Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

ORTOGRAAFIA

Kiri ja tähestik

Kiri on märgisüsteem keelelise väljenduse ülesmärkimiseks ning ruumis ja ajas edastamiseks. Maailma rahvad on kasutanud piltkirja ehk piktograafiat, mõistekirja ehk ideograafiat, silpkirja, hääliksilpkirja ja häälikkirja ehk fonograafiat.

Eestlastel on häälikkiri, s.o kirjasüsteem, milles iga märk (täht ehk aabe) vastab ligikaudu ühele või paarile lähedasele häälikule.

Meil on ladina kiri. Kasutame alustähestikuna ladina tähestikku, millel põhineb üle 500 keeletähestiku, sh läti, leedu, soome, vietnami, inglise, hispaania, türgi, hausa ning eestigi tähestik. Ladina tähestik põlvneb kreeka tähestikust ja see omakorda foiniikia tähestikust. Algul olid ainult suur­tähed, keskajal lisandusid väiketähed ja kirjutuskirja tähed. Trükikiri oli meil varem gooti kiri (fraktuur), mis 1940. aastaks taandus lõplikult antiikva eest.

Ladina alustähestikku eesti keele vajaduste järgi kohandades on saadud eesti tähestik

Aa Bb Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo

Pp Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv Õõ Ää Öö Üü

Nende tähtedega saab kirjutada nii oma- kui ka võõrsõnu. Seejuures tähed f, š, z ja ž esinevad ainult võõrsõnades. Võõrsõnatähtede nimed on: eff, šaa, zett (loe: sett) ja žee (loe: šee). Tähtede z ja ž eestipärane hääldus on vastavalt nõrk s ja š (proovi sõnades zlott ja žetoon). Saksa nimedes hääldatakse z [ts]: Zweig, Mozart, Leibniz.

Võõrnimede ja võõrkeelsete sõnade kirjutamiseks on lisaks tarvis võõrtähti, millest meil on harilikumad Cc Čč Qq Ww Xx Yy.