Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

MORFOLOOGIA

TÜVEVAHELDUSED

Lõpuvaheldus

Lõpumuutus

Ehkki lõpumuutus ei ole nii süsteemne nähtus nagu astmemuutus, võib siingi eristada kolme põhilist liiki: lisandumine, asendumine ja kadu.

Lisandumine on lõpumuutus, mille korral muutetüve moodus­ta­mi­seks tuleb lähtetüvele lisada üks või kaks foneemi, nt `siil siili, termos termose, `laul/ma laula/b, tore toreda.

Asendumine on lõpumuutus, mille korral muutetüve moodusta­mi­seks tuleb lähtetüve viimane foneem (või kaks viimast foneemi) asen­dada ühe kuni kolme teistsuguse foneemiga, nt lumi lume, mari marja, kollane kollase, kolmas kolmanda, või vahetavad kaks viimast foneemi kohad, nt `suhkur `suhkru, `võimle/ma võimel/da.

Kadu on lõpumuutus, mille korral muutetüve moodustamiseks tuleb lähtetüve lõpust üks foneem ära võtta, nt naljakas naljaka, kõnele/ma kõnel/da.

Käänd- ja pöördsõnade korral on konkreetsed lõpumuutused eri­nevad.