Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

MORFOLOOGIA

MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD

Pöördsõna

Infiniitsed vormid

Mineviku kesksõna

Mineviku kesksõna väljendab omadust või seisundit, mis on tek­kinud või tekitatud suhtelises minevikus. Nt Päike oli äsja loojunud. Võib-olla jätab Mari kirjutatud kirja siiski saatmata.

Mineviku kesksõna on sõnaliigilt kaheplaaniline. Ta võib käituda nagu tegusõna ja esineda lauses:

  a) öeldisena, moodustades koos abiverbiga olema liivorme, nt Jüri on palju ringi reisinud.

Teisalt võib mineviku kesksõna nagu oleviku kesksõnagi käituda nagu omadussõna ning esineda lauses:

  b) täiendina, nt Kirjutatud kiri jäigi saatmata;

  c) öeldistäitena, nt Tee on sillutatud;

  d) seisundimäärusena, nt Murest murtuna tormas Mari tuppa.

Pöördsõna liitvormi osana saavad ka sihitute verbide mineviku kesk­sõnad esineda umbisikulises tegumoes, nt Nüüd on juba küllalt lobisetud.

Eestäiendina mineviku kesksõna käände- ja arvukategooriaga ei seondu, st ei ühildu oma põhjaga. Järeltäiendina esinev mineviku kesk­sõna aga ühildub oma põhjaga käändes ja arvus. Vrd Nendelt halli­päistelt ja paljunäinud meestelt on mõndagi õppidaNendelt meestelt, hallipäistelt ja paljunäinutelt, on mõndagi õppida.

Mineviku kesksõna tunnus avaldub formatiivina, mis peale mine­viku ja kesksõna tähenduse kajastab ka tegumoodi. Isikulises tegumoes on mineviku kesksõna formatiiv nud, nt ela/nud, haka/nud, käi/nud. Umbisikulises tegumoes on mineviku kesksõna formatiiv sõnatüübist olenevalt kas tud või dud, nt ela/tud, haka/tud, `käi/dud (vt M 84).

Mineviku kesksõna tegumoevorme võib käsitleda ka eri kesk-sõnadena ja rääkida nud-kesksõnast ja tud-kesksõnast.