Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

SÕNAMOODUSTUS

NIMISÕNAMOODUSTUS


Nimisõnaliited

Nimisõnaliited tuletavad nimisõnu, mis väljendavad:

  1. tegevust -mine, -mine, -m, -us, -u, -e, -ng, -k, -ndus, -nd, -e : -me, -(a)m, -is

  2. isikut või asja -lane, -nna, -tar, -(a)rd, -sk, -nik, -ja, -nu, -tu, -(V)r, -ik, -ts, -kas, -el, -i

  3. kogu või ala -kond, -stik, -(i)stu, -la, -mu, -mik, -ndik

Liited on jaotatud tähendusrühmadesse nende esmase tähenduse alusel. Kui arvestada teiseseid tähendusi, siis osa liiteid annab ka kahe või koguni kolme rühma tuletisi.

Peale loetletud liidete on eesti keeles kaks vähendava ehk deminutiivse tähendusega liidet -ke(ne) ja -u. kene-liide on tegelikult käändsõnaliide, kuivõrd see tuletab nimisõnadest deminutiivseid nimisõnu (poisikene) ja omadussõnadest deminutiivseid omadussõnu (kaunikene).


Nimisõnaliited

Tegevusliited

Tegevusliidete abil tuletatakse peamiselt tegevuse nimetusi.

-mine on produktiivne liide, mis tuletab mis tahes verbist tegevust nimetavaid nimisõnu – teonimesid, nt rääki/ma > rääki/mine, kasva/ma > kasva/mine. Põhijuhul ei muuda -mine tuletusaluse verbi mõistemahtu, nt rääkimine osutab igasugusele rääkimistegevusele. Olenevalt kontekstist võivad teonimed küll esitada tegevuse kord protsessina, kord nähtusena, vrd Õuna söömisel (protsess) hakkas ta kõht valutama : Õuna söömine (nähtus) on meeldiv tegevus. Ka süntaktiliselt on teonimi sarnane verbiga: alusverbi rektsioon säilib (nt räägib tööst > tööst rääkimine), vaid alus ja sihitis muutuvad omastavakäändelisteks täienditeks (Sina räägid > sinu rääkimine; räägib uudiseid > uudiste rääkimine) (vt SÜ 138).

Teonimede hulgas on peale sõnaliigituletiste ka mõistetuletisi – kitsamas tähenduses nähtusenimetustena kasutatakse mine-tuletisi õppeainete ja tegevusalade nimetamisel, nt laulmine, joonistamine, võimlemine, käimine, matkamine. Põhiline tegevusala väljendaja on siiski -us.

-m : -ma on tähenduselt sama üldine kui -mine, kuid ei ole produktiivne. Tuletusaluseks on mõned ühesilbilise vokaaltüvega verbid. Tuletised esinevad peamiselt liitsõna eesosana, nt söömaaeg, joomalaul, saamahimu, löömamees, harva omaette sõnana, nt (läks) löömaks, (on) käima (peal), söömad-joomad.

-us tuletab põhijuhul a) verbitüvedest tegevust nimetavaid nimisõnu, b) verbi käändelistest vormidest ja käändsõnadest olekut, nähtust või omadust väljendavaid nimisõnu.

Verbaalsest tuletusalusest lähtuvad us-tuletised väljendavad omaette sõnana esinedes harilikult:

  1. tegevust kui nähtust, nt armasta/ma > armast/us;

  2. tegevuse üksikjuhtu, nt võistle/ma > võistl/us, seiklus, taotlus;

  3. tegevuse tulemust, nt joonista/ma > joonist/us, kritseldus;

  4. tegevusala, nt keevita/ma > keevit/us, suhtekorraldus, jäätmekäitlus.

Liitsõna eesosana eelistatakse us-tuletist kui lühemat mine-tuletisele ka protsessitähenduse korral, nt puhastusvahend, täienduskursused.

Üksikud verbilähtesed us-tuletised väljendavad tegijate kollektiivi, asutust või kohta, nt valitsus, juhatus, toimetus, esindus, kirjastus, kaevandus, kauplus.

Omadussõnadest ning v- ja tud-kesksõnast lähtuvad us-tuletised nimetavad olekut, nähtust või omadust, nt sõbralik > sõbralikk/us, pikkus, haigus, tarkus, eakus, kartmatus, formaalsus, vanem > vanemus, veetlev (naine) > (naise) veetlevus, kõrvaldatav (viga) > (vea) kõrvaldatavus, lõpetatud (töö) > (töö) lõpetatus. nud-kesksõna us-tuletisi ei anna, tulemusolekut väljendavad tuletised, mis saadakse us-i liitmisel ma-tegevusnimele, nt solvu/ma > solvu/m/us (solvunud olek), kohkumus, joobumus, tülpimus, roidumus. mus-lõpulised tuletised võivad väljendada ka muud tulemust, nt uurimus, tellimus, pakkumus, tulemus, või arvuliselt mõõdetavat tulemit, nt sündimus, suremus.

-us liitub konsonanttüvele, v.a hoius, avaus, priius, laius, täius. Alustüveks on hrl ma-tegevusnime ja nimetava tüvi, nt kart/ma > kartus, rumal > rumal/us, arglik > arglikk/us. Kui alustüvi lõpeb vokaaliga, siis viimane harilikult kaob, nt ärata/ma > ärat/us, haige > haig/us. Kui alustüvi oma häälikstruktuuri tõttu lüheneda ei saa, liitub sellele konsonandiga algav liitevariant, hrl -dus, nt harima > hari/dus, segadus, vajadus, omadus, headus, truudus, kenadus, kaunidus, tublidus; hrv -tus, nt noomi/ma > noomi/tus, eksitus; -sus, nt kirju > kirju/sus, isiksus. Üksikjuhtudel oleneb liitevariandi valikust tuletise tähendus, vrd vanadus ‘vana olemine’ – vanus ‘iga’, õigsus – õigus, peensus ‘detail’ – peenus ‘peen olek’.

ne-, line-, jas- ja kas-liiteliste sõnade puhul liitub -us lühenenud omastava tüvele, nt vaene : vaese > vaes/us, helilisus, kogukus.

Astmevahelduslike tüvede korral on tuletustüvi harilikult tugevas astmes, nihkunud tähendusega tuletiste puhul esineb ka nõrka tuletustüve, nt kütus, katus, matus, hoius.

-lus annab olekut ja nähtust väljendavaid tuletisi substantiividest, nt sangar > sangar/lus, reeturlus, pagulus, rahvuslus, kolklus, hulkurlus, sponsorlus. Liitub ka nimele, nt Schopenhauer > schopenhauer/lus.

-u tuletab:

  1. tele-, skele-liitelistest verbidest tegevust väljendavaid nimisõnu, nt aru/tele/ma > aru/tel/u, mõti/skele/ma > mõti/skel/u (tle-, skle-liitelistele verbidele liitub -mine või -us, nt mõti/skle/ma > mõti/skle/mine, mõti/skl/us);

  2. mõnedest kahesilbilistest esmavältelistest a- ja e-tüvelistest verbidest mitmesuguse tähendusega nimisõnu, nt sada/ma > sad/u, pese/ma > pes/u, jagu, valu, elu, tänu, pidu, lugu, nägu, olu, tähelepanu.

-e : -e tuletab verbidest nimisõnu, mis väljendavad:

  1. tegevust üldse, esinedes peamiselt liitsõna eesosana, nt kõrb/e/lõhn, mõõteriist, harvemini omaette sõnana, nt tek/e, ränne;

  2. tegevuse üksikjuhtu (kui tuletusaluseks on korduvat tegevust väljendav verb), nt huika/ma > huig/e, tõuge, hüpe, vanne, heide, hüüe, hõise, norse;

  3. tegevusvahendit, nt küt/e, täide.

-e on andnud tuletisi ka käändsõnadest, nt (N) sõna > sõn/e ‘tekstisõna’, jäide, ulme; (Adj) hapu > hap/e, hüve, pahe.

-e liitub nõrgaastmelisele konsonanttüvele, pika vokaali ja diftongi puhul ka vokaaltüvele, nt muie, hüüe, nõue. Sõnadel võime ja loome on liide liitunud ma-tegevusnime tunnusele.

-ng tuletab verbidest nimisõnu, mis väljendavad:

  1. tegevuse üksikjuhtu, nt löö/ma > löö/mi/ng, sööming, oleng, istung, loeng, treening, otsing, solvang;

  2. tegevuse tulemust, nt looming, toodang, leping, soeng, graveering, tätoveering.

Üksikuid tuletisi on ka käändsõnadest, nt (N) tugi > toeng, värving, astang, iiling; (Adj) hüva > hüvang.

-k tuletab verbidest nimisõnu, mis väljendavad:

  1. tegevuse üksikjuhtu, nt tule/ma > tule/k, minek, panek, müük, seisak, rünnak, uinak;

  2. tegevuse tulemust, nt saak, jääk;

  3. tegevuse objekti, nt söök, jook;

  4. tegevusvahendit, nt tõstuk, sõiduk, hõljuk.

-k annab tuletisi ka käändsõnadest, nt (N) kari : karja > karja/k, labak, õlak, veok, liivak, seljak, soolak, kümnepäevak, viisaastak; (Adj) püha > püha/k, erak.

-ndus tuletab peamiselt nimisõnadest, harva verbidest nimisõnu, mis väljendavad:

  1. põhiliselt tegevusala, nt aed : aia > aia/ndus, karjandus, kalandus, pangandus, sõjandus, kaubandus;

  2. harvemini tegevust ennast, nt (V) korjandus;

  3. tegevuskohta, nt (V) istandus, kasvandus;

  4. kogumit, nt kirjandus, varandus.

-nd tuletab verbidest ja käändsõnadest nimisõnu, mis väljendavad midagi, mis on mingil viisil seotud tuletusalusega märgitud tegevuse, asja või omadusega, nt (V) oma/ma > oma/nd, rebend, visand, olend, lisand; (N) vari : varju > varju/nd, seisund, isand, emand, kirjand, malend, keelend; (Adj) kõre > kõre/nd; (arvsõna) kümme : kümne > kümnend; (asesõna) ise > ise/nd.

-e : -me tuletab peamiselt verbidest nimisõnu, mis väljendavad:

  1. tegevuse tulemust, nt pühki/ma > pühk/med, jäätmed, riismed, heitmed, lõikmed, viilmed, puurmed, lendmed, pritsmed, sademed, säilmed; andmed, teade : teatmed ‘andmed’ (vrd teade : teated ‘sõnum; teadaanne; teatamine’), mõõde : mõõtmed ‘dimensioon; ulatus’ (vrd mõõde : mõõte ‘mõõtmine’), pake : pakme ‘veoks, töötluseks vm ühendatu, kokkuköidetu’, nt palgipake, tellisepake, toorikupake (vrd pakk, pakett ‘väike pakk’);

  2. muud tegevusega seotud asja, nt (vee)lahe, iste, seade, aste, liige.

Üksikuid tuletisi on ka käändsõnadest, nt (N) suu > suu/e, vööde, rööbe; (Adj) toores > toore, tühe ‘orv, nišš, lohk’ (= tühemik, vrd tühik = tühimik ‘tühi koht’). Moodustuslikult liigendamatud on nt ranne, habe, kübe, nääre, lõke : lõkmed, ige, ebe, suge.

-e liitub konsonanttüvele, v.a juhul, kui liitele eelneb poolvokaal, nt suue, haue. Kui konsonanttüvi pole häälikuliselt võimalik, rakendub konsonandiga algav liitevariant -de : -tme, nt vöö > vööde : vöötme. Uusmoodustises olme : olme ‘eluolu’ kasutatakse erandlikult ka nimetavas liitekuju -me.

-m : -mi tuletab peamiselt verbidest, harvemini käändsõnadest nimisõnu, mis väljendavad asja või nähtust, harva isikut, millel või kellel on mingi seos tuletustüvega tähistatuga, nt (V) arsti/ma > arsti/m, ravim, andam, kandam, sulam, verevalum, juhtum, hõljum, luiskam, ajam, lugem, tulem, veerem, unelm; (N) jalg : jala > jala/m, kivim, sõnum, kasum, kahjum, kogum, sülem; (Adj) eri > eri/m, mühkam.

-is tuletab verbidest nimisõnu, mis väljendavad peamiselt:

  1. tegevuse tulemust, nt jaota/ma > jaot/is, moodustis, korrutis, hautis, kirjutis, väljamõeldis, eritis, saadetis, kujutis, ohatis, härmatis;

  2. tegevusvahendit, nt elatis, väetis, teatis, peibutis, hüvitis, ehis;

  3. tegijat (halvustavalt), nt laterda/ma > laterd/is, lõhverdis, vaterdis, kohmerdis, käperdis, sahmerdis, koperdis, paterdis, puterdis, pudrutis, jorutis, laaberdis, kekutis, eputis.

Muudest sõnaliikidest lähtuvaid tuletisi on vähe: (N) sõrm > sõrm/is, kätis, sepis, emis, sopis, küünis, osis; (Adj) jõle > jõle/tis, koletis, jäletis, süvis, uudis, tervis; (arvsõna) kümnis; (muutumatu sõna) pealis, ümbris, muistis.

-is liitub konsonandiga lõppevale tuletustüvele. Kui alustüvi lõpeb vokaaliga, viimane kas kaob, nt tuleta/ma > tulet/is, või rakendub konsonandiga algav liitevariant -tis (kõige sagedamini kahesilbiliste esmavälteliste tüvede korral), nt taga/ma > taga/tis, kole > kole/tis.


Nimisõnaliited

Isiku- ja asjaliited

-ja tuletab verbidest tegijanimesid, nt sööja ‘keegi, kes sööb’, kaevaja ‘keegi/miski, kes/mis kaevab’. Tuletisi saab moodustada ainult neist verbidest, mis väljendavad alusest lähtuvat tegevust. Vaegpöördelised verbid (piisab, koidab, iiveldab), millel alus puudub, ning verbid, mille alus ei väljenda aktiivseimat osalist (nt meeldima-verbi puhul osutab viimasele pigem määrus kui alus: Sa meeldid mulle) ei anna tegijanimesid (*piisaja, *koitja, *iiveldaja, *meeldija).

Peale üldise tegijatähenduse on osal ja-tuletistel ka kitsam tähendus. Nad võivad märkida:

  1. ametit, nt laulja märgib kas igasugust laulvat inimest või elukutselist lauljat, samuti õpetaja, joonestaja;

  2. tegevusvahendit (seadet, tööriista), nt hävitaja märgib kedagi või midagi, kes või mis hävitab midagi, või sõjalennukiliiki.

Ühemõtteliselt väljendavad ametit või vahendit tegijanimelise põhiosaga liitsõnad, nt muusika + õpetaja > muusikaõpetaja; kuuli + pilduja > kuulipilduja, sokihoidja, rinnahoidja, tolmuimeja, kruvikeeraja.

-ja liitub ma-tegevusnime tüvele, kuid nende esmavälteliste e-tüveliste verbide puhul, mille lihtmineviku tunnuseks on -i, esineb ka liite ees e asemel i: tege/ma : tegi/n > tegi/ja, olija, tulija, panija, surija, pesija, kusija, nägija.

nu-tuletised on nud-kesksõnale vastavad nimisõnad, mis väljendavad minevikulise tegevuse subjektisikut, nt eksi/nu ‘keegi, kes on eksinud’, surnu, tulnu, ellujäänu, surmasaanu.

tu-tuletised on tud-kesksõnale vastavad nimisõnad, mis väljendavad minevikulise tegevuse objekti, nt pete/tu ‘keegi, keda on petetud’, kiidetu, armastatu, hellitatu, surmamõistetu; kuuldu ‘miski, mida on kuuldud’, nähtu, kirjutatu.

-ur ja -r tuletavad verbidest ja käändsõnadest tegevuse aktiivseimat osalist väljendavaid nimisõnu.

Verbist tuletusaluse korral väljendavad tuletised:

  1. tegijat peamiselt elukutse järgi, nt lenda/ma > lend/ur, leidur, teadur, kaevur, laskur, kohtutäitur, mõnevõrra ka muu tegevusliku tunnuse järgi (tuletised on halvustavad), nt tuupi/ma > tuup/ur, hulkur, reetur, pettur;

  2. tegevusvahendit, nt veda/ma > ved/ur, kallur, (kuu)kulgur, püüdur, sidur, pidur, mõjur, kõlar, kuvar, kuular.

Käändsõnalise tuletusaluse korral väljendab tuletis tegijat, kelle (pms elukutseline) tegevus on seotud tuletusalusega märgitud objektiga, nt (N) kala > kal/ur ‘keegi, kes püüab kala’, juuksur, sõdur, jalgrattur, pankur, (purje-, laine-, lume)laudur; kelle tegevusele on iseloomulik tuletusalusega märgitud omadus, nt (Adj) julm > julm/ur, ihnur, laiskur. Adjektiivist lähtuvad tuletised on enamasti halvustavad, v.a vanur, noorur, keskur.

Loodusteaduste sõnavaras kasutatakse (V)r-liidet ka loomanimetustes, nt mähkur, ujur, tuhkur.

r-tuletised on kahesilbilised kolmanda- või esmavältelised sõnad, astmevahelduslike alussõnade puhul seostub liide tugevaastmelise tüvega.

Märkus. r-lõpuliste sõnade seas on selliseid, mis päritolult on tegelikult saksa või hollandi laenud, nt maaler, maakler, reeder, uued inglise laenud, nt printer, plotter, mikser, või uued soome laenud (või soome-eeskujulised tuletised), nt räppar, rokkar, strippar.

-line tuletab nimisõnadest tegijat väljendavaid nimisõnu. Tuletusalus märgib harilikult tegevust, üritust, tegevuskohta või tegevusobjekti, nt jaht > jahi/line, pulmaline, peieline, matuseline, piduline, õitsiline, külaline, kaevuline, kirikuline, marjuline, seeneline.

Botaanikas märgivad line-tuletised taimesugukondi, nt kanarbikulised, nelgilised, zooloogias seltse, alamseltse ja rühmi, nt hailised, ahvilised, astlalised.

-line liitub omastava tüvele.

-ik on produktiivne liide, mis annab tuletisi igat liiki sõnadest. Liide on väga üldise tähendusega: tuletised väljendavad alustüvega märgitud tunnuse kandjat.

Tuletis võib tähistada:

  1. asja, nt (N) nurk > nurg/ik, häälik, kõrsik, säärik, sõrmik, tuulik, päevik, tõrvik, laulik ‘laulude kogu’; (V) kand/ma > kand/ik, lehvik, lüpsik, õpik, köidik, voolik, pistik; (Adj) külm > külm/ik; (muutumatu sõna) ümber > ümbr/ik;

  2. isikut, nt (V) saat/ma > saad/ik, soosik, nohik, imik, joodik, tõusik, söödik, põgenik; (Adj) kehv > kehv/ik, noorik, kainik, oivik; (N) aadel > aadl/ik; (arvsõna) kaks > kaks/ikud, kolmikud;

  3. looma, nt (V) röövi/ma > rööv/ik; (N) siil > siil/ik, kesik;

  4. taime, nt (N) rist > rist/ik, pilvik, tatik; (V) istutama > istik;

  5. kohta, nt (Adj) madal > madal/ik, sügavik, tühik; (N) kuusik, männik.

-ik võib toimida ka vähendusliitena, nt mügar > mügar/ik ‘väike mügar’, alev > alev/ik.

-ik liitub konsonandile (ainuke erand on kuuik), kusjuures vokaallõpulise alustüve korral asendab liite vokaal tüvevokaali, nt lina > lin/ik. Enamik ik-tuletisi on nimetavas kahesilbilised esma- või teisevältelised sõnad, nt pisik, saadik. Kolmandavälteline alustüvi nõrgeneb teisevälteliseks, nt püsti III > püstik II. Erandlikult on kolmandas vältes number-, tütar- ja mõte-tüüpi sõnadest lähtuvad tuletised, nt aadlik, samblik, keermik.

Kui tuletis moodustatakse vokaaltüvest ilma lõppvokaali kaota, kasutatakse liitevariante -dik, nt joo/ma > joo/dik, -bik, nt öö > öö/bik, -rik, nt puge/rik. On ka üksikuid vik-lõpulisi, v-kesksõnast lähtuvaid tuletisi, nt minev > minev/ik, tulevik, olevik, kaduvik, põnevik.

-lane tuletab nimisõnu, mis väljendavad:

  1. isikut rahvuse või päritolu järgi, tuletusaluseks on kohanimi vm kohta märkiv sõna, nt Eesti > eest/lane, Tallinn > tallin/lane, newyork/lane, välismaa > välismaa/lane;

  2. rühmitise liiget, tuletusaluseks isiku- või organisatsiooninimi, ka vastav üldnimi, nt Lenin > lenin/lane (‘Lenini õpetuse pooldaja’), newtonlane, kristlane, Estonia > estoon/lane, SS-lane, parteilane, olümp(ia)lane;

  3. isikut tegevusala järgi, nt (V) õppi/ma > õpi/lane, teadlane, tegelane, kosilane; (N) raudtee > raudtee/lane, ajaloolane;

  4. isikut mingi muu tunnuse põhjal, nt kange > kange/lane, karsklane, vaenlane.

Kui tuletusaluseks on kohanimi, liitub -lane harilikult nimetavalisele tüvekujule, nt Siber > siber/lane, jaapanlane, elvalane. Alustüve lõppvokaal(id) jäetakse ära järgmistel juhtudel:

  1. vanemates tuletistes kahesilbilistest teise- ja kolmandavältelistest kohanimedest, nt Soome > soom/lane, rootslane, sakslane, eestlane, tartlane, kihnlane;

  2. mitmesilbilistes võõrkohanimedes,

      – kui nende lõpus on -ia, nt Austraalia > austraal/lane, kaukaaslane, skandinaavlane, v.a juhul, kui -ia kao tõttu jääks -lane ette üksainus silp, nt Sofia > sofia/lane, aasialane, bosnialane, gambialane (siiski: belglane, serblane);

      – kui nende lõpus on -eri, -ari, nt Ingeri > inger/lane, Tatari > tatar/lane;

      – muudel erandjuhtudel: ameeriklane, argentiinlane, mehhiklane, inglane, egiptlane, türklane, hiinlane.

Mitmesilbilistes eesti kohanimedes esineb mõlemat võimalust, nt rakver(e)lane, viljand(i)lane, jõgev(a)lane, aser(i)lane, haapsal(u)lane.

-nna ja -tar tuletavad naisisikut väljendavaid nimisõnu. Kui tuletusalus ei näita isiku sugu (nt eestlane, juut), siis -nna või -tar lisab ainult naissootähenduse: eestlanna, juuditar. Seejuures

  1. -nna liitub lane-liitelistele sõnadele, nt eestlane > eestla/nna, mustlanna, tallinlanna, kangelanna, kaaslanna;

  2. -tar liitub teise liitega või liiteta rahvanimele, nt poola/kas > poola/tar, juut > juudi/tar, neegritar. Mitmesilbilise liiteta tuletusaluse puhul, milles rõhk on viimasel silbil, on lisaks tar-liitele siiski võimalik ka liitevariant -lanna, nt kirgiis > kirgiisi/tar = kirgiis/lanna;

  3. nii -nna kui ka -tar on võimalikud ja-liitelistes isikunimetustes tegevusala järgi, nt laulja > laulja/nna = laulja/tar, tantsijanna = tantsijatar, kuid mõlema rööpset kasutust esineb harva; mõnel juhul on ainult nna-tuletis, nt õpetajanna, mitte õpetajatar, kasvatajanna;

  4. mõnel juhul pole -nna ja -tar kasutus reeglistatav, nt sõbranna = sõbratar, aga ainult kaunitar, orjatar.

Kui tuletusalus tähistab kõrget sugu meesisikut, siis osutab nna-tuletis tema abikaasale, nt krahv > krahvi/nna, hertsoginna, -tar aga tütrele, nt kuningatar, krahvitar, vürstitar, tsaaritar. Tuletist kuninganna kasutatakse nii naissoost valitsejanna kui ka kuninga abikaasa tähenduses, niisamuti on kuningatar nii kuningriigi naissoost valitseja kui ka kuninga tütar.

-kas esineb tänapäeval väheproduktiivse neutraalliitena ja väga produktiivse argikeele- ja slängiliitena.

Neutraalliitena on -kas väga üldise tähendusega ning on andnud peamiselt nimisõnadest ja sõnaliigilt määramatutest tüvedest tuletisi, mis väljendavad alustüvega märgitud tunnuse kandjat:

  1. eset või asja, nt muna > muna/kas, purjekas, soolikas, viilakas, risttahukas, karikas, rusikas, äädikas, kasukas, allikas;

  2. taime, nt mesi > mesi/kas, vetikas, tulikas, sinikas, ohakas, murakas, vaarikas, maasikas;

  3. looma, nt sitikas, limukas, kutsikas, kajakas, harakas, prussakas, ritsikas, latikas;

  4. isikut rahvuse või päritolu järgi, kui puudub samasisuline lane-tuletis, nt Poola > poola/kas, aga ka -lane kõrval, nt leedukas, norrakas;

  5. tegevuse üksikjuhtu (tuletusalus on deskriptiiv- või onomatopoeetiline verb), nt kõma/ma > kõma/kas, sähvakas, prahvakas, plärtsakas.

Argikeelsust või slängi markeeriva liitena asendab -kas neutraalset liidet, liitsõna või fraasi põhisõna, nt kümme > kümne/kas (vrd kümne/line), radikas, ühine > ühi/kas (vrd ühis/elamu), foto > foto/kas (vrd foto/aparaat), telekas, pastakas, juurakas, kainekas, ärikas, Harju > harju/kas (vrd Harjumaa elanik, harjulane), nõmmekas. Slängis võib -kas esineda ka nimeliitena, nt Ülle > Ülle/kas, Tamm > Tamme/kas (vrd Tamm, Tammekänd või Tammemägi). Argikeele ja slängisõnad võivad aja jooksul neutraliseeruda, kirjakeelseks on saanud nt pastakas ja vildikas.

-(a)rd tuletab verbidest ja käändsõnadest halvustavaid isikunimetusi, nt õgima > õga/rd, jahvard, lakard, logard, kohmard, käpard; jõhker > jõhka/rd, ebard, tuimard, juhmard, lohmard, sõjard.

-sk on samuti halvustavate isikunimetuste liide, nt kolask, volask, logask. Erandid: (koore)ürask, linask.

-nik on varem andnud rohkesti isikunimetusi pms püsiva tegevusala järgi, nt (käändsõnadest) aed > aed/nik, kirjanik, kohtunik, kunstnik, laevnik, lihunik, mesinik, nõunik, kümnik, ratsanik, mõisnik, rentnik, talunik, harva muu tunnuse alusel, nt osanik, võlgnik, suurnik, üürnik; (V) elama > ela/nik, asunik. Erandid: möödanik, hapnik, süsinik, vesinik. Liide ei ole tänapäeval produktiivne.

-ts tuletab verbidest ja käändsõnadest:

  1. esemenimetusi, pms vahendit märkivaid, nt (V) hüppa/ma > hüpi/ts, klopits, kombits, kaabits, ripats; (N) jalg > jala/ts, jaluts, korgits, nokats, päits, lavats;

  2. isikunimetusi, pms halvustava varjundiga, nt (N) jupp > jupa/ts; (Adj) kerge > kerga/ts; (V) nähva/ma > nähvi/ts, kekats.

-ts liitub kahesilbilisele esma- või teisevältelisele vokaaltüvele (v.a peats ~ päits), astmevahelduslike sõnade puhul nõrga astme tüvele. Tuletustüve vokaal on a või i. Kui alustüves on muu vokaal, siis see asendub a- või i-ga, nt kerge > kerga/ts, hõõruma > hõõri/ts (v.a jaluts).

-el on väheproduktiivne liide, mis tuletab pms verbidest, harva nimisõnadest vahendit märkivaid nimisõnu, pms tehnikatermineid, nt (V) hoid/ma > hoid/el, keetel, mõõtel, süütel; (N) nupp > nupp/el, pardel.

-i tuletab ta- või da-elementi sisaldavatest kausatiivverbidest vahendit ja ainet märkivaid substantiive (-ta, -da + -i > -ti, -di), nt valgusta/ma > valgus/ti, soojendi, kirjuti, arvuti, kustuti, lüliti, pihusti; pesuvalgen/di, räbusti, uimasti, erguti, ilmuti, kinnisti, lahtisti, pleegiti, nõrgendi. Liide on eriti produktiivne oskuskeeles.


Nimisõnaliited

Kogu või ala väljendavad liited

-kond tuletab peamiselt nimisõnadest, harva muude sõnaliikide sõnadest nimisõnu, mis väljendavad:

  1. kogu

    –tuletusalusega nimetatud isikute kogu, nt (N) kirjanik > kirjanik/kond, kodanikkond, haritlaskond, meeskond, naiskond;

    isikute kogu tuletusalusega märgitud tunnuse kaudu, nt (N) õu > õu/kond, perekond, seltskond, sõpruskond; (V) saat/ma > saatkond, võistkond; (Adj) ühine > ühiskond, erakond; (muutumatu sõna) kaaskond, lähikond;

    –tuletusalusega nimetatud asjade või nähtuste kogu (pms oskuskeeles), nt (N) keelkond, lihaskond, hammaskond;

    –asjade või nähtuste kogu tuletusalusega märgitud tunnuse kaudu (pms oskuskeeles), nt (N) pesa > pesa/kond; (V) käändu/ma > käänd/kond, pöördkond, muutkond;

  2. piirkonda, nt (N) ring > ring/kond, paikkond, maakond, võimkond, jõgikond, valdkond, õhkkond.

Arvsõnadele liitudes väljendab -kond ligikaudsust, nt kümme > kümme/kond ‘umbes kümme’, sadakond, tuhatkond.

Nimisõnalise tuletusaluse korral liitub -kond nimetava tüvele, ne-, line-, lane-liiteliste sõnade puhul s-tüvele, nt naine : naise > nais/kond, haritlane : haritlase > haritlas/kond, tööline : töölise > töölis/kond, õpilane : õpilase > õpilas/kond. Erand: inimene : inimese > inim/kond. -s lisandub ka ja-liitelisele alustüvele, nt kuulaja > kuulajas/kond, õpetajaskond, teenijaskond. Selle rühma eeskujul on erandlikult tuletatud ka liikmeskond ja jaoskond. Verbide puhul liitub -kond konsonanttüvele, nt võistkond, pöördkond.

kond-liide on kujunenud iseseisvast sõnast ja tal on mõningaid sõna omadusi veel praegugi. Rindtarindis võib korduva kond-liite ära jätta, justnagu oleks ta liitsõna põhisõna, nt mees- ja naiskonnad. Õigekirjutuse poolest aga ei erine kond-liide muudest liidetest. Ka kond-tuletiste puhul kehtib häälikuühendite kirjutamise reegel, mille järgi kirjutatakse kaashäälikuühendis iga täht ühekordselt, v.a juhul, kui tüvi lõpeb sama konsonandiga, millega liide algab, vrd lipkond ja salkkond (vt O 15).

-stik tuletab nimisõnadest nimisõnu, mis väljendavad:

  1. asjade või nähtuste kogu, nt sõna > sõna/stik, soonestik, reeglistik, tähestik, andmestik;

  2. loodusobjektide rühma või ala, nt järv > järve/stik, mäestik, põõsastik, kärestik, kitsustik.

-stik liitub omastava tüvele, nt juhtme/stik, ning mitmesilbilisele s-lõpulisele nimetava tüvele (kusjuures tüve -s ja liite -s kattuvad) (hammastik). Kahesilbilisest kolmandavältelisest us-lõpulisest alustüvest lähtuvate tuletiste välde kõigub (III või II), nt kõrgus (III) > kõrgustik (III või II), kitsustik, sündmustik, seadustik, määrustik. Muude tüvede välde enamasti säilib, nt andmestik, kombestik, luitestik.

-(i)stu tuletab nimisõnu, mis väljendavad kogu või ala, nt ühistu, kaubastu, kalmistu, linnastu ‘suurlinn koos ees- ja tütarlinnadega’, rõivistu ‘riidehoid; riietusruum’, haljastu ‘haljasala’, kinnistu. Paljud tuletised on oskussõnad, mis erinevad samatüvelistest stik- ja kond-tuletistest mingi tähendusvarjundi poolest. Vrd

ilmastik ‘ilmad lühema aja vältel’ ilmastu ‘kliima’
järvestik ‘järvede rühm’ järvistu ‘üksteisega seotud järvede rühm’
teatmestik ‘raamatu teatmeosa, vm teatmekogum’teatmestu ‘raamatukogu vm asutuse teatmeallikate kogu’
puiestik ‘puudega ala’puistu ‘tunnuste poolest ühtlane metsaosa’

-la tuletab nimisõnu, mis märgivad peamiselt:

  1. ehitisi, nt haigla, vangla, söökla, juuksla, kanala, võimla, suvila, parkla, tankla;

  2. maa-ala, nt rohtla, tagala, põhjala.

-mu: elamu, eramu, pühamu, valamu, koelmu, songermu, tõngermu.

-mik tuletab nimisõnu, mis väljendavad:

  1. kehapiirkonda, nt otsmik, rindmik, istmik;

  2. muid kohti, nt katmik, raiesmik, hargmik, vahemik, tühimik (= tühik), tühemik (= tühe);

  3. kogu, nt kogumik, valimik, lugemik, vestmik, vaatmik;

  4. muid tähendusi, nt pääsmik, pistmik, habemik, kõrtsmik.

-ndik tuletab nimisõnu, mis väljendavad:

  1. kohta või ala, nt järsandik, seljandik, lagendik, kõrgendik, tasandik, hõrendik, noorendik, tarandik, istandik;

  2. harva isikut, nt kasvandik.

-ndik on ka murdarvsõnu tuletav liide, nt kaks > kahendik.


Nimisõnaliited

Vähendusliited

-ke(ne) lisab tuletusalusele nimisõnale vähendava ehk deminutiivse tähendusvarjundi, nt vend > venna/ke(ne), sõbrake, lollike, linnuke, majake. Vähendusega kaasneb enamasti hellitlev varjund. Vahel võib see olla ka halvustav, nt värvitud daamike, või tühisust toonitav, nt Tal on seni ilmunud vaid paar raamatukest.

-ke(ne) liitub harilikult omastava tüvele, nt sõber : sõbra > sõbrake. Liitele võib eelneda tüvevokaali asemel teine vähendusliide -u, nt laevuke, lapsuke, naisuke, pojuke, tuluke, või vokaal -i, mis samuti osutab vähesusele, nt vennike, mehike.

ke(ne)-nimisõnade tuletusaluseks võib üksikjuhtudel olla ka omadussõna, nt vanake, kallike.

-u on ke(ne)-liitega võrreldes afektiivsem (tugevama hellitleva varjundiga) ja seetõttu neutraalstiilis vähem kasutatav. Esineb omaette vaid üksikutes sõnades, nt ratsu, poisu, poju, kiisu, kutsu, tavalisem koos ke(ne)-liitega. Levinud liide lastekeeles, nt nuku, punnu, kätu, tupsununnu, pissu, Märt > Märdu.

Märkus. Mõnel juhul väljendatakse deminutiivsust omastavakujulise sõnavormiga, nt poja, venna, Jaani.


Nimisõnaliited

Mõne nimisõnatähenduse väljendusvõimalusi

TEGIJA-jalaulja, õpetaja
-(V)rjuuksur, kalur, kaevur, teadur

VAHEND-jakruvikeeraja, tolmuimeja, avaja
-(V)rkallur, pidur, sulgur, kõlar, kuular
-iklüpsik, mõõdik, päästik
-ivalgusti, kirjuti, kustuti
-elhoidel, keetel, süütel, pardel
-ksõiduk, niiduk, tõstuk, veok
-tskaabits, klopits, korgits

Oskuskeeles on soovitatav kasutada ja-liidet tegija väljendamisel, s.o kutsenimetustes, vahendiliidetena (seadmete, masinate, riistade, ainete nimetamisel) aga teisi liiteid. Nii on tahkestaja, paljundaja, tuulaja kutsenimetused, aga tahkesti on tahkestav aine, paljundi paljundusaparaat ning tuular tuulamismasin. Üldkeeles sellist vahet ei tehta – -ja on üldisema tähendusega liide, millega saab osutada nii tegijale kui ka vahendile.

KOHT-lasöökla, asula, parkla
-kseljak, rinnak, liivak, soojak
-ikmadalik, sügavik, rannik, pimik
-miklahkmik, ristmik, vahemik
-stikkõrgustik, kitsustik, luitestik
-stuhaljastu, rohustu
-muelamu, pühamu, valamu

Nimisõnaliited

Eesliited

Eesti nimisõnadel on ainult üks päris eesliide – eba-, nt ebaõnn. Teised sageli esinevad üldise tähendusega eesosad, nt üli-, ala-, era- jt (vt SM 31) on parimal juhul vaid pooleesliited ehk prefiksoidid, s.o muutumatud sõnad, mis võivad käituda eesliite taoliselt. Nende hulka kuulub ka eba-eesliitele tähenduslikult lähedane mitte-, nt mittesuitsetaja, kuna see võib esineda ka omaette sõnana, nt Mati ei sõitnud mitte Tallinna, vaid Tartusse.

Eesliide eba- esineb nimisõnaliitena tähenduses ‘mitte päris, väär, näiline’, olles produktiivne eelkõige oskussõnavaras, nt ebahalvatus, ebatsuuga, ebajasmiin, ebapärlikarp, ebakujutis, ebafookus. Üldkeele näiteid: ebajumal, ebausk, ebateadus, ebakõla, ebaõnn, ebaedu, ebakoht (‘puudus’).

Omadusnimedega seoses esineb eba- küll puhteitavas tähenduses, nt ebaausus, ebainimlikkus, ebakonkreetsus. Kuid selliseid moodustisi on õigem käsitleda eitavate omadussõnade us-tuletistena, nt aus > ebaaus > ebaausus (vt SM 36).

Puhteitav tähendus on nimisõnade korral pooleesliitel mitte-, nt mittetegemine, mittepüsimine, mittetöötaja, mittevenelane, mittemetall.


Liitnimisõnad

Põimliitnimisõnad

Kui põimliitsõna põhisõnaks on tegevust väljendav nimisõna või ja-tegijanimi, siis verbi laiend säilitab täiendsõnana harilikult oma vormi, seega toimib verbipärane moodustusmall, nt hüppab vette > vette/hüppamine, käib koolis > koolis/käimine, saunaminek, liikmeksastumine, peataolek, näpuganäitamine; iseteenindus, isemajandamine; magamaminek, liikumahakkamine, olemasolu, ütlematajätmine, teadaanne; jalgsiminek, teisitimõtleja; ühendverbidest lähtuvad: ettekanne, edasijäämine, ettevaatus, mahajäämus, ülesanne.

Verbipärane on ka liitsõnade ajab habet > habeme/ajamine, täiendab ennast > enese/täiendamine, viljalõikus, niiskusesisaldus, murdeuurija moodustusmall, sest omastav on ka sihitise käändeid. Muid sihitise käändeid kui omastav täiendosa vormistamiseks ei kasutatagi, sest liitsõnas ei saa väljendada totaalsuse-partsiaalsuse vastandust. Õiged on nt kõigesööja, kõigeteadja, mitte aga kõikesööja, kõiketeadja.

Muude põhisõnade korral, vahel siiski ka tegevuslike sõnade korral, on täiendsõnaks: a) omadussõna täis- või lühikujul, b) nimisõna nimetavas või omastavas käändes või lühikujul, c) verbitüvi, d) muutumatu sõna.


Liitnimisõnad

Põimliitnimisõnad

Omadussõna + nimisõna

Täiskujul on omadussõna (ka omadussõna taoliselt toimiv oleviku kesksõna) nimetavas käändes, nt uusehitus, nooremleitnant, argpüks, magustoit, teravkõrv, põlevkivi.

Lühitüve kujul esinevad:

  1. ne- : se -sõnad. Konsonant + ne -sõnad esinevad ilma ne- : se-liiteta, nt lihtrahvas, umbtänav, ürginimene, ideaalühiskond, reaalaine. Erandid: viimnepäev, uudseleib, uudsevili. Suurem osa vokaal + ne -sõnu esineb s-tüveliselt, nt endisaeg, hilissügis, kinnisidee, põlismets, ühiselamu. Erandlikult liituvad s-tüveliselt ka nüüdne, pealmine, nt nüüdiskunst, pealisriided. Osa vokaal + ne -sõnu lüheneb ne-liite või rohkem kui ne-liite võrra, nt esimees, esmaabi, üldajalugu, peaarst, tavainimene, põhinõue, salajutt, pisiasi, punakapsas, sinisukk, rohevetikas, siseelund, ainuõigus, lühijutt. Sõnad alumine, ülemine esinevad kujul ala-, üla-, nt alahuul, ülalõug;

  2. osa kahesilbilisi e-omadussõnu: kõrg-: kõrghoone, kõrgmäestik, kõrgharidus, kõrgkool, kõrgkultuur, siiski: kõrgepinge; kiir-: kiirrong, kiirköitja, kiirkiri; kerg-: kergbetoon, kergehitis, siiski: kergejõustik, kergekaal, kergetööstus; kaug-: kaugjuhtimine, kaugõpe; rask-: raskõli; rusk-: ruskmuld;

  3. võõras > võõr-: võõrsõna, võõrtööline.


Liitnimisõnad

Põimliitnimisõnad

Nimisõna + nimisõna

Täiendsõna nimetava või omastava käände (nimetavalise või omastavalise liitumise) valik oleneb vormilistest ja sisulistest teguritest.

  1. Nimetavas käändes on:

    1. sõnad, mis märgivad olendi või eseme ehituslikult või funktsionaalselt olulist tunnust, nt lõõtspill, keelpill, linttraktor, okaspuu, sarvloom, ketassaag, tiibklaver, juurvili, pendelkell, mõõkkala, tornmaja, narmasjuur. Erandid on rahvapärased sarvesai, karvamüts;

    2. sõnad, mis näitavad, kes või mis põhisõnaga väljendatu on, nt tütarlaps, meesõpetaja, neegerlaulja, juhttöötaja, lehmvasikas, agressorriik;

      Märkus. Sellesse rühma kuuluvad ka liitnimisõnad täiendosaga lõpp, kui see esineb tähenduses ‘viimane’, nt lõppjaam, lõppsõna, lõppvõistlus. Kui aga lõpp esineb tähenduses ‘lõpu puhul esinev’, on ta omastavas käändes, nt lõpuaktus, lõpueksam, lõpupidu.

    3. sõnad, mis märgivad vahendit, nt käsitöö, jalgratas, vesiravi, teivashüpe, õhkpidur, riistvõimlemine. Üldkeeles võib siiski kasutada omastavat sealgi, kus oskuskeele järjekindlus nõuab nimetavat: üldkeeles ahjuküte, elektrikeevitaja, telefoniside, oskuskeeles ahiküte, elekterkeevitus, telefonside;

    4. us-lõpulised sõnad, kui nad on kahesilbilised ja III vältes või kui neis on rohkem kui kaks silpi, nt küpsuseksam, nakkushaigus, loodusuurija, kaugusmõõdik, austusavaldus, muinsuskaitse, haridusministeerium, kirjutuslaud.

      s-liitumine ei ole siiski üldine. Rahvapärastes sõnades on e säilinud, nt tarkusehammas, küllusesarv, teadusetempel, seadusesilm ‘korravalvur, politseinik vms’. Paljud sõnad käibivad kahel kujul: näitus(e)väljak, tärklis(e)tööstus, rõskus(e)laik, õigus(e)rikkumine;

    5. osa võõrsõnu (sh eriti need, mis meile on laenatud tervikkujul), nt aadressbüroo, ballettmeister, kontsertmeister, detektiivromaan, signaallamp, sportauto, treeningpüksid.

  2. Omastavas käändes on:

    1. kuuluvusseosele osutavad sõnad, nt vankriratas, aknaklaas, vennanaine, piibusuits;

    2. otstarvet märkivad sõnad, nt klaasinuga, rauasaag, söögilaud, veoauto, lokirullid;

    3. mõte-tüüpi sõnad, nt katteleht, tõkkepuu, tõlkelaen, seemnevili.

  3. Kui täiendsõna väljendab põhisõnaga tähistatu ainet või materjali, siis võib olenevalt konkreetsest sõnast esineda kas nimetav või omastav. Üldpõhimõte on, et nimetavalist liitumist kasutatakse juhul, kui liitsõna sisuliseks keskmeks on põhisõna, nt vaskpott = pott, mis on vasest (tehtud), klaashelmes, kipskuju, paberraha, palkmaja, pitspluus, plekk-karp, sametkleit, teivasaed. Ja vastupidi, kui liitsõna põhisisu kannab täiendosa ning põhiosa väljendab täiendsõnaga väljendatu hulka, kuju, liiki vms, tarvitatakse omastavat, nt klaasitükk, liivakoorem, tammepuu, metsamüür, lumevaip, rauakild, pilveloor, veesammas. Sageli on niisuguse liitsõna täiendosa tarvitatav liitsõna asemel, nt klaasitükk = klaas, tammepuu = tamm, lumevaip = lumi. Tegelikus kasutuses esineb siiski palju kõikuvusi ja erandeid põhiliselt omastava kasuks: rookatus, sitsirätik, vatitekk. Üldkeeles võibki kasutada omastavat ka seal, kus oskuskeele järjekindlus nõuab nimetavat: üldkeeles paepõrand, pilpakatus, rooplaat, ehituse terminoloogias paaspõrand, pilbaskatus, roogplaat.

