EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

LEKSIKOLOOGIA

SÕNAVARA

Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad

Peale põlis- ja laentüvede on eesti keeles kolmandana olemas veel tehistüved. Nende praktiline osatähtsus keele tüvevaras on väga väike, teoreetiline tähendus aga suur. Tehistüvi on tüvi, mis on vaadeldavas keeles uus, olemata korrakohane laen. Nt raal : raali – tüvisõna raal, tuletistes raalima, raalistama, liitsõnades raaljuhtimine, -projekteeri-mine, -refereerimine, -reguleerimine, -tõlge, -õpe, -graafika, -polügraafia, -arveldus jm. Tehistüved on veel aabe, eira-, emba-, evi-, hõiva-, hõlva-, küülik, laip, laup, liibu-, lünk, lüüme, malbe, meenu-, mõrv, mürsk, neim, nenti-, nõme, nördi-, põrpi-, range, reeta-, relv, roim, selmet, selve, sudu, tarni-, tauni-, teim, türp, vandel, veena-, võsta-, välmi- jt.

Tehissõna on sõna, mis sisaldab tehistüve. Nt tüvisõnad lünk, selmet, sudu, tuletised veenduma, veendumus, küülik. On võimalikud ka tehisliited (nt J. Aaviku pakutud -lisv, -nüüp, -ulg) ja tehistunnused (nt J. Aaviku soovitatud agentaali ehk tegijakäände tunnus -n).

Tehiskeelendid jagunevad saamisviisi järgi kaheks: a) vabalt kombineeritud, b) aluskeelendile või -keelendeile toetuvad.

Vabal ehk suvalisel kombineerimisel ei toetuta ühelegi aluskeelendile. Tehissõna kombineeritakse kindlat eesmärki silmas pidades valmis foneemhaaval ex nihilo. Klassikaline näide on eesti esimene kombineeritud tehistüvi veen/ma : veena/n, mille J. Aavik lõi 1914. a ning mille peal ta on hiljemgi oma loomemeetodit seletanud.

Uue tehistüve loomisel tuleb arvestada häälikkuju ekspressiivsust. Aavik oskas seda teha ja on korra isegi üle pingutanud. Kombineerides uut sõna kuriteo asemele, alustas ta seda jõulise ja rämeda r-ga, lisas „sügava ja tumeda, peagu koleda” diftongi oi ja lõpetas mitte klusiili, vaid kestva konsonandiga, „mis annaks sõnale enam õudset järelkaja”. Kokku tuli sõna roim, mida keeletarvitajad ei seosta enam näiteks taskuvargusega, vaid üksnes mõrva vm raske kuriteoga, ning raha väljameelitav pettur on küll kurjategija, aga mitte roimar.

Aluskeelendile (või -keelendeile) toetudes on sellega (nendega) ümber käidud õige vabalt. Aluskeelendit kontraheerides ehk kokku tõmmates on saadud sudu < suits + udu, tärk ‘tähe- või numbrimärk’ < täht + märk, vasa < vastuvõtja + saatja, selmet < selle asemel et. On võetud tükk aluskeelendi keskelt: nakar ‘India pähkel, anakardi seeme’ < anakard. Tehissõnadeks saab lugeda neidki, mis on saadud keeles olemasolnud sõna lõpposa äraraiumisel: male < malev (Ado Grenzsteini male on vanem kui J. Aaviku esimesed tehissõnad veenma ja 1913. a loodud jaunis ‘õilis’). Aluskeelendile võib lisada uusi foneeme (türp ‘kombinesoon’ < ürp) ning vahetada foneemide järjekorda (vandel < elevandiluu). Kõik teed on head, kui aga tulemus hea on.

Kõige harilikum aluskeelendi pakutav tugi on siiski assotsiatsioonid. Assotsiatiivseid mõjusid on täheldatud mitme J. Aaviku tehissõna puhul. Nt kumab range taga sks streng, sulnis vrd sm suloinen, reetma vrd vn предать ja sks verraten, laup vrd vn лоб. Kuigi J. V. Veskit tavaliselt tüvede tehisloomega seoses ei märgita, on temagi kord tehissõnade loetelus (1935) tunnistanud enda loodud sõnad maak (< maage), valk (< valge) ja puit (< puu) tehislikeks. Veski on aluseks võtnud eesti sõnad ja seetõttu räägitakse neist enamasti kui siselaenudest, millel kuju muudetud.

Uudistüvi võib aga keelde lisanduda isegi kogemata. J. V. Veski on H. Rätsepale rääkinud, et õigusteaduse oskussõnade komisjonis soovis üks juuraprofessor saada eesti vastet saksa sõnale feststellen. Veski pakkus tuletise turvastama (tüvest turb : turva). Sõna meeldis, professor pani selle märkmikku kirja ja lubas kasutama hakata. Mõni aeg hiljem kuulis Veski mingit sõna tuvastama. Järeleuurimisel selgus, et jurist oli Veski pakutud sõna valesti üles kirjutanud. Sõna oli aga juba kasutatud loenguil ja mujal ning seda ei hakatud siis enam muutma.