[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kõlgas ‹kõlka 19› ‹s›

1. vilja peksmisel ja tuulamisel eralduv õlepuru, jämedam agan, kõrresõlm vm. prahiosake. Tuulamata vili oli kõlkaid täis. Terad eraldati kõlkaist ja aganaist. Ta on kerge kui kõlgas. Helmed kaelas, kõlkad kõhus. | (kogumina). *„Loom elab õle ja kõlkagagi,” ütles Mall. A. H. Tammsaare.
2. piltl (kehva, kergekaalulise, alaväärtusliku eseme, isiku jne. kohta). Luulevõistlusele esitatud tööde hulgas oli kõlkaid. *Eluaeg on vana Aniluik igasuguseid kodutuid vennikesi põlastanud, kavatsemata ise samasuguseks kõlkaks saada.. M. Traat.