[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sisemine ‹-se 5› ‹adj›

1. sees, seespool olev, asetsev, toimuv jne., sise-; ant. välimine. Sisemine külg, pool, pind. Sisemine aken, sein. Sisemine uks polnudki lukus. Astusime edasi sisemistesse eluruumidesse. Puusepad ja maalrid alustasid sisemiste tööde tegemisega. Puukoor kaitseb tüve sisemisi kudesid välismõjude eest. Kapsa sisemistes lehtedes on C-vitamiini rohkem kui pealmistes. Maa sisemine soojus. Sisemised ja välimised suguelundid. Sisemine verejooks, verevalum. Patsient kaebab sisemisi valusid. Tal on mingi sisemine haigus, viga. Sisemine 'füsioloogiline e. bioloogiline' kell. *Ja nõnda asus ta.. ülesande kallale ehitada hollandi tuulik, mis sisemise ja välimise värgi poolest suurtele veskitele üheski asjas järele ei annaks. E. Vilde.
2. millegi sees v. piires kehtiv, esinev, ilmnev jne., -sisene; ant. väline. Riiki, ühiskonda lõhestavad suured sisemised vastuolud. Impeeriumi sisemine olukord oli üsna ebastabiilne. Asutuse sisemine kord, töökorraldus jätab nii mõndagi soovida.
3. inimese sisemaailmaga seotud, selles avalduv v. sellest johtuv, hingeline; ant. väline. Sisemine ilu. Sisemine vajadus, veendumus, sund, pinge. Sisemised kõhklused, heitlused. Suur sisemine rahulolu. Sügav sisemine rahu. Üksiolemise oskus sõltub inimese sisemisest rikkusest. Rääkis sisemise põlemisega, õhinaga. Esineja kõne oli täis sisemist tuld. Temast kiirgab sisemist väärikust, üleolekut. Inimese sisemine mina. Sisemine hääl hoiatas mind. Naise sisemist õnne oli märgata kõigest – ilmest, kõnnakust, liigutustest. Väline klants peidab sageli sisemist tühisust. *Vististi oli Liisu ainult sisemist kõdi tundnud, kui parunihärra temale keelatud sõprusega lähenes.. E. Vilde.
4. millelegi olemuslikult omane, millegi olemusse kuuluv, sellega seotud v. sellest lähtuv; ant. väline. Sündmuste sisemine seos. Kompositsiooni sisemine põhjendatus. Näidendi sisemine arengujoon. Lavastuse sisemine loogika.