EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

MORFOLOOGIA

MUUTTÜÜBID

Ühte ja samasse morfoloogilisse sõnaklassi kuuluvad sõnad võivad käituda vormimoodustuses erinevalt:

1a. Sõna tüvi võib olla astmevahelduseta või astmevahelduslik, vrd roosa : roosa : roosa/t, mõte : `mõtte : mõte/t.

1b. Astmevahelduslikud sõnad võivad alluda erinevatele astme­muutusreeglitele, vrd `lord : lordi : `lordi, `kord : korra : `korda.

1c. Astmevahelduslikud sõnad võivad teatud vormides kasutada erinevas astmes tüvekuju, vrd `õppi/ma : `õppi/da : õpi/n, `hakka/ma : haka/ta : `hakka/n.

2a. Sõna tüvi võib olla lõpuvahelduseta või lõpuvahelduslik, vrd kõne : kõne : kõne/t, pime : pimeda : pimeda/t.

2b. Lõpuvahelduslikud sõnad võivad alluda erinevatele lõpu­muutus­reeglitele, vrd otsus : otsuse, sipelgas : sipelga.

2c. Lõpuvahelduslikud sõnad võivad teatud vormides kasutada eri­nevat lõpuvahelduslikku tüvekuju, vrd `vaene : `vaese : `vaes/t, `raudne : `raudse : `raudse/t.

3. Sõna võib mõnes vormis kasutada hoopis supletiivset tüvekuju, vrd aja/ma : aja/da : aja/b : `ae/takse.

4. Sõnad võivad ühes ja samas vormis kasutada eri formatiivi­variante, vrd osastavaid (seda) pesa, õpetaja/t, `puu/d; (neid) pesa/sid ~ pesi, õpetaja/id.

Muuttüübiks nimetatakse vormimoodustuses ühtmoodi käituvate sõnade rühma. Kui püüda arvestada kõiki kirjeldatud muutujaid, on eesti keeles näiteks käändsõnal sadu muuttüüpe. Niisuguse muuttüübistiku esitamine poleks aga ülevaatlik, sest sel viisil ei eralduks mor­foloo­gi­liselt olulisemad muutujad vähem olulistest ning võrdväärsesse posit­siooni jääksid muuttüübid, millesse kuulub tuhandeid sõnu, ja muuttüü­bid, millesse kuulub ainult üks sõna.

Seetõttu on keelekirjelduses püütud välja selgitada, missugused muutujad on morfoloogiliselt kõige olulisemad, ning lähtuda muut­tüü­bis­tiku esitamisel nendest, kusjuures väiksemad tüübid liidetakse suure­mate ning olulisemate tüüpide juurde alltüüpide või erand­rühma­dena.

On esitatud mitmeid muuttüübistikke, olenevalt sellest, mida eesti keele vormimoodustuses oluliseks peetakse: kas formatiive, tüve astme­vahel­dust või hoopis tänapäeva vormide keeleajaloolist tagapõhja. Kõi­ge laiemat kasutust on leidnud Elmar Muugi poolt 1927. a esitatud muut­tüübistik. Tänu metoodilisele selgusele kasutatakse seda väikeste variatsioonidega tänini ka koolides, ehkki süsteemi seisukohalt on sellel mitmeid puudusi (vt M 115).