Asta Õim
Antonüümisõnastik

Keele ja Kirjanduse Instituut, Tallinn 1995
© Asta Õim, 1995

Mis on antonüümipaar
Sõnaartikli osad
Eessõna
Leksikograafilised allikad

Mis on antonüümipaar

Antonüümipaar on märksõna koos oma vastandiga (suur : väike; vabastama : vangistama). Vastandsõnu nimetatakse antonüümideks.

Antonüümipaari poolteks võivad olla nii täistähenduslikud sõnad (korrutis : jagatis), abisõnad (jah : ei) kui ka sõnaosad (-pooldaja : -vastane).

Antonüümipaari esimeseks sõnaks on valitud neutraalne, semantiliselt markeerimata positiivne sõna. Vastandus põhineb väga sageli eitusel (rikas : vaene; ametlik : mitteametlik; tähtis : tähtsusetu).

Lähemalt loe Eessõna.

Sõnaartikli osad

Sõnaartikli osad on väljad ja kiilud. Väljad on sõnaartikli põhiosad: märksõna, näited ja vastandite sünonüümid. Kiilud on sõnaartikli osad, mis võivad paikneda muude väljade sees: märgend, rektsioon, muutevorm, kommentaar, näite autor, tähendusnumber.

VÄLJAD:

KIILUD:

Eessõna

Sõnaraamatu kasutajale

Antonüümid on leksikaalsemantilise paradigma liikmed, mille puhul ühe liikme tähendus vastandub teise liikme tähendusele (rikas : vaene; ametlik : mitteametlik). Vastandus põhineb väga sageli eitusel (emakeelne : mitteemakeelne; tähtis : tähtsusetu). Vastandtähendusega sõnapaare moodustavad kas sama- või eritüvelised sõnad.

Samatüvelised antonüümid on vormiliselt markeeritud eituselemendiga. Eesti keeles on väga produktiivseteks antonüüme moodustavateks elementideks eba-, mitte- ja -tu (meeldiv : ebameeldiv; olemine : mitteolemine; õnnelik : õnnetu).

Eritüvelised ehk leksikaalsed antonüümid on morfoloogiliselt markeerimata, st opositsiooni liikmed ei sisalda eituselementi (pikk : lühike; terve : haige; oma : võõras). Nende vastandtähendus on implitsiitne.

Antonüümipaare moodustavad nii täistähenduslikud kui ka abisõnad (tugevnema : nõrgenema; jah : ei; all : peal) ning sõnaosised (alam- : ülem-; -kindel : -õrn).

Vastanduse aluseks olevate tunnusjoonte järgi jaotuvad antonüümid kolme rühma.

  1. Relatiivsetel vastandustel rajanevad antonüümid (märg : kuiv; tark : rumal). Sellised sõnapaarid realiseerivad kontrastset vastandust ja neile on omane graduaalne opositsioon (märg - niiske - tahe - kuiv).
  2. Komplementaarsel vastandusel rajanevad antonüümid (sees : väljas; elus : surnud; sõda : rahu; abielus : vallaline). Opositsioonil puuduvad vaheastmed, on vaid polaarsed liikmed.
  3. Vektorvastandusel rajanevad antonüümid. Sellised opositsiooni paarilised väljendavad tegevuse, omaduse või tunnuse vastandsuunda (tõus : mõõn; valgenema : pimenema; kosuma : kõhnuma; pooldaja : vastaline; abielluma : lahutama; üles : alla).

Antonüümipaari esimeseks sõnaks valitakse tavaliselt semantiliselt markeerimata positiivne liige. Semantiline markeeritus/markeerimatus avaldub selles, et opositsiooni üks liige on laiema, vähem konkreetsema tähendusega, tema paariline aga kitsama ja konkreetsema tähendusega. See ei tähenda aga seda, et üks opositsiooni paariline erineks teisest mingi tähendusnüansi või -varjundi poolest. Antonüümipaaris suur : väike on suur semantiliselt markeerimata, väike markeeritud liige (vrd Kui suur ta on? Küsija ei tea, kas teda huvitav objekt on suur või väike. Kui aga küsida Kui väike ta on?, siis küsija juba teab, et tegu on väikese objektiga, teadmata on vaid selle väiksuse aste).

Opositsiooni liikmete positiivsus ja negatiivsus sõltub:

  1. morfoloogilisest markeeritusest (eituselementi sisaldav paariline on enamasti negatiivne (õnnelik : õnnetu);
  2. semantilisest markeerimatusest (vastanduse semantiliselt markeerimata liige on enamasti positiivne (rikas : vaene)).

Semantiline markeeritus tuleneb pragmaatilistest asjaoludest, temas kajastub meie teadmine maailma tegelikest suhetest. Näiteks sootunnusel rajanevates antonüümipaarides seatakse tavaliselt esikohale isast märkiv liige (isa : ema; poeg : tütar; mees : naine; kukk : kana), ent opositsiooni matriarhaat : patriarhaat järjestus on tingitud ajalistest teguritest. Mõnikord määrab järjestuse harjumuspärane kasutus (õde : vend; noor : vana – semantiliselt markeerimata vana on teisel kohal). Mõistagi ei puudu antonüümipaariliste järjestamisel subjektiivsuse moment.

Sõnaraamatu ülesehitus

Sõnastikus on ligi 2000 antonüümipaari. Enamik kuulub üldkeele sõnavarasse.

Sõnaartikli juhatab sisse antonüümipaar (dominant). Sõnaartikli märksõnaks on antonüümipaari esimene e neutraalne liige. Artiklid on järjestatud märksõna järgi.

Dominandiks on enamikul juhtudel stiililt neutraalne üldkasutatav sümmeetriline sõnapaar, mis mõnikord võib sisaldada sõnaühendilisi keelendeid (rikas : vaene; ühinema : lahku lööma).

Antonüümipaari liikmete omavahelise järjestuse aluseks on:

  1. semantiline markeerimatus (suur : väike),
  2. loogiline või ajaline järgnevus (haigestuma : tervenema),
  3. harjumuspärane kasutusseos (sõda : rahu),
  4. positiivse omaduse olemasolu (hea : halb).

Antonüümide tähendusele või kasutuspiirkonnale osutatakse näitestikuga.

Leksikograafilised allikad

  1. Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. Tallinn 1988-1995, 13 vihikut.
  2. Õigekeelsussõnaraamat. Toim. R. Kull ja E. Raiet. Tallinn, "Valgus" 1976.
  3. A. Õim, Sünonüümisõnastik. Tallinn 1991.
  4. Wörter und Gegenwörter. Dudenverlag 1992.
  5. Erich und Hildegard Bulitta, Wörterbuch der Sünonyme und Antonyme. Fischer Taschenbuch Verlag 1992.
  6. Dictionary of Synonyms and Antonyms. Penguin Book 1986.
  7. M. R. Ljvov, Slovarj antonimov russkogo jazyka. Moskva 1988.