[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jõle ‹adv›
kõnek väga, eriti, hiigla-. Jõle tige, ihne, vihane. Jõle põnev jutt. Jõle raske ülesanne. Ta pea oli jõle sassis. Mul on jõle vähe aega. See nali kukkus jõle plassilt välja. Rulasõit oli siis jõle popp.

jõle ‹-da 2› ‹adj›

1. kole, hirmuäratav, kohutav; alatu, nurjatu. Jõle kurjategija, reetur, roimar. Jõle veretöö, mõrv. Jõle süüdistus, laim, pettus. Ta elas jõledat elu. || kõnek vastik, jälk, ebameeldiv. Jõle hais, maitse, välimus. Räpased jõledad kaltsud. Täna on jõle ilm. Su käekiri on lausa jõle.
2. kõnek eriti suur, koletu, tohutu. Mul on jõle peavalu. Jõle maitselagedus. Talle tehti jõledat ülekohut. Tegime jõledal kombel tööd. Kihutas jõledama tambiga.