[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hõim ‹-u 21› ‹s›

1. aj ühise territooriumi, nime, keele v. murde ja ühiste tavade alusel kokkukuuluv etniline ja sotsiaalne inimrühm ürgkogukondlikus ühiskonnas. Uurali, soome-ugri, läänemeresoome hõimud. Primitiivne kalastajate ja küttide hõim.
▷ Liitsõnad: mägi|hõim, naaber|hõim, neegri|hõim, rändhõim.
2. hrl luulek rahvas; sugu; millegi poolest kokkukuuluv inimeste rühm. *Gruusia, kreeka, abhaasia tavades / kergelt ei kohane põhjamaa hõimud. U. Laht. *Kandes ääretut ahastust põues / elab lihtsate töömeeste hõim. A. Sang (tlk).
3. hõimlane, sugulane. *Ämm ja äi jätsid küll kohe alguses eemaletõukava mulje, kuid siis ei osanud ta veel ette kujutada niisuguste hõimude erikaalu perekonnas. V. Gross.