[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

taevas ‹taeva illat taevasse e. taeva 19› ‹s›

1. nähtav maailmaruumi osa, kus asuvad pilved, Päike, Kuu ja tähed, taevalaotus, taevavõlv. Selge, pilvitu, kõrge, sügav, tähine, põhjatu taevas. Pilvine, madal, vesine, sajune, sügisene, tinane taevas. Taevas on tähti täis, (üleni) pilves. Taevas valgeneb, läheb selgeks, kisub pilve. Sinine, hall taevas. Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Pea kohal sirab põhjamaa taevas. Mustas taevas sähvivad välgud, kõmab kõu. Taevas väriseb plahvatustest. Päike on taevasse tõusnud. Päike on juba kõrgel taevas. Pilvede vahel sinab tükike taevast. Taevast sajab, tuleb paksu lund. Taevast ajab lörtsi alla, kallab vihma. Pilved lähevad, sõuavad üle taeva. Taevasse, taevale ilmub vikerkaar. Põhjapoolses taevas vehklevad virmalised. Pommitajad ilmusid Tartu taevasse juba varahommikul. Põllumehed jälgisid murelikult taevast. Tüdruk tõstis silmad taeva poole, vahtis taevasse. Palgivirnad kerkivad taeva poole. Kuusel näis latv taeva ulatuvat. Pall lendas taevasse. Taevasse tõuseb suitsusammas. Vastu taevast 'taeva poole, õhku' lendab sädemeid, rakette. Koer tõstis nina vastu taevast ja hakkas uluma. Lained peksavad vahupritsmeid kõrgele taeva alla. Seisab taas vabana koduse taeva all. Taeva all 'madalal taevas' kisavad kajakad, põriseb kopter. Taevas pea kohal ja maa jalge all hõiskab: kevad on käes! Silmad on tal sinised kui taevas. *Taevas võtab jälle oma tõelise kuju. Muutub kupliks ja võlviks. V. Luik. | ‹ka pl.› luulek (vanaaegsele sfääridest koosnemise kujutlusele toetuvalt). *Ta mühiseb – männimets – üle maa / üht vabaduselaulu lõpmata, / ja ümberringi ja üleval, / nii taevaste üle ja taevaste all .. Juh. Liiv. || (rahvapärastes, ka piltlikes väljendites). See on taevani kisendav 'ülisuur' ülekohus. Janu kisendab taevani. Oli taevani 'ülimalt' õnnelik. Laenuprotsendid kõrguvad taevani. Hinnad on taevasse tõusnud. Noorik upitab, tõstab oma nina taevasse, noorikul on nina taevas (uhkeolemise kohta). Surmasõnum kukkus (nagu) selgest taevast kaela, tuli kui välk selgest taevast (suure ootamatuse kohta). Varandus kukkus, sadas taevast sülle. Hüved ei lange taevast (alla). Sild lasti, põrutati vastu taevast 'lasti õhku'. Sild lendas, käis vastu taevast 'lendas õhku'. Nõrgemal rüselejal käisid sussid varsti vastu taevast. Kange kesvamärg lõi meestel sussid vastu taevast. Ei tee ta midagi tarka, sülitab niisama vastu taevast. Lahingumüra oli nii suur, et sellest oleks võinud taevaski alla variseda. Langegu taevas kokku, kui ma valetan. Kindel mees ei kõlgu maa ja taeva vahel. Pole tal tööd ega elamist, ripub maa ja taeva vahel. Kukkusin taevast maa peale tagasi. Tõin ta taevast maa peale tagasi. Vend erineb õest nagu taevas maast 'erineb väga'. Taevas avas oma luugid ja hetkega olime läbimärjad. Taeva luugid avanesid. Ega talv taeva(sse) jää. || piltl (kellegi tegevusvälja, mingi valdkonna vms. kohta). Ta on tõusev täht juriidilises taevas. Euroopa, maailma poliitiline taevas on muutumas.
▷ Liitsõnad: augusti|taevas, eha|taevas, hommiku|taevas, ida|taevas, kesk|taevas, kevad|taevas, kodu|taevas, koidu|taevas, kõrbe|taevas, lagi|taevas, loojangu|taevas, lõuna|taevas, lääne|taevas, põhja|taevas, sini|taevas, stepi|taevas, suve|taevas, sügis|taevas, talve|taevas, tähis|taevas, õhtu|taevas, öötaevas; filmi|taevas, luule|taevas, muusika|taevas, poliitika|taevas, spordi|taevas, sõja|taevas, teaduse|taevas, teatritaevas.
2. uskumustes (ainu- v. üli)jumala asupaik; paradiis, taevariik. Taeva sõjasalk, inglid. Taevasse minema, saama, pääsema. Jumal võtab lapsed enda juurde taeva. Jeesus on üles tõusnud ja taeva läinud. Hing püüab taeva poole. Taeva väravad on lahti. Taevas ja põrgu. Ühe põgeneja saatsid jälitajad juba taeva 'saatsid surma, tapsid'. || jumal, jumalikud jõud. See on taeva karistus, viha, tahtmine, õnnistus. Taevast paluma, tänama. Ta palve oli taevale meelepärane. Taevas võttis ta palvet kuulda. Taevas näeb su muret. Taevas on armu heitnud, imeteo teinud. Lotovõit tuli perre otsekui taeva kingitus (millegi ootamatu ja hea kohta). *Tõesti, nad võisid öelda, taevas oli nende abielu õnnistanud, nende perekondlik õnn oli täielik. E. Vilde. || piltl õndsalik olek, suurima rahulolu tunne; õnnemaa vms. Olime õnnelikud, tõelises taevas. Armastuses avanes neile taevas. *Lilled õitsesid mul, / taevas elasin nüüd. F. R. Faehlmann. || (esineb hüüatustes, rahvalikes ütlustes; tähendus nõrgenenud). Taevas, mis ta mõtleb teha! Taevas küll, et nõnda pidi minema! Oh (sa), oi (sa) taevas, kuidas nad kartsid! Sa taevas, missugune õnnetus! (Oh sa) püha taevas! Taevas halasta, hoidku, hoia! Hoidku taevas! Tule taevas appi, taevas (tule) appi! Aita taevas! Armuline, armas taevas, helde(ne) taevas! Taeva arm, kuidas siis nii saab! Andku, annaks taevas, et kõik hästi läheks! Taevas olgu tänatud! Taevale tänu, tänu taevale, et niigi läks. Taevas temaga! Taeva nimel! Taeva pärast, ära tee seda! Oh sina taeva vägi küll! | (ebaselgust, teadmatust märkivates ütlustes). Taevas teab, kus ta nüüd on. Sel lool võivad taevas teab millised tagajärjed olla. Seda teab vaid jumal taevas, ei tea jumalgi taevas.

