[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

issand ‹-a 2› ‹s›
‹ka suurtäheliselt› üks ristiusu jumala nimetusi, nii Jehoova kui ka Jeesus (rahvapärastes väljendites tähendus sageli nõrgenenud). Issanda teed on imelikud. Elame kõik sellesama issanda päikese all. See sündis issanda aastal 1208. Olgu issand meile armuline! Sa tuletad seda mulle iga issanda päev meelde. Kadus kiiresti nagu issanda välk. Kontroll tabas neid ootamatult nagu issanda vits. Ootasime pääsemist nagu issanda imet. Vennad ja õed Issandas 'kaaskristlased'. *Issanda nuhtlusena tulid temale nüüd külalised ja ta maja tundub mulle võõrana. A. Mälk. *See on päris issanda õnnistus, et meile niisugune täiendus anti. J. Peegel. || (tunderõhulistes hüüatustes üllatuse, imestuse, kohkumise, kahetsuse, meelepaha, vaimustuse vm. väljendamisel). Sa issand, kui ilus ta on! Issand hoidku, issand halasta, mis nüüd saab? Oh issand, kui kiiresti aeg lendab! Issand (küll), nüüd ta kukub! Issanda rist ja karistus, mis nüüd küll saab? *„Issand jumal!” lõi Juku esimene perenaine käsi kokku.. „Mis ma selle titaga tegema hakkan!?” V. Saar.

jumal ‹-a 2› ‹s›
religioonis kõrge(i)m üleloomulik olend v. jõud, keda austatakse ja teenitakse. a. ‹ka pl.› Muistsed jumalad. Kreeklaste, roomlaste, germaanlaste jumalad. Jumalatele ohverdama, ohvreid tooma. Jumalaid kummardama, teenima, appi hüüdma. Puupakust jumal aidanurgas. Vaaraod peeti maapealseks jumalaks. Tantsib, laulab nagu noor jumal 'eriti hästi, hiilgavalt'. b. ‹ristiusu kirjanduses suurtäheliselt sg.› Jumal; sün. Issand, Jehoova, Looja. Kolmainus, kõikväeline, kõikvõimas, suur jumal. Jumala arm, nimi. Jumala viha, vits. Jumalat paluma, tänama, uskuma. Jumalale lootma, end jumala hoolde andma. Jumal olgu neile patustele armuline! Jumalat eitama, teotama. Jumalast taganema. Jumala tahtmine sündigu. Nii on jumalast seatud. Jumal on ta ära, enese juurde kutsunud 'ta on surnud'. Muusik, kunstnik jumala armust 'sünnipärase andega'. Palun, vannutan sind jumala nimel 'härdasti, tungivalt'! Jumalast mahajäetud 'üksildane, kõrvaline' maanurk. Jumal kõrgel, kuningas kaugel. Kui jumal loob lolli, annab ta ka molli. c. rahvapärastes ütlustes, täh. tugevasti nõrgenenud. Vaatan siin seda jumala ilma. Tule söö, jumala loomake! Jumala õnn, et juhtusid täna siia tulema. Istub jumala rahus, jumala rahuga ahju kõrval. Heinaajal sadas iga jumala päev. Iga jumala öö kooserdab poiss küla peal. Annaks jumal, et kõik hästi läheks! Toas on niisugune segadus, et tule jumal appi. Jumal appi, kui jonni täis võib üks inimeseloom olla! Issand jumal, tuli on lahti! Armas jumal, kust ta sellise mõtte peale tuli? Oh sa mu jumal, kui suureks on Kati kasvanud! Uhke nii et jumal hoidku. Jumal hoidku, mis seal kõik ära tehti! Hiljaks jäin, jumal paraku. Jumal teab 'keegi ei tea', kus poiss jälle kolab. Tegi, nagu oleks käsil jumal teab kui 'eriti, väga' tähtis töö. See pole jumal teab kui 'kuigi' kallis. Jumal nendega 'olgu (peale)', las räägivad mis tahavad. Tehku nagu tahab, jumal temaga! Jumalale tänu, kõik on hästi. Pääsesime, jumal tänatud, õigel ajal varju alla. d. piltl austus-, ihalusobjekt, ideaal. Kogu eluks jäi kunst ta jumalaks. Raske on korraga mitut jumalat teenida 'mitmele eri harrastusele pühenduda'. *..raha peab mul olema; raha on jumal, raha on vägi, raha on võim! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: armastus|jumal, kodu|jumal, sõja|jumal, tarkusejumal; maa|jumal, päikese|jumal, tule|jumal, veejumal; eba|jumal, peajumal.