[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vältus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
millegi ajaline vältamine, kestus; keel kvantiteet. Helide, nootide vältus. Silbid jaotatakse vältuselt lühikesteks ja pikkadeks. *Indrek oli viimati nende koosviibimise vältust mõõtnud noormehe paberossiotste arvuga .. A. H. Tammsaare. *Tema palve asjus ei võinudki selle ühe aasta vältusel [= vältel, jooksul] midagi sündinud olla. J. Järv.
▷ Liitsõnad: haude|vältus, heli|vältus, kogu|vältus, noodi|vältus, pesavältus.