EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

ORTOGRAAFIA

TÄHEORTOGRAAFIA

Võõrsõnade kirjutamine

Võõrsõna on keeles muganemata või osaliselt muganenud laensõna, millel on võõraks peetavaid struktuurijooni.

Võõrsõnal on vähemalt üks järgmistest struktuurilistest võõrjoontest:

1) b, d, g sõna algul – banaan, doping, giid;

2) tähed f, š, z, ž – firma, šampanja, šerbett, zooloog, prožektor, šarž, loož;

3) pearõhk järgsilbil – miniatuur, vanill, semester, grammatika, narkootikum, dražee, popurrii, paralleelne;

4) pikad täishäälikud järgsilbis – akadeemia, galerii, idee, marinaad, poliitiline, annulleerima;

5) o järgsilbis – foto, logo, stereo, neutron;

6) eesti keeles tavatud häälikuühendid – bluff, sfäär, džemper, pasha, standard, strateegia, röntgen, anekdoot, foogt, absoluutne, pidžaama, hüatsint, müokard.

Võõrsõnu kirjutatakse häälduspäraselt, st lähtekeele lihtsustatud hääldusreeglite alusel. Võõrtähti (nagu c, č, q, w, x, y) võõrsõnades kasutada ei saa. Vrd nt charleston (ingl) ja tša(a)rlston, racket (ingl) ja räkit, Čechy ja tšehhid, quantum (ld) ja kvantum, Wien ja viiner, fax (ingl) ja faks, curry ja karri.

h

Ühe tähega kirjutatakse a) pika täishääliku järel olev h: psüühika, psüühiline, stiihia, stiihiline, papaaha; b) lühike h täishäälikute vahel: abstraheerima, ekstraheerima, boheemlane, mahorka.

Kahe tähega kirjutatakse pikk h sõna lõpus või täishäälikute vahel: almanahh, almanahhid, epohh, epohhil, krahh, mahhinatsioon, psühholoogia, psühhoos, mehhanism, baldahhiin, rahhiit.

Normikohased on nii mehaanik, mehaanika, mehaaniline kui ka mehhaanik, mehhaanika, mehhaaniline. Õigekeelsussõnaraamat eelistab esimesi.

f, š

f-i ja š õigekirjutus käib p, t, k, mitte s-i kirjutamise reeglite järgi. See tähendab, et lühikest f-i ja š-d ei ole, pikk kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahe tähega. Vrd esimeses tulbas pikk f ja š, teises tulbas ülipikk ff ja šš:

Sellepärast on üks f ka sõnus: afekt, aferist, aforism, afäär, efekt, efektiivne, grafiti, ofitsiaalne, ofort, rafineerima, ufo; pika täishääliku järel: biograafia, graafika, graafiline, süüfilis.

Päris vanades laenudes on f-i asemel hv: ahv, kahvel, kohv, kohver, krahv, paragrahv, tuhv ‘trepiaste’, muhv.

Üks š on sõnus: atašee, brošüür, dešifreerima, ešelon, fetišeerima, fini­šeerima, kašelott, klišee, kušett, paša, retušeerima; pika täishääliku või diftongi järel: geiša, gorbuuša; viimases silbis, mis pole pearõhuline: derviš, fetiš, finiš, hašiš, tšaardaš (tšaardaši, tšaardašit).

Kaashäälikuühendis kirjutatakse ka ülipikk f ja š ühe tähega: harf, šurf, golf; vrd teise tulba pikka š-d esimese ja kolmanda tulba ülipika š-ga: