[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lippama ‹lipata 48›
kergelt ning väledasti jooksma, liduma; (inimese kohta ka:) tõtates käima. Lippame, jõuame ehk veel bussi peale. Lapsed lippavad paljajalu ringi, päev läbi õues. Lippasin jooksujalu koju. Lippab, nii et kannad käivad kuklasse, nagu oleks sada paari jalgu all, nagu õlitatud välk. Jänes lippab ees, koerad liduvad järel. Perenaisel tuli päev läbi lauda ja aida vahet lipata. Lippasin lõunavaheajal poode mööda, turult läbi. || ära jooksma, põgenema. Poiss oli kodunt minema lipanud ja ringi seigelnud. Kaks varast saadi kätte, kolmas pääses lippama. Ärge teda lippama laske. || (millegi kohta). Aeg lippab, lendab. Puhkuse ajal lippavad päevad märkamatult. *Rongid lippavad kiiresti, bussid ajavad veel nobedamini .. A. Jakobson. | kõnek. Sukasilm lippab 'hargneb, jookseb', on lippama läinud. Kõht lippab 'on lahti'.