Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Leitud 4 sobivat artiklit.
koll ‹interj adv›
‹hrl. korduvana› annab edasi kolinat, kolksumist. *Koll! lendas ümber täiesti juhuslikult Kaarli pingi all olev tühi ämber. J. Põldma.
koll1 ‹-i 21› ‹s›
1. ebamäärane pahatahtlik vaim (lastehirmutisena), ka tont, paharet. Last hirmutati kolliga. Laps kardab kolle. *.. tornist lähtuvad kellalöögid kohutavad kõik kollid kaugele. M. J. Eisen. *Kuula, kollid kolistavad, / varandust kratt koju veab! A. Rammo.
▷ Liitsõnad: mere|koll, metsa|koll, sookoll.
2. kõnek kuivanud tatitükk ninas. *Ise urgitsesid näpuga ninast kolle, aga helmed olid neil argipäevalgi punased .. L. Promet.
koll2 ‹-i 21› ‹s›
släng värav (jalgpallis). *Need, kes minu pool mängisid, olid kõvemad ja lõid teistele juba kohe alguses kolm kolli. R. Janno.
© Eesti Keele Instituut a-ü sõnastike koondleht veebiliides @ veebihaldur |