmu Trv; sääl `olli paĺlu parembid `asje Hls; et nende elu parepess saa Krk; paremb om üte siĺmäga emä ku kate siĺmäga esä Ran; pane `onte paremba `rõiva `säĺgä, ku sa parembade `paika lähät; ega minagi kõ̭ge paremb ei ole Nõo; `tervuss `olli joba paremb Ote; elu lätt iks paŕõmbõ poolõ San; Inemise oĺli˽vanast ka iks `rõõmsaʔ, es mõista˽paŕõmbat `tahtaʔ Kan; paremb om suutäüs soolast ku maotäüs magõhõt Har; sõ̭ss saivaʔ inemise joba parembat `kõrda umma ello säädä, aga muud́o oĺl viletsüss Plv; ah́oh keededü˽`kapstaʔ saava˽kõ̭gõ paŕõbaʔ Vas; pähnä mett kitetäss kõ̭õ̭ párõmbast Räp; küla laib pareb is ku ama laib Lei || tervem ühe üö oli siel kodu - - `haigetand - - siis sai `jälle paremaks Kuu; pidin paremas `saama, aga läheb ullemas Ris; laśk pitsitädä `rindu alt, siss läits parembass Ran
2. adj ant vasak; paremal pool asuv `raaga`seili ülimene paremb kasa VNg; ja kohe tuli räginal üks parema poold [metsast] Emm; se kuńts oli et, `enni turgati [vastsündinut riietades] parem käsi `sesse, et siis tuleb parema käe mees Rid; seeme oli peksu sees - - pahem `käega `oiti sedä `peksu ja parem `käega vissati seemet Tõs; mõni `leikas omal parema kõrva kohalt ja teine `leikas omal pahema kõrva otsast (lammaste märgistamisest) Kei; tühi maja paremat kätt VJg; võta parema kätte sirp Kod; tee `keerab mäe alt paremalle Plt; võta kot́t parembasse kätte Trv; paremb käsi olna mehe käsi ja kora käsi olna naese käsi Ran || ant pahem (kangast) `kangal õli ikka üks pu̬u̬l parem ja tõine pahem, parem pu̬u̬l õli pial ja pahem pu̬u̬l all Trm
3. subst (söögist) sääl õli `kõike iad ja paremat Lüg; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; ma lää joose, kost saa ka mõne suutävve parembat Ran; ku midägi `olli seräst parembat, siss ma susassi tälle ka Nõo
4. adv a. pigem minul siin ei `passi, ma paremb lähän `sinna Lüg; võtab aga jahvatada peal, seisä parem vakka Mar; lähen parem kojo Ris; aa parem oma suka augud `kinni Koe; kui mõni kade inimene vassa tuleb, parem ärä minegi luadale Kod; mine maka paremb, ärä nii paĺlu `keträ Nõo b. paremini `kaige paremb läks punasesse `verku kala Kuu; möni määletab parem kui teine Vll; Luhut puud pölevad parem Rei; kergita ein kerevile, siis ta kuivab parem ää Han; mis tema paremgi tohib `minna HMd; Siis (jõulude ajal) sai parem `süia, liha sai, `saia sai Kei Vrd parema
Vrd param

pesu- pesupenk - - `otsad on `jälle nisukesed `laiad kohe, kus `jälle kurigaga sai taguda VNg; ei sääl õld siis peso`nüöri egä midägi, `aia pääl näd õlivad suvi aal Lüg; Pesu `määriti `siebiga ja senega `tauti, siis sai pesu `puhtast, `üäldi pesukurikas Jõh; pesulapak εhk pesunuust, olga `pεεle missest Jäm; koes neid pesu`naisi sii on, egaüks peseb ise Khk; Kui sa sauna lähed, siis veta paargu müürikselt pesuvaage ka püuse Kaa; emaema oli käind seal Tölluste `möisas siis pesunaeseks Pha; `Saunas olid pesukapad, kust sihest `pesti Pöi; pesusaastaga kastetse `roesa Muh; pesutüdruk olin ka poolteist `aastad Käi; `mõisade sees oo suur pesoruĺl, kaks `võlli oli teisel ja vändäst `aeti `ümber Mar; läks `kõrtsi ja võt́tis pesukurika ja `ańdis sellega pähä või kus `juhtus Kul; tuli teha suured pikad paelad, kahe sülla pikused - - neist `tehti pesu`nööra Mih; pesunuust kobrutab `easte Tor; pesupenk on kolme jalaga, `väike moĺd tagaotsas Saa; `ammo ne pesokausid tulid, kapa siest `pesti `enne Ris; kui vańni sees soab pesu `pestud, siis on ikke pesu`lauda `tarvis Juu; pesupäevad ehk `püügipäevad, siis pesijad olid `mõisas JõeK; pesuvańn jälle olgu suurem kohe VMr; siebi`suapa pesuvee `ulka, siis votab `äśti `puhtast VJg; vaali kurikaga vaalitasse, pesukurikaga pessasse Iis; Siis õlid pesukorvid kooritud vitstest ja peerust Trm; lähäd `jõele peso `ustlema, võtad pesolavva ühen, kaks `laudu kõrvu ja neli `jalga all Kod; `Leedi `mõisas oli kaks pesutüdrukud, nad pesivad mitu `pääva Lai; pesukorvid tehässe suured ja pikergused, vańni `mu̬u̬di KJn

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur