[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kuivik ‹-u 2› ‹s›

1. kuivatatud leiva- v. saiaviil; kuivikleib. Matkale võeti kuivikuid kaasa. Krõbistab, närib, sööb kuivikut.
▷ Liitsõnad: leiva|kuivik, saiakuivik; laeva|kuivik, rõngas|kuivik, vanillikuivik.
2. hlv kuiv pedantne inimene. Noortel oli vanade kuivikute hulgas igav. *.. südant sul ei ole, igavene kuivik oled sa alati olnud. M. Pau (tlk).
3. jalal kuivanud puu, kuivakas (2. täh.) *Puid kütteks võid isegi raiuda, nimelt Roosioja männikust kuivikuid. J. Mändmets.
4. van maismaa, kuiv maa, kuiv koht. *.. tabati mind kätest ja tõmmati kuivikule. A. Tassa. *.. andis neile käsu jõekese vesi ära juua ja kalake kuivikul kinni püüda. F. R. Kreutzwald.