Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

SÕNAMOODUSTUS

Sissejuhatus

Sõna moodustusosade ühenduskohal võib toimuda häälikulisi muutusi, ehkki muutusteta seostumine, nt madal/ik, vana/isa, on tavalisem. Tuletuse puhul kehtib seaduspärasus: mida selgem on liite funktsioon, seda selgem on ka tuletuse vormikülg. Teonimeliide -mine, tegijanimeliide -ja, vähendusliide -ke(ne), omadussõnaliited -ne ja -line on suhteliselt korrapärased nii sisu kui ka vormi poolest.

Tüve ja järelosa (liite, liitsõna järelosa) piiril toimuvatest muutustest on sagedasemad järgmised:

  1. alustüve lühenemine. Tuletuses välditakse sellega kahe eri silpidesse kuuluva täis- või kaashääliku kõrvusattumist, nt kala + ur > kal/ur, kirjuta + is > kirjut/is, korratu + us > korratus, hammas + stik > hamma/stik. Liitsõnamoodustuses võib eesosa lüheneda muudel põhjustel, nt kauge + side > kaug/side, lühike + ühendus > lühiühendus;

  2. konsonandi lisandumine. Tuletuses on see teine viis vältimaks kahe eri silpidesse kuuluva täishääliku kõrvusattumist. Mõnikord peetakse lisanduvat kaashäälikut morfeemi koosseisu mittekuuluvaks vahekonsonandiks, käesolevas raamatus aga liite osaks, nt vaba > vaba/dus (vrd pikk > pikk/us), söö/ma > söö/bi/ma. Liitsõnades ja kond-liite puhul esineb s-i lisandumist (ees)tüvele, nt kulla + sepp > kullas/sepp, lugeja > lugejas/kond;

  3. tüvevokaali teisenemine, nt i > a: jonn : jonni > jonna/kas, u > a: rippu/ma : ripu/n > ripa/ts, i > u: laadi/ma > laadu/ng, e > a: kerge > kerga/ts, a > i: tõmma/ta > tõmmi/ts;

  4. alustüve välte nõrgenemine, nt pehme > pehme/ne/ma, vanker > vanger/da/ma. Tuletiste välte nõrgenemise kohta vt ka O 10.