    Märkus. Omastavalise liitumise korral võib täiendsõna olla mõnel juhul mitmuse omastavas, nt lasteaed, lastearst, lastekoor, naistejuuksur, naistekütt, naisterahvas, meestekingad, meesterahvas, käterätik, keeltekool, võõrastemaja, noorteõhtu, vanadekodu. Tavalisem on siiski mitmusliku sisu edasiandmine ainsusega, nt taimekasvatus, marjakorjamine, raamaturiiul, tikutoos.

  4. Täiendsõna lüheneb järgmistel juhtudel:

    1. ne-, lane-, line-, mine-liitelised nimisõnad lühenevad harilikult s-tüvelisteks, nt õpilasorganisatsioon, töölisperekond, loobumisvõit, lugemisoskus, naisliikumine. Inimese- lüheneb inim-, nt inimolend, -jalg, -loomus, -mõistus. ne-, lane- ja line-liiteline täiendosa on täiskujuline (omastavaline), kui ta väljendab tegevusobjekti (verbipärane moodustusmall), nt naisevõtt, varblasekütt, inimesetapja, ent siiski inimjaht, inimsööja, inimvihkaja.

      Märkus. mine-teonime (lühikuju) asemel on soovitatav kasutada veelgi lühemaid us-, e-, u-liitelisi tegevussõnu, nt austusavaldus, kinkeleping, jooksuaeg.

    2. kolmesilbilised gas- ~ kas-lõpulised sõnad, nt kasukvest, maasikmari, sipelghape, kuningriik.


Liitnimisõnad

Põimliitnimisõnad

Verb + nimisõna

Verbitüvi esineb täiendosana järgmisel kujul:

  1. kahesilbilised esmavältelised ma-tegevusnime tüved esinevad harilikult muutumata kujul, nt avamäng, küsimärk, silulaud, suruõhk; mõnes sõnas -e > -i, nt surilina, panipaik;

  2. kahesilbilised kolmandavältelised ja ühesilbilised ma-tegevusnime tüved esinevad harilikult ilma lõppvokaalita, nt algkiirus, hõõglamp, koondmeeskond, purskkaev, röövloom, pöördlava, taandrida, triikraud; pistoda;

  3. mitmesilbilised tüved lühenevad kahesilbilisteks, nt läkaköha, lunamaks, höövelpink, traagelniit, ühendkoor.


Liitnimisõnad

Põimliitnimisõnad

Muutumatu sõna + nimisõna

ala-: alagrupp, alajaam, alajäse, alaliik, alapealkiri; all-: allilm, allasutus, allkiri, allohvitser, alltekst; ase-: aseesimees; eel-: eelaimus, eelarvamus, eelarve, eelmäestik, eelmüük, eelnõu; ees-: eesistuja, eeskiri, eeskuju, eeslinn, eesriie; era-: eraettevõte, erakool; eri-: eriala, eriarst, eriarvamus, eriseminar; igi-: igijää, igivaenlane; järel-: järeleksam, järelkäru, järelmärkus, järelsõna; kaas-: kaasabi, kaasaeg, kaasautor, kaasinimene, kaaskiri; kald-: kaldkriips, kaldpind; kõrval-: kõrvalehitus, kõrvalküsimus, kõrvalmaitse, kõrvalsaadus; piki-: pikilõige, pikipragu; risti-: ristiasend, ristivõnkumine; sega-: segakaubad, segakeel, segapuder; taga-: tagahoov, tagakamber, tagakülg, tagamõte; ulgu-: ulgumeri, ulguvesi; vaeg-: vaegtoitumus, vaegnägija; vastas-: vastaskallas, vastasmeeskond, vastassuund; vastu-: vastuabinõu, vastuarmastus, vastuhääl, vastulause, vastumürk; üla-: ülakeha, ülakoma; üli-: üliinimene, ülivõrre.

Märkus. 1990. aastatel läks liitsõna esikomponendina moodi liba- tähenduses ‘eba-, võlts-, pseudo-, kvaasi-’, mida varem kasutati vaid sõnas libahunt, nt libateadlane, libakontrolör, libaveendumus, libatõelisus ‘virtuaalreaalsus’, statistikatermin libatunnus.


Liitnimisõnad

Rindliitnimisõnad

Rindliitnimisõnu on kahte tüüpi: a) liitnimisõnad, mille osad on erineva tähendusega, nt ööpäev, tõlk-toimetaja, b) liitnimisõnad, mille osad on sama tähendusega, sageli ka sarnase häälikkoosseisuga, ehk reduplikatiivsed liitnimisõnad, nt kribu-krabu, eluolu.

Esimest tüüpi liitsõnade tähendus on võrdväärsete osade tähenduste summa, nt ööpäev, aegruum, katuslagi, aedkool, päevikkalender, kohvik-söökla, saun-pesumaja, köster-kooliõpetaja, lukksepp-keevitaja. Pikemates sõnades kasutatakse sidekriipsu, aga sel juhul tuleb mõlemat komponenti käänata, nt (töötas) sekretäri-masinakirjutajana (vt O 60 “Sidekriips tuleb panna” p 6).

Ametinimetustena kasutatakse mõnikord pseudo-rindliitsõnu, kus võrdväärsena on esitatud sõnad, mis tegelikult võrdväärsed pole. Nii näiteks liitsõnades insener-keemik, insener-ökonomist, arst-pediaater, revident-raamatupidaja järelkomponent tegelikult täpsustab esikomponenti (näitab esiosaga märgitu liiki), st sisuliselt on tegemist põimseosega. Niisuguste rindliitsõnade asemel tulekski kasutada põimliitsõnu keemiainsener, majandusinsener, pediaatriaarst ~ pediaater (veelgi parem: lastearst), raamatupidamisrevident. Sama tuleb ette muudeski sõnades: näitusmüük peaks olema müüginäitus.

Reduplikatiivsetes liitnimisõnades täidab samatähenduslike ja/või häälikkujult lähedaste sõnade kordus poeetilist või poeetilis-intensiivistavat ülesannet, nt luud-kondid, kila-kola, prigin-pragin, sitsid-satsid.