[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kukal ‹kukla 20› ‹s›

1. inimese v. looma pea tagaosa (koos osa kaelapealsega). Mehe kukal oli karva kasvanud, puhtaks aetud. Vanaemal oli juuksekrunn kuklas, kuklal. Sidus rätiotsad kukla taha sõlme. Sain kukkumisest muhu kuklasse. Lükkas, lõi mütsi kuklasse. Käib, kaabu uljalt kuklas. Heitis, lõi pea uhkesti kuklasse. Istus, pea kuklas, hambaarstitoolil. Silmitses pead kuklasse ajades Oleviste kõrget torni. Ema andis poisile, poiss sai emalt võmmu kuklasse. Kratsib, sügab järele mõeldes, nõutult kukalt. Kihutas rivaalile kuuli kuklasse. Linnu kuklal oli tumedam laik. Karvad koera kuklal tõusid turri. Lippas, (nii) et kannad käisid kuklasse 'väga kiiresti'. *.. meie oma lööks sellel kõlkapüksil esimese täiega nina kukla taha.. J. Peegel.
2. ‹illatiivis ja inessiivis› piltl märgib vahetut lähedust, kimbutamist vms.. a. vahetusse lähedusse, vahetus läheduses, kannule, kannul. Jälitajad olid neil juba üsna kuklas, neile juba üsna kuklasse jõudnud. *Pole meil brigadiri töö juures kuklas ega esimeest kärkimas. M. Talvest. b. nuhtluseks, ristiks kaela(s), kukil(e), kraes(se). *.. Nogu lahkumisega tuleb see kuradi kassa laen kuklasse. Jak. Liiv. *Jah, tema kuklasse oli vajunud kogu süükoorem. R. Janno.
3. see, mis millegagi meenutab kukalt (1. täh.), näit. lõiketera tagatahk, roolipinni ja -telje liitekoht

kuklasse ~ mööda kukalt ~ vastu kukalt ~ üle kukla andma, kuklasse ~ mööda kukalt ~ vastu kukalt ~ üle kukla saama
karistust andma v. saama. Kord on meil kõva, ülemus annab iga hilinemise eest mööda kukalt. Selle eest saad veel direktorilt kuklasse!