(ei) maast ega taevast, (ei) maad ega taevast vt maa

lageda ~ lahtise taeva all, lageda ~ lahtise taeva alla
väljas, katuseta pea kohal, peavarjuta; ilma peavarjuta jäämise v. jätmise kohta. Matkal magati lageda taeva all. Üritus toimus lageda taeva all. Neil polnud ju kodu, elasid lahtise taeva all. Kuis sa ajad inimese lageda taeva alla.

maad ja taevast kokku vanduma vt maa

maast ja taevast, maad ja taevad kokku vt maa

(nagu ~ kui) taevast kukkunud
(mingis olukorras täieliku orienteerumatuse, millegi absoluutse mittemõistmise kohta). „Sa ei tulegi kaasa?” olin kui taevast kukkunud. Ta ei jaga noist asjust midagi, on nagu taevast kukkunud.

seitsmes taevas, (nagu) seitsmendas taevas
kabalistliku maailmakäsituse ja islami pärimuse järgi kõige kõrgem taevas, Jumala ja kõrgemate inglite asupaik; kõrgeimas õndsuses, ülima rahulolu seisundis. Pruut oli pulmapäeva hommikul (nagu) seitsmendas taevas. Olin rõõmu pärast seitsmendas taevas.

taevani kiitma ~ ülistama, taevasse ~ taevani tõstma
ülimalt, ka ülearu kiitma. Kiitis kaaslasi, kontserti taevani. Oskab tavalist kaupa taevani (üles) kiita. Arvustus ei tõstnud näidendit taevasse ega materdanud ka maha. Ta kangelastegu on taevani tõstetud.

tähti taevast alla ~ maha tooma vt täht

vastu taevast lendama
tühja, luhta minema, nurjuma. Aastate töö ja vaev lendas ühe hetkega vastu taevast. Tähtsamaidki asju kui kõrge koht on vastu taevast lennanud. Plaan lendas vastu taevast.