[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kupp ‹kupu 21› ‹s›

1. muhu- v. kuplitaoline moodustis. a. mingi eseme nupp v. miski seda meenutav (hrl. kaunistuseks). Kuppudega sõlg. Mütsile on kupud sisse kootud. b. nupja õiega taim, näit. vesikupp. Järv oma vesirooside ja kuppudega meelitab paadisõidule. *Ojast kollaseid kuppe / õngitses lapsenäpp. M. Seping. c. kubel. Nõgeste kõrvetusest tekkisid nahale kupud. *..näitas Helle-Mari oma saledat käsivart, millel roosatav kupp üles ajanud.. M. Metsanurk. d. (auastme märkimiseks). Kolm kuppu kraenurgal, õlakul. Sai kupu juurde. *..tal tuleb jälle alla anda mehele, kes on tast noorem ja kellel on kaks kuppu vähem. J. Smuul. e. (muid kasutusi). Poiste pead paistsid üle rohulatvade nagu kaks kuppu. *Paljas on rinnana kingu kupp / lume valgest rebenend särgist. J. Kärner. *Juhan tantsis niisuguse hooga, et tüdruku undruk kupuna laienes. L. Perandi.
▷ Liitsõnad: kuller|kupp, vesikupp; mäekupp; nõgese|kupp, sääsekupp.
2. ka med kupuklaas. Talle pandi kupud selja peale. Haigus süvenes, ei aidanud enam maarohud ega kupud.
3. etn kalavõrgu otsa kinnitatud ümmargune, veepinnal hõljuv ese, mis märgib võrgu asendit vee all
4. emakupp mesilastel, (mesilas)ema kärjekann. Mesilasema kupp. Noor ema koorus kupust.

kuppu laskma
kupurauaga tehtud haavakestest kupusarvega verd välja imema