Autoriõigus: Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross
EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA
- Leksikoloogia mõiste
- Sõnaõpetuse mõisteid
- SÕNAVARA
- Sissejuhatus
L 4 - Sõnavara rikastumise teed
L 5 - Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad
L 6 - Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad
L 7 - Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad
L 8 - Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad
L 9 - Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad
L 10 - Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad
L 11 - Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad
L 12 - Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad
L 13 - Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad
L 14 - Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad
L 15 - Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad
L 16 - Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad
L 17 - Oma- ja võõrsõnad
L 18 - Oma- ja võõrsõnad
L 19 - Oma- ja võõrsõnad
L 20 - Oma- ja võõrsõnad
L 21 - Põhi-, üld- ja oskussõnavara
L 22 - Neologismid, historismid ja arhaismid
L 23 - Murdesõnavara. Slängisõnavara
L 24 - Murdesõnavara. Slängisõnavara
L 25 - Murdesõnavara. Slängisõnavara
L 26 - Harvad ja juhusõnad
L 27 - Hinnangusõnad
L 28 - Sõnavara stiililine jagunemine
L 29 - Sõnavara stiililine jagunemine
L 30
- Sissejuhatus
- LEKSIKAALSED SUHTED
- LEKSIKOLOOGIA HARUD
- Kirjandust leksikoloogia kohta
LEKSIKOLOOGIA
SÕNAVARA
Oma- ja võõrsõnad
Sõnade struktuuri omasuse või võõruse alusel eristatakse oma- ja võõrsõnu. Sõna, millel ei ole võõraks peetavaid struktuurijooni, on omasõna. Seejuures võib ta päritolu poolest olla põlissõna (lõhn, puu, mäe/stik, ema/puhk/us) või laensõna (saabas, post, riis, tass, rist). Omasõnad moodustavad keele omasõnavara.
Selleks et laenkeelend meile omasemaks saaks, ta tihtipeale mugandatakse, st kohandatakse eesti keele struktuurile (hääldusele, muutmisele jm) vastavamaks. Nt vn багаж > bagaaž > pagas, pr courier > kurjer > kuller, ld vacuum > vaakuum > vaakum, pr ruche > rüüš > rüüs, ingl hobby > hobi, ingl comics > koomiks. Omasõnus ei saa esineda võõrsõnatähed. Seepärast vanades laenudes asendab f-i hv, tähti š, z, ž aga s. Näiteid: alamsaksa Kofe(e) > kohv, ülemsaksa Schinken > sink, ülemsaksa Zichorie > sigur, pr gendarme [ž-] > sandarm (ž-st on saanud s ka eeltoodud näiteis pagas ja rüüs).
Mõnigi võõrsilt laenatud sõna käibib kahel kujul. Harilikult on need variandid samatähenduslikud, nagu blankett ja plank (plangi), šanss (šansi) ja sants (santsu). Vahel on variantsus tingitud nii originaali hääldus- kui ka kirjakuju (või selle muganduse) käibimisest: džuut ja jute, džäss ja jats. Juhtub aga sedagi, et algselt ühtne sõna lõhestub eesti keeles eri tähenduste vahel, nt blokk ja plokk, figuur ja vigur, missioon ja misjon.
Mugandusi tehakse ka võõrnimede häälduses, nt Moskva nime ei hääldata [maskva:], vaid rõhk on esisilbil ja sinna jääb kirjapildi o; Suurbritannia linn Edinburgh häälduks umbes [edinbörö], kuid tavaks on kirjapildiline [edinburg]. Eestlane ei tule toime kõigi maailma nimede originaalipärase hääldusega, küll võiks ta taotleda mõõdukalt originaalilähedast hääldust, st lähtuda päritolukeele hääldusest, kuid arvestada eesti hääldusalust ja häälikusüsteemi. Ja muidugi tuleb igaühel austada lähtekeelset kirjapilti (vt O 18).