[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ihu ‹11› ‹s›
inimese (hrv. muu elusolendi) keha (sageli hingele v. vaimule vastandatud) või selle mingi piirkond, eriti lihaosa v. välispind. Valge, kahvatu, päikesest pruunistunud ihu. Paljas, puhas, määrdunud, lihav, lopsakas ihu. Ihu väriseb külmast, on kananahal. Ihu kuumab, sügeleb, kipitab. Külmavärin, kuum hoog käib üle ihu. Kõik mu ihu on haige. Mis sest ihust ülejõu tööga tappa, suretada. Särk kleepub higise ihu külge. Ema kandis poega tollal alles oma ihus. Lõhe roosakas ihu. Poisid pugivad notsu praetud ihu. Anna ihule, mida ihu nõuab. Oma särk on ihule kõige lähemal. *Vaatad [kena stjuardessi], ja ihu läheb imelikuks. Ü. Tuulik. | piltl. Kirvelöök paljastas korba alt kuuse valge ihu.
▷ Liitsõnad: ema|ihu, inimihu; vennaihu.

ihust ja hingest, ihu ja hingega
kõigest väest, kogu oma olemusega; jäägitult, täielikult. Poisid on ihu ja hingega asja juures. Naaber oli sellele plaanile ihu ja hingega vastu. *Ega Tiiskäpal polnud teadmata, et Niilas ise tahab Eppu, tahab ihust ja hingest. P. Vallak.